esmaspäev, 25. juuni 2018

Emotsiooni, emotsioonid.. pekki, mul on keskeakriis !

Ei ole sugugi nii, et mu blogisse on oodatud vaid kiitvad kommentaarid! Just tänu eelmise postituse paari arutleva kommentaari ja suunavate küsimuste ja veel tegelikult nii mõnegi varasemai läbi, hakkasin ma endaga viimasel ajal toimuvast rohkem aru saama. Mul on keskeakriis lihtsalt! Kuid minu puhul pole see muidugi nii "lihtsalt"- minu depressiooni ja ebastabiilsuse juures on see päris karm läbielamine.

 Millal see täpselt algas, arvan et kuskil aasta eest, kui ma tundsin, et mitte miski ei tekita minus enam sellist "vau!" efekti või siis vastupidi-olen tujust ära, aga ma ei tunne nagu mitte midagi peale tühjuse. Püüan seda selgitada kuidagi- see on nagu must-valge filmi kõige udusem kaader. Ei ole musta, ega valget, on vaid erinevad halli varjundid. Kõik on mõttetu, tühi, igav, rutiinne- aga ma ei suuda ega oska sellest välja tulla. Keegi kommenteeris et mu eelmises postituses oli emotsioonide tundmise koha pealt vastuolu. Aga antud hetkel ma ei tundnudki nagu, et oleks olnud mingi emotsioon peale sellesama masendava tühjuse ja kurbuse. Ja neid ma ei tunne enam ammu emotsioonidena, need olengi mina. Lihtsalt mõttetu mutrike maailmas, kelle olemasolu võetakse loomulikuna, aga kellest vaevalt keegi väga ka puudust tunneks.

Keskeakriisile, õigemini meditsiinis nimetatakse seda ealiste muutustena, omaselt on tekkinud ka see kihk otsida üles vanad paarikümne aastatagused sõbrad, meenutada neid aegu pilte vaadates Mõnikord mõtlen, et tahaks suhelda oma "Kuldse Kolmiku" sõbrannadega- samas jälle oleme me kõik nii palju muutunud, et kas me suudaksime veel kunagi kolmekesi koos midagi ette võtta. Ja vanad sõbrad külapoe aegadest...aegadest, mil ma ei teadnud veel midagi kodututest (kes on siin mõne kommenteerija lemmiktegelased minu elus :D), kus olid suvetuurid, külapoe melu, heinategu ja muidugi pidu, pidu, pidu. See oli ka see periood, kus mu elu oleks vabalt võinud teise pöörde võtta, aga endiselt on see üks neist asjadest ,mille üle ma TÕESTI uhke olen. Sõbrad jäid ka siis...kuid elu viis mind peagi Võrumaalt minema ja..nii see lihtsalt läks. Nüüd paarkümmend aastat hiljem meenutan ma neid sageli ja ennast nende keskel - no sai ikka omajagu lollusi ka tehtud :D Aga ma elasin kirega, ma põlesin ereda leegina..

Ja seda leeki ei suuda ma endas enam üles leida! Ma tahaksin taas tunda rõõmu, särada, olla aktiivne seltskonnahing- aga ma ei oska. Oleks mul keegi endasugune kõrval, ei ma ei mõtle siin mingit suhet ega elukaaslast, lihtsalt keegi sõber ütleks minu võibolla tobeda plaani, no näiteks minna karaokebaari, et "davai, teeme ära!" ... eh, tegelt ma ei tea, kas ma enam teeksingi üldse neid plaane, kas ma enam algataksingi neid tegevusi mida teha koos sõpradega. Viimasel ajal ma tahan pigem üksi olla ja käia.. Ja ,ja siis vingun jaanipäeval üksi toas istudes :D No tüüpiline mina ju, kes ei tea ise ka mida tegelikult tahan. Justkui ootaksin midagi, aga ei tea mida. Mingi seletamatu igatsus on minus, aga ma ei tea mille järele see on.

Ma vajan enda ümber turvalist rutiini, kes tahab nimetagu seda mugavustsooniks- aga minu puhul poleks see termin õige- , aga samas ma tahan rutiinist välja saada ja teha midagi...aga mida. Ja mulle tundub, et seda ei saa mulle küll vist keegi teine ette öelda, ma pean ise sellele äratundmisele jõudma. Kuigi see võib võtta aega. mõnest tunnist mõne aastani..

