laupäev, 31. märts 2018

Kardioloogi visiit ning hirm uue laadahooaja ees.

Jõudsin siis viimaks niikaugele, et käisin ära perearsti juures ja lasksin teha ka analüüsid. Lasksin pole just parim sõna kirjeldamaks seda, mis tegelikult vereanalüüsi andes laboris juhtus, aga vähemalt see õnnestus. Selgus, et selles on kõik korras- kilpnääret ja kolestorooli ja hemoglobiini kartsin kõige rohkem, aga esimesed olid ideaalses korras ja kolmas...no veidi oleks võinud kõrgem näit olla. Aga südant kuulates leidis arst, et midagi on justkui valesti. Liigne südamekloppimine ja kiire pulss. No arvasin algselt, et ehk olin ikka närvis ja sellepärast, aga EKG näitas ka hiljem midagi mittetavalist. Sain saatekirja kardioloogile. Tõtt öeldes- ma tahtsin seda juba ammu, sest millegipärast huvitas mind selline protseduur nagu südame koormustest oma tulemustega. Teadsin, et rahulolekus võib olla mul nagu kõik korras, aga väiksemagi pingutuse järgselt on südame juures tuikav valu ning õhupuudus pole ka võõras.

Loomulikult oli kardioloog venelane, nii et ma valmistusin juba temaga tema keeles suhtlema, aga tegelikult ta siiski sai eesti keelega päris ilusti hakkama. Hästi rahulik meesarst, kohe selline, kelle kabinetti minnes polnud isegi minusugusel mingit ärevust ega hirmu. Ta vaatas põgusalt mu EKG paberit ja küsis, kas mul on kunagi olnud südamega mingit probleemi. Jah, mul on olnud! Mul oli 10 aastase lapsena südamelihase põletik ja seda ikka nii karmilt, et kuu aega ma ei tohtinud praktiliselt voodist tõustagi. Ja kogu edaspidiseks kooliajaks olin kehalise tundides eriprogrammi peal (muidugi kasutasin ma seda vahepeal ka lihtsalt viilimiseks :D )

Kardioloog ei hakanud üldse uut EKG-d tegema, lihtsalt kuulas südant ja pulss oli 105. Seda täiesti pingevabas olekus. Ja ma muidugi küsisin veel ,et see on praegu rahulikult ,aga mis koormustest näitaks :D Blond noh.. ei mõelnud selle peale üldse, et see 105 rahulolekus on liiga kõrge. Arst ütleski kohe, et koormustesti mulle ei tehagi, sest siis oleks mul pulss kohe 200. Ja et lapsena põetud müokardiit annab mulle endiselt tunda... Küsisin, kas on see ikka kindlasti sellest, et ma ju ülekaalus ja ärevik jne. Arst ütles, et ülekaal siinkohal küll põhjuseks pole, et see kaal pole veel selline, mis ohtlik oleks...uuris igaks juhuks millal mul viimane suurem kaalukõikumine oli. Hahaha, ma ei mäletagi...vist mingi 4-5 aastat tagasi :) Nii ma talle vastasingi. Seega välistas ta koheselt selle põhjuse.. Ka ärevuse kohta ütles ta, et see on kindlasti osaline põhjus, aga peamine on siiski lapseeas põetud haigus.

Ja nüüd ma siis pean lisaks oma psüühikaravimitele ka südamerohtusid võtma! Vähemalt kord aastas pean ma läbi tegema kahekuulise ravimikuuri, õnneks läheb see maksma 15 eurot... kartsin hullemat.

Teemat vahetades. Ja keda see ei huvita, siis nemad võivad selle lõigu vahele jätta. Lihtsalt- see on minu blogi ja ma kirjutan sellest, mis mulle oluline on!
Lõpuks ometi, maikuu on mul juba kõik nädalavahetused broneeritud, isegi pidin tegema valikuid, kuhu minna ja kuhu mitte! Aprilli kohta on ka kaks märget kalendris, mis tegelikult paneb isegi natuke imestama- tavaliselt toimus aprillis juba rohkem välilaatasid. Selline tunne on, et need korraldajad ootavad kõik täpsemat infot ilma kohta, et siis suure hooga ja kiirustades midagi korraldama hakata. Ja pagana pihta...jälle maikuu laupäeviti siis. Ehk siis mitmekordne valik ,kuhu minna ja kuhu mitte. Broneerida ja jälle tühistada broneeringuid...tegelikult ei meeldi see mulle üldse, sest mulle tundub millegipärast, et tühistades ei ole ma enam usaldusväärne järgmiseks korraks sama korraldajaga üritusel.

