kolmapäev, 9. august 2017

Soome kruiisist.

Eelmisel aastal, kui mulle kingiti ühe blogilugeja poolt Soome kruiis  kahele, millest kirjutasin siin :
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/kingitus-reis-soome.html
tegin ma endale Viking Clubi kaarti. Mulle tõesti meeldis see reis ja ka paljude jaoks kõige tüütum osa-laevasõit- selle juures ! Ja ma teadsin, et võimalusel ning soodsa pakkumise korral ma lähen kindlasti sinna uuesti. Kuskil paar kuud tagasi oligi siis mul meilil reklaam, et päevakruiis kahele makasb 22.-eurot. Ja kuna ma teadsin ,et ka Plikal on plaanis sel suvel mingi aeg kindlasti Soomes käia, siis ma broneerisingi piletid peale mõningast arutelu ära.

Esmaspäeval varahommikuse laevaga Tallinnast väljudes oli taevas hall ja merel kohati isegi tibutas vihma. No ja vaevalt me saime Helsingis maale, kui hakkas korralikult sadama. Einoh, tore ju! Olime jõudnud Katajanokka sadamast turule ja seisime siis seal suurema osa ajast lettide varikatuste all. Üks käsitöömüüja muidugi kasutas seda kohe ära võimalusena kaupa pakkuda ja kusjuures temal oli müügis peaaegu samasugused kõrvarõngad ,nagu mina teen, ainult hõbedast konksude ja detailidega. Muidu samamoodi klaas ja plastik. Tema hind oli muidugi 12 korda kallim- Soome ju ning turistide üks esimesi kohti kuhu nad enamasti satuvad (vähemalt Viking Line reisijatel küll ). Muigasin sõbralikult ja praktiseerides oma nappi soome keele oskust suutsin seletada, et ei  osta, sest teen ise samasuguseid ja no et eestlase jaoks on kahjuks see hind ka üsna kõrge. Viisakas meesmüüja- kusjuures Soomes ma üldse ei kohanud ühtegi ebaviisakat ja ilmselgelt oma tööst tülpinud müüjat- sai kohe aru ja hakkasime vahetama soome-eesti segakeeles oma ehtevalmistamise nippe ja võrdlesime kahe riigi inimeste majanduslikku seisu. Kui ma ütlesin, et elan umbes 350 euroga kuus ja maksan sellest üle poole korteri eest ning muudeks maksudeks, siis ta imestas ja ütles, et kuidas ikka võib nii olla. Kehitasin õlgu- no meil on lihtsalt selline elu. Plika ,kes oli enne seisnud kõrval varikatuse all tuli minu juurde ja lõõpis, et no sain jälle hakata oma lemmikteemal rääkima :D Nojah...miks mitte.

Seekord oli meil selgemalt teada, kuhu minna tahaksime. Plika oli Helsingi linnakaartile ära märkinud kaks põhilist kirbukate piirkonda ja tema orienteerumisvõime on päris hea. Minul aga on jube hea mälu igasuguste nimede kohta ja väga kiire soome keeles lugemise oskus. Nii me jõudsime peaaegu kõikidesse soovitud kohtadesse, osa jäi lihtsalt ajapuudusel külastamata, sest olime vahepeal vihmavarjus ning avastasime teel ühest kohast teise veel mõnedki kohad. Näiteks second hand poe, kus hinnad algasid umbes 40-st eurost :D


Tegin kaks pilti, kuid teisel oli poe nimi selgelt näha ja sellepärast panin siia ülesse pildi, millel tähelepanelik vaataja võib märgata kaupade hinnaklassi selles poes. Esiplaanil olevad riidest kingad maksavad 125.-euri
Kusjuures-poe aknal ilutses kiri EST 1973, mille põhjal Plika arvas, et tegemist on eestlasest omaniku poega. Jah, ega see müüja või perenaine ,kes seal poes oli, rääkis soome keelt tugeva eesti aktsendiga küll ja nägi välja ka mitte just põlissoomlase moodi... Nii et järjekordselt keegi, kes on arvanud, et Soomes on võimalik "ratsa rikkaks" saada. Ja kliente tal isegi oli...