Senikaua andku sõbrad mulle andeks, et ma nendega kontakti eriti ei võta ja et tihti ma lihtsalt loobun suhtlemises või kohtumisest ,et lihtsalt suhelda suhtlemise pärast... Samas olen ma alati olemas, kui keegi mind tõsiselt vajab, sest ka kellegi teise probleemide lahendamine on minu jaoks mingi vaheldus..  Ja kuna mina ei tea isegi,mis mul viga on, siis ma sellest kellelegi ka rääkima ei kipu. Aga siis jälle ongi vahepeal nii, et polegi millestki rääkida, sest mind huvitavad teemad nagu päevauudised, mõned elulised lood meediast...need ei huvita jälle enamust mu sõpradest . Nii et nokk kinni, saba lahti ja vastupidi...

31 kommentaari:

  1. Vaata, siin peitubki see tasakaalu leidmise kunst, ühelt poolt tahaks kõiges kaasa lüüa, kõike kogeda, mis elu pakub, tänapäeval info liigub nii kiirelt, kõik muutub mitte päevade vaid lausa tundidega ja karusellil püsimine nõuab järjest suuremat pingutust. Aga kas alati ongi vaja? Elu on nagu pendel, mida suurem hoog anda, seda laiema diapasooniga võngub, selleks, et kõrghetki kogeda on vaja ka vastaspoolust tunda. Iga pidu saab kord otsa ja mida rajum pidu, seda tugevam pohmell. Kui pohmell põetud, siis saab selge peaga järgmist pidu ette valmistama hakata :) Ja kui jõuab kohale arusaamine, et ettevalmistusprotsess on nauditavam kui pidu ise... seda ma nimetakski tasakaaluks, põleda vaikse leegiga, soojendades ja valgustades ümbritsevat, aeg-ajalt kütust lisades, kui leek sumbuma kipub. Tänapäeval kõik tahavad olla eriti eredad leegid, aga palju eredaid leeke ühes kohas on tulekahju, ei muud...

    VastaKustuta
  2. Selle sinu turvalise rutiini leidmine on väga lihtne - leia omale töökoht kus saad kasvõi 2-3 päeva nädalas oma kodust välja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, eks selles vanuses inimestel on enamasti aeg erinevate kohustustega täidetud, ei saa kõik teha ainult seda, mis meeldib ja mida tahaks. Meeldiv vaheldub vähem meeldivaga ja selleks, et midagi endale lubada, peab paratamatult millestki vahel ka loobuma.

      Kustuta
  3. Keskeakriis... Tähelepanuvajadus on sul. Nagu kõigil blogijatelgi.

    VastaKustuta
  4. Diagnoosiks on "vanaemaeelik" - sul on ju tütar (korralda temaga ühisüritusi). Tema kaudu võid saada ka vanaemaks ning siis see "haigus" möödub

    VastaKustuta
  5. Mjaa, eks see keskeakriis ole kui juba nooruspõlve meelde tuletad! Siis oli vesi sinisem ja rohi rohelisem..:D Olen aru saanud et tarvitad depreka ravimeid, kas need ei ole ka selle ükskõiksuse ja tegutsemistahte puuduse põhjustajaks? Ole tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Antidepressante ma tarvitan juba üle 12 aasta, ma ise arvan ka, et see niikaua tarvitatud rohi enam ei mõju nagu peaks. Kuid mu raviarst seda arvamust ei jaga.

      Kustuta
  6. Tarvitad antidepressante juba aastaid, aga depressioon kõigub ikka mõõduka ja raske episoodi vahel? Sel juhul on kas ravimi annus liiga väike või tuleks rohi välja vahetada.

    VastaKustuta
  7. Olen 47 ega tea küll veel, mis on keskeakriis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina saan sel aastal 50 ja ei tea ka, mis on keskeakriis. Depressioonist rääkimata. Aga inimesed ongi erinevad oma olemuselt. ;) Tahaksin Railile soovitada igasugustest depressioonirohtudest üldse loobuda, aga kuna mina ei ole meedik, siis minu poolt selline soovitus võib tunduda kurjast. Igatahes ise olen siiani läbi saanud igasuguste rohtudeta.

