pühapäev, 25. september 2016

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...

Sel nädalal käisin külastamas oma sünnilinna Tartut. Algselt see oli mul võetud nagu suveplaanidesse, aga kui nüüd just päris täpne olla, siis sügis tegelikult algaski alles järgmisel päeval :) Küll on hea, et olemas selline reisimisvõimalus, nagu SimpleEkspress! 2- euroga edasi-tagasi Tartus käia pole ju üldse paha... Broneerimine ja planeerimine mitu nädalat ette mulle küll eriti ei meeldi ega sobi. Seekord olin ka eelmisel päeval poolhaige- ei tea ,kas midagi imelikku söönud või siis mingi viiruselaadne asi- nii et kahtlesin päev läbi mingi paar liitrit kummeliteed ära juues, et kas ma üldse jõuangi minna.

No õnneks olin juba õhtul suhteliselt normaalses olekus ja sõit järgmisel hommikul oli ka tavapärane. Tartus oli paras pettumus ilma suhtes- kui hommik Tallinnas oli päikseline ja tuuletu, siis Tartus olid pilved ja vastik rõske põhjatuul. Tundus ,nagu võiks iga hetk sadama hakata. No tore, mul muidugi polnud vihmavarju ka kaasas :) Õnneks siiski ilm selgines.

Kella 4 paiku pärastlõunal oli mul kokku lepitud kohtumine ühe blogilugejaga, sinnani aga oli üle kolme tunni aega. Olin ammu tahtnud külastada oma lapsepõlvepaiku ja seadsingi sammud Supilinna poole. Mälestused, mis viimasel ajal üldse järjest rohkem mu mõtteisse trüginud olid, said muidugi sellest hoogu juurde. Ja eks lapsepõlv mõjutab tegelikult meie kõigi järgnevat elu, seepärast postitan siia ka väikese kokkuvõtte oma lapsepõlvest.

Sündisin niisiis Tartus. Agulitüdrukuna. Selle järgi võiks arvata, et olen igasuguseid vempe ja lollusi teinud, kuid tegelikult oli kõik hoopis vastupidi. Meie majas elas üks väga õel naabrinaine- tegelikult mina ei saanudki aastakümnete pärast, täisealisena, kohtudes arugi, et ta  nii õel oleks olnud. Aga no vähemalt minu vanemad ei saanud temaga läbi. Ja nende omavaheline, vahel päris inetu, tülitsemine kandus edasi ka lastele. Naabrinaisel oli minust paar aastat vanemad kaksikud pojad, eks ema eeskuju nakkas ka neile ja ega ma eriti väljas mängida siis enam ei tahtnud. Ega väga ei lubatud ka mind üksinda õue- arvati, et L. tuleb kohe kallale mulle ja tema poisid ka. Tagantjärele mõtlen, et kas see olukord ikka oli nii hull, okei, poistega oleks võibolla natuke kismaks läinud, aga kes siis poleks lapsena oma eriarvamusi vahel jõuga lahendanud.

Olin kodune laps. Ema töötas kodus käsitöölisena, kuid temalt ma ei pärinud küll mingit annet. Tema oli heegeldaja, mina aga ei oska heegelnõela enam käeski hoida vist- koolis oli käsitöötunnis seda viimati vaja teha. Tegelikult oleksin ma tahtnud lasteaias käia. Eriti pettunud olin ma minnes 6-aastasena nullklassi ( oli tol ajal selline lasteaia ja kooli vaheline etapp), kui enamus lapsi rääkisid oma lasteaia mängudest ja sõpradest, mina aga olin ainult vahepeal naabermaja tüdrukutega kodu mänginud.

Koolis siiski kohanesin ma kenasti. Pinginaabriga hakkasime kohe sõbrustama, sain selle sõpruse pärast ka oma esimese korraliku keretäie :D See juhtus siis, kui me esimeses klassis peale kooli nägime sireenidega tuletõrjeautot koolist mööda sõitmas ja mõtlesime naiivselt, et leiame üles kuhu see sõitis. Ma ei mäleta küll, et oleksime leidnud, aga seda mäletan küll ,et mõlemad saime õhtupimeduses koju ilmudes ( käisime õhtupoolses vahetuses koolis) nahutada. Mäletan, kui solvunud ma selle pärast olin- ma ju ei teinud midagi halba oma arust!

