Selle nädala algus on olnud mul millegipärast väga raske. Kogu aeg tiksub kuskil alateadvuses mõte- milleks see kõik? Milleks mind üldse vaja on, kas keegi tunneks puudust kui ma ühel hetkel lihtsalt kaoks? Ma tean, et ma ei kao kuhugi ega tee midagi selleks, aga vahest lihtsalt tuleb ei tea kustkohast see mõte. Jaa, ma ei pööra sellele üldiselt tähelepanu, püüan sellest distantseeruda- jälle mu psühholoogi soovitus, millest ma vist ei ole siiamaani lõplikult aru saanud, või on minu psüühhikas toimunud mingi muutus ,nii et need nipid mis varem toimisid lihtsalt ei toimi enam.
Esmaspäeval läksin uuskasutuskeskusse soodusmüügi päevadele ja tundsin, et mul on poes käimistega ikka päris tõsine probleem- lihtsalt ma hakkan värisema. Isegi minnes poodi konkreetse sooviga ja teades ,et hinnad on mitte rohkem kui 1-2 eurot... ma lihtsalt tunnen ,et jalad ja käed hakkavad värisema ning krampi kiskuma. Enam pole ma juba aastaid saanud toidupoodides niimoodi käia, et ma kordagi ei haaraks riiulist kinni lihtsalt selleks, et keegi ei märkaks mu värisemist (ma tegelikult ei tea, kas see üldse paistabki välja), viimasel ajal on siis hakanud sama reaktsioon pihta ka kaltsukates ja taaskasutuspoodides. Eriti olen ma märganud seda peale oma poe üleandmist teistele... Nii ,et ei läinudki see protsess nii kergelt ,nagu ma kogu aeg arvasin...
Ma ei ole suutnud raha koguda nii palju, kui ma tegelikult oleksin võinud ! Ja ma tunnen end sellepärast kohutavalt! Ma ei saa aru, kuhu see raha kadunud on, ma pole oma arust mitte midagi erilist ostnud...aga nii jube on mõelda, et mida rohkem raha käes on seda kergemini see kaob. Ka minul...kuigi EI TOHIKS ! Ja kõige nõmedam- ma ei tea kuhu see raha kadus, elan ju täpselt samasugust "roti" elu, söön täpselt samu asju, pole ostnud ei uut pesu ega voodipesu (mis ka juba pikemat aega plaanis on, aga niikaua kui pole veel kõik paar lina-tekikotti auklikuks kulunud, lükkan ikka edasi ja edasi) : Kuid olen säästa suutnud vaid 100 eurot! Iseenesest suur summa, aga arvestades minu edukaid laatasid....see ajab ikka päris masendusse.
Teen väikestviisi kalkulatsiooni ikka, et palju ma laatadel teenin ja palju nö "kauba" alla panen- no seda vaadatagi on jube, selle põhjal tundub mulle tõesti, et mul on siin korteris mingi parasiit- rahasöödiklaste seltsist :D Jah ,mul võib olla nii halb kui tahes, aga eneseiroonia ei kao mul ka kõige raskemetel hetkedel kuhugi!