Kuid sellised ekstreemsused olid ikka haruldased. Enne seda olime käinud ikka sellises second hand poes, kus riiete ja nõude jms hinnad olid 1-5 euro vahel ja paljud asjad isegi soodsamad ,kui Eestis. Kujunes kuidagi kohe välja ka nii, et minu Soomeskäigust sai poolenisti ka "kaubareis" :D Nojah, kes käib ostmas odavaid asju Poolas, kes Leedus, kes Soomes...

Tegelikult ma eelmisel aastal käisin küll esimest korda PÄEVAKRUIISIL  Soomes, aga olin korra varem siiski Soomes käinud. 1994- aasta kevadel, kui elasin Võrus ja olin natuke paremas läbisaamises isaga (ehk siis ma suhtlesin poisiga, kes tema arust mulle sobis- mis sellest ,et aastaid hiljem selgus et see poiss oli tegelikult üldse gei :D).Kuna isa oli tollel ajal ühe väikese poliitikafraktsiooni esimees Võrus ja meil oli sõpruspartei Vantaas, Soomes .Siis oli neil ka paar sõpruskohtumist ja kavalalt panin ka mina end sinna fraktsiooni kirja, et nendes osaleda. No 20 aastane tüdruk segastel 90-ndatel...loomulikult vaja kasutada ka natuke kavalust et mingeid hüvesid saada.  Kuid miks ma sellest üldse rääkima hakkasin? Sellepärast et mul oli kuidagi väga selgelt meeles mingi kirbukas sadama lähedal kuskil laugel mäeküljel kivimajas. Eelmisel aastal me seda ei leidnud, kuigi ma mitmel korral juba arvasin, et just selles või selles hoones see asuski... Sellel aastal aga sattusime just Lääneterminaali kanti ja siis tuli mulle meelde ,et just Lääneterminaalist minu tookordne turismigrupiga reis algas ja lõppeski! Ning ma tundsin selle poe kohe ära!

Kirbukas ,mida ma mäletan aastast 1994. Ikka sama räämas ja muutumata, kui toimiv ja väga põnev.a kaubavalikuga.

Selles kirbukas juhtus ka üks totaalne tobenaljakas lugu minuga. Plika leidis nimelt kuskil boksist vabaajapüksid ,millel hinda polnud. Läks näitsa seda müüjale ja tuli tagsi, et krt, ei saagi osta, sest hina ei tea. Noh hakkasin siis oma kirbukakogemustele tuginedes otsima boksi põrandalt hinnasilti ja leidsingi- 2.-eurot pikkulaukku :D Ja ülima blondilikkusega läksin koos leitud sildi ning pükstega leti juurde ise särades, et vot leidsin hinna. Ja kui müüja suure häälega naerma hakkas ja vastas "varmaasti en" ,alles siis jõudis mulle kohale! Ja kusjuures jõudis teine "blond" ehk Plika siis juba ka küsida, et mida see silt siis tähendab :D Müüja oli aga naerust ja meie lollusest vist :D nii rabatud, et ei suutnud näidata mitte minu käekoti suunas vaid hakkas pilguga ringi otsima sarnaseid esemeid ja lõpuks osutas kilekotile, et peaaegu see. Muidugi mina olin juba selleks ajaks ise naerust kõveras!

Selle poega lõppes meie Lääneterminaali piirkonna, ühtlasi vist ka üldse kesklinna läbikammimine. Igatahes jõudsime jalgsi ,vahepeal muidugi kirbukaid otsides Kamppi metroojaama juurde ja sealt otsustasime sõita Linnanmäki lõbustuspargi piirkonda. Et külastada sealseid tasuta atraktsioone- vahepeal oli ilm ka ilusaks läinud- ning samas läheduses olevaid kirbukaid külastada. No metrooga ma enam küll ei sõida mitte kunagi! Vähemalt mitte selle eskalootoriga ,mis maa alla viib... see oli lihtsalt KOHUTAV ! Mul oli mitu korda reaalne tunne ,et ma enam ei jõua seal olla, et ma lendan pea ees sügavikku jne. Üleni külma higiga kaetuna ja iga hetk minestavana jõudsin kuidagi maa alla, kus läks praktiliselt paari minutiga enesetunne normaalseks. Üles sõitsime liftiga, sest mina polnud enam kohe kuidagi huvitatud selle järsu jubeduse peale astuma :D

