neljapäev, 6. oktoober 2016

Psühhikahäire EI OLE vaimupuue!

Aeg-ajalt saan ma inimestelt selliseid soovitusi, et tekib küll küsimus, kes inimesed üldse teevad vahet vaimupuudel ja psüühilisel haigusel. Ma ei pea silmas neid ,kes siin blogis kommenteerivad, siin on enamuses väga asjalikud kommentaarid ja soovitused. Aga ma olen kohanud palju sellist suhtumist, kus mulle selgitatakse mingit asja nagu koolieelikule ja siis pannakse veel lõppu soovitus-" ära seda tee, see ei sobi"

Loomulikult pole keegi sündinud tark ja erinevates elusituatsioonides on nõuanded vägagi teretulnud. Kuid kui on tegemist igapäevavaste asjadega- näiteks, et ei ole viisakas kopeerida eravestlusi oma blogisse või et ei tohi rääkida oma tööasjadest ning firmasaladustest... no mul on piisavalt elukogemust ja normaalintelligents, nii et sellised asjad ei tuleks mulle pähegi.

Viimane näide oli alles eelviimase loo kommentaarides :

... mitteükski täie mõistusega tööandja ei võta omale tööle inimest, kes terve oma elu niimoodi maailma ette laotab, sulle ei usaldataks isegi koristajakohal töötades ühegi riuumi ukse koodi, poekassast või vastust vajavast ametikohast rääkimata...

Mida veel?! See, et mul on depressioon ja ärevushäire, ei tee mind ju alaarenenuks! Või mis oli selle kommentaari mõte? Mul pole kunagi olnud probleeme usaldamatusega, nii töö-, kui eraelus! Jah, minu käest on läbi käinud kümneid koode, võtmeid ,suuremaid rahasummasid... pole ma veel neid kuskil teistele nähtavaks -teatavaks teinud.

Kahjuks kohtab sellist suhtumist kõikjal. Eriarsti juurde minekul, kui mu tugiisik-  jah, sotsiaal-üürikorteriga käib kaasa ka selline, kohati päris tüütu :D, tegelane- helistas ette ja ütles, et olen  tugeva ärevushäirega ja vajaksin natuke kannatlikmat kohtlemist, kui tavapatsiendid, oli arst küsinud- aga kas ta ise ikka teab, mis tal probleemiks on ja miks ta tuleb ning kas ta oskab seda öelda? No come on, ausõna! Ärevushäire ei tähenda ju, et ma ei saaks aru ,mis minuga toimub. Ma tean vägagi hästi, et arst on selleks ,et mind aidata, et kõik protseduurid ja uuringud ja analüüsid jms on vajalikud mulle ja minu tervisele, aga ma lihtsalt ei suuda ärevuse tõttu oma keha talitlemist kontrollida ka kõige parema tahtmise korral. Ja enamus arste ongi alati arvanud seepeale, et ma teesklen ja mängin lolli... kui mul tekivad lihaskrambid ja värinad. Suhtumine minusse muidugi ka koheselt muutub ja pole vist vaja selgitada, miks ma enam selle konkreetse arsti juurde teinekord ei lähe:S

Nüüd, kus ma olen elus ühe uue etapi alguses, ei MITTE  KOOSELU !, olen saanud huvitaval kombel isegi palju positiivset vastukaja kommentaatoritelt. Hämmastav,. varem tuli sellist mõistmist ikka üliharva ette, seadistasin seetõttu lõpuks ka kommentaaride eelmodereerimise! Ja nüüd viimasele postitusele ,ma ei liialda kui ütlen, et tuli ainult paar-kolm sellist kommentaari, mida ma ei  pidanud avaldamisvääriliseks. Kas  arvatakse, et nüüd algabki minu uus "tuhasttõus" tänu suhtele, et minusugune polegi üldse võimeline ise hakkama saama? Sel juhul ma petan nende lootusi- ei ,sellel suhtel pole vähimatki seost majandusliku mõtlemisega ja ma ei oota sealt vähimatki abi. Ma isegi ei ole talle öelnud, mis olukorras ma tegelikult olen...ma tahan ISE hakkama saada!

