teisipäev, 15. november 2016

Vaheldus rutiinile-külalised.

Alustaks siis kohe algusest lihtsalt. Eelmise nädala lõpupoole küsis Plika, et kas ma oleksin huvitatud, kui nad koos oma elukaaslasega allinna tuleksid. Loomulikult, mis mul sai vastu olla! Plikal oli ülikoolist peaaegu nädal vaba- no tundub, et ülikoolis on ikka süsteem sootuks teine, kui tavakoolis- ja tema elukaaslasel ka 4 vaba päeva.

Laupäeva pärastlõunal nad jõudsidki. Käisin bussijaamas neil vastas ja linnaliinis minu poole loksudes helistas mulle minu kallis (hüüdnimeks hakkan ma kasutama siin ühte multikategelase nime- Laiskloom Sid-, sest ta vahepeal on natuke liiga  laisavõitu :D) ja kuna me kõik oleme selle internetiportaali kasutajad, kus meiegi tutvusime, siis muutus jutt kohe võrukatepoolseks küllakutseks. Sid muidugi oli teadlik noorte tulekust varemgi ja nii ta siis otsustaski, et miks ka mitte. Paari tunni pärast lubas kohal olla. Mina kusjuures ei olnudki niiväga vaimustuses- teadsin ,et meeste tutvumine toimub enamasti ikka viinapudeli taga. Jah, ma väga igatsesin Sidi järele, aga ma ei olnud kindel, kuidas me suudame Plikaga kahe joodikuga hakkama saada. Pealegi ma ju ei salli oma kodus mingit alkoholitarbimist!

Mul vedas- söögitegemise võtsid noored enda peale, sest ma ei ole väga osav ahjus toiduvalmistaja. Ahjuplaadi ahjust välja võtmine -ehk siis liigutus :kummarda ja tõsta paarikilost ahjuplaati- pole mu seljale ja koordinatsioonile eriti kerge. Ja ma üldjuhul väldin võimalusel ebamugavaid asju, nagu tegelikult enamus inimesi (kuigi alati me ju ei taha seda endale tunnistada). Nõmedalt tundsin ma end tegelikult hoopis sellepärast, et kogu see õhtusöök, kui ka järgnevate päevade kulutused tulid Plika ja tema elukaaslase (lühidalt R.) rahakotist. Ma ei suuda ju hoolimata oma pikaajalisest vaene olekust siiamaani leppida sellega, et ma ei saa elada nagu tavaline inimene- võõrustada külalisi, käia vahepeal väljas lõbutsemas... ah, no see läheks juba mõne arvates kindlasti vingumiseks, kui sellel pikemalt peatuda.

Sid jõudis kohale just söögivalmimise ajal, kuid söögist ta enam ei hoolinudki. Tema linnatulek tähendab tihtipeale millegipärast seda, et ta saab kokku mingite oma tuttavatega, kellega koos siis võetakse paar poolikut hinge alla ning alles siis jõuab siia. Alati see nii pole, aga seekord jälle "juhtus" Tavaliselt viskab ta siis enamasti tunniks-paarik pikali, aga seekord oli ju R. kohe hakkamas- davai, poodi viina järele. Läksidki. Ja hiljem siis veel teist kordagi. Mina piirdusin nagu alati ühe lahja õllega, Plika võttis ka paar siidrit, aga no mehed... Ei, meil oli päris lõbus, mängisime kaarte ja püüdsime üksteist vaimukustega üle trumbata, aga minu jaoks oli see kõik siiski väga väsitav. Sest olin justkui pidevas valveseisundis- ärge jumalapärast maja üldkoridoris kõva häält tehke kui rõdule suitsu tegema lähete, ärge muusikat valjusti pange, ärge üritage mingeid jõudemonstratsioone ja käesurumisi... Ma enamus ajast olin vait, keelasin vaid siis, kui tõesti mingi asi juba häirivaks muutus, aga ma ei suutnud end hetkekski vabaks lasta. Seega- lõbutsemine minu korteris on mulle üldjuhul paras piin! Ja tegelikult see alateadlik suhtumine häirib mind väga...