Eile ma ei suutnudki end uuskasutuskeskusesse vedada. Kuigi tean, et tulemas on mänguasjade laat ja hetkel oleks mul vaja just sedasorti kaupa juurde hankida... tegin siin plaane minna kõikvõimalikkesse kohtadesse, kus ma varem olen käinud sellise kavatsusega. Aga tegelikult- vaevu suutsin käia Maximas süüa ostmas ja jälle- 7 eurot ei millegi eest. No krt! Ja siis hakkasingi mõtlema, et mis mõte sellel kõigel on? Minu elu on lihtsalt üks täielik olesklemine... kas keegi tõsiselt ka minust hoolib ( peale joodik Sidi) .Ja ma pole kunagi aru saanud väitest- hooli endast ise ,siis hoolivad teised ka. Ma ei tea, kuidas endast hoolida, ma ju oma arust hoolitsen enda eest ,ma ju arvestan enda tahtmiste ja tunnetega... kas see polegi siis hoolimine? Rohkemaks mul tõesti ei ole oskusi ja ...raha. Raha, et oma välimus korda teha ja raha selleks ,et taaskord hakata stabiilselt tegelema sellega, mida ma kõige paremini oskan ja tahan- hakata taas "kaltsukaomanikuks"
Täna peaksin minema Kakumäele oma korteriomanikust MTÜ-sse järjekordselt seda tobedat HAMET- testi tegema. See on üks igavene jama, hulk mõttetuid ja lihtsaid ülesandeid- no lihtsaid, sest tegelikult see MTÜ on enamuses mõeldud intellektipuudega inimestele ja see test on ka neil mõeldud. Kuid minu toetatud elamise juhendaja käis mulle sellega peale :D, et ma aitaksin tal seda projekti läbi viia ja ma nõustusin. Aga et sellega läheb aega nii mitu päeva,ja et selleks on enamasti aega iga paari nädala järel... no sorri, aga mul on nüüdseks sellest nii kõrini :D Tavaliselt mulle igasugused testid meeldivad, aga selle testi senistest vastustest peaks olema konkreetselt juba selge, mis valdkondades ma olen tugev ja mis valdkonnad mulle üldse ei sobi. Et loogiline mõtlemine ja oskus asju sorteerida või kasutada arvutit on mul tugevad küljed, aga maalimise või joonistamise jätaks küll vahele!
Ma ei oska kirjeldada seda ,mis minuga jälle toimub. Mul on hetkel ainult kaks emotsiooni- süütunne ja kohusetunne. Ja kuskil seal vahel siis ka väsimus ning käegalöömise tunne ning lootusetus. Lootusetus, et pingutagu ma palju tahan ja jaksan- elu ei lähe mul sellest karvavõrdki paremaks..
Raili, sa oled tubli. Kuhu raha kaob, eks ikka toidupoodi. Ostad samu asju mis varem aga vaata kaupade hindu. Nt. pakk võid maksis aasta lõpus 0.99€ ja nüüd maksab seesama karp 1.39€ Karp mune 0.89€ ja nüüd 1.19€ jne. Kõigi toiduainete ja esmatarbekaupade hinnad on tõusnud 0,10-0,40€ olenevalt asjast. Sinna see raha kaobki aga paljud ei ole seda veel märganud. Ise märkasin umbes paar kuud tagasi, et toidukorvi sisu on sama mis varem aga kassas läheb iga kord ca 1.50€ varasemaga võrreldes rohkem. Kurb aga tõsi.
VastaKustutaOlen küll tähele pannud, et hapukoor maksab näiteks endise 60 sendi asemel vähemalt 80 ja et ka teistel asjadel tekivad justkui üleöö kõrgemad hinnad! Isegi tualettpaberi 4-paki sai Maximas kätte varem 99 sendiga, nüüd on 1.39... Aga et see tegelikult pikemas perspektiivis niimoodi mõjub- tõesti selle peale ei ole osanud mõelda!
KustutaVägagi tervitatav kui reaalsus hakkab kohale jõudma, sest ma ise mõtlen endast samamoodi. Ei ole mingit vahet kas ma (sa) elad või mitte, päike tõuseb ikka samast kohast ning maakera pöörleb sama kiirusega...
VastaKustutaRahaga on nii jah, et mida rohkem on, seda rohkem kulutad. Aga kui arved makstud, siis mis seal ikka. Tuleb veel laatasid ja ka hea teenististusega laatasid. Suvi on veel ees. Ja see, et Sul on Sid, on ju parem kui see, et teda poleks. Lihtsalt vahel ongi halvemad päevad ja mõtted. Olen ise leidnud, et sellises kipuvad just peale toredaid päevi tulema. Pea püsti ja vapralt edasi. Sa ei ole üksi. Mõtlen Su peale.
VastaKustutaAitäh positiivsuse süstimise eest! Kusjuures olen ka mina täheldanud, et just pärast neid paremaid päevi tuleb tihti selline masendus, et.... Nagu oleks bipolaarne häire, aga seda mul diagnoositud pole.
KustutaLaatasid muidugi tuleb ja eelmise aasta kogemuste põhjal, on vähemalt kaks neist väga hea teenistusega. Kuid ma ei taha kulutada enam! Aga ma ei oska ka kuidagi rohkem kokku hoida...see on jah üks paganama vastik asi, et mida rohkem raha seda kergemalt ta kaob!
