teisipäev, 16. mai 2017

Hirm ja ärevus, ehk püüan lahti seletada seletamatut.

Kui keegi arvab, et elu ärevushäirega- ah mis see siis on- siis ma püüan siin postituses enda näidete ja hetkeolukorra taustal seda pisut kirjeldada. Pisut, sest ärevushäire puhul ongi üks nõmedamaid asju see, et ärevus ja hirm võivad tekkida kõige ootamatumais valdkondades ja isegi kõige meeldivama tegevuse juures. Ja tihti ei saa kõrvalseisjad sellest üldse aru, sest ärevus on minu sees, iga kord ei teki teistele nähtavaid värinaid ega kummalist käitumist. Jah, ma võin naerda ja rõõmsalt lobiseda, teha ükskõik mida, kuid sisemuses möllab selline torm ,et ... no ma ei oskagi sõnastada. Kui mõnikord see "torm" vaibubki iseenesest, siis tegelikult on palju rohkem siiski neid kordi, kus ka ümbritsevad hakkavad aru saama, et olen liimist lahti. Ja kui ma siis kuulen lauset "sa ise sisendad seda endale" ,siis lähen ma veelgi rohkem närvi (loe: ärevusse) , sest see, mis minus toimub, ei allu mitte mingisugusele sisendusele, tahtele ega mõttejõule. See eristabki ärevushäiret tavalisest ärevusest, mida on kogenud arvatavalt iga inimene.

Näiteks praegu on olukord selline, et ( ja ikka ja jälle ma ei saa üle oma laatade teemast!), et mul on juba broneeritud suveks 6 ,enamuses käsitöölaata. Nendest vähemalt pooltega on mul eelmistest aastatest ülipositiivseid kogemusi- ja tegelikult miks siis seekord peaks midagi teisiti minema. Aga vot, minul on hirm! Mul on hirm, et kuigi mõnel neil on osalustasud õnneks peaaegu olematud, on ju vaja seal osalemiseks ehteid valmistada ja seega ka materjali osta ja kui äkki ei ostetagi midagi... Ma tean, et see on irratsionaalne hirm, nagu tavatseb mu psühholoog öelda,  kuid ma ei oska sellest ikka üle olla. Jah, see nüüd on see ärevus, mis teistele välja ei paista, see on aga kogu aeg minu sees olemas ja mingil täitsa suvalisel hetkel tuletab ennast jälle meelde. Või noh, mitte ka alati suvalisel hetkel, kõige hullemini muidugi lööb see välja kas pärlipoodides mingeid otsalõppenud ehtetarvikuid (konkse, nõelu, kinnitushaake jms) ostes või paar päeva enne järjekordset üritust kohvrit pakkides. Või siis ehteid valmistades... jah, hobist on saanud kohati juba mu ärevuse suurendaja. Sest kuigi materjalid ei maksa just palju, on see siiski väljaminek ja kas see ikka on õige, et mul on selline hobi, mis raha kulutab. Samas jälle- ma tean ,kui tobe see mõte on, inimesed käivad teatris, trennis, muuseumites- ja sinna kulub ju samuti raha ja tihti rohkemgi kui minul ehete peale- no näiteks 5 euro eest saab materjali mitmekümne paari kõrvarõngaste või käevõru jaoks (kui õigest kohast osta :D ) Aga oma  sisemisele vastikule ärevuse-ussikesele seda selgeks teha on enamasti suht lootusetu.

Konkreetne näide- tellisin eile õhtul aliexpressist swarovski kristalle paari euro eest- soodsamalt ,kui kõige soodsamas pärlipoes aga kvaliteedi kohta ei oska veel midagi öelda- ja kui olin tellimuse teele pannud, siis hakkasin end kohe süüdi tundma. Et oli mul nüüd seda vaja ja et kas ma pidin ikka raiskama ja ühesõnaga, et olen ikka täitsa loll. Ja ometi on swarovskitega kõrvarõngad viimasel ajal isegi Telliskivis müügihitt olnud! Isegi Telliskivis- see tähendab siis tegelikult ikka ja jälle seda, et sinna poleks mul enam väga mõttekas ronida :D, miinusesse ei jäänud, aga kasumisse ka mitte eriti.

