Käia võib kõikjal, aga elada vaid Tallinnas! Subjektiivne seisukoht.

Kui ma olin laps, siis kuulasin ja lugesin huviga uudiseid, mis rääkisid Tallinnast. See tundus mulle nii kättesaamatu imedamaana, kõik need lastekohvikud, kõik need välismaa asjad mida seal käinud või seal tutvusi omanud klassikaaslased ikka tihtipeale said. Ma unistasin siis, et kui suureks saan, lähen kindlasti sinna elama! Tartu oli ka ilus ja mulle seal täitsa meeldis, aga Tallinn...  Mäletan, et mingi teise klassi õpilasena mul õnnestus kuidagimoodi sinna sattuda ja sellest on mul kõige rohkem meeles hästi palju rohelust, palju autosid ja mingi lastekohvik, "Vigri" äkki oli nimi. Ja lennujaam, kus ma esimest korda nägin maanduvat lennukit päriselus, mitte filmis.

Aega võttis selle unistuse täitumine. Võttis palju rohkem, kui ma oskasin arvata. Vahepealses ellujäämisvõitluses ununes see soov peaegu täiesti, peamine oli siis, et mul lihtsalt oleks kus elada. Kuid ega ma sisimas rahul ei olnud... kõik need paigad Eestimaal ,kuhu ma elama sattusin olid küll omamoodi toredad, aga Tallinn kutsus mind alateadlikult kogu aeg. Ja huvitav oli see, et ma justkui tunnetasin seda ette, et kunagi ma sinna ka tõepoolest kolin!

Just jõudsin umbes tunni aja eest Võrust tagasi. Ja eile ,mööda Võru linna üdini tuttavaid ja koduseid tänavaid jalutades, tundsin ma järsku selgelt- ma tahan siit ära, tahan koju, Tallinnasse. Tegin vastupidiselt oma psühholoogi soovitustele :) -hakkasin juurdlema selle mõtte üle ja meenutama, kas olen kunagi varem ka midagi sellist tundnud. Ja siis mõistsin, et tegelikult olin ma ju lapsest peale elust Tallinnas unistanud, mulle meenusid kõik need kohad, kus ma vahepeal elasin- Tartu, Koigi, Haapsalu ja mitmed väiksed maakohad Võrumaal ja meenus ka see, et ma kogu aeg ihkasin kuhugi ära. Kas Tallinnasse? Ma ei oskagi võibolla vastata, aga nüüd elades siin juba 9 aastat, ei kujutaks ma oma elu enam mujal ette. Mis sest, et see pole enam kaugeltki see imedemaa, milleks ma teda lapsena pidasin.

Mis mind Tallinnas juures võlub? Kui ma vaid seda teaks... Tegelikult mulle ju ei meeldi kiire ja pidevalt muutuv elu. Aga midagi siin on, mis tekitab minus tunde, et ma võin (ja tegelikult tohutult tahan!) minna kõikjale, avastada erinevate maakondade vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti, aga elada ma suudan vaid siin!

Alguses, Haapsalust tulnuna, oli kindlasti anonüümsus see ,mis mulle kõige rohkem Tallinna juures meeldis. Ja teiseks see, et niipalju oli avastamist, niipalju oli erinevaid linnaosi, asumeid ja merevaatega paiku. Ja nüüdki veel ei tunne ma kõiki kohti eriti hästi... Nõmme näiteks piirdub minu jaoks ainult keskuse ehk siis turu ja raudteejaama piirkonnaga :) No tegelikult täitsa nõme endalegi tunnistada- aega mul ju on, võiks vähemalt Glehni lossigi üles otsida ! Eh, peaks selle võtma selle kevad-suve hooaja plaani...

Kuidas ma tegelikult sooviks, et mul oleks autoga sõber, kes lihtsalt oleks valmis ajaviiteks sõitma nt Tuhala Nõiakaevu juurde, Pakri poolsaarele jne, lihtsalt sõita kuhugi ilusasse kohta, teha paar pilti ja natuke jalutada, ning õhtul taas koju tulla! Ka Võrumaal võiks mul tegelikult keegi selline olla, olen hakanud viimastel aastatel kohutavalt igatsema oma nooruspõlve paikade järele. Tean, see kõlab nagu mingi saja-aastase jutt :D, aga ma ei ole ju enam see, kes ma olin 18 või 25 aastat tagasi... Tahaks lihtsalt neid paiku veel korra näha, ma ei igatsegi neid tuttavaid sealt, vaid just kohti.

Aga ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, ükskõik kui ilus seal on- minu kodu on Tallinn! See praegune pole küll mu unelmate korter siin- kõige kodusemalt tundsin ma end oma esimese siinses üürikas Lasnamäel- aga samas: meri on lähedal, bussipeatused ja pood kohe maja juures, pole ju ometi mingit põhjust viriseda. Aga küllap on mingi pidev rahulolematus osa minu väärastunud isiksusest..

P.S. Tänan kõiki hoolivaid inimesi, kes pole pidanud paljuks mõnda eurot blogi üleval nurgas olevale pangakontole kanda! Kuigi hetkel just polegi eriline kriisiolukord- ei tea ,kas olen õppinud nüüd paremini majandama selle piskuga mis saan riigi poolt, või olen ma hakanud piirama oma toiduvalikut veel rohkem- kunagi ei tea, mis võib elus ette tulla ja kuhu raha kulub. Näiteks tundub mulle viimasel ajal, et mu vanal külmkapil hakkab "eluiga" vist vaikselt ümber saama. Aga ma pole tegelikult selles ka veel kindel... ja eks ma tegelen asjaga siis, kui see olukord käes on.