neljapäev, 11. august 2016

Hobi- kas inimese enda valik või teiste soovitusel?

Viimasel ajal on mu ehtepiltide alla lisatud mitmeid kommentaare, kus soovitatakse teha küll mitmerealisi käevõrusid, küll kivide ääristamist pärlitega?, küll... ei tulegi ausalt öeldes korraga meelde.

Muidugi olen ma tänulik kaasaelamise eest, aga kas saab siiski inimesele hobi soovitada? Mulle tuleb meelde, kui olin mingi 5-6 aastane ja mind balletitundi pandi. Esimesed paar korda oli nii enam-vähem, aga siis ikka hakkas täiesti vastu. Kogu see muusika ja need harjutused (võimalik, et see on jäänud kuskile  minu kummalisse alateadvusse, et ma ei kannata klassikalist muusikat ega oopereid, ballette jms silmaotsaski).

Ehk olen ma valesti aru saanud, aga hobi on ikka eelkõige asi, mida inimene teeb südamega. Jah, võibolla oleks tasuvam shamballa või kamee või sootuks kudumine? Aga ma ei tunne, et ma tahaksin neid asju teha. Hea küll, õpiksin ja ehk saaksin selgekski, aga mulle ei meeldi ausalt öeldes need tootedki (vabandan siinkohal kõigi ees, kes nende asjadega tegelevad- see lihtsalt on minu subjektiivne arvamus ja ei ole loomulikult mingi põhjapanev tõde!) Kudumist  ja heegeldamist olen isegi proovinud kunagi... aga vot see oli küll asi, mida ma selgeks ei saanudki. Õmblemisega on kahjuks samad lood, tegelikult täitsa tahaksin, et seda ma oskaksin, aga no kui ikka annet ei ole, siis ei ole. Proovi palju tahad, suurimaks saavutuseks jääb ikka valmisriiete parajaks kohendamine!

Üks tegevus mulle siiski veel meeldib. Aga see hobi oligi lihtsalt vaid ajaviiteks, rahalises mõttes ma sellest kasu ei saanud. Umbes 15 aastat tagasi tikkisin ma ristpistes pilte, tol ajal oli veel Eestis selline ajakiri, nagu Ilutegija ning seal ikka leidus neid pildimustreid ja värviõpetusi. Kuid mis kuidagi ei õnnestunud, oli nende piltide raamimine, no tegelikult Võrus elades polnud tol ajal raame ka eriti kuskilt võtta ja need vähesedki olid robustsed ning maksid päris korraliku kopika. Samas, valmistoodangut polnud kuskil müüa, sellel ajal ei olnud veel levinud kirbuturud ja käsitöölaadad, olid mõned käsitööpoed Tartus, kuhu neid sai vahest viidud, aga eriti hästi need ei läinud. Tagantjärele mõeldes olid nad ikka liiga robustsed...

Olen mõelnud vahepeal ka hakata uuesti tikkima. Kuid ajakirjad, kus mustreid oleks ja just eesti või siis  äärmisel juhul venekeelsed, maksavad mitte vähe. Kui lisada juurde tikkimisriide (kanvaa) ning lõngade-niitide ja raami hind, siis tundub küll, et sellele hobile ma peaksin kõvasti juurde maksma... Pealegi, kas ma enam oskakski ja kas üldse keegi neid ostaks?

Tegelikult ma ei välista siiski täielikult, et ma ei hakkaks kunagi tegelema millegi keerukamaga! Kunagi, mõned aastad tagasi naersin ma K. üle, et ta viitsib pärlitest kõrvarõngaid teha ja ütlesin, et mina ei hakka selle peale kunagi aega raiskama. No siinkohal sobib hästi ingliskeelne lause- never say never  :D

Mida arvate Teie, kallid blogilugejad, kas soov mingi hobiga tegeleda peab tulema inimese enda südamest või  saab seda teisele inimesele soovitada, et tee nüüd just seda ja seda...?