Õnneks olid mehed praktiliselt kohe peale öörahu algust juba "väsinud" ja ma loovutasin oma toas oleva voodi noortele, ise heitsime köögidiivanile. Kuid terve õhtu kestnud närvipinge tõttu ma ei suutnud uinudagi. Sid magas ka kehvasti- köögidiivan oli suht ebamugav ja eks muljed kohtumisest uute inimestega ja mulle tundus ,et vist ka suht vale viinasort oli tema jaoks- igatahes olin ma hommikul täielik zombi. Sid hakkas juba varavalges pead parandama- no hea küll, võib ju kannatada välja seda paari pitsi võtmist- aga tegelikult oli neil veel rohkemgi viina alles ja Sid äratas R.-i üles. Plika ja mina kes juba enne üleval olime hakkasime muidugi hurjutama, Sid isegi natuke kuulas mind ja püüdis piiri pidada. Aga magamatus ja õhtune viin tegid ta päris kähku purju. Minul aga olid närvid lõplikult pingul. Võtsin juba rahustit ja tegin üpris kõva häält- et minu kodus läbu ei korralda, et eilne õhtu okei, aga juba teist päeva järjest, seda siin majas EI TOIMU. Sid mõistis mind hoolimata oma seisundist, ta isegi ei solvunud ja otsustas koju sõita. Mul natuke hakkas süda küll valutama, aga kaks purjus meest juba teist päeva minu korteris- ei aitäh!

Sid jõudis ilusti koju .Vahepeal õnnestus meil kuidagi ka R. magama saada ja siis tegime endale "puhkuse naiste moodi" ehk poodides kolamise. Käisime kahes eri linnaosades olevas kaubakeskuses- arvestades pühapäevast bussiliiklust oli see muidugi omaette tsirkus- ja siis otsustas Plika, et aitab mind natuke toidukraamiga ja tassimisel. No mina ju üle kahe-kolme kilo korraga ei kanna... Nii et hetkel mul külmkapis midagi jälle on. Ega söögiraha mul praegu eriti polekski olnud, pensionist oli ju maksta suht palju ja osta oli vaja pesupulbrit jms mitte päris iga kuu otsa lõppevat kraami. Toimetulekutoetust saan alles neljapäeval heal juhul... Ja nagu öeldud- annetusteraha ma ei säästan aasta lõpuks!

Järgmine päev oli aga mulle tõeline vaheldus. Käisime bowlingut ja piljardit mängimas. Mina, Plika, R. ja K. No ma ennast eriti suureks ässaks muidugi pidada ei saa, aga see polegi oluline- tähtis on mängurõõm ja lahe seltskond. Mul kahjuks pole ju eriti sõpru Tallinnas, kes suudaksid maksta neid küllaltki krõbedaid tunnihindu bowlingusaalis. Saaks ju "klappida", aga minul pole tavaliselt sellekski võimalust ja nii ma pigem loobun. Jah, seekord olid küll R. ja K. need, kes ainsate töötavate inimestena arved maksid, see summa tuli tegelikult kokku vaid kolmandiku vähe, kui minu igakuine söögiraha...nii et üsna karm oli see, kuidas reaalsus irvitas mulle ka seal kogu aeg näkku ja täielikult lõõgastumisest jäi midagi ikka puudu. Mulle ei meeldi olla ülalpeetav, jah, ei meeldi! Ja tegelikult soovitaksin ma neil teatud inimestel, kes sellele vastu vaidlevad, minna Statoili ja sealt stardikomplekt osta :( Ausõna, selle arvamusega te konkreetselt solvate mind!

Aga kui välja jätta nädalavahetuse pidev pingesolek ja seetõttu unetult möödunud öö, oli siiski kõik väga super! Ja selliste väikeste, kindlasti paljude arvates suht tavaliste asjade tegemine, on minu jaoks ülimalt haruldane ja vajalik rutiinimurdja. Isegi siis, kui sellega kaasneb tavapärasest suurem ärevus...
Otse renni? Lootke aga :D
Profilöök tuleb...vist :D

17 kommentaari:

  1. Kallis Raili! Mul on väga heameel,et said natukenegi kodust välja ja ennast tuulutama minna! Loen ja vaatan sinu blogi olen rõõmus kui saan sinult neid kauneid ehteid soetada omale! Tänan sind selle eest!

    VastaKustuta
  2. Oota, sa räägid nüüd ju oma sõnadele-tegudele vastu, kui siinses blogipostituses kirjutad, et sulle ei meeldi olla ülalpeetav, kuid ometigi oled seda. Oled riigi ülalpeetav, sest saad ju nii pensioni, kui ka toimetulekutoetust ja lisaks veel küsid annetusi rahva käest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja kas sa tõestti arvad, et ma olen selle üle õnnelik? Istu maha, mõtle ja mõtle siis veel kord- miks huvitav ma siis tahan oma ettevõtlusega alustada, miks ma kirun ,et ei ole tööd, mis minu tervisega sobik (loe: tööaegu)...
      Ja no riigi ülalpeetav olla- see on ikka midagi muud, kui konkreetsete inimeste. Sest riik ongi tegelikult kohustatud oma kodanike eest hoolt kandma! Juba ainuüksi sellepärast, et nad on kodanikud selles riigis ja tõstavad statistliselt eesti rahvuse arvu.