Mõnikord on see muidugi keeruline... eriti kui kirjutatakse välja retseptiravimid, mis maksavad 8.50 ja kui neid tuleb võtta kahe retsepti jagu. Aga siis tuleb lihtsalt kulutused ümber mõelda või kasutada seda raha, mis on head inimesed mulle annetanud... Jälle asi, mis eristab minusugust vaimupuudega inimesest, ma oskan majandada. Mõnikord olen ma selle selgitamisega isegi oma tugiisikule hädas- no arusaadav, tema kliendid on just enamuses ...tahaks tegelikult öelda midagi paremat, kui ametlik "vaimupuue" ,sest tegelikult on ka nemad väga toredad inimesed- olen nendega kokku puutunud pisut.

Perekooli foorumis on minust lausa nimeline teema tehtud ja ka seal oli üks kommentaar, kus nimetati mind "vaimselt haigeks". Tegelikult see nüüd ajendaski mind lõpuks oma pooleliolevat postitust lõpetama. Tahaks avada inimeste silmad- psüühilised häired ei tee inimest VAIMSELT haigeks. Vaimne ja hingeline (psüühiline) seisund on kaks eraldiseisvat asja. Kuigi nad ei välista teineteist sageli ja see tekitabki neid eelarvamusi... Kuid ,kas peab siis kõigesse ja kõigisse alati eelarvamusega suhtuma? Ehk peaks kõigepealt olukorra või inimesega natuke tutvuma, et aru saada?


17 kommentaari:

  1. Oma eraviisiliste vestluste kopeerimine ja googleisse kõigile lugemiseks paiskamine näitabki kas mingit vaimupuuet või siis intelligentsi täielikku puudumist, kus inimene ei kontrolli ennast millise pildi ta tegelikult endast jätab. Mis puudutab annetusi, siis annetuste saajad peavad kahjuks sellega leppima et enne annetusi tegemist uuritakse ka tausta ja tihti võib ilusa jutu taga olla hoopis midagi muud kus hädalise pangakonto on SMS laenu tõttu hoopis blokeeritud ning eesmärk on oma võlg ära maksta. Kui ikka majandada ei osata siis ei osata seda teha ka annetuste rahadega ning hakkab pihta oma jälgede kustutamine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eraviisiliste vestluste? Mis ajast blogi kommentaarid on eraviisilised vestlused :D Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed tegelikult ei loe ja lihtsalt lahmivad...

      Kustuta
  2. Üks asi, mida Sa arvestama pead: juriidilises mõttes oled Sa juba pikka aega kirjaniku ja blogipidajana (telestaar oled sa ju samuti olnud) "Avaliku Elu Tegelane".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma seda kartnud oleks, siis ma poleks ei raamatut kirjutanud, teleris esinenud oma looga, ega ka blogima hakanud. Ja ma ei kahetse neist asjadest midagi! Alati on inimestel erinevaid arvamusi ja kõik ei saagi kõigile meeldida! Ja lausmõnitustele, mida pilluvad need, kes tegelikult pole asjadega üldse kursis, ma lihtsalt ei reageeri enam.

      Kustuta
  3. "Kuid kui on tegemist igapäevavaste asjadega- näiteks, et ei ole viisakas kopeerida eravestlusi oma blogisse või et ei tohi rääkida oma tööasjadest ning firmasaladustest... no mul on piisavalt elukogemust ja normaalintelligents, nii et sellised asjad ei tuleks mulle pähegi."

    Kahjuks mõnel seda ei ole. Seetõttu tööandjad selliseid tööle ei võtagi.

    VastaKustuta
  4. Ma olen sellest juba ammu aru saanud, et suur osa inimestest ei tee vahet, mis on nn."vaimuhaigus" ja mis on depressioon, ärevushäire või paanikahood. Kõige rohkem ajab mind alati muigama, kui keegi ütleb, et "mina ei ole küll märganud, et sul oleks ärevushäire või paanikahood"- teate kui inimestega sellel teemal vestelda, siis enamus arvab, et paanikahoog võrdub märatsushooga. See ei ole üldse nii. Kahju, kui ei vaevuta endale selgeks tegema, et mis on mis ja siis tehakse selliseid meelevaldseid oletusi. Ärevuse ja paanikahoo korral ei kao inimesel mõistus peast ära, ta on täiesti kontaktivõimeline ja saab kõigest aru. Mis nüüd puudutab inimeste töölevõtmist, siis paljud on oma elu avalikult internetti laotanud ja ometi nad saavad tööle, veelgi enam, nad töötavad üsna vastutusrikastel ametikohtadel või on avaliku elu tegelased; miks siis ei peaks üks Raili-taoline blogija saama tööle kas riidehoiu-tädiks, väikepoodi müüjaks või koristajaks; ilmselt ta enamat ei soovikski.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea kommentaar! Täpselt seda ma inimestelt eelkõige ootangi- mõistmist ja arusaamist sellest, et tegelikult olen ma täiesti tavaline inimene, kes võibolla aastas korra, või kuus paar korda- olenevalt olukorrast- kaotab paanikahooga kaasneva üldkrambi tõttu liikumis-ja kõnevõime (kuid mitte kunagi võimet aru saada ümbritsevast!), kuid mõistva ja rahuliku suhtumise abiga on tavaliselt juba minutite pärast täiesti töövõimeline

      Kustuta
    2. "Mis nüüd puudutab inimeste töölevõtmist, siis paljud on oma elu avalikult internetti laotanud ja ometi nad saavad tööle, veelgi enam, nad töötavad üsna vastutusrikastel ametikohtadel või on avaliku elu tegelased;"

      Nad ei ole psüühikahaiged.
      Kas te kujutaksite ette psüühikahaiget vastutusrikkal töökohal või avaliku elu tegelasena, kellel võib tulla paanikahoog või mingi ärevushäire, kui on vaja teha mingit tähtsat otsust?

      Kustuta
    3. Kujuta ette, päris paljud avaliku elu tegelased põevad depressiooni või on seda põdenud. Ärevus ja paanikahood on samuti paljudel. Sa ilmselt ei kujuta ettegi, et mõnel pedagoogil vm. eluala esindajal võib täitsa selline diagnoos olla. Ei ole vist ka mingi saladus, et kunstivaldkonna inimesed nt. kirjanikud, näitlejad tihtipeale kannatavad selliste hädade käes. Mis siis nendega teistmoodi on. Sa tõesti "kardaksid" riidehoiu-tädi, kellel on selline diagnoos aga laval olevat näitlejat vm. eluvaldkonna esindajat ei kardaks. Ps. Ega inimestele ei olegi silt otsa ette kleebitud, et mis tervisemure tal on, seega ei ole tavaliselt aimugi, mis probleem kellelgi olla võib. Muide paanika- ja ärevushäirega saab täiesti teha tähtsaid otsuseid. Ma kordan veelkord, see ei halva mõtlemisvõimet ja inimene saab toimuvast suurepäraselt aru. See ei ole selline häire, et inimene oleks otsustus- või teovõimetu. Pealegi annavad need inimesed endale suurepäraselt aru, et millistel ametitel nad on võimelised töötama ja millistel mitte.

      Kustuta
  5. Mõnes mõttes on isegi hea, kui mingi psüühilise haiguse või isiksusehäirega kodanikud peavad oma blogi. Siis on tööandjatel enne töölevõtmist palju lihtsam tausta uurida. Kui mõni neist haigetest aga arvab et töökohal peab neile osaks saama erikohtlemine, kuna neil pole kriitkameel enda suhtes veel arenenud ja oamtakse ka olematut pingetaluvust, siis nad kahjuks loodavad liiga palju. Tööandjatel pole võimalik igale töötegijale teha järeleandmisi. Kui mõnel sellistest haigetest tekib töökohal mingi äkiline haigushoog ja sellega tekitab tööõnnetuse mis kahjustab ta enda tervist kui ka tööandja vara, siis ükski tööandja ei soovi käia hiljem mööda kohtuid ning anda aru või halvemal juhul maksta kinni ka tekkinud tervisekahjustus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik on õige. Väljaarvatud see, et minu eripärana ei teki paanikahoos kunagi "segi minekut" nii et ma hakkaks midagi lõhkuma või läheks kallale vms. Mul lihtsalt tekib tavaliselt tohutu lihaspinge, mis muudab isegi hingamise suht raskeks rääkimata enda liigutamisest.
      Loomulikult ei saaks ma töötada kuskil masinatega ega oma ma seetõttu loomulikult ka autojuhi lube ega sõiduoskust. Aga saan väga edukalt hakkama max 8 tunnise tööpäevaga kuskil gardroobis või väikepoes või turul... Ja erikohtlemist üldjuhul ei vaja, on paar kindlat faktorit, mis võivad põhjustada mul ärevushoo- kuid neid töökeskkonnnas tuleb üldiselt väga harva ette. Kuid muidugi pingetaluvus on mul küllalt nõrk...
      Kusjuures selle blogi üks eesmärk oligi teadvustada üldsusele (ka tööandjatele minugipoolest), et ka selliseid inimesi on olemas. Ja tegelikult on erinevad psüühikahäired- MITTE VAIMUHAIGUSED- üks levinumaid töövõimetuse põhjusi tänapäeva Eestis...neist enamasti ei räägita ja ka need inimesed ise enamasti eelistavad varjus püsida. Jah, selles mõttes olen ma julgem vist...