Ma ei julge enam ehteid teha! Jah, ma olen niipalju saanud positiivset tagasisidet laatadelt, mul on enamikes kohtades oma klientuur väljakujunenud- keda just meelitab minu toodete lihtsus ja odav hind ning sooduspakkumised, mida ma hulgiostajatele teen- aga ma kardan .Tean, et see kõlab tobedalt ja ongi kindlasti tobe, aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et äkki sel aastal pole enam mõtet... Muidugi talvehooaeg Telliskivi kirbukal ei andnud just erilist lootust ka. Seal osteti vaid Swarovskitega kõrvakaid, kui üldse midagi.  Loomulikult on need müügis ka kõigis teistes kohtades olnud...no ja mida ma vigisen, mujal on alati ostetud ka teisi! Aga olen saanud ka kommentaare ning hinnanguid stiilis "algelised ja koledad" ja mõnikord ma olen kriitika suhtes väga tundlik. Mõni hinnang lihtsalt mõjub rohkem ,kui teine. Algelised- jah, ma ei ole teadupoolest suurem asi õppija-edasiareneja! Aga koledad...maitsed on erinevad! Kuid ausalt öeldes, ma ei saa aru ,miks Telliskivis neid isegi ei vaadatud? Ja see teebki närviliseks ja tekib lootusetuse tunne- mille pagana pärast ma neid siis teen, kui neid enam ei osteta?! Et see mulle lihtsalt hobikorras tegemine alguses oli, see ei tule mulle enam üldjuhul meeldegi... see tundub nii tühine ja mõttetu sel juhul.

Ma usun ja loodan siiski, et esimene kordaläinud ehete müügipäev annab mulle taas selle tegemisejõu ja -tahte tagasi!

9 kommentaari:

  1. Kas Sa oled kunagi mõtisklenud teemal, miks on tänapäeva maailmas nii palju vaimseid häireid? E-motion, see on energy in motion, energia liikumine kui eesti keeles öelda. Inimesele on omane emotsioone ära tunda ja väljendada, loomariigis käib see asi pigem instinktide tasemel (kuigi päris kindel ma selles pole.) Mis aga juhtub, kui emotsioon on liiga tugev, keskkond aga seda väljendada ei võimalda (no näiteks ei ole ilus vihastada, ära virise, mehed ei nuta, ise oled süüdi, ära tee ennast lolliks jne., jne.) Emotsioon vallandub kehas biokeemilise reaktsioonina, see, et me emotsiooni alla surume ei tee seda olematuks, kõik kogetu salvestub kehas ja hakkab seda mõjutama. Sinu puhul ma näengi palju ebakindlust ja turvatunde puudumist, mis väljendub hirmuna tuleviku ees ja tahteaktiivsuse langusena. Samas Su reaalne kogemus on ju, et oled hakkama saanud, vaatamata raskustele. Minu soovitus Sulle oleks, et ära toida seda hirmu endas, tunnista, et see on olemas (meil kõigil on hirmud) aga proovi mõelda nii, et isegi kui müük pole kõige edukam saan ma nautida laadamelu, suhelda inimestega, ühesõnaga teha midagi, mis Sulle tõesti meeldib nagu sa varasemalt oled kinnitanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei oska enam tunda mitte midagi muud peale hirmu...ja lootuse, et kunagi see hirm lihtsalt jääb taas tahaplaanile ning tuleb veel ka teisi emotsioone. Ma ei saanud aru mõistest "ära toida hirmu endas" samas nagu ma peaksin seda tunnistama siiski, et meil kõigil on hirmud?
      Mõtete ümbersuunamises pole ma kunagi eriti tugev olnud...kui ikka miski häirib, siis teised asjad jäävad kohe selle varju. Ja kõige hullem ongi see, et ma ei tea, mis viimasel ajal on olnud see häiriv "miski" ja kaua see juba olnud on. Väga loodan, et see on seotud ehete valmistamise ja laatade või soojade ilmade ootusega, sel juhul on see peagi mööduv!

