laupäev, 23. juuni 2018

Jaanipäev üksinda. Vingun jah, ja mis siis!

On jaaniõhtu ja ma istun üksinda kodus, kuulan raadiost ,kuidas promotakse jaanipidusid ja kuidas tegelikult võiks või peaks täna õhtul ja öösel käituma. Paras masohhist ikka olen- aga ei suuda ka rutiinist väljuda ning Raadio Elmar on olnud lahutamatu osa mu päevast juba paarkümmend aastat. Ja ma ei oska ilma selleta, kuigi pühade aegu ja tegelikult kevadel-suvel üldse öeldakse seal selgelt välja ,kuidas peab elama. Kevadel armuma, suvel pidutsema... miks seda kõike niimoodi peale surutakse ja jäetaksegi mulje, et teisiti elada on sama hea, kui mitte elada.

Hea küll, raadio kinni ja muusika arvutist käima. Ning üksinda tantsima. Jah, tore on see küll, aga mingeid emotsioone ei tekita. Ah õigus, emotsioone ma ei oskagi enam tunda, olen muutunud täiesti tuimaks .Ootan nagu kogu aeg mingit vau!efekti, midagi erilist igast päevast, aga ei oska rutiinist välja tulla. Vastseliina laat oli super, kõik oli nii nagu pidi olema, natuke kirumist raha "käestsulamise" kohta kuulus muidugi ka asja
 juurde :D  Võrus aga...ma poleks ealeski uskunud ,et ka minuni hakkab kunagi jõudma selline nooruspõlve nostalgia ja et ma ei suuda kuidagi leppida, et minu kunagine kodumaja pole enam kunagi endine. Ja ometi on mul sealt halbu mälestusi rohkem, kui häid..

Ma ei tea, mida ma tahaksin. Tean aga seda, et midagi on valesti, väga valesti. Ma ei taha suhelda sõpradega, sest enamasti on nendega suhtlemine vaid toas istumine või siis näiteks jaanipäeval ühekordse grilli peal vorstide sussutamine kuskil metsa all. Kui kuulan ,kuidas pidutsevad teised, kui kuulen ,kuidas sõprade seltskond on kogunenud kellegi hoovi ja grillitakse-tantsitakse-lauldakse...ma ei tea, kas ma suudaksin siiski sellises seltskonnas vastu pidada, sest nende pidude juurde kuulub ju enamasti ka alkohol, aga juba ligi 10 aastat ma ei talu purjus inimeste seltskonda. Jah, ma kardan, et nendega midagi juhtub, kardan näha kaklemisi ja traumasid . Kõlab tobedalt ma tean ja see ongi tegelikult tobe, kuid see hirm tekkis mul pärast oma elu esimest ja ainukest (vot see on küll uskumatu!)füüsilise koduvägivalla juhtumit. Psühholoog nimetas seda algselt traumajärgseks stressiks, kuid minu puhul see ei kadunudki ära.

Kuid samas ma tahan rutiinist välja, tahan et mul oleks seltskond ja mitte 2-3 erinevast ringkonnast sõpra, kes on küll igati toredad, aga keda ühise sõpruskonnana küll ette ei kujutaks. Olen tihti mõelnud et otsin üles mõned oma vana Võrumaa seltskonna, kuid 20 aastat on möödunud ja aeg on meid kõiki kindlasti muutnud, nii et möödunut ei saaks enam eal tagasi. Ja on küsimus kas ma tahaksin näha neid inimesi kellegi teisena, kui oma mälestustes? Kas nemadki tahaksid mind kohata, kas nad mäletavad üldse...?

Ma olen väsinud ühiskondlikust survest, et jaanipäeval peab nii olema ja et kevadel peab nii tundma ja et suvi on pidutsemiseks... Ma tahaksin olla selline nagu ma olen, ilma et kogu aeg kuskil kuklas tiksuks teadmine, et ma elan valesti. Meedia surve on nii kohutav! Arvasin, et suudan seda võtta taas nii rahulikult nagu jõulude ajal, aga vahe on selles, et jõulusid pole ma kunagi tähistanud, jaanipäeva aga varasemalt küll ja küll. Kuid kõik need inimesed, kõik need sõbrad on nüüd laiali, enam ei pääse ma teise Eesti otsa mõnusatele küla jaanipidudele, kus ehk saaks veel mõne vana tuttavaga kokku...

Saaks see tänane päev juba kord läbi! Lihtsalt heidaks pikali, tekk üle pea ja kui vaid suudaks uinuda nii vara..

18 kommentaari:

  1. Ving, ving, ving, ikka ving, ving ving. Miks on jõul ja jaan need päevad, kui peab kusagil ja kellegagi olema.. Mina olin ka eile üksinda kodus ja üldse polnud kurb. Otsinud siis oma kamraadidest joodikud kodutud üles. Oleks nendega pidu missugune olnud. Kirjutasid ju raamatu, kuidas sa kodutuid armastad. Nüüd siis nii üksinda. Ära ulu. Teiseks, sa oled kõik endast oleneva teinud, et sul ei olegi mittekedagi.