Linnanmäkist siis niipalju, et sinna me ei jõudnudki :D  Saime küll Kamppist pearaudteejaama ja sealt edasi Linnanmäki regiooni (Siltasaari) , kuid tee peale jäi - Humana, Soomes siis UFF .. Ja seal oli parasjagu kampaania kõik asjad 2.-eurot.! No selge see, et seal kulus juba niipalju aega, et oli vaid paar tundi laevani jäänud.. Mina kusjuures sain seal nii kiiresti ülevaate asjadest, et vandusin Plikale pärast  vähemalt tunniajast seal kolamist, et mina enam ei taha mitte ühtegi kaltsukat lähima poole aasta jooksul nähagi :D Lihtsalt ma otsisin suht konkreetseid asju konkreetse sihiga aga noored on noored, eriti kui on natuke parem rahaline seis ka. 

Ülejäänud aja me lihtsalt kasutasime ära seda, et meil oli ühistranspordi päevapilet ja sõitsime trammiga. Läänesadamasse ja sealt Pasilasse .Kusjuures tee pealt avastasime nii ühe suure vabaõhukirbuka Hakaniemis kui ka hiljem Linnamäki teeviida ja paar poodi ,mille aknal ilutses silt- kaikki 1-2 eurot.Nii et on jälle põhjust Soome tagasi minna!

Tegelikult olime lõpuks päris tõsises ajahädas. Laeva väljumiseni vaid pool tundi ja meie Senattitoril ! Mina mäletasin küll, et sealt trammiga sadamasse pole eriti pikk sõit aga Plika päris närvitses vist. Kuid siiski läks kõik hästi, väljaarvatud see, et mina teadsin täpselt ,et esimene tramm ,mis ette tuli, läheb otse Katanajokka sadamasse- see oli ka tablool kirjas- aga Plika ei julgenud, et mine tea mis ringiga see sinna läheb. Tuli aga välja ,et minul oli õigus ja kui üldse mingi asi ringiga sõitis, siis oli see järgmine tramm, mis küll ka sadama lähedale viis. Igatahes jõudsime sadamasse hetk enne seda ,kui inimesi laeva hakati lubama. Napikas tegelikult...üllatav, et mina seda nii rahulikult võtsin, et kordagi ei tekkinud paanikat ega "peakaotust".

No ja et päev ikka tõeliselt unustamatuks muuta oli mul vaja end veel ühe korra lolliks teha :D ! Nimelt ma läksin karaoket laulma... nojah, mis sest, et viimati ma tegin seda mingi 10 aastat tagasi ja üldse ma pole mingi eriline täht laulutaevas. Aga noh, õnneks oli suurem osa publikust niikuinii juba parajalt vindised ja polnud ma ka kõige hullem "vares"- paar laulu enne  mind oli tõesti  umbes minuealine soome naine, kes ...no ei pidanud viisi- siis ma võtsin julguse kokku. Kusjuures ,lavanärvi kui sellist pole mul kunagi olnud! Ja ka seekord oma järjekorda oodates ei olnud ma nii pabinas, kui võiks minu tervislikust seisundist lähtuvalt arvata. Täitsa imelik, et olukordades, mis enamikes tekitavad ärevust ei ole mul midagi viga, kuid teiste jaoks täieti tavalistes situatsioonides (poes käimine nt) on paanikahoog kerge tekkima!