      Kustuta
  3. Üsna masendav - emal ja tütrel sarnaselt alkoveaga kavaler :(
    Ma ei tea, aga sinu kodu ja sinu reeglid - kas poleks olnud mõttekam keelata igasugune viinajoomine kui see nii väsitas ja zombistas? Mina igatahes ei lubaks oma kodus juua kui see ei sobi minu põhimõtete ja plaanidega. Kui mul oleks niisugune kaaslane, kes taolise keelu peale paneks küla peale lakkuma, siis jäägugi sinna! Iseasi muidugi, mis konditsioonis peaksin olema, et joodikust kaaslane endale võtta.

    See laiskloom Sid... Jah, lugesin su postitust selle inimese juures külaskäimisest ja kui arvestada, et täiskasvanud mees elab oma emaga majas, kus pole elementaarseid santingimusi, siis minu silmis on see mees ikka üliväga Sid, mitte "vahel natuke laisk".
    Aga eks sa ise tead. Tore kui sobite ja teineteisemõistmist on. See ülalpeetavaks olemine... miks siis Sid ei maksnud midagi?

    Pildilt vaatan keegli (bowlingu) veeretamist... Kas see pall on kergem kui ahjupann?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sid ei maksnud sellepärast midagi, et tema ju läks päev varem koju. Ja ma ei saa öelda, et ta üldse ei aitaks- kuna ka tal on hetkel sissetulekuks grupirahad ja juhutöödest saadav(hiljuti oli seljaoperatsioon)- siis tal eriti võimalusi pole. Kuid vahest ta ostab ikka linna tulles süüa natuke ja on ka raha pakkunud- et kui ma vaid ütleks, et tahaks ... mida ma aga ei tee ilmaski.
      Keelasin, mis ma keelasin, aga kes mind kuulas Sid, jah tema küll, aga R. oli nii kangekaelne, et ei kuulanud oma naist ega ka mind. Ja kuhu ma Võrust tulnud inimesed, kellel Tallinnas tuttavaid pole ,saatma oleks pidanud?
      Bowlingupalli ei pea madalalt üles tõstma ja nagu näha ma veeretasin seda ka võimalikult vähe kummardades. Madalale asja panna ma suudan, aga madalalt võtta sama asja (kummardades või kükitades) ei suuda.

      Kustuta
    2. Ah ja, Sidist vel Tal oli oma korter, kuid kui tervis alt vedas (ja no joomine ka muidugi juurde, mis seal salata), siis mingil hetkel yal seda enam polnud. Ja nüüd elab ta vanaema juures, kes on elanud samasugustes tingimustes kogu oma elu ja ei taha mingeid uuendusi.

      Kustuta
  4. Annetasin Sulle ükskord, kuid enam seda ei tee. Kole lugeda sellest viinavõtmisest. Olen Sinust ilmselt 2 korda noorem ning väga piinlik on lugeda, et vanem inimene niimoodi "pidutseb". Kole, kole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oot misasja, lugeda ikka oskad või? Ma ju ütlesin, et mina ei joonud ja et minu raha ei kulunud selleks sentigi! Aga mis teha, ära siis anneta, see pole kohustuslik, kuid lugema võiksid siiski õppida, eks :D

      Kustuta
    2. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu ümber on pidevalt inimesed, kes lõõgastuda ilma alkoholita ei oska... Kahjuks ma ei leia enda ümber teistsuguseid tuttavaid.

      Kustuta
    3. Kas ma ütlesin, et Sina alkoholi tarvitasid? Pigem pidasin silmas, et aktsepteerid sellist "pidutsemist" ning veedad aega sellises seltskonnas. Võiksid end paremaks pidada ning jätta selliste elukommetega inimesed seljataha. Usu, küll siis jõuaksid Sinu juurde ka viisakamad inimesed.