    VastaKustuta
  2. Vähem möla, pikem samm! Kuidas on ometi võimalik nii palju vinguda. Ise sa oled elanud ju oma elu selliseks. Sinu oma valikute tagajärg.

    VastaKustuta
  3. Kulla Raili!
    Ära võta seda meediakära nii traagiliselt.No seal jah promotakse suuri jaanipidusid, massilist joomist ja põrgulärmi hommikuni.Aga see ei ole ju kohustuslik. Sülita selle "ühiskondliku arvamuse" peale.
    Kui sina tunned end hästi lugedes või telekat vaadates, siis võid seda iga päev teha - jaanipäeval ka. Ei ole jaanipäev miski eriline päev ja sa ei pea põhjendama ega vabandama, kui veedad selle omaette. Oluline on su enesetunne.
    Aga kui sul järgmisel aastal on tahtmine mõnest väikesest jaanipeost osa võtta, siis otsi varakult kaaslane, kellega sinna minna. Mõne tuttava ikka leiad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see meediakära ja propaganda nii jubedalt teeb haiget! Kuidagi on üldse jälle raskem periood mul, kus ma olen kõigest väsinud- depressioonil on loll omadus kõikuda mõõduka ja raske episoodi vahel.
      Kui juhtub ime, ja ma leian järgmiseks jaanipäevaks mõne sõbra, kellel oleks koht, kus sõpraderingis jaaniõhtut veeta- asi pole teadupoolest selles, et mul sõpru pole, vaid selles, et neil pole minuga sarnaseid huvisid tähtpäevade tähistamise ja ürituste suhtes- siis oleks see muidugi lahe.
      Aga praegu mul on hea meel, et see promomine läbi sai!

      Kustuta
    2. Postituses kirjutad, et sa emotsioone ei oskagi enam tunda ja oled muutunud täiesti tuimaks. Nüüd kurdad hoopis, et meediakära teeb jubedalt haiget. Vasturääkivust näed ise ka enda jutus?

      Kustuta
    3. Jaanipäev (enne seda suvine pööripäev) on Eesti folklooris VÄGA eriline päev olnud. See, kes vastupidist arvab, on ise meediapläma poolt ajupestud. Selle anonüümiku arvates jaanipäev tähendabki osside ja ossitaride joomapidusid koos eelneva šopingutuuriga - tohutult loll mõte ja ääretult kitsas silmaring!
      Muide mitte kuskil ei propageerita joomist: pigem vastupidi ja sellega võideldakse usinalt. Anonüümikul on lisaks teadmiste puudumisele ja kitsale silmaringile ka totaalne ebaloogilisus peas.

      Aga mul on hea meel, et mul endal pole niisugust "sõpra", kes sõber on vaid siis, kui see temale sobib. Kusjuures kui blogipidaja FB sõbralisti vaadata, siis seal on küllalt tuntud ja tundmatuid tegelasi. Aga ikka üksi? Ilmselt see list on siis teismeliste kombel koostatud, et kel kõige suurem number, see on kõige lahedam? Paljuke jutu autor nende " sõpradega" tegelikult suhtleb ja tunneb neid? Kas ise soovis kellelegi häid pühi?

      Kustuta
  4. MIKS sa arvad, et namik inimesi peaks tarbima jaanipäeval oma aias perepidu pidades alkoholi????
    Elan eramurajoonis, IGAs aias oli eile mingi väike grill või lõke, aga... ei mingeid joodikute jorisemisi polnud kuulda. Kuulda oli hoopis laste kilkeid, kiigede kriiksumist, koerte klähvimist, pallide põntsumist, (purukainete!) täiskasvanute jutukõminat, linnulaulu ja kauget trammikolinat.
    Äkki Sa alustad oma elu muutmist sellest, et vaatad veidi ka ena ümber ja näed seda, mida nö tavalised (normaalsed, mitte joodikud) inimesed teevad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis kasu on vaatamisest enda ümber, kui ma ei tunne neid inimesi :)

      Kustuta
    2. Sa ei tunne oma sõpru??

      Aga miks sul on sellised pidutsejad-joodikud siis sõbrad? Su oma valik ju. Päris veider ikka..

      Kustuta
    3. Mu sõbrad pole mitte joodikud-pidutsejad, vaid pigem toasistujad, kes kutsumise pealegi kuhugi minna ei taha. Aega, mil ENAMUS, Mitte KÕIK mu sõbrad olid joodikud ja ka mõni kodutu, on jäänud ligi 10 aasta taha, pigem kauemgi.
      Tegelikult ma ei tea, miks ma sulle üldse vastan, arva mida tahad!

