pühapäev, 4. juuni 2017

Kuidas end sundida ilma, et see tekitaks lisastressi?

Midagi on tõesti väga valesti! Ma ei suuda ennast enam kohe üldse tegutsema sundida! Vahepeal on isegi laatade-turgudega juba selline olukord, et ma tegelikult tahan väga minna, olen valmistunud selleks juba pikalt ning siis minekupäeva hommikul- no ei saa end jälle kuidagi riidesse ja toast välja. Kõik tundub nii ületamatult keeruline- pesemine, juuste sättimine, riiete sobitamine. Pidevalt mõtlen, et võiks ka natuke silmalaugusid toonitada ja küüsi lakkida, aga no kuidagi ei suuda end niikaugele saada.

Kui ma aga olen suutnud end kuidagiviisi sundida seda tegema ja juba uksest välja astun, siis pole mingi probleem olla mitu tundi väljas, kõndida vahel pea kümme kilomeetrit või siis sõita näiteks ühest linnaotsast teise mingi konkreetse toote järele. Aga ma lükkan seda minekut kogu aeg edasi ja edasi... ka täna on mul selged plaanid olemas, kus tahan ära käia, aga -siin ma siis olen. Sassis juustega, väljaveninud T-särgis ja dressipükstes. Ja ma tean ,et ma tahan ,et ma lihtsalt ei pea vaid ka tahan minna, aga vot- ma ei suuda end tegutsema sundida. Ning nõiaring algab peale : tahan minna, ei taha sättida, ja kammimata-pesemata-riidesse panemata ei saa ju minna. Ja see tekitab minus kohutavat stressi ning enese süüdistamist:

 Kas see on tõesti lihtsalt laiskus? Ja kui on, mida sellega ette võtta? Ennast sundida... aga sundimine tekitab stressi ning ärevust ja see omakorda süvendab jälle seda "laiskust" ning minnalaskmise meeleolu. Püüan endale selgeks teha, mis mind täpsemalt häirib... aga ma kas ei leia midagi häirivat, või siis häirib jälle kõik. Häirib mu kehakuju (mitte just paksuks ma end ei pea, küll aga olen vormist väljas oma arust- samas stabiilselt 10 lisakilo on mul juba aastaid olnud ja see ei häiri) , häirib juukselõikus- aga pole ka niipalju julgust et eksperimenteerida millegi uuega ja enam ei mäleta ka seda veebilehte, kus sai oma pildi üles laadida ja siis virtuaalselt katsetada ,mis võiks sobida ja mis mitte. Häirib loomulikult ka see iluviga- PALUN  SEDA MITTE  KOMMENTEERIDA, sest see on mulle liiga tundlik teema! Kuigi samas- see ehk häirib isegi juba kõigest kõige vähem- olen lihtsalt sellega juba nii harjunud, et ei mäletagi kuna midagi teisiti oli.

On see depressioon? Mingil määral kindlasti, kuid samas pole mul ju selline olukord, kus see peaks olema eriti tugev. Veel paar kuud tagasi oleks ma võinud ehk tõesti oma tahet mitte enda eest hoolitseda sellega põhjendada. Aga praegu... varjatud depressioon teadmata põhjusel? Krt, arsti juures sai ka viimati käidud alles 3 kuud tagasi ja psühholoogi juures kuu tagasi. Ma tunnen ,et mulle on sellest vähe, aga vastuvõtu järjekorrad on nii pikad, et ma tõesti olen mõnikord juba uurinud teiste spetsialistide aegu ja graafikuid. Kuigi ma ei taha alustada taas nullist oma probleemidest rääkimist, sest tegelikult mind on võimatu isegi spetsialistil üdini mõista, kui ta ei tea kogu mu elukäiku. Isiksusehäired on kujunenud ja süvenenud teadupoolest pikema perioodi vältel, kuid mis just oli selleks teguriks ühel või teisel eluperioodil, seda võib vaid oletada. Ja miks on üldse olnud need, olgem ausad, üpris ebatavalised eluperioodid, seda pole ka võimalik mõista ühe-kahe sõna põhjal.

Juba on pool kaks! Ja mina ei ole suutnud end ikka arvuti tagant üles ajada ! See pole ka arvutisõltuvus tegelikult! Kui ma ka ei istuks hommikut süües arvuti taga, vaid teeksin kohvi juues ehteid või loeksin või vaataksin telekat- ikka ma ei suudaks end sundida välja minema. Kuigi tahaks! No pagan küll...