Vaatan kalendrisse ja tunnen hirmu. Tunnen hirmu ilma ees- kas paari kuu pärast toimuva ürituse ajal on päike või kallab paduvihma? Tunnen hirmu selle ees, et äkki minult ei ostetagi midagi, et on teisigi ehete tegijaid ja neil on äkki kõrgem kvaliteet jne. Tegelikult on võibolla kah, aga neil on ka kõrgemad hinnad :D

Ärevus tekib seega ka olukordades, mis mulle väga meeldivad. Ja tihti ma ei saa siis isegi aru, millest see tekib .Näiteks suhtes Sidiga- ma olen mitu korda mõelnud, et lõpetan selle jama ära, sest me kohtume viimasel ajal küllalt harva- lihtsalt ta on enamuse ajast purjus. Aga siis tuleb jälle hirm- kas ma kannatan üksindust ja teadmist ,et mul pole kedagi... Või tegelikult isegi on... ma tean ,et on keegi, kes mind meeles peab, ka siis, kui me kohtume ehk vaid paar korda aastas ja helistame teineteisele vaid tähtpäevadel. Kuid ma olen taas jõudnud sellesse olukorda, kus mind häirivad ja tekitavad minus ärevust ning ebamugavust poes või ühistranspordis kallistavad -suudlevad paarikesed ( ilmselge märk minu puhul, et minu enda suhetes on midagi viltu). Seega - peaks ehk Sidiga lõpu tegema, kuid samas- ma ei taha ka talle haiget teha. Ja see tekitab- üllatus, üllatus- jälle ärevust !

Ärevus võib mind tabada kus iganes. Poes toitu ostes, bussis sõites, kodus arvuti taga, käsitööd tehes, laadal müües jne... Ja teate, kui väsitav see tegelikult on! Ma olen mõnikord lihtsalt suvalisel hetkel keset päeva nii väsinud, et silmad lihtsalt vajuvad kinni. Ja ma teen midagi sellist, mida ma tegelikult teha ei tohiks- magan päeval paar tundi. Loodetavasti ei loe seda mu psühholoog :D tegelikult ma ei tea, kas ta üldse ongi mu blogi lugeja :D. Huvitav aga on see, et reeglina õues, ilma piirideta paigas- ilma piirideta, ehk siis seinteta ja avatud ruumis- tekib mul hirmu natuke harvem ,kui siseruumis. Kuid kui tekib, ei taha see ikka kuidagi üle minna. Olen hakanud peale seda, kui mul paaril kirbukal järjest ärevus tekkis- tunne, et ma ei müü midagi jne- enne laatasid ühe tableti diazepami võtma, et ennetada ebamugavustunnet.

Hetkel on mul ärevus ja süütunne, et ma istun lihtsalt arvuti taga, kui tegelikult võiksin  a) minna välja jalutama või b) teha käevõrusid juurde eeloleva laupäeva Haabersti laadale ( kus need on varasemalt ülihästi läinud). Ja siis veel see ka, et tegelikult tahtis Sid ,et ma täna maale läheksin ,kuid ma ei tea ise ka ,kas ma seda üldse tahan ja muidugi kas ta üldse kaineks on saanud ja kainena püsib. Ei ,selle suhtega tuleb vist ikka lõpp teha... aga ma tunnen ebamugavust teisele inimesele teadlikult haiget tehes.

Ühesõnaga- sellest tuli üks äärmiselt segane postitus! Aga justnimelt selline segadus valitsebki päevast-päeva, iga tund, iga minut, iga sekund minu sees. Ja juba tegelikult vähemalt paarkümmend aastat järjest...


11 kommentaari:

  1. Eks ärevik olegi pealtnäha nagu särav ja päikesest õhetav ladvaõun, mis on seest läbinisti ussitanud. :) Aga teised näevad üksnes välist ning enamus inimestest on piisavalt enesekesksed ja pealiskaudsed,et teise inimese olemusse ja muredesse süveneda, piirduvad vaid üldmuljega ja loovad stigmatiseeriva arvamuse, et psüühikahäire (kui see pole just koheselt silma kargav intellektipuue või psühhoos) on laiskus ja tahtmatus end käsile võtta.
    Raili, mul on tekkinud mõned küsimused Aliexspressist tellimise kohta, ehk oskad aidata? Tegin ka kasutajakonto, aga tellida ei saa - kui üritan, siis tuleb ette aken, kus nõutakse väga detailseid isikuandmeid, k.a. andmed sissetuleku suuruse kohta. Mul on keskmisest suurem privaatsusvajadus ja loomulikult ma jätsin tolle ankeedi täitmata. Olen ka kuulnud, et osadelt on nõutud lausa isikuttõendava dokumendi ja krediitkaardi koopiat. Kas täisid nende nõudmised või on mingisugune võimalus nendest mööda hiilida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aliexpressi kontol minu käest küll mingeid detaile ei küsitud. Aga kas seal on äkki erinevus, mis keeles seda kontot teed? Mina tegin vene keeles ja mul läks ootamatult lihtsalt, olin ka valmis K. jutu põhjal ,et see on jube keeruline jne. Aga mul küsiti ainult kontaktandmeid ja pangakaardi numbrit, ma küll ei mäleta ,et ma oleks mingisse aknasse oma sissetulekute suurust vms märkima pidanud. Aga võibolla on see sellest aastast muutunud, mina tegin konto eelmisel aastal.