      Kustuta
  5. Miks sa kuskile avalikule jaanitulele ei läinud?
    Mina käisin näiteks Roccal Mare vabaõhumuuseumis. Seal oli väga tore ja igale maitsele midagi.
    Ilus ilm, ilus keskkond. Jalutasime, vaatasime rahvatantsijaid, sõime head-paremat, nautisime õhtust merevaadet, lõkketuld ja kuulasime vaheldumisi "Seitsmenda meele", "Jääääre" ja "Kukerpillide" kontserti.
    No mitte ühtegi purjus inimest ei hakanud silma, kuigi kahtlemata neid seal mõni ikka oli. Aga rahvahulk ja territoorium on nii suur ja tegemist nii palju, et lihtsalt ei hakanud silma ükski alkoholiga liialdanu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Korra mõte käis läbi, aga probleem oli transpordis ja olgem ausad...sellest muusikavalikust seal oleks kuigivõrd sobinud mulle vaid Kukerpillid. Ma isegi ei tea, kas see üritus oli piletiga (minu arust varasemalt oli), seda enam ma piletiraha poleks kulutanud selle peale.
      Ja süüa ma niikuinii kuskil üritusel ei osta..hea kui raatsin topsi kalja või jääjookigi võtta.

      Kustuta
    2. Raili ole nüüd aus enda ja teiste vastu. Sa igatsed taga aega kui olite noored, käisite, olite ja tegite. Aga seda aega enam ei ole, ehk teisisõnu olete kõik vanemaks saanud, oma eludega edasi läinud ja huvidki on muutunud. Kust sa võtad, et sinu nn. sõbrad peaks sinu soovi järgi sind kuhugi kutsuma ja organiseerima? Jaanipäev, nagu jõuludki on eelkõige pere ja heade sõprade koosviibimise aeg. Ju sa siis ei ole oma "sõpradele" nii hea sõber, et sind oma seltsi ei kutsutud.

      Kustuta
    3. Just, see on õigus, et kõik on oma eludega edasi läinud ja seepärast ongi mul fb sõbralistis küll päris keskmine hulk sõpru, aga reaalselt suhtlen ma nendega vaid messengeris (vahemaa!) või siis lihtsalt erinevad huvid ajapikku välja kujunenud.
      Ja olgem ausad, kes siis ei igatse taga noorust...

      Kustuta
    4. Ma vist kuulun enam-vähem Sinu põlvkonda ja ma ei saa öelda, et väga igatseks taga noorust, võibolla küll seda energiat ja elujõudu täis kesta, mis aastate jooksul veidi räsida saanud ja kulunud, kuid sellevõrra on lisandunud kogemusi, tarkust, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, iseseisvust. Ja mis peamine, arusaamine, et nii minevik kui tulevik on illusioon minu peas ainus reaalsus on nüüd, siin ja praegu ja minul on võimalus seda kogeda, täpselt sellisena nagu mina soovin.

      Kustuta
    5. 15.16 kommenteerija- sa kirjutasid minu jaoks liiga keeruliselt. Ma tahaksin seda mõista, aga tundub mulle nagu võõrkeelne tekst ilma tõlketa. Ma ei saa ju midagi kogeda sellisena, nagu ma soovin...see koht ei käi minu kohta ju, kui ma ise ka ei tea, mida ma soovin.

      Kustuta
  6. No mis selle transpordiga siis oli?
    Buss läheb ju otse muuseumi ukse ette. Lausa läbi Õismäe ( Sa ju oled Õismäel?) tuli Jaanilaupäeval ja tagasi läks ka, veel kesköölgi sai linna sealt.
    Ja meil näiteks oli ka oma piknikukorv kaasas, kohapealt ostsime ainult kuuma šašlõkki, sest hea lõhn oli ja isutama ajas :). Polnud mingit meeletut raharaiskamist.

    Seal oli neli erinevat esinemispaika, mille vahel sai valida. Ei pidanud seda bändi kuulama, mis ei meeldinud. Jaluta aga mujale ja vali muud.
    Kukerpillid mängis alates üheksast kuni peaaegu keskööni oma laval, vahepeal 10 min puhkepausi ja uuesti. Teised oma lavadel samuti mitu tundi väikeste vahepausidega. Igal täistunnil alustati uuesti kontserdiga.
    Ja eks selliseid kohti oli Tallinnas teisigi, kus alkovaba tegevust rohkem, kui ära teha suudad.

    Ma arvan küll, et kui nüüd keegi ennast Jaanilaupäeval üksikuna tundis, siis see oli puhtalt oma laiskuse taga. Ega koju elutuppa muidugi keegi ei tule pidu tegema, kui just ise ei kutsu ega tee. Ikka ise tuleb minna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ma ei ela Õismäel. Ja probleem oleks tagasituleku transpordiga, taksoraha seekord poleks olnud.
      Ja no Kukerpillid...no ütleme ausalt, see pole minu muusika, aga neist teistest seal esinejatest küll parim. Aga mitte piisav selleks ,et nende kontserdile minna.
      Mina oleksin tahtnud jaanipäeva kuskil sõpradega aias, väike grill, lõke, laulmine ja mängud... kuna aga sellist seltskonda mul pole, siis olingi kurb.

      Kustuta