      Kustuta
    2. Tegelikult mul on ka raske seda sõnadesse panna, et Sa mõistaksid mida öelda tahan, tunnetuslikul tasandil saan ma Sinust väga hästi aru. Ma olen ise ka samasugune tüüp, kes suudab mõelda kõige kohutavamaid stsenaariume ette ja isegi tagantjärele. Toon ühe näite. Kord kukkus mul kass aknast alla, kõik läks hästi, kassike on elus ja terve aga pärast ei saanud ma öö läbi magada, mõeldes mis oleks olnud, kui ma teda kätte poleks saanud, suutsin end mõtetega nii üles kütta, et see kahjustas mu füsioloogiat. Ja selle taga peitus hirm negatiivse emotsiooni ees, mis oleks vallandunud halva stsenaariumi korral. Samas elu koosnebki erinevatest olukordadest ja emotsioonidest, vältides negatiivseid emotsioone sulgeme end ka positiivse ees ja tulemuseks on eksistentsiaalne äng, tunne, et kõik on mõttetu aga elama peab. Ühel hetkel jõudsin arusaamisele, et ma ei taha enam nii ja ma lõpetasin eksisteerimise ja hakkasin elama, tekkis julgus võtta vastu väljakutseid, kadus hirm vigu teha, sest tegelikult just vigadest ja läbikukkumistest me õpime. Mõned enda, mõned teiste omadest. Elu on looming ja tegelikult on paljuski oma kätes see, kas luua oma elu ise või lasta teistel seda luua. Viimasel juhul ei pruugi aga tulemus olla selline, mis väga meeldiks.

      Kustuta
    3. Tegelikult on vist kõigi nende hirmude taga mul vaid üks-rahaliselt toime tulla. Jah, see kõlab kohati tobedalt, sest ma olen alati hakkama saanud, aga vot hirm on see, mis jääb. See tiksub tegelikult kogu aeg kuklas, mõtlen sellele või ei mõtle.
      Ma ei saa jälle kuidagi öelda, et ma suuresti saan oma elu ise luua. Sest laatdel sissetulek see sõltub suuresti rahva huvist-rahva huvi kvaliteedist-kvaliteet suuresti materjalist-materjal aga ...rahalistest võimalustest.
      Samuti on ka teistes valdkondades- kõik saab alguse ikkagi rahast. Et elada, selleks on vaja elukohta-elukoht aga sõltub taaskord sellest, kas ma saan selle eest maksta. Ja see ei sõltu enam niivõrd minust praegusel ajahetkel, kui just ellu kaasaantud stardipositsioonist, võimalustest, isiksuseomadustest jne.

      Kustuta
    4. Absoluutselt nõus, aga... Mul on elus olnud suurepärane stardipositsioon, lõpetasin eliitkooli, olen 3 korda ülikooli astunud (2 korral pooleli jätnud), kõik töökohad on mulle kui hiired kassile suhu jooksnud, eriala meeldib, finantsiliselt on ka elu pigem tõusuteed kulgenud, kuigi raha ma eriti väärtustada ei oska, samas laristaja ka pole, elan võimaluste piires ja ikkagi olen leidnud end ummikus, kus elamine tundub mõttetu. No mitte, et nöör kaela ja valmis aga elurõõmu ja tahet napib, lased nagu autopiloodil. Ja kui nüüd järele mõelda, siis milles seisnes minu probleemide tuum: ma võrdlesin end pidevalt teistega ja muidugi nendega, kes minust edukamad, ilusamad jne. Muutus algas sellest, et aktsepteerisin kõike, negatiivseid tundeid, olukordi, hirme - kõike. Ja usu või ära usu need kadusid! Ma ei taha targutada ja Sulle nõu anda, kuidas peaksid elama, ma jagan Sinuga oma kogemust, nii nagu Sina jagad oma kogemusi siin blogis ja kui Sulle sellest mingit abi on, oleks mul hea meel. Minul Sinu blogi lugemisest on olnud palju õpetlikku kõrva taha panna, aitäh Sulle selle eest. Soovin Sulle edukat laadahooaega ja head tervist!