      Kustuta
  6. Kas Sa töötukassas oled arvel? Alates sellest aastast tuleb edaspidi oma töövõimet nagunii lasta töötukassas hinnata.Nemad seal ehk pakuvad sulle sobivat-toetatud tööd.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ma ei ole seal arvel, sellest olen ma ka varem kirjutanud, et minu arust on töötukassa üks mõttetuimaid asutusi üldse ja ma pole kunagi sealtkaudu mitte mingisugust abi saanud. Ei tööd, ei kursusi, ei ettevõtluse jaoks abi...
      Aa, kursused kord soovitati- mulle, ligi 20 aastat klienditeenindajana töötanud inimesele pakuti KLIENDITEENINDAJA kursust :D Läksin kohale ja kui selgus, et seal hakati selgitama kõike päris algtasemel- et kes on klient ja mida ta tahab jne- vot siis mu kannatus katkes tõesti! Ma lihtsalt läksin paari tunni mittemillegi kuulamise järel minema...otse töötukassa ametniku juurde ja tegin selgeks, et mu närvid sellisele absurdile vastu ei pea!

      Kustuta
  7. Ta ju alles hiljuti kirjutas et mingi töökoht on tal vaateväljal. Hiljem polnud sellest enam juttu. Põhiprobleem on vast ikka selles et kui lähebki tööle siis pension+palk teeb sama välja kui saadav sots.toetus + sots.osakonna poolt saadava kommunaalmaksete summa. Seetõttu nad ei näe erilist põhjust tööleminekuga pingutada. Lihtsam on mustalt omale juurde teenida + annetused.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, töökoht oli vaateväljal, aga läks nii ,nagu tavaliselt- seekord vähemalt vastati, et täname kandideerimast, aga juba leidsime inimese.
      Arvestades seda, mis koormusega ma töötada suudaksin- mitte ainult minu enda vaid ka mind ravivate spetsialistide hinnangul- teeniksin ma tõenäoliselt vähem ,kui 130 eurot kuus. Ja kui see oleks ametlik töö, siis ma ju toimetulekutoetust (mis on muidu talvekuudel peaaegu samas summas) ei saaks. Nii et ma ei võidaks tõepoolest midagi. Pension+palk tuleks sama summa välja kui pension+toimetulekutoetus.
      Ah ja, kommunaalmaksete eest ma mingit eraldi summat ei saagi! Neid arvestatakse toimetulekutoetuse määramisel nii, et peale eluaseme üüri ja kommunaalkulude maksmist peab inimesele 130 eurot kätte jääma!

      Kustuta
  8. Sul on ju vaid kirbuturu- ja telefonimüüja kogemused. Hea klienditeeninduse põhitõed aga on midagi muud kui kaltsupoe müüja amet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Päris nii see ikka ei ole :D Olen olnud nii toidu, kui riidepoodides, turgudel ja kaltsukates, olen olnud ka maapoes juhataja asetäitja-müüja... Ja aastakümnete jooksul saadud kogemused erinevates kohtades, erinevates olukordades,erinevate klientidega- ma tean, et ma ei oleks seda koolitust vajanud kohe kindlasti :)

      Kustuta