      Kustuta
  8. Minu soovitus on, et kuulaku neid reklaame ja ahvatlusi igasuguste jaani- ja muude ürituste kohta, aga lasku ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ärgu norutagu. Mina olen nii õnnelik, et ma saan üksinda olla. Otsisin ise kõik välja, kuhu minna tahtsin ja käisingi üksinda ja jäin väga rahule. See minu kommentaar puudutab küll eelmist teemat, aga kuna Raili arvab, et seoses tema tujudega ja üldse üksiolekunukrutsemisega tal nagu keskeakriis, siis kirjutasingi siia. Kas sa oma tütrega ei saa ikkagi läbi, et oleksidki võinud talle ka kurta, et oled nii üksinda? Aga noh, tütre reaktsioon oleks ka arusaadav, sest sa pole teda kasvatanudki ega koolitanud.

    VastaKustuta
  9. Vaata homme (27.06) juuni Seitsmeseid ja kuula, mida pikaajaline ad-de söömine teeb/ tegi. Mul naabrieit (Soomes), kes kuus aastat neid sõi - täielik zombi! Kogu aeg väsinud, apaatne, otsustusvõimetu, tasakaaluhäiretega, ebastabiilne...
    Edu tablettide järamisel, uskumisel, raha raiskamisel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina söön ka juba kümnes aasta AD-d, aga ma ei ole zombi ega midagi sellist. Ainukene asi on see, et kui ma unustan ühel päeval võtmata, siis järgmine päev olen nagu narkar. Juba esimesest päevast on tohutud võõrutusnähud. Kui hakkasin ise annust vähendama, ei olnud enam nii hulle võõrutusnähte, kui unustasin võtmata. Arst aga sellega ei leppinud, et annust vähendasin ja kirjutas ikka sama mg mis enne ja ma ei teagi nüüd mida teha. Kas proovida nüüd need võõrutusnähud kasvõi nagu narkar üle elada ja lõpetada ka see AD-de jama. Mul on tekkinud sellega seoses ka mõte, et kas arstid saavad mingit lisapreemiat, mis koguses ja mis annuses ravimeid kirjutavad, et nad ei nõustu sellega, kui ise oma raviskeemi korrigeerin. Päevapealt tegelikult ei tohi üldse lõpetada. Aga seda juttu, et AD-d zombiks teevad, sellist asja pole. Need peavad olema mingid teised ravimid. Näiteks, mida skisofreenikutele kirjutatakse.

      Kustuta
    2. Selle AD-de ja zombistumise koha pealt - mina olen depressiooni põdenud ca 10 aastat, alguses ilma õieti teadmatagi, millega tegemist ja mis mul täpselt viga on, sest arsti juurde ma ei läinud. Kui lõpuks läksin, siis loomulikult kirjutas ta mulle AD-sid - mida ma võtma ei hakanud. Nüüd, ca aasta tagasi läksin uuesti arsti juurde, lasid tal AD-d kirjutada ja olen neid nüüd ausalt tarvitanud. Jah, olen tõesti apaatne, väsinud, ebastabiilne, otsustusvõimetu, aga süüdistada selles AD-sid oleks ebaõiglane, sest AD-sid võtma hakkasin ma ainult ja ainult sellepärast, et olin samasugune zombi jne juba VAREM. Äärmisel juhul saab AD-sid süüdistada selles, et need ei ole suutelised inimest terveks tegema. Aga midagi hullemaks nad küll ei tee.

      Kustuta
    3. Minul diagnoositi raske depressioon. Väidetavalt. Kahe seansi põhjal. Ja selle asemel, et lasta mul oma muredega enne ise tegeleda (ei ole enesetapukalduvustega) kirjutati kohe kanged depressandid. Mida iganes. Hea suhtumine on ikka arstidel. Tuleks leida siiski selline arst, kes aitab ka probleemidega ENNE ravimeid tegeleda. Keeldusin ilmselgelt nendest depressantidest ja tegelesin oma muredega ise. Sain hakkama.

