kolmapäev, 26. oktoober 2016

Avameelselt alkoholist ja valikute puudumisest.

Eelmises postituses tahtsin ma eelkõige kirjutada sellest, kuivõrd erineb maaelu linnaelust ja kui harjumatu ning võõras see mulle on. Kuid sujuvalt kerkis selles teemas esile hoopis üks teine teema- joomine. Joomine, mis on kahjuks saatnud mind suuremal osal elust, kuid pole ealeski suutnud mind enda võimusse haarta! Jah, ma tean, et enamus inimesi ei usu mind ja ma ei saa kedagi ka sundida uskuma- sest igaühel on õigus oma arvamusele. Aga mul oleks siiralt hea meel, kui kasvõi mõnigi blogilugejatest hakkaks selle postituse peale mind vaatama teise pilguga!

Alustaks ehk siis päris algusest, ehk lapsepõlvest. Kodus meil alkoholi ei tarvitatud. Baarikapis võis aastaid seista korgi all mingi likööripudel, siis mingil tähtpäeval korgiti lahti, võeti paar pitsi inimese kohta ja pandi tagasi. Et siis võibolla poole aasta pärast uuesti jälle peolauas pitsike külalistele pakkuda. Ema ei joonud üldse- no ei saa ju õhtu jooksul pitsi aastas paaril  korral joomiseks lugeda. Isal ikka tuli mõnikord ette veidi ehme keelega ja kõikuval sammul koju tulemist ja ka mõne sõbra kaasa võtmist, kuid lapsena olid need mulle pigem meeldivaks erandiks, kui häirisid. Sest olgem ausad- miks peaks eelkooliealine laps olema vihane "onude" peale, kes alati tõid kaasa kommi või mõne mänguasja, ajasid poole ööni minuga juttu (no mis siis ,et nende juttudest ei saanud ma enamusest ju aru veel). Ema üritas mind alati nendest eemale hoida, aga mina ei mõistnud, mis seal halba oli, kui mind "suurte" seltskonnas aktsepeeriti.

Enda esimesed kokkupuuted alkoholiga jäävad ka umbes samasse aega, ehk siis varasesse lapsepõlve. Olin hästi agar alati peolaudadelt nõusid kööki viima ja muidugi ahvatlesid mind ka siis pitsipõhja kogunenud tilkadest (tol ajal olid enamasti kasutuses jalaga pitsid, kus jala kohal väike süvend pitsi see oli) tulevad magusad lõhnad. No kes poleks meist lapsena neid tilgakesi keelega maitsnud ja siis tihtipeale pettunud ,et magusalt lõhnav asi oli tegelikult kibe ja vastik :D

Olin mingi 15 aastane, kui sõbranna sünnipäeval sai esimest korda põhjalikumalt vägijooki proovitud. See oli nisuviin ja tingis selle proovimise nagu ikka soov jätta enast muljet kui "suurest"- eriti ,kuna seltskonnas oli üks vanem poiss, kes mulle meeldis vist. No mäletan seda nisuviina joomist, esimesi suitsupahvimisi ja martsipantordi söömist ja seda kuidas mul ühel hetkel kõik sees keerama hakkas. Kirusin "pahaks läinud" torti ja olin jube tige, et kõik minu üle naersid :D

Mingit huvi joogi vastu minul ei tekkinud. Suvel eakaaslastest naabripoisid ikka said aeg-ajalt kuskilt mingi veini või õlle, mina üldiselt harva proovisin neid isegi. Siis aga juhtuski ehk see sündmus, mis määras minu edasise suhtumise alkoholi...

Sellest olen ma väga harva rääkinud ja üritanud ka ise unustada seda- vanemate näägutamise ,et see on ikka nii suur häbi, tõttu. Nimelt tekkis mul umbes 16 aastasena naabritüdruku ja tema sõbrannaga suur tüli. Mis põhjus ,seda ei mäleta, aga tõenäoliselt ikka poiste tähelepanu. Ja siis ühel õhtul kutsuti mind välja, kasutades "söödana" ühte meie seltskonna poissi, kellesse ma ehk natuke armunud olin ja maja nurga taga ootasid mind 4 tüdrukut. Kaks neist haarasid minust kinni, kolmas hoidis suud lahti ja mulle valati otse kurku umbes pool pudelit Vana Tallinnat. Ma imestan, et ma ei lämbunud...

