Viimasel ajal on päevakorral olnud poliitikateemad. Ka minul on oma arvamus sellest, mis muidugi ei pea kattuma keelegi teise arvamusega, aga tegelikult on ju minu elukäiku ja ja varasemaid blogipostitusi vaadates küllalt arusaadav, miks üks või teine maailmavaade minus nii sügavalt juurdunud on.
Mäletan hästi 80-ndaid. Ja väikelinnas elades ei puutunud minusse mitte ükski Viru ärikate teema, mitte ükski punkarite kogunemine kohvik Moskva ees ega jalgpallimatš,kus läks löömaks ning keelati paar bändi. Ma kuulsin neist asjust tegelikult suuresti alles aastaid hiljem, sest polnud ei minul ega ka mu vanematel kontakte väljaspool Lõuna-Eestit. Minuni jõudis poliitika alles siis, kui punkar Ain Saar kolis meie majja elama ja muutis meie maja hoovi oma kamba- mida ta suursuguselt nimetas Vabaks Sõltumatuks Noortekolonniks- kogunemiskohaks. Seal nägin ma ka esimest korda sini-must-valget lippu ja kuna mulle polnud sellest midagi räägitud, siis ei tekitanud see minus ka mingeid emotsioone. Ausalt öeldes, ma olin nii rahul eluga ENSV-s, et mind see ei huvitanudki enne, kui hakkas selguma, et turvaline ja stabiilselt püsiv keskkond võib hakata kokku kukkuma.
Minu tulevikusihid olid selged varasest lapsepõlvest peale. Käia põhikool läbi, minna Tartusse kutsekeskkooli nr. 17 kaubandust õppima, võimalik, et mitte isegi kooli lõpuni käia vaid praktika ajal end töökohta nö "sisse süüa" ja saada esialgu kassapidajaks vanade (ja mulle millegipärast väga meeldivate) Oka kassaaparaatide taga, hiljem võibolla tõusta vanemmüüjaks või isegi kaupluse juhatajaks. Teadsin ka, et saan ametikorteri, kui tööle asun väljapoole Võru linna. Kui mul oli koolis raske, siis andis mulle jõudu just see kindel teadmine- ma kannatan seda kõike vaid selle eesmärgi nimel.
Ma pidingi kutsekasse minema, kui vanemad polnud nõus mind peale põhikooli kodust ära lubama. Ja siis sai mu isa hakkama sellega, et pani mind -minu mäletamist mööda poolsalaja, sest nõusolekut ma kohe kindlasti ei andnud- Parksepa keskkooli linnast mingi 7 km kaugemale. Noh, mässumeelne teismeline siis alles näitas talle "parksepat" :D Jah, muidugi pole see asi millega uhkustada, aga tollal tundus see mulle nii õiglane ja lahe. Sõitsin küll hommikul kooli, kuid paari tunni pärast olin juba tagasi linnas, istusime naabritüdrukuga Rannatare nimelises baaris moorapäid süües või kolasime niisama ringi. Tihti läksin ma isa tööloleku ajal hoopis koju- tagantjärele mõeldes ju oli mõttetu end peita, koolidirektor ja mu isa suhtlesid omavahel ning minu popitamine oli talle kohe teada. No läks,kuidas läks, igatahes välja visata ma end sealt ei lasknud, tulin enne ise tulema.
Umbes aasta olin ma siis kodus. Tegelesin naabrite väikese poja hoidmisega ja jälgisin hirmuga poliitilisi arenguid. Sest kuidagi kahtlasena hakkas tunduma mulle mu unistuse täitumine juba 90-ndal aastal... Järgmise aasta suvel sain tekkiva tööpuuduse kiuste oma esimesele töökohale- ajalehekioskisse- kuid kiosk suleti mõne kuu pärast. Koondamistasusid tol ajal veel ei makstud ja nii ma jäin taaskord vanemate kaela peale.
