esmaspäev, 10. oktoober 2016

Eesmärk nr 1- hoiduda sügismasendusest!

Viimasetel päevadel taaskord laisk blogija olnud, aga lihtsalt ei ole midagi väga erilist juhtunud ka. Praegu on küllaltki stabiilne aeg, kuigi vaikselt hakkab ligi hiilima sügismasendus. Jah, ma ei salli sügist! Mulle ei meeldi  hall taevas, tuul ja vihm, mulle on vastumeelt varane pimedus ja elektrivalgel istumine juba poolest päevast. Olen päikeseinimene, nii kummaline tegelikult- päevitamist ei talu, aga kui päikest pole, olen kohe rusutud ja närviline.

Eile lõppes siis suvine-sügisene laatadeperiood. Viimane üritus oli Lasteasjade Turg TTÜ peamajas. Kuna mul hetkel muud lastekaupa ,peale käevõrude ja mõne paari villaste sokkide (ei, ma ei oska kududa, aga selles eest oskan hästi osta odavalt ja müüa kallimalt) polnud, siis "haakisin end K.-le sappa" ja sain väikese nurgakese tema laua kõrval kastivirnast kombineeritud laua peal. 10 eurot sain...asi seegi. Saab vähemalt paar päeva jälle kergemini hakkama.

Telliskivi kirbukad on nüüd jäänud mu ainsaks müügivõimaluseks kuni jõululaatadeni, mille osalustasude kohta ma veel ei tea ka midagi. Seega- tulemas on natuke keerulisem periood rahalises mõttes, aga ma olen nagu Scarlett O`Hara raamatust "Tuulest viidud"- ütlen endale kogu aeg "Mõtlen sellele homme!" Helistasin täna kolmele Linnalehest leitud töökuulutusele ja kuulsin vana tuttavat vastust- meil on inimene juba olemas. No tore küll, mida te siis üldse kuulutate netis või ajalehes, kui  tegelikult leiate vajamineva inimese teisel moel!

Raha küll ei tee õnnelikuks, aga tagab kindlustunde. Kuid kindlustunde emotsionaalselt võib tagada veel miski... see on teadmine, et on keegi, kellele sina ju su elu korda lähevad. Netitutvusest alguse saanud suhtlemine on muutunud nüüd igapäevasteks pikkadeks telefonikõnedeks- hea et mul on selline telefonipakett, kus on fikseeritud kuutasu ja minutihinda pole. Ühes oleme siiski mõlemad veendunud, kooselu ei tule, sest oleme liiga mugavad ning harjunud üksi elama. Aga selline püsisuhe mulle sobikski...

Jälgisin vahepeal hoolsasti, nagu ma arvan, et suurem osa inimestest, presidendivalimisi... Tegelikult jätab poliitika mind ükskõikseks, aga mingi lootus oli, et ehk saame riigipeaks inimese, kes suudaks näha ka mitte ainult piiri taha vaid reaalselt oleks kursis oma riigi inimeste eluga. Suht tühi tunne jäi tegelikult pärast valimistsirkuse (no sorry, aga see oli lihtsalt naljakas ,kuidas presidendi valimist pilluti nagu palli ühelt võistkonnalt teisele!) lõppu. Kas suudab üks välispoliitikaga tegelenud inimene vaadata korraks  ka oma rahva poole? Kahtlen...

Muidugi, meil pole presidendil ka mingit võimu... Ja need, kellel võim on, on minusuguste ja veel paljude teiste ühiskonnakihtide suhtes kurdid ja pimedad. Aga sinna ei saa lihtne inimene midagi parata... Ja poliitika on üldiselt teema, millest mulle meeldib küll rääkida, aga enamasti koos nendega, kelle kohta on teada, et mul on nendega sarnane maailmavaade...

Mõtlesin, et peaks võtma endale kindlaks eesmärgiks sügismasenduse ära hoidmise või vähemalt leevendamise. Teades ennast, siis kohusetunne on mu peamine liikumapanev jõud... Kõige nõmedam on tegelikult asja juures see, et mulle ei aita mitte ükski eneseabi raamat ega jooga ega mõtlemise muutmine! Olen aastakümnete jooksul katsetanud erinevaid tehnikaid, aga ainus sobiv on ikka silmast silma vestlus oma psühholoogiga. Kelle juurde kahjuks saan ma nüüd alles novembri lõpus...ühesõnaga pool sellest karmist ajast olen veel ilma vajaliku teraapiata kah. Tobedad on ikka need ravijärjekorrad...

Sai natuke tühi postitus, aga ma luban, et mõtlen järgmiseks korraks midagi sisukamat välja!




1 kommentaar:

  1. Sellised postitused mulle just meeldivad! Kus räägitakse sellest, mis meelel on:)

    VastaKustuta