Maria - seleta mulle ka, mis head saab olla ühes joodikus? Arvad samuti, et peaasi, et mehelõhn majas okeks? (Joodiku puhul siis lisaks muud "aroomid").
KustutaRaili - see ongi üks osa eneseväärikusest/ endast hoolimisest, kui sa ei suhtle niisuguse kaadriga, ei tee meeleheitlikke liigutusi, aga sa vist ei saa sellest aru. Kunagi juba seletasin, mispeale sa olevat jälle ärritunud.
Ma ei tea, aga paljas mõte puudutavast lehkavast joodikust ajab sees keerama...
"kui sa ei suhtle sellise kaadriga "Aga kellega ma siis suhtlema peaksin? Kui teistsugune "kaader" ei vaata minu poolegi ja ma tahaksin nagu iga naine vahepeal ka kellegi kaisus olla ja teada, et keegi minust hoolib?
KustutaJälle ei lasnud kommentaari avalikuks, sest see polnud toetav, kiitev? Sest julgesin küsida, mis on joodikuga suhtlemises head või vajalikku? Ok, kustuta siis seegi, aga mõtle ka, eks!
VastaKustutaAvaldasin kommentaari. Polnud lihtsalt paar päeva blogilehel käinud ja ei näinud seda varem.
KustutaMis puutub joodikuga suhtlemissse, siis olukord ongi kujunenud nii, et me kohtume kuus korra või isegi harvem, sest mul on seatud tingimus- täielik kainus vähemalt paar päeva enne linna tulemist! Ja kuna seda juhtub mitte just eriti sageli, siis ütleme nii, et ega see suhe on niikuinii praktiliselt läbi juba...
Joodik on kurnav, koormav, tappev... tean seda ise. Mu oma laste isa on alkohoolik, kuigi jah, väga jõukas. Ja ometi läksin ta juurest ära. Alkohoolikut ei saa usaldada, ükski kokkulepe ei kehti. Ning ikkagi, ta on inimene. Kainena imetore inimene, sõltlane küll, ise ka teadlik sellest...täiesti kaine ja siirana on seal sõltuvuse taga üks tore inimene. Elu temaga joobes on talumatu, kainena imetore. Kokku summa summarium: isegi kui ta kaineks ei saagi ja midagi ikkagi välja ei tule, olen inimeseks olemise raskusest õppinud palju. Hiljuti ühes saates üks tutnud naisajakirjanik, nüüd juba kaine ütles:" ma annaks elu oma laste ees, aga kaineks ma nende eest ei saanud". Nii ongi. See on haigus. Traagiline ja tihti fataalne. Aga rikkam olen ma sellise kogemuse võrra igal juhul. Niiet ka Raili puhul- kui enam ei suuda, üksi edasi. Aga kui on ikka see tunne, et inimhing seal sõltuvuse taga on elus ja kõnetav, siis... see on elu. Ta sureb, joob end põhja, aga Sina tundsid inimest seal sõltuvuse taga. Imesid ei sünni, alkoholism tapab, ma tean... ja ometi võib nii mõnigi neist oma kainetel hetkedel olla suurim tugi. Inimloomus on müsteerium. ( vaadake filmi "Mina jään ellu" lahkunud Kukumäest ja ta kaasast- elu pole nii mustvalge)
VastaKustutaSa sõnastasid just selle, mida ka mina olen mõelnud ja aastakümnete jooksul kogenud! Jah, ma ei õigusta joomist nagu ma ei õigusta ka mistahes muu haiguse puhul mitte abi otsimist (jättes majanduslikud põhjused kõrvale !)Kuigi see on inimese vaba valik. Kuid kas mõista sellepärast inimene lõplikult hukka? Eriti kui ta oma vähestelgi kainetel hetkedel on väga hooliv ja igati lahe inimene? Ma arvan, et mingil ajal saab mul kindlasti lõplikult kõrini sellise inimesega suhtlemisest, on alati saanud. Aga niikaua, kui ta pole mind veel lõplikult ära tüüdanud ja peab kinni teatavatest reeglitest- kaine peaga tulek, kaine peaga helistamine jne, siis las ta olla! Vähemalt keegi hoolib ja seda teadmist on minusugusel just eriti vaja!
Kustuta