      Kustuta
    4. Emotsionaalse valu puhul on ilmselt nagu ka füüsilise puhul, ühel hetkel tuleb piir ette ja keha või vaim lülitab end lihtsalt välja. Me saame füüsilist valu leevendada valuvaigistiga, kuid see on ajutine lahendus, kui valu kordub tuleb hakata otsima põhjusi, orgaanilist kahjustust, mis valu põhjustab ja ravida seda. Emotsionaalse valu puhul on sama moodi, kui see on nii halvav, et inimene eemaldub elust ja ei üritagi midagi muuta võiks kiirabi korras antidepressanti kasutada (või rahusteid, sest osa inimesi muutub depressiooni korral agressiivseks ja ärrituvaks hoopis) Pikemas perspektiivis aga olen samuti seda meelt, et igasugused tabletid muudavad inimese tahtejõuetuks zombiks, kui sinna lisandub veel nn. nõustamine, kus tehakse selgeks, et reaalsus ongi selline ja Sinu võimuses pole midagi muuta, aktsepteeri ainult, siis jah, jääbki üle edasi vegeteerida tablettide najal. Üks hea strateegia, mis vähemasti minu puhul hästi töötab on võtta vastutus ainult nende asjade eest, mis tõesti minu vastutusalasse kuuluvad ja lõigata läbi kõik mürgitavad suhted. Maailma muutmiseks on kõige lihtsam muuta iseennast ja oma suhtumist. Väga sümpaatne on Sinu suhtumine, Kris V, jõudu Sulle

      Kustuta
  10. Inimesel võiks omal ka nii palju nutti olla, et aru saada - mitte keegi ei ole kuus või kümme aastat depressioonis. Vahetage ometi oma raviarste, see pole keeruline. Organism ja aju sest keemiast läbi töödeldud - tahategi elu lõpuni juurviljad olla? Tablettideta elu ei sooviks proovida?
    Täiesti segased!

    Teemasse ei oska öelda muud, kui et blogipidaja on ennegi ringi hüpanud ja "issand, ma ei tea mis ma tahan!" kiljunud nagu pubekas. Mis see nüüd siis teistmoodi on? Ise võib ju omale diagnoose panna, aga abi sellisel juhul ei saa.
    Railil oleks vaja tööle minna, et ennast liigutada, igavust peletada, ennast vajalikuna tunda ning pisut teenidagi. Jutt, et temasugusele midagi ei leidu, on pullikaka.
    Aga jah, me teame, et ta on laisk, mugav ja mitte eriti arukas, seega tuleb sealt kohe vastulause, aga vabandus on muudugi tema ainulaadne eripära. Nokk kinni-saba lahti.

    Sai ju ühe nutulaulu osava esitusega omale jälle raha lunitud (kuhugi laadale minekuks) - kõik peaks ju tore olema, üritusel sai käidud. No mis jälle häda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ravimivihkajast spetsialist vist on jälle sõna võtnud :)

      Kustuta
    2. Ravimivihkajatest spetsialistid! Tead, meil on ikka ükskõik, palju sa või mõni teine ravimeid tarvitab. Eks te koonduge siis ja tehke koos midagi huvitavat. Sa Raili otsid ju omasuguseid, kellega midagi põnevat ette võtta.

      Kustuta
    3. Loomulikult ma üritan nii palju tablette ja keemiat vältida, kui see võimalik on. Nimeta pealegi ravimivihkajaks, mul ükskõik. Oma tervist ma aga ei vihka ja sellepärast olekski absurdikas süüa aastaid-aastaid midagi omale sisse, ja olukord ei muutu kuhugi suunda. Teist on sõltlased tehtud ja te helendate hiljem hauas, aga lasete ikka uuesti ja uuesti seda jama omale välja kirjutada. Isiklikult mina kasutaks kõiki kanaleid, et võõrutusnähud võimalikult valutult üle elada (kas või laternatiivmeditsiin vm), aga ma ei kujuta ette, kui inimene on nii pikalt olnud mingeid lisaaineid täis topitud, mis tast siis tegelikult saama peaks. Loodetavasti ei tehta lapsi, see oleks ikka päris kurb.