      Kustuta
    5. Muidugi on mul positiivsest suhtumisest ja mõistmisest VÄGA palju kasu, sest kahjuks olen tunda saanud liiga palju vastupidist. Sildistamist, et olen saamatu ja laisk ja mida iganes veel..
      Tunnete aktsepteerimine- no kas see polegi see mitte, et ma neid väljendan ja välja elan? Ma ei peida reaalsuse ees pead liiva alla, kuid kuskil alateadvuses on kogu aeg kõikehaarav hirm, mida ma võin tunnistada, mille üle naerda kui ka nutta- see ei kao kahjuks kuhugi. Eks see vist kaasnebki kroonilise ärevushäirega...
      Ma ei tea, ma ei võrdle oma finantsolukorda kindlasti nendega, kes paremal järjel on. Kahjuks tänapäeva ühiskond nagu soosiks just seda. Ma tunnen, et mul on siiski veel selles mõttes hästi läinud, et ma pole pidanud prügikastist süüa otsima ja seepärast ma võimalusel ka aitan neid, kes seda teevad paarikümne sendiga kasvõi.. Välimus-see on küll see külg; mida ma, ja suuresti just jälle ühiskonna suhtumisele; kipun võrdlema ja ennast ebamugavalt tundma oma vigade suhtes. Kuigi ma samas ju aktsepteerin täielikult, et keegi pole ideaalne ja kõigil on midagi, millega nad rahul ei ole. Aga jah- krooniline ärevus on vist ka selle asja üldnimetaja minu puhul...
      Aitäh toetuse eest ja selle eest, et Sa leiad ,et minu blogi lugemine on Sind pannud mõningaid asju teistsuguse pilguga vaatama ja inspireerinud!

      Kustuta
    6. Ma arvan, et see alateadlik hirm, ehk ilmselt surmahirm on kogu teadliku eluslooduse sisse kodeeritud, see ongi see käivitav jõud, mis ohu korral paiskab verre adrenaliinihulga ja sunnib organismi rakendama kõik oma jõuvarud, et põgeneda. Arenenud ühiskonnas põgenemise vajadus otseselt puudub, samas on inimesele omane ette mõelda ja planeerida, ümbritsevate kogemusi salvestada ja käivitubki stsenaarium aga mis siis saab, kui.... Ja keha reageerib, pulss tõuseb, tekib õhupuudus, keha hakkab värisema jne. kuigi reaalset vajadust põgenemiseks pole. Teine äärmus on apaatia, täielik tardumus, mida ka looduses ette tuleb. Sa oled ilmselt lihtsalt energeetiliselt tundlikum inimene, kes imeb ümbritsevas keskkonnas olevat negatiivset energiat endasse nagu käsn ja Su keha ei oska sellega toime tulla. Lisaks objektiivsed põhjused. Ma ise sellises olukorras lihtsalt kuulangi kuidas süda taob ja käed värisevad ja siis see läheb lihtsalt üle, Sul on kindlasti oma vahendid ja strateegiad sellega toime tulemiseks, vajadusel ravimid, eelnev on lihtsalt minu arusaam ärevuse tekkemehhanismidest.

      Kustuta
  2. Võibolla proovid? Kaotada pole ju midagi, aga võita palju:
    https://www.apollo.ee/catalog/product/view/id/129975/s/paanikahaired-ja-nendest-vabanemine/

    Kui palju Sa laatadega lisa teenid? Kui saaksid selle summa nö heategijalt, kas siis suudaksid laatasid pingevabalt nautida?

    VastaKustuta
  3. Seda raamatut ma poes juba sirvisin korra ise ka ja kui ta raamatukogusse kord jõuab, siis kindlasti laenutan ka. Üldiselt need eneseabiraamatud ei mõju mulle, olen neid kümnete viisi läbi lugenud.
    Laatade nautimine ja selle sõltuvus rahalisest küljest... Kui ma nüüd siin peaksin kirjutama mingist konkreetsest summast, siis saan ma kohe sõimu osaliseks, et kerjan jne. Jah, on umbes-täpselt üks summa, mis mul igas kuus enem-vähem normaalsest elust puudu jääb ja mida ma saan mõnel laadal juba ühekorraga, teinekord aga võib juhtuda, et kuu jooksul (4-5 laata hooajal) saab selle summa vaevalt kätte, kui osalustasud maha arvata.
    Kindlasti oleks pingevabam, kui ma ei peaks kogu aeg mõtlema, et kas ma saan seekord koha ja materjali-kauba raha tagasi. Või kui mu pension oleks selle summa võrra suurem...
    Summa suurust ma ei märgi, sest ma EI KÜSI ABI, ma saan hakkama ja see et ma end kehvasti tunnen mõnikord ja rõõmu ei leia, see on paratamatus. Summa on kahekohaline, mainin,et keegi ei saaks mind priiskajaks nimetada

    VastaKustuta