Esimesed kolm klassi käisin ühes koolis. Nagu ikka selles eas, vahetusid sõbrad ja poolehoid tihti. Paar sõbrannat olid siiski, kellega me enamuse aega koos olime. Kuid siis sai mu vanematel naabrinaisest ja temaga sõdimisest lõplikult kõrini ning me vahetasime elukoha teise linnaossa. Neljandasse klassi läksin uude kooli... No üldiselt polnud vigagi, aga igatsesin tohutult oma vana klassi järele. Sellel kooliaastal jäin ma raskelt haigeks- gripi tüsistusena südamelihasepõletik ja puudusin terve veerandi koolist. Kodus kuidagi siiski õppisin ja klassi lõputunnistusele tulid ikka neljad-viied. Tol aastal olin ma ka kooli autahvlil...

Korter, kus me elasime, oli aga väga kehv ja talvel oli ühes toas lausa lumehang. Selge see, et sinna jääda ei oleks ka mina tahtnud... aga ma ei tahtnud Tartust ära minna. Kuid kes mind ,11 aastast plikatirtsu kuulas...

Mäletan selgelt oma kolimispäeval öeldud sõnu- pange tähele, siin hakkab minu kannatuste rada pihta! Kust ma selle prohvetlikuks osutunud lause võtsin... ma ei tea seda siiani. Aga juba esimesel koolipäeval Võrus (kuhu me siis mingil mulle siiani ebaselgel põhjusel kolisime), sain ma täiesti ilma põhjuseta omale solvava hüüdnime ja sealt see kõik algas... Koolivägivald muutus peagi ülelinnaliseks minu mõnitamiseks- kusjuures ma pole vaatamata sagedastele juurdlemistele ja arutlemistele spetsialistidega sellele põhjust leidnud!  Olin siis just jõudmas murdeikka ja elasin seda kõike väga dramaatiliselt läbi. Kindlasti võibki minu haigestumise päris algpõhjusi sealt otsida...

Peale kooli lõppu olukord palju ei muutunud. Kui, siis vaid niipalju, et tekkisid esimesed tuttavad, keda ma naiivaselt oma sõpradeks pidasin. Tegelikult tahtsid need teismelised poisid vaid lollitada aga mina olin oma arust jube armunud. Tekkisid rivaalitsemised teiste tüdrukutega, vahepeal jälle mitu aastat noorema naabriplikaga lapsik poiste luuramine... ja kõike seda kroonis veel ka kodune mitte just eriti soosiv suhtumine isa poolt. Mis tegelikult kohati võttis ikka päris inetuid mõõtmeid... miilitsa kutsumine rahumeelselt hoovi  kogunevatele poistele ja minu tuppavedamine kaaslaste ees olid veel suhteliselt leebed  :D

Veel paar aastat hiljem, aga siis ma olin juba aastatelt praktiliselt täisealine- ma vahepeal mõtlen, et äkki minu teismelise trotsiaastad hilinesid tänu sellele, et õiges pubekaeas olin ma enamuse poolt põlatud ja üksik hing- hakkasid mind paeluma "pahad poisid" No ikka päris pahad ... Tagantjärele olen mina ja vist on ka paljud teised lähedased muidugi aru saanud, et see lihtsalt on paljudel tüdrukutel üks etapp suurekssaamise teel.  Aga siis olid ikka kodus kogu aeg tülid ning hakkasid esinema esimesed paanikahood ja ägestumised... kahjuks ei tulnud keegi selle pealegi ,et see polegi mitte ainult tesmelise tujudest tingitud...

Usun, et mind oleks saanud ravida täiesti terveks, kui mu psüühikahäired oleks avastatud kohe peale nende tekkimist. Aga kes siis 80-ndate lõpus ja ehk ka 90-ndate algul seda arvata oskas... Nüüd ma lihtsalt olen leppinud oma kroonilise depressiooni, ärevuse ja "viltukasvanud isiksusega."  Rohtude igapäevane võtmine küll leevendab enamasti kõiki sümptomeid, aga ma olen siiski  stressiolukordades tihti ettearvamatu...

Tartu, Herne 56- maja kus sündisin, minu kunagised aknad olid kaks vasakpoolset all.





14 kommentaari:

  1. Kuskiltki ei ole lugeda tänulikkust selle blogilugeja suhtes, kes sind Tartusse külla kutsus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga äkki ei kutsunudki külla, vaid lihtsalt Tartusse kokku saama ja andis õpetusi, mis selle blogi omanikule ei meeldinud? Seetõttu polegi ta tänulik, et käis Tartus kohtumisel. ;)

      Kustuta
    2. Kummaline tõesti. Pidid ju kõvasti koos shaslõkki sööma ja ei tea mida veel. Nüüd aga on siit lugeda, kuidas lapsepõlv möödus ning loomulikult olid kõiges süüdi õelad naabrinaised...