24 kommentaari:

  1. Noh, eks mõni inimene on jonnakas (ja neid pole mitte vähe), et ükskõik, mida soovitada, ta iial kellegi soovitust ei järgi. Isegi kui see talle kasulik oleks ja võib-olla hakkaks isegi meeldima. Lihtsalt nii sees on see eneseuhkus või mingi ISE, et teise inimese sõbralikud soovitused tunduvad miskipärast negatiivsed. Ma arvan nii, et proovida võib elus igasuguseid asju, proovimine tükki küljest ei võta. Otsuse võib teha siis, kui tegevuse käigus selgub, et asi siiski ei meeldi ning ei sobi. Lõpetada saab alati, miks mitte siis proovida uusi asju alustada? Eks elu ongi üks otsing...

    VastaKustuta
  2. Ei-noh! Hobi on ju ikka inimese enda valik ja siin pole teiste soovitustest abi, sest kui hakkad tegema neid asju, mida teised soovitavad, kuid mis endale vastukarva on, siis pole see ju enam hobi, vaid ebameeldiv kohustus.Aga hobisid on mitut, või vähemalt kaht liiki. Need hobid, mida teed ainult enda ja vb. ka teiste silmarõõmuks või siis need hobid, millega loodad mingit sissetulekut ka saada. Kui loodad sissetulekut saada, siis pead paratamatult tegema neid asju, mis kaubaks läheks ja millest Sulle peale tegemisrõõmu ikka mingit tulu ka tekiks. Nii, et valik on Sinu...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin see dilemma tegelikult ongi. Ma võin ju vastukarva selgeks õppida mingi tasuvama ala, aga kui see on tegelikult mulle ebameeldiv. Siis ma ju sunniksin end seda tegema ja kuhu jääks siis tegemiserõõm. Mida ma oma rõõmutus elus vägagi vajan...

      Kustuta
  3. Tavaliselt annab rõõmu tulemus. Hea tulemuse saamiseks enamasti tehaksegi tööd ja hulga harjutamist kuni võtted käes ja ka protsess ise hakkab hästi minema. Mida rohkem võimeid ära kasutada ja rakendada, seda töömahukamaid ja keerukamaid asju suudab inimene teha. Süda on selles kontekstis ilukirjanduslik ja piltlik väljend, kui inimesel aju ja käedjalad on, siis valik ikka inimese peas, kas tegeleda millegagi väga alla võimete ja vajaduste või otsida veel võimalusi. Kui kõike ainult "südamega" usaldada, miks muidu tehakse võimete teste, mille tulemused ka tegijaid endid võivad üllatada, sest lihtsalt pole argipäevas kõigel võimalust avalduda, inimene ei pruugi ise teadagi, mida suudaks, mida võiks arendada. Oskuse müügil laekumisrõõm polegi mingi rõõm?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See võib enamusel inimestel nii olla, aga mina olen küll väga vilets õppija ja oma võimed ning oskused juba ammu ära avastanud. Eks see ole kindlasti osa ka minu häirinud isiksusest...
      Las ma siiski teen seda, mida ma tahan!

      Kustuta
    2. sa ei peaks endast nii viletsal arvamusel olema! elu läheb edasi ja pidevalt lisandub uusi alasid ning inimesed õpivad terve elu.
      nt võin ennast tuua: ala, millega hetkel tegelen (algul hobina, hiljem juba tööna), on selline, mis minu lapsepõlves, 1960ndatel, tundus täielikult ulmevaldkonda kuuluv, ka veel siis, kui ma 1990a ülikooli lõpetasin, seda eestis veel ei õpitud ega õpetatud, aga praegu on selle ala spetsialistegi juba tuhandeid.

      Kustuta
  4. Raamatukogudes on hulgaliselt ajakirju kust saab tikkimismustreid jpms vaadata. Vanemaid saab ka koju laenutada, et rahulikult uurida ja endale meeldinud asjadest paljundus teha.

