Rutiin. Enamasti see mulle meeldib.

Viimased päevad olen olnud laisk blogija. Nojah, ega midagi erilist juhtunud ju pole ka. Enamus ajast olen olnud kodus, sest no lihtsalt nii raske on mõnikord end riidesse panna ja toast välja ajada. Kui ma olen selle imeliku tõrke endas ületanud- kusjuures ma ei saa ise ka aru, mis mul viga on- siis pole probleem hommikust õhtuni erinevates poodides käia või niisama ajaviiteks mere ääres jalutada.

Ajaviiteks?! Kui nüüd aga päris ausalt öelda, siis hoolimata sellest, et ma pole ikka veel tööle saanud, ei ole mul ka aega. Kuhu see kaob, ei saa ma mõnikord isegi aru :D No üks ajaröövel on muidugi ka arvuti, eriti kuna ma sain suvel Võrus käies külge "kaardimängupisiku" arvutis"- ennetan juba eksiarvamusi ja ütlen, et tegu pole pokkeri ega mingite muude tasuliste mängudega, vaid kõige tavalisemate turaka jms mängudega portaalis vint.ee- siis läheb aeg vahest nii, et ei saa arugi.

Ja teine tegevus ,mis aega võtab... arvasite ära- ehete tegemine. Kuna praegu on veel viimased sügislaadad ees ja eelmine nädalavahetus müüsin ma rohkem kui pooled oma valmis ehetest ära, siis tegelikult selle asemel ,et siin arvutis passida, võiksin ma istuda oma köögilaua taga ja meisterdada midagi, mida müüa sellel laupäeval, 17. septembril Viimsi Mega Laat-Kirbukal. No minu puhul nii tavaline, jätta kõik asjad ikka viimasele minutile... eriti kui hobist on hakanud saama mõnikord juba töö- mida häbi-häbi mulle!- ei viitsigi alati teha. Aga see on jällegi see imelik alustamise tõrge- kui olen juba alustanud, siis pole mingi probleem teha ehteid mitu tundi järjest. Enam kui kindel- kui ma praegu läheksin neid tegema, siis enne pimedat ma ei lõpetaks.

Kas mul igav ei ole, võiksite küsida? Vot justnimelt see ongi imelik, et kuigi mu kõik päevad on äravahetamiseni üksteisega sarnased, ei ole mul igav. On küll masendushetki, mil ma ei taha voodistki end üles ajada, aga et ma otsiksin mingit muud tegevust... kindlasti ma leiaksin ka seda, kui ma tahaksin. Võiksin ju palju rohkem suhelda K. või Merkaga, võiksin ju palju tihemini helistada oma Haapsalu sõpradele... Aga tegelikkus on see, et ma mõnikord lihtsalt lülitan kõik oma tuttavad facebooki vestlusest korraks välja - andke andeks sõbrad, ma mõnikord lihtsalt ei oska? taha? jõua?  suhelda- ma olen mõnikord nagu mingis oma mullis ja kui keegi selle lõhub, siis mõnikord ma vihastan, aga mõnikord on mulle just seda "raputust" vaja.

Isiksusehäire ongi selles mõttes ülikeeruline diagnoos (tegelikult võiks öelda ka haigus vist) ,et ma olen tihti, kui viitsütikuga pomm ja ma ei saa ise ka aru ,miks ma niisugune olen. Aga olen end siiski pideva psühhoteraapia ja ravimite mõjul suutnud ennast nii palju ohjata, et tõsise plahvatuseni mind enamasti viia ei õnnestu. Ehk kõige viimane teravam konflikt oli siis blogis ühe teatud kommenteerijaga ja reaalelus Aegna laeva meeskonnaga , sellest juttu siin http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/07/minu-jaoks-toeliselt-harukordne-suvepaev.html

Ma tean, et suudan tahtmise korral leida endale ka teisi tegevusi, aga kas selles ongi üldse midagi halba, kui ma vahest lihtsalt ei viitsi ja ei taha. Ja tegelikult- mingis mõttes ma käin ka tööl ju- minu tööks on ehete valmistamine ja nende müümine.:D

Haa, ja muidugi selle asemel, et minna kribinal-krabinal ehteid tegema, oli mul vaja registreerida end järjekordsele kaardimänguturniirile :D .D :D Einoh...

Niipalju siis suutsin täna asjalik ka olla, et käisin Mega Kirbukal oma leti korrastamas ja valikut muutmas :)