esmaspäev, 18. september 2017

Eelmise nädala kokkuvõte ja üks kummaline tähelepanek.

Ei kirjutanud vahepeal mõnda aega, sest lihtsalt ei osanud millestki kirjutada. Möödunud nädala märksõnadeks olid ehted, müük, laadad ja muidugi raha. Nii et kes seda oleks ikka viitsinud lugeda :)Kuigi jah, mööda minna neist teemadest ei saa ma ka parima tahtmise juures, sest nagu ütles mu uus "tegevusjuhendaja"- no nii kohatu on minu puhul selle korteriga-kaasas-käiva- sundkülalise ametinimetus-  et see ongi minu elu. Hobi, millest on saanud oluline sissetulekuallikas ja mis on minu elus esikohal.

Täna magasin kella poole kaheteistkümneni! Täielik rekord minu puhul! Loomulikult ärkasin, nagu viimastel kuudel või isegi aastatel öö jooksul kümneid kordi, nii et vahepeal lausa ei saanudki aru, kas olen ärkvel või magan. Aga ma olin nädalavahetusest lihtsalt niii väsinud ! Üks 9 tunnine laat (tegelikult siis ettevalmistusega kohapeal ja sinna minekuga ligi 12 tundi) ja järgmisel hommikul enne kella 6 ärkamine. Et Paldiski rongile jõuda, mis üllatavalt kaua seda lühikest maad sõidab. Oleks muidugi teadnud päeva kulgu, siis oleks rahulikult end lihtsalt välja maganud eelmisest ,mulle ilmselgelt väga pikast tööpäevast. Tööpäevast just, sest tegelikult ei ole see sugugi mitte ainult nii, et lähed ja seisad ning naudid kontserti. Suhtlemine tõsi küll meeldib ja rahva sees olemine ka, aga ma millegipärast usun, et see võib ka täitsa tervet inimest väsitada, nii et järgmisel päeval on suht-koht selline tunne- tahaks vaid rahu ja vaikust.

Seega- Haabersti Sügise laat oli super, nagu alati. Kuid Paldiskisse ei ole minul ega K.-l rohkem asja!  Tema jäi vist napilt kasumisse, mina kaotasin tänu nagu ikka laadalt suitsuvorsti (mis teha, seal tavaliselt müüakse selliseid sorte mida poes pole-sinepiseemnete või vürtsidega jms) ostmisele ja transpordile ligi 6 eurot. Seekordsest kehvast korraldusest ma ei hakka rääkima...

Aga nüüd teemat vahetades- ma ei tea mis minuga toimub, kas see on mingi "kuival olnud vanatüdruku sündroom" või lihtsalt tähelepanu vajadus, aga nii kui keegi mees minuga pikemat juttu alustab ja annab mõista ,et tahab ka edasi suhelda- tööalaselt kasvõi- ,nii ta mulle huvi pakkuma hakkab. Näiteks paar "naabrit" laadal. Selge on see, et me kohtume laatadel ka edaspidi. Ja ajame teinekordki juttu. Aga ma justkui ootaksin midagi enamat... samas ei oota ka. Ma ei saagi aru, mis minuga toimub! Milleks mulle üldse keegi meeldima hakkab, kui tegelikult suhet ma ei taha? Isegi Raineriga ei tahaks ma mingil juhul koos elama hakata! Ja mina ei tea, mis oleks toimiv suhe ilma kooseluta. Noh, Sidi puhul sai seda katsetatud, kuid minu tunded jahtusid vist paari kuuga või varemgi peale seda, mil ma olin kindalt teada saanud, et ma minusse armunud on. Püüdsin, mis ma püüdsin neid tundeid uuesti ellu äratada, tulemus on ikka see, et kui ta helistab- no ei saa mees aru, et minu tõrjuv ja pinnapealne suhtlemine tähendab juba ilmset huvipuudust- et ma vaatan tülpimusega telefonidispleil tema nime ja tihti lihtsalt lülitan kõne "hääletu" peale.

Miks ma pole teda lõplikult pikalt saatnud? Vist ikka loodan midagi veel, et äkki on mul teda mingil põhjusel vaja... või ma ei tea kah.

Sain nüüd siis eelmisel nädalal lõpuks oma arstiga kontakti. Ja rahusti välja kirjutatud ning välja ostetud. Ja nagu selgus, oligi vaja. Sest mul on tekkinud laatade alguses mingi kohutav ärevus-masendus-hirm-tülpimus... ma ei oska seda tunnet kirjeldada kah, nii nõme olek on see.  Ja kahjuks on mul nüüd juba pikemat aega, vist mingi eelmisest aastast vaja oma normaalseks enesetundeks müügikohal kas esimese tunniga kasumisse jäämist :D või  Diazepami tabletti 5 mg.  Mina ise tegelikult ka tean ,mis selle on põhjustanud, aga justnimelt- see ei ole ju minust sõltuv põhjus...ja ma ei saa seda vältida ega sellest ka üle olla.  Paldiski laat eile oli selle kinnituseks... Piisab vaid kolmest-neljast korrast kümnete hulgas ja see suudab mu täielikult rööpast välja viia. Olen seda olukorda ilma ravimita pidanud taluma ja see halb enesetunne paistab juba teistele kaugelt silma, mis loomulikult mõjutab mind veel rohkem.

Täna mõtlesin lilletädikeste (tegelikult ma nimetaks neid siiski lihtsamalt ja rahvakeelsemalt lillemuttideks, üldse mitte halva pärast) juurde müüma minna, aga liiga tuuline on. Ausalt öeldes- väsinud olen ka..

2 kommentaari:

  1. Aga muna? Puuviljad? Kala? Kana? Värske salat? Mitte ühtki neist?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kala ei söö, vahes harva suitsukala või heeringat võileiva peal. Kana ka mitte. Muna- no eeldab ju taas kokkamist :D Puuviljad ja salat -need on luksus, mis kõhutäiena arvesse ei läheks. Ehk siis vahel ostan ,kui raha rohkem on,.

      Kustuta