6 kommentaari:

  1. Sa oled juba nagu mu sõbranna Airi, kes kui netti, fb-sse satub, siis jagab või kirjutab ainult negatiivsetest asjadest. :D Ega ma ei mõista sind hukka, sest nagu Airi fb postituse all kirjutasin, et kui ta nüüd teistsuguseid(rõõmsaid ja ilusaid) postitusi hakkaks avaldama, siis ehk tunduks tema "sõpradele" see reetmisena. Sama on ka sinu blogiga. Et kui sa hakkaks teistest asjadest blogima ja muudaks oma blogi välimust, siis poleks see enam Raili blogi, millisega kõik su blogi lugejad harjunud on. Mis Sid`i puutub, siis ma mõistan sind või vähemalt osaliselt mõistan, sest oli mul endal ka alles mõni aasta tagasi suhe alkohoolikuga. Lähedust ma enam ei vaja ja mul on nüüd hea meel, et mul meesinimest majas jalus ei ole. Ma ei tunne ka vajadust end millekski sundida, mis mulle vastumeelne on. Pole nüüd paar päeva ninagi toast väljaa pistnud. Viimati käisin reedel väljas ja siis sai kohe mitu asja ära tehtud. Täna oleksin võinud kogudusse minna, aga ka sinna ei jõudnud. Mu elus on praegu pingeline aeg ja ma ootan pikisilmi, millal see möödub. PEA PÜSTI!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No eks vahest ole mul ikka ka neid helgemaid hetki ja rõõmsamaid postitusi! Aga mis küll alati säilib on minu eneseiroonia! Ja mulle tundub ,et see ongi mingil määral just see minu blogi omapära..

      Kustuta
  2. Tean mis tunne see on..mul sammuti vahepeal hakkab oma välimus häirima ja noh, seda eriti nyyd suve alguses.Aga on paar lihtsat trikki mis mul aitavad.Esiteks soetasin endale kirbukalt paar ilusad pikkad kleiti.Mulle meeldib suvel kleiti kanda ja samas kleidiga tundub keha ka ilusam.Mul pole hetkel raha juuksuri jaoks aga teengi lihtsalt nii et juuksed patsi voi krunni.Rohkem polegi vaja.Mingi ilusad kõrvarõngad ja natuke huuleläiget ja vot kohe on tuju parem ja naiselikum.Soovitan sulle ka proovida sest vaga väikeste sammudega saad juba suuri tulemusi.Sul ju ilusad lokkis juuksed, arvan et lihtne krunn sobiks sulle hästi.Nagu tead kaltsukast leiad taskukohase hinnaga ilusa suvekleiti ja siis tunned juba palju paremini.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka ilusaid ja sobivaid riideid küll ning küll! Aga vot- selga panna pole kas ikka midagi või tunduvad kõik kuidagi "valed" :D Kleitidega on see jama mul, et olen lühikest kasvu ja mul on jalad päriliku psoriaasi tõttu ...no mitte eriti ilusad ja pikad kleidid on kõik kas liiga pikad või siis jällegi rinnust kitsad (85 D rinnale pole kaltsukates kleite peaaegu olemaski)
      Ja krunn kahjuks ei sobi mulle, kinnised juuksed üldse ei läheks mu näoga kokku... olen katsetanud. Ja see krunni tegemine- see oleks ju ka sättimine, milleks mul on ennast nii pagana raske sundida :D
      Kõrvarõngad... no pean uuesti jälle augud laskma teha küll! Eelmine aasta läks tegemisel midagi vist valesti, lõi põletikku, esmaste kõrvarõngastega kusjuures.

      Kustuta
    2. Aga suvel ära lase teha, selle kuumusega tekib kindlasti põletik.

      Kustuta
    3. See järelikult oligi eelmise aasta viga. Ja teiseks ma lasin panna need metalltagusega kõrvarõngad ka ja üks oli vist liiga tugevalt kinni kõrva küljes, see läkski põletikku.
      Seekord valin mingit teistsugused esmasteks kõrvakateks. Kui ma muidugi jälle kord raatsin minna raha kulutama mitte esmavajaliku peale :D

      Kustuta