      Kustuta
    4. Paremaks pidada? Ja olla üksi kogu aeg? No enamus ajast ma ju seda teengi- viimase aasta jooksul olen ma ainult paaril korral varem seltskonnas olnud.
      Ma ei aktsepteeri sellist "pidutsemist" .Mina tahaksin justnimelt käia piljardit ja bowlingut mängimas, tantsimas, lihtsalt linna peal jalutamas... Kuid mul pole selliseid sõpru Tallinnas.
      Ma võin ennast pidada ükskõik kui heaks, aga esiteks kui mulle on ikka madal enesehinnang diagnoosi sisse kirjutatud ja pealegi kui ma olen aastakümneid tutvunud vaid selliselt "pidutsevate" inimestega... mida ma saan parata sinna.
      Jah, kõige lihtsam oleks vist üldse oma eksistents lõpetada...

      Kustuta
  5. kurb, kui inimene ikka veel aru ei saa, et viina joomine pole teps mitte see asi, mida ühiskond normaalseks peab. sa ei hakkagi enne normaalselt elama, kui ei suuda sellest aru saada.
    mõtle sellele, miks 99,9% inimestel ei ole selliseid "sõpru", kes tutvumiseks viinapudelit appi vajavad ja sinul on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kurb. Jah muidugi on kurb, kuna ma saan sellest ÜLIHÄSTI aru ja kas te samalaadsete kommentaaride kirjutajad tõesti arvate, et ma olen selle üle õnnelik?
      Ma ei salli joomist, kuid kuidagi on mu elu niimoodi läinud, et ma pole kordagi oma elu jooksul tundnud inimesi, kes oleksid nagu mina- karsklased või siis vähemalt suudaksid piiri pidada. Mul on sellest kahju, ma kirjutasin terve postituse sellest ja mis te arvate tõepoolest, et selle nina peale viskamine saab mind aidata. Ma tõesti ei tea, miks on nii läinud, ma tunnen ennast ääretult halvasti sellepärast, aga ma ei saa midagi muuta. Jah, niipalju suudan, et olen enamuse ajast üksi...
      Ma olen kogu elu püüdnud vabaneda sellest needusest, et kõik kellega ma suhtlen, on alkoholilembesed ja kõik imestavad, kuidas mina ise ei tarbi . Kuid ju siis on midagi minu olekus ja välimuses olnud alati sellist, mis kained inimesed minust eemale peletab... Võibolla on see minu lihtsus- ei meiki, ei juuksurit, ei ühtegi tavapoest ostetud riideasja, ei solaariumit ega trenne? Selline ma olen kogu aeg olnud...

      Kustuta
    2. Siis tuleb eelkõige ennast austama hakata ja natuke enda eest hoolitseda. Ja joodikutele lihtsalt ülevalt alla hakata vaatama. Seda sa ju ometi oskad ja suudad. Enda eest hoolitsemiseks pole palju vaja. Tee kasvõi kodus normaalne soeng ja muide, kaltsukatest saab ka väga effektiivseid riideid. Keegi ei saaks arugi, et need taaskasutusest on ostetud. Igatahes parem olla üksi, kui pidevalt vines kaaslasega. Kui ise ned austama õpid, küll siis teised ka hakkavad austama viinaninad hoiavad eemale.

      Kustuta
    3. Mina leian et enda austamise hulka kuulub juba ainuüksi see, kui ma suudan otse välja öelda, kui mind miski häirib.
      Soengut teha ma ju võin, kaltsudes ma ka ei käi- aga minus on selline "miski" mis tavalistes inimestes minu vastu huvi ei tekita.
      Ja pole mõtet ette heita, et ma ei austa ennast! Austan, nii palju kui oskan, aga vbolla ma ei oska seda sel määral nagu teised...

      Kustuta
  6. Esimest korda võtan siin sõna, aga need kommentaarid lähevad küll väga nõmedaks. Kas Railil pole siis mingisugust õigust enam elule, kuna elab nn. "riigirahal"? Ta on selles süüdi, et tal on tervisehäired? Ja kuna pole terve=ei saa kergelt töökohta=põhimõtteliselt poolsurnud? Ka tal on ju õigus mingit sorti elule. Tore, et kõikidel kommenteerijatel elu on kui meelakkumine ja kindlasti te ei tea meelemürkidest midagi, näinud pole ammuilma. Ma leian, et kui inimene aastas mõne siidri/õlu võtab, siis see on super. Mõned meeleheitel koduperenaised larbivad õhtul pudeli veini naha alla, nii et silm ka ei pilgu. Ja siis pole kellegil kobisemist, sest inimene oma raha eest ostnud. Tütart ei või vastu võtta, sest ta kutile meeldib napsutada? Vaid kibestunud inimesed, kellel pole oma elu, virisevad ilmelt. Häbi. Elage ja laske teistel elada.

    VastaKustuta