Mida ma tegin, ei mäleta. Mingid pildikatked justkui oleks, aga tõeliselt tuli mul pilt ette siis, kui lamasin haigla vastuvõtupalatis ja ema kõrval muudkui korrutas nuttes- mida sa tegid, kas sul häbi pole. Ma ei suutnud siis seletada midagi, tahtsin vaid magada, kuid ma ei tohtinud. Mäletan ema sõnu, et arst olevat öelnud, et nüüd on kaks varianti- kas hakkab alkohol mulle maitsema ja minust saab sõltlane, või ei taha ma peale seda enam üldse ühtegi pitsi võtta.

Mu esimesed tõelised sõbrannad olid kaksikõed Võrust paarkümmend kilomeertrit eemalt maakohast. Nende pere oli viinalembene- ema jõi, kasuisa jõi ja vaevu täisealiseks saanud kaksikud jõid samuti. Kuiid nad olid nii toredad ja lõbusad, alati sai nalja... olime "kuldne kolmik" nagu meid Võru linnas 90-ndatel aastatel kutsuti. Oli just krooniaja algus, oli väikelinna elu, oli tööpuudus... Ja hakkas välja kujunema selgelt kaks klassi noorte hulgas :rikkamad, kes käisid klubides ja baarides ning vaesemad, kelle seltskondlik läbikäimine oli nö "korteriläbud". Kahjuks kuulusime meie viimaste hulka... Kui ülejäänud tüdrukutel oli sellest hea meel, et saab juua, siis mina käisin nendega kaasas vaid selleks, et kodust eemal olla ja tunda end hinnatuna, kasvõi joodikute seltskonnas. Meil vedas- haruharva sattusime seltskonda, kus oleks vägivaldsed inimesed olnud ja kuna me polnud keegi ka mingid seksikad tibid, siis ei tekkinud meestel ka mingeid ahvatlusi meid ära kasutada. Pealegi oli meil põhimõte- mitte kunagi ei jäänud me ööseks võõrasse kohta magama.

"Kuldse kolmiku" ajal õppisin ma olema ainus kaine inimene seltskonnas ja kuna mul pole olnud kunagi põhjust kurta oma huumorimeele üle, siis hakkas see kõik mulle täitsa meeldima. Ja kuna mul polnud ka mingit valikut- väikelinnas oli "klassisüsteem" väga tugev ja keegi teistsugust elu elav ei teinud meietaolistega tegemistki- siis ainus koht kus end vabalt tunda olidki need seltskonnad. Neist arenesid välja suhted, arenesid välja võimalused kodust välja kolida ja arenes ka minu näiline tugevus. Kaitsekilbiks naer nii iseenda kui teiste üle, oskus igas olukorras midagi koomilist näha... Sisimas aga tundsin ma vastikust, tundsin vastikust elustiili vastu, mis koosnes viimase raha kokkuotsimisest, et järjekordne pudel saada, elustiilist, kus päev ei alanud hommikuga ega lõppenud õhtuga, vaid sellega ,millal jäädi täis ja millal ärgati pohmakaga üles. Ja ma nägin seda kõike päevast-päeva, kuid kordagi ei tekkinud mul endal soovi järjekordset pitsi täis valada... üldjuhul ma ei võtnud üldse midagi, aga vahest klaas õlut õhtu jooksul või ka pitsike kangemat tuli ette.

Aastad möödusid, "kuldne kolmik" läks laiali, mina kolisin Võrumaalt ära. Sõbrannad jätkasid oma harjumuspärast elustiili, kuid alkohol oli neid juba liiga tugevalt enda võimusse haaranud ja ma ei leidnud enam huvi nendega suhelda. Kuid mingil müstilisel kombel ei saanud ma lahti ühest needusest- ükskõik, kuhu ma läksin, alati olid ainsad inimesed ,kes minust hoolisid need kella kümneks poe juurde kogunevad tüübid. Leidsin sealt järjekordse, kes mind enda juurde elama võttis, tegin seal süüa ja koristasin, vastutasuks sain tunda kasvõi natukenegi hellust ja teise inimese kehasoojust ning koha kus elada. Jah, alkoholihaisused kallistused polnud need ,mida ma oleksin tahtnud, aga kui polnud valikut. Kui oli variant- kas elada tänaval või taluda alkohooliku lähedust... võibolla oleksin ma siis pidanud tänavale jääma ja ma poleks kindlasti enam siin neid ridu kirjutamas?! Äkki ma oleksingi pidanud seda tegema?

Ajad läksid paremaks, sain tööle, sain üürikorteri ja ei sõltunud enam kellestki "poetagusest". Kuid mu välimus oli läinud päriliku haiguse tõttu järjest hullemaks. Selle raviks aga... ütleme, et selleks on vaja kordi suuremat summat ,kui hetkel aktuaalne oleva poe avamise jaoks!  Ja ma olin nii pagana üksi... Ma naersin selle üle, ma tundsin rõõmu sõprdaest- esimest korda elus olid mul ka sõbrad, kelle jaoks alkohol oli lihtsalt nädalavahetuse lõõgastus. Aga ma olin 4-5 aastat nii, et keegi vastassoo esindaja mind isegi ei kallistanud, rääkimata siis rohkemast. Ma vajasin nii tohutult hellust, tahtsin ,et mul oleks keegi kelle õlale pea panna, kelle kaisus uinuda... Ja minu poole ei vaadanud keegi..

Mind märgati lõpuks. Märgati alkoholilembese mehe poolt. Ma ei tahtnud algul suhet ega kooselu, kuid lähedusevajadus sai minu üle võimust. Järgnes pool aastat kooselu, rikutud jõulude ja aastavahetuse, kuid sealsamas tohutu õrnuse ja tähelepanuga. Kuni mul lõpuks sai mõõt täis... Tegin endale selgeks, et olen siiski sobilik vaid üksi elama ja ei kavatse sellest enam taganeda.

Kuid hellusevajadus jäi... Jäi soov tunda end kasvõi korrakski ihaldatuna, naisena, kellestki ise hoolida ja olla hoolitud. Taaskord peitsin ma end maski- mul on kõik korras- taha. Ja sattusin segadusse, kui avastasin, et ühest netitutvusest ühiste huvide keskkonnas on tekkimas midagi enamat. Aimasin ,et sel mehel on probleeme joomisega, kuid minu jaoks polnud selles ju midagi uut. Nii me kohtusimegi... Ma saan temalt positiivset tähelepanu, ma saan tunda, et keegi minust hoolib, ma saan ise hoolida... Jah, te ei mõista seda, et kuidas saab hoolida sellisest ,kelle päev kulgeb kaheliitriste õllepudelite ja teiste omasuguste seltsis? Kuid mina ei ole  peaaegu kunagi muud oma elus näinudki...

On kohutavalt kurb, et alkohol on muutunud maal ja väikelinnades  justkui kohustuslikuks elu osaks! Ja endast on kahju, et ma ei jää kunagi silma mitte kellelegi sellisele, kel poleks alkoholiga probleeme...Et mu ainus valik on olla üksi ja mitte kunagi tunda teise inimese kehasoojust, või leppida selle piskuga, mis mulle Saatus toonud on...

Küll aga on mul kindel põhimõte olnud ükskõik ,kui hes või halvas seisus ma majanduslikult olen- alkoholi jaoks minu käest ei tasu raha küsida! Sest ma lihtsalt ei anna seda ja enamusel meestel tegelikult on olnud ka see põhimõte endal- sellelt, kes ise ei joo, sellelt viinaraha ei küsita. Nii et võite selles kindlad olla- ei lähe ükski sent ka teie annetatud rahadest kuskile "punkrisse" ,nagu mõned kommenteerijad arvanud on. Ma ei suuda seda kahjuks teile kuidagi tõestada, aga ütlen- see raha on mul alles ja kui see poeplaan mul ebaõnnestub (kahjuks tundub, et nii see ka juhtub) võin annetajatele soovi korral selle tagasi kanda!



















































13 kommentaari:

  1. Kustutasin kogemata ära ühe toetava kommentaari... Sina anonüümne, kes sa hoiad mulle pöialt, et ma leiaksin kellegi alkoholist vaba hooliva inimese- ka mina loodan seda!

    VastaKustuta
  2. Ei oska eesti keelt veel nii hästi et pikkemalt kirjutada, aga.. Olen su blogi lugenud ja tunnud olevad siiras ja tubli inimene. Tahaks et mul oleks sinusugune söbranna olemas. Soovin sulle k6ike head!

    VastaKustuta
  3. Aitäh! Kui soovid ,võid mulle kirjutada hiireke41@mail.ee. Ka vene keeles võid kirjutada, see on ainus võõrkeel, mida valdan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi Aitäh!T6esti voib olla yks päeva v6ttan julguse kokku ja kirjutan.Ja kui kirjutan samal 6ppin keelt, on ju nii.Ilusad nädalavahetust sinule!

      Kustuta
  4. Lugesin eile Tartu Postimehest terve leheküljelist artiklit oma sugulaste kohta, kes korjavad Eestis raha Mississippi üleujutuse tagajärjel kannatada saanud maja kordategemiseks. Neid abistavad Ameerika abiorganisatsioonid, Louisiana osariik ja kindlustus + Eestis tuleb ka veel Justamendi abikontsert.

    Aidatakse ja keegi ei küsi, et kas teete suitsu või midagi täpsemat eluloo kohta.

    Viide Tartu PM: http://tartu.postimees.ee/v2/3886147/sobrad-aitavad-uputuses-kannatanud-sopru

    Ja Railile edu, kindlasti leia uusi ja tubimaid sõpru!

    VastaKustuta
  5. Mis selle toiduabi postituses nii hullu oli, et selle ära kustutasid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Postitus hakkas Facebookis ühe ARSTI seinal nö "oma elu elama". Umbes nii nagu perekooliski, vahe ainult selles, et kui perekoolis mõnitas natuke omapärane inimene oma kaaskonnaga, siis facebookis tegi seda ARST, kellel vist on küll eetikast väga viltune arusaamine!

      Kustuta
  6. Arst peaks olema justkui mingi pühak ja mitte lihast ja luust inimene?
    Minuld isiklikult piisab kui ta on pädev oma erialal ja oskab patsientidega suhelda/ käituda. Mis ts vabal ajal või kuslil foorumis teeb, ei huvita üldse. Kas meist kõik on vabal ajal ontlikud ja üliviisakad? Mina mitte (olen erivajadusega lapse tugiisik).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitte pühak, aga haige inimese mõnitamine ja laimamine ei sobi mitte kellelegi, eriti veel inimesele, kes peaks justkui olema õppinud haigeid inimesi mõistma. Või siis vähemalt vait olema, kui mingi asi haige juures talle ei meeldi ja ta seda muuta ei saa. Negatiivset ja halvustavat suhtumist puudega inimesse ja selle avalikult facebooki riputamist küll tõesti selliselt haritud inimeselt ei ootaks...

      Kustuta
    2. Mismõttes ta Sind, Raili laimas? Ta lihtsalt avas abistajate silmad, et nood võivad oma heatahtlikkuses sattuda manipuleerija otsa.väga paljud inimesed on tõesti hädas ja vajaksid abi, ning on igasuguse abi eest tänulikud, kuid manipuleerivate "abivajajate" pärast ei julgeta enam tõelisi abivajajaid ka aidata.

      Kustuta
    3. Valeinformatsiooni levitamine on laimamine. Ja kui tegelmist on isiku subjektiivse arvamusega, siis kas on ikka eetiline seda niimoodi avalikult välja tuua. No samas muidugi jah- ka mina kirjutasin ju oma subjektiivsest arvamusest...
      Aga see, et tuua välja mingeid mitme, isegi kümne aasta taguseid asju... Seda ma ei saa kohe teistmoodi nimetada kui avalikuks laimuks, sest inimesel pidi olema ikka põhjalik jälitustöö tehtud selleks, et neid- internetis mitteleiduvaid fakte- esitada. Ja pealegi, inimesed muutuvad aastatega, muutuvad ka terved inimesed, kui nad seda on tahtnud ja oskavad. Mis siis veel rääkida minust, kes ma oma ebastabiilsuses olen pidevas muutumises ja tänu teraapiale paremuse suunas, ehk siis- ma pole enam see, kes 10, 5, isegi võibolla 3 aastat tagasi.
      Ja uskuge või mitte- teadlikult ära kasutanud olen ma ainult noorena nö "kuldse kolmiku ajal" meile seltskonda pakkunud joodikuid ja muidu pidutsejaid!

      Kustuta
    4. Sinu sissekannete järgi võiks arvata, et sa pole üldse muutunud. Miks sa ise arvad, et oled parem inimene kui näiteks 10 aastat tagasi?

      Kustuta
    5. Tegelikult ei arva seda niivõrd mina, kui minu psühholoog, kes ütleb, et olen läbi teinud tohutu arengu. Mulle endale tundub see kõik kuidagi loomulik...
      Ja kuna mu elu on kogu aeg ebastabiilne ning muutumises olnud, siis on tulnud natuke ka endal muutuda. Enesekindlust on tugevalt juurde tulnud kindlasti ja ma püüan alati ise hakkama saada- jah, poe jaoks ma tõesti küsisin raha, sest sellist summat pole ma mitte eluski näinud isegi- aga ma saan hakkama. Kes tahab ja tunneb, et tegelikult on minu olukorras inimene väärt rohkemat, see võib ju mind aidata...aga seda ei PEA tegema.

      Kustuta