      Kustuta
  2. Tavaliselt ma ei viitsi nii pikki tekste lugeda, aga selle Su postituse lugesin lõpuni ja jäin mõtlema, et mis on Su ärevushäirete põhjuseks. Vb. sa kunagi varem oled sellest kirjutanud ka, aga mul vast jäi see kahe silma vahele. See pole vist kõige parem soovitus, aga kui isegi Su hobi sulle ärevushäireid tekitab, siis, kas poleks mõttekam otsida mõni muu "hobi". :D Mul pole hobisid, või tegelikult ikka on küll ja see on arvuti. Suhtlemisvaeguse käes ma ei kannata. Pigem mõnikord tahaks rohkem üksindust. Aga ega ma ei tea, mis edaspidi saab, kui mul ometi õnnestub omaette elama saada. Võib-olla hakkan siis ka üksindust tundma. Mis su Sid`i puutub, siis sellised, kellel on esmasel kohal pudel ja siis alles sõbratar, saavad mahajätmisest kergesti üle. Iseasi, kas Sa ise tahad jälle päris üksi olla. See tundub targutamisena, sest ma ise olen sellest perioodist väljas, et kedagi enda kõrvale tahaksin. :D PS! Mina küll süütunnet ei tunne, et kolmveerand mu ööpäevast arvuti taga möödub See on ju minu hobi. ;) Edu Sulle! Ah veel! Kui Võrru plaanid laadale tulla, siis oleksin paarist Swarovski kõrvarõngastest huvitatud. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võrru tulen ma kindlasti. Folgi ajal ja võimalik ,et ka lastefestivali ajal. Ning Võru linna sünnipäevalaat on augustis ka juba broneeritud.
      Mis värvi swarovski kõrvarõngaid tahaksid?

      Kustuta
    2. Siis kui võimalik, punaseid ja lillasid. Lilla ju mu lemmikvärv. Anna siis teada, millal Võrus oled. :D

      Kustuta
  3. Miks su psühholoog sul päeval magada ei luba? Päeval magamine on väga tervislik tegevus ju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tema soovitab mul aktiivne olla. Käitumislik aktiivsus on tema viimase aja põhiväljendiks saanud millegipärast. Ja nii ma ei julgegi, kui olen väsinud päevasel ajal magama minna või kui lähen, siis on pärast kohutav süütunne. Järgmisel vastuvõtul räägin sellest temaga ... sest viimasel ajal hakkab see isegi juba häirivaks muutuma.

      Kustuta
  4. See on loomulik, et muretsetakse selle pärast kas laadal hästi läheb või kas ilm on ilus. Edu sulle ja hoian pöialt, et kõik ikka hästi läheks :)

    VastaKustuta
  5. Minu arust võid ju teha mis pähe tuleb, sul on suht vähe kohustusi mida pead kindlalt just kindlal ajal tegema, nagu tööl käivatel inimestel ja pereinimestel paraku on.

    Mulle tundub, et oluline oleks pidevalt mingi imepisike nihe paremuse poole ja täiesti ebaoluine, kas magad päeval või mitte.

    Psühholoog ei mingi šamaan, kes inimese elule uue suuna annab. Sinu otsustada ikkagi kuidas oleks õige käituda.

    VastaKustuta
  6. Olen ka ärevushäietega maadelnud väga pikalt. Mind aitab väga küsimus, et mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Mängin peas selle kõige hirmsama stsenaariumi läbi ja hakkab kergem.
    Ärevushäire puhul ongi hirmud, mis pole reaalsed. Üha rohkem on hakatud arvama, et need võivad peituda meie geneetilises koodis ja olla näiteks vanavanemate hirmud, kes on reaalse sõja jne üle elanud. Soovitan uurida perekonstellatsioonide teemat.Võib aidata. Miks terve elu vaevelda hirmude käes, mis pole tegelikult reaalsed ega üldse enda omad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga huvitav lähenemine asjale. Geneetilises koodis võib tõesti nii mõndagi peituda, meie suguvõsas aga ei ole kummaltki poolt olnud kombeks oma ajalugu uurida ja minu kuuldes (lapsena, sest vanavanemad lahkusid kui ma algklassides käisin) ei räägitud minevikust midagi.
      Mina mõtlen samuti välja alati kõige hullema stsenaariumi ärevushoogude korral. Aga seda saab teha vaid siis, kui on selgelt aru saada, mis ärevust põhjustab. Kui ikka ärgata tavalisel hommikul üles ja voodist tõustes lihtsalt "lambist" värisema hakata, siis on väga raske selgeks teha, millest see ärevus.

      Kustuta