    VastaKustuta
  5. Minu töö on samuti minu hobi, aga meie erinevus on see, et mina just soovin alati midagi uut juurde õppida, et endal oleks põnevam ja tänu sellele püsib ka klientuur. Paratamatult kui jätkata aastateks sama joont, mis on veel põhimõtteliselt kõige lihtsamal tasemel, siis ei suuda endale püsiklienti koguda, tänu kellele aga ma elus püsin. Igatahes tasub proovida veel midagi uut ja huvitavat teha, mitte jääda ainult sama juurde. :)

    VastaKustuta
  6. Ma siiski ei saa hästi aru. Terve see blogi räägib ju viletsast äraelamisest ja rahast (sendiveeretamisest). Ja siis teatab blogipidaja, et las ma teen, mida tahan, las ma tegelen oma hobiga. Minu arvates peaks inimene just ära õppima keerulisemate ehete tegemise, isegi kui ta peaks selleks pingutama ja ta ei taha seda teha, sest just see tooks rohkem raha sisse, lahendaks neid sendiveeretamise hädasid. Seda tegevust, mida oled õppinud ja mida teed, kuigi alati ei taha ja pead ennast sundima, aga mis toob raha sisse - seda nimetatakse TÖÖKS. Blogipidajale vist võõras sõna?
    Sa virised liiga palju ja ei taha teha midagi, mis on ebamugav või ebameeldiv. Kõik inimesed teevad mõnikord ka ebameeldivaid asju, see on normaalne elu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  7. Aga blogipidajal on ju puue. Isiksusehäire kvalifitseerub minuteada psühhilise erivajaduse alla. Ja psühhiliselt ebastabiilseid inimesi on riskantne millekski enamaks sundida, kui nad võimelised on. Lihtsalt tuleb arvestades oma sissetulekuid, korrigeerida oma väljaminekuid ja küsida kõiksuguseid riigi poolt pakutavaid toetusi. Mina küll teen seda. Ei jäta mingeid mulle määratud ja saadavaid toetusi riigile. Ja niipalju, kui saan kulutada, kulutan. Mind ei aita ju keegi, kuigi korteriüüri võlg kasvab üle pea..

    VastaKustuta
  8. Seekord täiesti nõus eelmise kommentaari esimese poolega! Jah, psüühikahäirega inimese sundimine millegi ebameeldivaga tegelema, lõppeb varem või hiljem tema vaimse kokkuvarisemise ja "musta auku kukkumisega", kus lihtsalt tekivad aknast välja vaadates mõtted- huvitav, kas ma saaksin silmapilkselt surma või jääksin piinlema, ehk oleks rong parem variant...
    Kes siin kirjutas, et ma ei tea sõna TÖÖ tähendust- see on lihtsalt naeruväärne! Ma olen üle poole oma elust töötanud, jah töösuhted on jäänud tervise (vot see on jälle see, et sundida minu diagnoosiga inimesel on end peaaegu võimatu) või elukohamuutuste tõttu lühikeseks, aga ma töötaksin ka nüüd, kui ma leiaksin töö, mis oleks 4-5 tundi päevas ja umbes 3 päeva nädalas. Rohkemaks ma tõesti enam suuteline pole... ja õppija olen ma alati kehv olnud.
    Ja kuskohast on pärit arusaam, et ma virisen? Oma arust ma kirjutan pigem just sellest, kuidas ma hakkama saan ja mida ma sellest olukorrast üldiselt arvan...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No aga töötagi siis keerulisemate ehete tegijana, milles probleem? Või sa arvad, et kui lähed mingile palgatööle, siis sa ennast selleks mitte kunagi sundima ei pea, mitte kunagi ei ole see vastumeelne? Muidugi on ju. Seda aga sinu haigus lubab ennast sundida? Aga miks sa siis paremini müüvaid ehteid ei võiks teha tööna, mitte hobina, vaid selle asemel otsid ja otsid tööandjaid ja kaebled, et tööd ei leia?

      Kustuta
    2. Aga justnimelt see ongi väga suureks takistuseks mu tööleminemisel, et ma ei suuda end sundida vastumeelseid asju tegema! See on osa minu haigusest...ja kes ei mõista, see ei mõista !

      Kustuta
  9. Kui blogis uudistavate lugejate entusiastlikke ja inimesseuskuvaid soovitusi võrreldakse sundimisega millekski, siis muud peale lugejaga manipuleerimise ei näe. Mis segab hobi ja teenimise ühendada, lihtsaid lülisid keerukamateks ühendades ja tehagi seda 3 päeva nädalas, kasvõi 2, kui 3 on palju. Toimetulekutoetuse, kaastunde ja annetuste vähenemine selle arvelt? Kas see aga polegi eesmärk, pisutki terveneda või paremini hakkama saada, "tuhast tõusta"? Pärlhaaval. Päevakaupa, tundhaaval, hetkekaupa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga tegelikult pole ju probleem sellest, et neid ehteid ei osteta, et nad on liiga lihtsad jne! Põhiprobleem on ju ikkagi selles, et pole kohti ,kus neid müüa. Sest laatade ja turgude (ma mõtlen ikka selliste turu piirkondade, kus rahvas ka liigub, mitte keskturu tagasoppi nt) osalustasud on meeletud.