"Karaokestaar" esitamas laulu "Tähesõjad"

Sellest on tegelikult ka väike videolõik olemas, aga millegipärast arvutisse laadides näitab ta seda teise nurga alt (küljeli keeratuna), ehkki telefonis oli täitsa õigetpidi . Ja kuna ma ei oska seda ise ka ümber pöörata arvutis, siis hetkel ma seda ei lisa. Aga Plika arvates ja tegelikult ka minu enda arust kõige hullem tõesti polnudki! Vahepeal läksid küll sõnad segi, aga ma ei sattunud sellest segadusse ja läksin edasi kohe nii kui suutsin järje üles leida. Ja refrään oli mul tõesti ka enda arvates ülitugev! Ja millegipärast ei olnud ühelgi teisel esinejal sellist apalusi kui mul... oli see siis sellest, et ainuke eestlane julges lavale minna, oli see siis kiitus minu lauluoskusele (hahahaa :D ), või hoopis naermine selle üle ,et minusugune julges lavale minna eestlaste marki täis tegema... ah, poogen! Igatahes ma ise olen tavaliselt enda parim kriitik ja kui mina juba rahule jäin, siis järelikult väga jube polnudki!

Tallinna sadamas sai oodata peaaegu tund aega taksot. Sest mingi Tulika vms hinnaklassiga takosid ma ei pea millekski ja odavamates firmades ei olnud ühtegi vaba taksot. Ma suutsin ikka mõne dispetseri päris ära tüüdata, noh ega ma sain tigedaks ka nende peale natuke... Asi selles, et ma tahan kiiresti helistada ja küsin, et kas neil on vaba autot saata ,antud hetkel siis sadamasse, nemad aga küsivad kõigepealt "kelle nimele" .No mida krdit tõesti! Mis tähtsust on nimel ,kui ma ütlen ära koha ,kuhu vaja takso saata on ja kõigepealt võiksid nad ikka kindlaks teha, kas neil on üldse kedagi sinna saata ja alles siis küsida, kelle nimele jne! Ja muidugi ma seda neile ka mainisin paaril korral! Klienditeenindaja my ass- üks viskas lihtsalt toru hargile, kui ma nii seda neile ütlesingi :D Eriti "lumehelbeke" seal tööl siis ikka!

Ja no muidugi ajas naerma ka see, et Viking Line kodukal on suur kiri, et seoses Euroopa Liidu eesistumisega on laevadel tugevadatud turvakontroll ja laeva pääsemiseks kindlasti ID kaarti näidata vaja jne, siis tegelikult ei huvitanud see kedagi, kes me olema, ja mis meil kaasas on :D Paar turvameest passisid väravate juures, paar tükki laevakoridoris ja see oligi kõik. ID kaart ei huvitanud kedagi... samuti ei otsitud läbi kellegi pagasit vms. Tugevadatud turvanõuded?!?!





7 kommentaari:

  1. Facebookis juba Elve kohal, ikka "mina ja mina" ! No tõesti halloo naine, lõpeta see enda upitamine teiste blogides ära

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Facebooki lugemisest talle ei piisanud, vaid siia blogisse pistis ka oma nina. Kaval naine.

      Kustuta
    2. Tal vaevleb igavuse käes. Meil töö juures vaatasid mitmed ta blogi ja imestasid miks ta peale igat siinset kommentaari vehib yhe päeva kohta mitu sissekannet teha. Tööl käimine aitaks tal oma august välja tulla.

      Kustuta
  2. Elve ei saa oma blogisse kommenteerijaid. Tema blogi lugedes saab vaid aimu kuidas alkohol on ajurakkusid hävitanud - kord läheb tööle, siis ikka ei lähe, siis jälle tahab minna kuid kohe läheb tahtmine üle. Kas ta tõesti rohtusid ei võta?

    VastaKustuta
  3. See est.1973 tähendab established 1973 siis avatud aastal 1973.

    VastaKustuta
  4. Kas see second hand, kus kallid hinnad, mitte hoopis vintage pood ei olnud? Sest firmakaup paistais pildil olevat :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sildil oli kirjas Second Hand Shop, nii et ma ei tea oli vintage või mitte :) Firmakaup oli kindlasti, kuigi minu maitse see küll polnud ja ma poleks selliseid asju ka tasuta tahtnud suuremalt jaolt :D

      Kustuta