      Kustuta
  11. See postitus oleks justkui täpselt minu enda kirjutatud. Tunnen 100% neid tundeid, mida Raili tunneb, ja mõistan neid (segaseid) soove, mida ta soovib. Lahendust ega teed sellest lõputust muserdusest välja pole leidnud ja tasapisi enam ei loodagi leida. Ainuke vahe selles, et mina ei usu, et tegemist on keskeakriisiga. See "keskeakriis" on ainult hea lihtne sõna, mille ühiskond saab külge pookida õnnetutele inimestele, kui nad teatud ikka jõuavad. Siis ei pea ühiskond endale otsa vaatama selle pilguga, et MIKS need inimesed õnnetud on, ja saab ajada kõik vanuse kaela. Tegelikult on osad inimesed lihtsalt nii erinevad massist, et selle massi ja tema reeglitega kohanemine ja nende reeglite mõistmine on pidev ränk töö, mis kurnab niimoodi läbi, et tegutsemiseks enam jõudu ei jätkugi. Kohanema nad ennast sunnivad, sest mass ju nende järgi ei kohane, aga eduni see tavaliselt ei vii.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kohanemisraskused liiga kiiresti muutuva maailma, elurütmi ,seaduste, pidevate uuendamistega küll dokumentide süsteemis, küll mujal valdkondades... just, on inimesi, kes ei suuda sellega lõputult kaasa jooksta. Nad püüavad, saavad hakkama kuidagimoodi ja põletavad end lihtsalt niimoodi läbi. Aga ühiskond muutub ikka pidevalt edasi. Ja siis tulebki see tunne- peatage maailm, ma tahan maha! Ehk siis tuleb väsimus kõigist muutustest ja igatsus tagasi aegadesse, kus kõik oli turvaline ja etteaimatav.

      Kustuta
    2. Oot, milles see ühiskond siis nüüd süüdi on? Peaksime siis kõik sellised hädised ja haiged olema - elame ju samas ühiskonnas? Aga pole ju! Suurem osa inimesi on terved ja rõõmsad: ei kuluta oma elu voodis vegeteerimisele, toituvad tervislikult, liiguvad, suhtlevad, käivad tööl ja reisimas jne. Miks see kuri ühiskond siis neile/ meile kallale ei tule?
      On tõesti mugav teisi süüdistada ja peoga tablette sisse ajada.

      Kustuta
    3. 15:03 kommenteerijale. Pole mõtet Railile selgitusi jagada ja oma arvamust peale suruda. Ta teeb ju ikka, nagu tema õigeks peab. Selline pidev hädaldamine peletab viimasedki lugejad minema. Las siis omasugused koonduvad, nagu siin eelpool kirjutati.

      Kustuta
  12. Mina ei saa aru, mis "pidevast muutumisest" te jahute? Millised dokumendid pidevalt muutuvad? Tahaksite siiamaani mingis iganenud nõukaajas kinni istuda? Ei, mitte koos oma lapsepõlvemälestuystega, vaid praegu, täiskasvanuna. Mitte midagi ei ole, reisida ei saa, millestki rääkida-kirjutada ei tohi - nii nunnu j aturvaline, on ju? Kusjuures laadal oma nodi müümine on hõlptulu ja seda ei või ammugi. Pakun, et mõni siis stressaks seiste korda rohkem kui praegu.
    Kui tahate filosofeerida, peaks teemat ikka valdama.

    VastaKustuta
  13. Oma maailma saad ise peatada, kui enam siin ei eksisteeri. Me võime ainult tooli alt ära lükata. Köie pead ise ostma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegid nüüd nalja omaarust? Või oledki päriselt nii õel? Sellisel juhul jääb vaid loota, et leiad end ise kord seisus, kus lahkumine on ainuvõimalik väljapääs.

      Kustuta
  14. Suht mõttetuks see blogi läinud jah - vähe postitusi ja needki vinguvas või "hapukurgihooaja" stiilis (tühi bla-bla `a la valitsus/ ühiskond on loll). Varem oli nagu veidikenegi huvitavam.

    VastaKustuta
  15. Millal tuleb Võru/Vastseliina laada postitus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on sul väga õigustatud küsimus. Raili on selle oma blogi lugejatele võlgu.

      Kustuta
    2. Kellelegi pole ma midagi võlgu. Ma mainisin ühes eelnevas postituses Vastseliina laata ja sealt polnudki midagi erilist postitada.

      Kustuta