      Kustuta
    3. Ma ütlesin, et postitus jäi põhimõtteliselt pooleli. Ja ma räägin sellest veel. Niipalju ka lugeda ei mõista te või?
      Kuidagi tundub, et nagu mingi paar "koolikiusaja-tüüpi" anonüümset on siia tekkinud. Kes loevad ja näevad vaid seda ,mida näha ja lugeda tahavad ning üldistavad... Looodan, et eksin!

      Kustuta
  2. Aga miks sa kommentaare kustutad? See ei jäta sinust kuigi usaldusväärset muljet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on minu blogi ja ma jätan endale õiguse kustutada ka edaspidi kommentaare, mis on kas teemast mööda või solvava sisuga.
      Seekord küll polnud üks ei teine, vaid olin ise kiiruga postitust tehes jätnud paar lõiku lisamata. Ja kuna ma muutsin selle koheselt ära, siis see postitus kaotas tähenduse ju. Oleks jälle olnud kellelegi ilkumise põhjuse andnud äkki...

      Kustuta
    2. Keegi ei viitsi topelt kirjutist lugeda, et märgata seal lõpus lisalauseid.

      Kustuta
    3. Aga mis on sinu blogi eesmärk? Kui sa pidevalt ainult negatiivsusele viitavaid postitusi teed ja virised, ning pealegi kustutad kommentrijate tagasiside, siis usu, et varsti ei viitsitagi enam su blogi vaadata. Vähemalt need lugejad ei viitsi, kelle soovitused oled maha teinud. Blogida saab mitut moodi. Kas saad oma blogile palju poolehoidjaid(lugejaid), või blogid lihtsalt enda jaoks. Valik on sinu. Ja veel! Kes sind siis niiväga oma kommentaaridega solvanud on? Soovituslikud kommentaarid, mida mina olen juhtunud nägema, pole küll ükski solvav olnud.

      Kustuta
    4. Muidugi pole kõiki kommentaare näinud, sest mõnele ma olen ikka ka nii jaole saanud, et neid polegi keegi näinud :D
      Ja negatiivsust- kõige huvitavam ongi see, et ma ise ei näe neis postitustes ainult negatiivsust. Eks seda ka on kindlasti, aga elu polegi ju alati positiivne.
      Ja kui on midagi positiivset, siis sellest ma ju kirjutan ka... ILusast suvepäevast, headest müükidest- need ju ongi mu peamised väikesed rõõmud hetkel.

      Kustuta
  3. Talv. Varblane lendas, külmus ära. Kukkus maha. Mööda läks lehm. Lasi koogi maha, otse varblasele peale. Varblane sai sooja, ärkas üles ja hakkas siutsuma. Mööda läks kass. Kuulis siutsumist, läks ja sõi varblase ära. Siit nüüd kolm moraali:
    1. See ei ole alati vaenlane, kes sind sitaga üle kallab.
    2. See ei ole alati sõber, kes sind sita seest välja tõmbab.
    3. Kui istud sita sees, siis ära siutsu.
    kogu tekst v?

    VastaKustuta
  4. Kas sa selle peale ei ole tulnud, et sinu isa, kes oli sinu jaoks "vana känd", püüdis igati sind sinu pubekaeas hoida halbade sõprade eest? Vahest tulebki olla ka karm, et pubekale mõistus pähe tuleks. Millest sa järeldad, et just siis algas sinu haigus? Need olid ju sinu enda valikud ja sa valisid omale allakäigutrepi, millel pidev käimine viis sinu haigus(t)eni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kus sa näed siin jutus väljendit "vana känd"?
      Sellega sa praegu reetsid ennast, täitsa lõpp, poleks uskunudki et niimoodi noa selga lööd...

      Kustuta
    2. Mis selles nii imelikku on? Paljud on ju sinu raamatut lugenud.

      Kustuta
    3. Jaja, meenub! Raamatus ma ju kirjutasin ka neist aastatest ja kuidas ma siis suhtusin... Aga kes meist poleks vihahoos öelnud midagi solvavat? Ja kuna palju asju pole ei raamatus kirjas, ega ka siin, siis ...ma rohkem seda teemat ei puuduta.

      Kustuta