Ja järgmisel suvel enam kutsekooli nr. 17 oma endisel kujul ei eksisteerinud ... Kool oli küll alles, kuid enam polnud ühikat ja väljastpoolt Tartust tulijad pidid hankima kohalikust Tarbijate Kooperatiivist suunamiskirja. Aga Võrus oli juba jõudnud kätte tööpuuduse, ettevõtete ja kaupluste sulgemise ja koondamiste (ilma koondamistasudeta alguses) aeg. Ja kooperatiivist öeldi mulle selgelt, et neil ei ole müüjaid enam juurde vaja, kuna pole neile tööd. Ka polnud mul Tartus elamispinda... Ühesõnaga- minu unistustele, kindlale tulevikule ja kõigele, mis tundus nii lihtne ning loomulik- tõmmati konkreetselt vesi peale.
Alguses süüdistasin ma NSV Liidu lagunemises Saare-Aini kampa :D Muidugi hiljem sain ma aru, et põhjused olid mujal, kuid mulle jäi siiski arusaamatuks, kuidas inimesed ei leppinud stabiilse ja rahuliku eluga ning tahtsid seda ebakindlust, mis kaasnes "uue ajastuga". Mina, kes ma ei olnud kogenud ja ei teadnud ka kedagi teist lähedalt, kes oleks kogenud NSV Liidu jõhkrusi, jäin seda stabiilsust aastakümneteks taga nutma. Ehk olin ma juba siis ka haige- ma ei tea seda. Isiksus hakkab ju üldiselt 17-18 aastaselt välja kujunema ja see valus pettumus tulevikuplaanide luhtumise näol jäi just neisse aastatesse...
Praeguses Eestis olen ma tõesti ülimalt pettunud. Euroliidu tobedate seaduste all olen ma ka ise pidanud ilma jääma ühest oma armastatud töökohast- 2000 aasta algul suleti külapood ,kus ma olin pea kaks aastat olnud nii müüja-juhataja kui kõrtsipidaja ning tundsin kohalikku olusid ning inimesi paremini ,kui midagi muud varem. Pikalt töötu abirahadest ja toimetulekutoetustest elanuna ei suuda ma kohe kuidagi leppida ebaõiglusega- need 101 ,kes peaaegu mitte midagi ei tee pistavad tuhandeid taskusse, teised kes tahaksid, kuid ei saa midagi teh elagu sandikopikatega! Kui ma saingi vahepeal tööle- noh siis ma elasin normaalselt, kuid oma tervise tõttu ma enam ei suutnud üldiselt üle poole aasta järjest tööl käia. Kui ma lõpuks saingi arstidelt kinnituse, et minuga pole kõik päris korras ja mulle määrati 70% töövõimetust, siis ajas ja ajab mind siiamaani jõuetust vihast nutma see, et miinimumpalk ja töövõimetuspension ei ole omavahel kuidagi loogiliselt seotud. Ehk siis -invapension ei ole 70% miinimumpalgast, nagu oleks tegelikult 70% töövõimetuse puhul ju loogiline. Ja vanaduspensionäridele kehtivad igasugused soodustused, neil on pensionid suuremad, aga minusugused on jäetud tänapäeva Eestis vaeslapse ossa. Kes küll mõtles välja absurdse toimetulekupiiri- 130 eurot? Proovigu nad ise selle rahaga kuu aega elada... edu neile selleks :D Kapitalism ja ettevõtjate ahnus on viinud selleni, et osalise tööajaga töötajaid eriti ei vajata- ning mulle on ka spetsialistid öelnud, rääkimata siis minu enda tunnetusest, et ma pole võimeline pikkade tööpäevadega tööl käima.
Kui kukub parempoolne valitsus, kellest on näha, et kuskilt maailma teisest otsast sisserändajaid poputatakse tuhandete eurodega mitte millegi eest ja oma abivajajad elagu 130- euroga kuus....Siis mu ainus soov oleks nii lihtne ja proosaline- et tõuseksid töövõimetuspensionid ning peatataks see tobe töövõimereform, mis võib kaasa tuua täieliku kaose ning enesetappude laine minusuguste hulgas, kellel pealtnäha on küll kõik korras, aga hing on parandamatult haige kümnete purunenud unistuste ja õrnas eas läbielatud psühhotraumade tõttu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar