esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Soorollid tänapäeval, mis siis tegelikult on õige ?

Paar päeva tagasi kuulsin Elmari raadio tutvumissaates "Õhus on armastust" -prr, nii nõme pealkiri sellel saatel-  ühte murekirja mehelt, kes on hädas ligitikkuva naiskolleegiga. Tähenärijatele selgituseks- mul mängib raadio kogu aeg taustaks ja spetsiaalselt seda saadet ma ei kuula :)  Ja mulle meenusid kõik need nõuanded naisteajakirjadest ja -portaalidest, kus õpetatakse, et naine võib ise astuda esimese sammu ning mehele läheneda. Samas aga räägitakse teisal, et mees on "jahimees" ja tema peaks olema algatajaks pooleks tutvumisel või suhte loomisel.. Ka selles saates rääkis suhteterapeut sama ...

Kus on siis see tõde? Olen ise kogenud mõlemaid variante. Nii seda ,kus mees ootabki naisepoolset märguannet ,et tahab midagi enamat heast läbisaamisest, kui ka vastupidist reaktsiooni. Kuskohast siis läheb see piir? On asi vanuses või milleski muus? Või on see ikka täpselt nii ,nagu loodus on seadnud- mees on jahimees ja naine tema saak? Nii palju on neid erinevaid kirjutisi ja cosmopolitani stiilis õpetusi, kuida meest võrgutada, kuidas suhet alustada, kuidas flirtida nii, et mees langeks "lõksu" ja hakkaks arvama ,et just tema võtab naise, mitte naine teda. Hm, siin ju tegelikult jälle dilemma- naine peab võrgutama, aga mees peab arvama, et tema võrgutab...

Kellele üldse need soovitused suunatud on? Enesekindlatele naistele väidetavalt...aga kas enesekindla naise on vältimatu omadus on siis ka pealetükkivus? Või olen ma taas millestki valesti aru saanud või kivistunud põhimõtetega, ega tea tänapäeva maailmast enam midagi? Mina tean, ja nagu saatest tuli välja, siis ikka leidub veel "vanakooli" mehi... kas nemad on siis mingid kiviaja jäänukid? Aegadest, mil tüdrukud istusid tantsupidudel seina ääres reas ja ootasid, et keegi neid tantsima võtaks... Teises kohas aga öeldakse, et kui naine end ahvatlema paneb, ei löö ükski mees nö "risti ette". Et mehed on alati seiklusteks valmis. Ja neid teisi kohti on oluliselt rohkem kui esimesi, kui keegi kuskil naistefoorumis kurdab, et mees ei läinud tema lähenemissooviga kaasa, on see mees automaatselt "möku", "mühakas" "tuim ja mõttetu tüüp" või "šovinist". Kuid millised mehed siis isekeskis nimetavad naisi l..deks ja milliseid naisi? Kas need on siis tõepoolest "mühakad" või on neil veel õigesti paigas soorollid? Aa, nad on vanamoodsad kindlasti...cosmopolitani arvates vähemalt. Luuserid jne...

Mis siis tegelikult õige on? Kas naine peaks olema see, kes esimese sammu teeb? Või siiski ootama "seina ääres" ,millal teda märgatkse?

18 kommentaari:

  1. Aga googelda "Kes peaks astuma esimese sammu?" ja leiad endale päevadeks lugemist. Vihjeks sulle niipalju, et õiget vastust sellele küsimusele ei olegi olemas. :D

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, samas võib naine ju märku ikka anda, aga kohe mingi ligitikkuma hakata on küll inetu või ma vanamoeline :D (31.a naine)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga vot- kus on see piir ligitikkumise ja märguandmise vahel? See mis ühele on märguanne mõjub teiesel ligitikkumisena hoopis... Nii et saa siis meestest aru.

      Kustuta
  3. Loe vähem Perekooli. Seal on suhete pudru ja kapsad ning inimesed naudivad vaid emotsioone mida nad mingist mõttetust probleemist välja imevad.

    VastaKustuta
  4. Mine seda nüüd tea...Aga sind ei pidanud ju mingid mehed ega kooselud enam huvitama(?)...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teema on üldine, mitte minu elust. Nii et rahune maha.
      Ja muide, kes ütles et mehed mind ei huvita, kooselu jah ei huvita.

      Kustuta
    2. kui su huvi meeste vastu on ainult voodipõhine siis ma arvan, et pole vahet kui ka ise esimese sammu teed :)

      Kustuta
    3. See kommentaar oli muidugi norimiseks mõeldud, aga tegelikkuses asjad nii ei käi. On just vastupidiseid juhuseid ja ka see on tegelikult müüt, et mehed on alati valmis seiklusteks.

      Kustuta
  5. Võib ju mõlemat moodi toimida. Soorollides ei peaks nii kinni olema, ka teesklema ei peaks ja vigurdama selle nimel, et kedagi saada/võita. Julgus ja ausus, kuigi selle viimasega on nii, et mitte kõike ei pea sa oma elust ka kohe rääkima. Naine võib vabalt teha esimese sammu, kas mees kaasa tuleb, on ise küsimus. Proovida võib alati ja see mida teised arvavad, ei peaks segama.

    VastaKustuta
  6. Ma olen ka vist vanamoeline, või vähemalt liiga arg, sest mina esimest sammu ei teeks. Ja just sellel põhjusel, et mitte "korvi saada". :D Võib-olla praegused noored mehed ootavad naistepoolset aktiivsust, aga ma arvan, et minuvanused, või vanemad mehed on teistsuguse kasvatusega ja tahavad ise "vallutajad" olla. Õnneks ei puuduta see teema enam mind, kuid mõtlesin oma arvamuse ka kirja panna. 50 aastased ja vanemad mehed-või naised, vaielge vastu, kui teistmoodi arvate... ;)

    VastaKustuta
  7. Loomulikult lähen/ tutvun/ helistan/ alustan vestlust esimesena, kui inimene mind huvitab ja ise algust ei tee. Veits tobe oma elu raisata "ja nii nad välja suridki" mingite sajanditetaguste kivistunud ja iganenud põhimõtete pärast. Vbl see teine pool on ka nii tagasihoidlik ja arg ning kunagi oma elupäevade lõpul kahetseme mõlemad, et "oleks võinud ikka proovida"...

    Ei, ma leian, et kui inimene huvitab, siis miks mitte minna ja seda öelda? Mis on kaotada?
    Isiklikult mina küll ei mõtle endast kui saakloomast mida mehed peaks jahtima või " vallutama" (appi, kui vanamoodne väljendus!).

    Taili eakaaslane ehk mutt43

    VastaKustuta
  8. Lihtsalt huvi päeast küsin -

    eile kirjutasin kommentaari kuidas MINA käituks tutvumise eesmärgil ja et ei oota "ja nii nad välja suridki", vaid teen reaalseid samme, kui inimene mind huvitab. Paraku aga mu kommentaari jälle ei avaldatud, sest.... Ja vot ma ootakski, miks. Mis siin nüüd häirivat-solvavat oli? See, et julgesin oma vanusenumbriga sinu vanusele viidata? Issanda lumehelbeke - palun sel juhul südamest vabandust!
    Miks see kommenteerimisvõimalus siin üldse on, kui reaalselt oma arvamust avaldada ei saa?

    Jah, ma tean, et sa seda ka siin ei avalda, sest ma julgen ju kriitikat teha. Aga piisab, et oled seda lugenud. Äkki vastad siis iseendalegi mis oli minu eilses kommentaaris halba?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mulle tunduski, et mingi kommentaari ma kustustasin tõesti kogemata koos paari teisega, mis olid liiga isiklikud ja konkreetselt solvavad ning rõveda sisuga. Sinu ees ma vabandan siiralt! Ja kindlasti polnud tegemist vanusenumbri pärast kustutamise ega millegi sellisega!

      Kustuta
  9. Kas võib küsida, miks sa kommentaare läbi ei lase? Kas lugejad pole väärt selgitusi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kommentaare kustutan vaid siis, kui need on isiklikud solvangud minu suhtes! Ja see on minu õigus mida ma ei hakka siin pikemalt selgitama!

      Kustuta
  10. meestele meeldib jahtida - saak huvitab väheseid...kui tunded on vastastikused, pole tähtis, kumb alustab tunnete väljanäitamisega - nagunii ei suudeta teineteisest loobuda...pole mõtet sellega pead vaevata - armastus pole mõistuseasi, pead hakake vaevama siis, kui olete juba õnneliku suhtes, sest seda peab oskama hoida - egoistidel ja aferistidel ning jõhkarditel pole kooseluks pikka võimalust...õigesti käituv naine laseb end ka pärast pikki kooselatuid aastaid küttida, ka igat kepikorda! ärge süüdistage mehi , kui nad kõrvalt võtavad ja leppige sellega, ise olete süüdi...need naised, keda kooselu ei huvita, on jahimehed - rääkigu, mida tahavad ja niimoodi aegade jooksul ise mehi mõkudeks muudate, instinktid püsivad kaua, aga mitte igavesti.....muide, oma tunnetest rääkimine pole jahtimine...ah, sai segane jutt ja seda teemat võiks jätkata lõpmatuseni, tehke parem kellegile mingi heategu ja naeratage, siis tuleb ka armastus...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõesti segane kommentaar tuli :) Aga olen siiski kohanud mehi, keda hirmutab ka tunnetest rääkimine ja pisimgi välja näitamine, kuid tegelikult kui asjad lähevad nende jaoks sobiva tempoga ja nende plaanipõhiselt, on sellest saanud alguse tõsine suhe.

      Kustuta