      Kustuta
  10. Tikkimismustrite ajakirju polegi vaja, internet täis selliseid mustrilehekülgi.

    VastaKustuta
  11. Minu meelest ei taha keegi sundida, vaid aidata ja nõu anda. See kui kasutada teisi pärleid, ehteid, mis ei oleks nii "lapsikud", siis see pole ju sundimine. Hobi jääks ju samaks, aga lihtsat teeksid ehteid suuremale huviliste grupile:)

    Ei tasu liiga isiklikult soovitusi võtta:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need teised pärlid maksavad ka rohkem...

      Kustuta
    2. Sa oled varem kirjutanud, et su suur unistus on töötada kasutatud asjade poes ning eer.ee näitab, et su nimel on täiesti toimiv firma. miks sa siis ei alusta sellega, mis sulle meeldib?
      alustuseks ju pole sul isegi vaja reaalset poodi, sest see nõuaks algul rohkem väljaminekuid (ruumide üür, stangede-mööbli ost, kassaseadmete ja kaarditerminali rent, turvafirma leping jne), aga sa võid ju alustada lihtsalt osta.ee keskkonnas väikese veebipoena:
      firmaomanikuna saad teha nn firmakonto. kasutatud asju saad osta imeväikese hinnaga (kuu lõppudel oli vist 150 liitrine kott kas 2€ või 5€) uuskasutuskeskuses. selle 150 liitri seest leiad kindlasti hulga asju, mis on piisavalt kenad, et nad juba peale pesemist-triikimist-pildistamist osta.ee keskkonnas ostja leiavad. mis täitsa nartsud juhtuvad olema, need viskad lihtsalt prügikonteinerisse. Pildistamisvõimalus on sul ju olemas. Oma toas leiad kindlasti vähemalt mingi seina, kuhu tühjale taustale riidepuu riputada saaks, ühe kaupa pildistad neid. aega see muidugi võtab natuke, aga tulu toob kindlasti.

      (ma olen ise sel suvel puhkuse ajal omas kodus natuke kappe koristanud ja mõned väikeseks jäänud riided, õmblusjäägid ja ebahuvitavad raamatud ostasse müüki pannud, juulis teenisin selle oma pere jaoks täiesti mõttetu träni müügist üle 100€, nii et tasub ära küll)

      Kustuta
    3. Kusjuures olen selle peale mõelnud. Veebipoodi teha ma ei oska, aga muidu olen ostnud soodushinnaga asju pidevalt kokku igalt poolt ja edasi müünud...

      Kustuta
    4. osta.ee ongi valmis veebipood. selleks, et seal müüa, on vaja teha lihtsalt omale konto (kasutajanimi+parool, isiklikud andmed) ning audentida end kas id-kaardi, pangaparoolide või mobiil-id kaudu.
      peale seda hakkad oma müüdavaid tooteid koos hindade ja piltidega üles laadima. lihtne.
      kui paned alghinnaks 10 senti, ei pea maksma ka oksjoni alustamistasu. lisaks on hetkel kampaania, et iga kasutaja saab üles laadida 5 oksjonit augustis üldse alustustasuta.

      Kustuta
    5. Mul on ostas konto ja olen seal ka müüa proovinud. Aga mis 10 sendiga müüki panen, see on ka 10 sendiga ära ostetud... Korra sain isegi trahvi selle eest, et ei müünud kingi, mille eest tegelikult paar nädalat hiljem kirbukal 5 eurot sain, 10 sendise hinnaga.
      See riiete turg on seal ikka päris ülepakutud, peab midagi erilist olema ,et silma paista.
      Aga eks ma kindlasti proovin veel...

      Kustuta
  12. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta