esmaspäev, 11. juuni 2018

Järgmine nädalalõpp-Vastseliina laat..ei suuda otsustada.

Aega ju on, aga see on täitsa minu moodi, et ma närvitsen ja mõtlen mitu nädalat ette iga vähegi erilisema sündmuse puhul. Ja  Vastseliina Maarahva Laat on seda minu jaoks olnud..jah nüüd juba mingi 25 aastat küll selline, millelt olen ma puudunud ehk 3-4 korda. Samas enamasti on see alati lõppenud ka enda kirumisega, et oli mul jälle vaja kulutada.. no ainuüksi Tallinnast Võrru sõit on küllaltki kulukas ettevõtmine-  endisel odavbussifirmal tuli pähe "geniaalne" mõte: algselt kaotada ära Tallinn-Võru liin ja siis hiljem ka Tallinn-Tartu anda üle teisele vedajale. No tõesti ÜLIANDEKAD :(  Ja jutt, et LuxEkspressiga saab ka soodsalt alates 3-st eurost- ei ole mina veel täheldanud neid soodasid pileteid Tallinn-Tartu või Tallinn-Võru liinidel. Ei väida loomulikult, et neid pole, aga nendele peale sattumine õigeks ajaks on küll puhas õnnemäng.

Vastseliina laada kohatasud on meeletud, nii et sinna oma odavate ehetega minek oleks praktiliselt suurim rumalus, mida teha. Rahvast liigub seal küll kümneid tuhandeid aga just see ongi selle laada võlu- olla üks sellest meeletust rahvamassist, minna kaasa selle meluga, lihtsalt käia ja vaadata ringi ilma mingi kindla eesmärgita...lihtsalt moodsalt väljendudes chillida. Kuid viimastel aastatel on muidugi saanud mulle tohutuks rahakoti nuhtluseks pärlimüüjad, keda seal tavaliselt alati vähemalt kaks on ja no kellest mööduda ilma materjali ostmata ei tule kõne allagi. Ja muidugi ma leian kohe vabanduse endale- aga kaks mitmepäevast ja kindlasti veel mitu ühepäevast laata on tulemas ja ehteid teha mulle meeldib ja neid on vaja ka ju müügiks valmistada- ühesõnaga kaubareisiks kujuneb see laat. Ja enda kirumiseks tagantjärele...

Ma olen säästmise võtnud endale vist lausa kinnisideeks! Ja see tegelikult teeb mind väga ärevaks ja paneb kuidagi kogu aeg hirmu tundma, et äkki ma pean jälle millegi jaoks oma säästudest midagi võtma. Kuigi vaja oleks osta endale üht-teist sellist, mida kaltsukast ei saa. Nagu minu ahvatluseks avati Tallinnas nüüd uue ja soodsa Poola kauba pood, kus avamispildil olid näha juba hinnad 2-3 euri...uute asjade eest sellised hinnad, see lihtsalt paneb säästukarbi poole vaatama ja ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte anda järele kiusatusele omale kohe midagi vajalikku osta.

Ja veel Vastseliina laat kah! Ma tean ,et selleks ma võtan sealt seda raha, aga kas ma saan selle kunagi ka tagasi panna? Tõenäosus selleks on tegelikult 95% ,aga kui juhtub just see 5%...  Täitsa lõpp, probleem siis, kui raha pole ja probleem ka siis, kui raha on :D No ma kohe oskan.. aga eks see olegi minu omapära, mida on ka varasem elukäik kõvasti mõjutanud. Ei oska kohe kuidagi vabalt võtta, ma ei mõtle arutut raiskamist laadal sašlõki söömise või 10-eurose lõhna ostmise peale, aga näiteks sellised asjad nagu laevasõit Aegnale või millegi vajaliku ostmine (no nt pesu või mingi käsimüügiravim ,mida läheb ikka aeg-ajalt vaja) ...ma ei suuda selleks oma rahakarbist paari eurotki võtta. Lihtsalt ma olen iseenda peale ka vihane, et ma seda ei suuda..

Jah, mul on jälle natuke selline mõõnaperiood, mis aeg-ajalt ette tuleb. Ma istuksin parima meelega toas, aga ka siin ma ei suuda end koristama sundida- kuigi mulle võib homme külalisi tulla. Ma ei suuda jälle isegi poodi minna, rääkimata sellest ,et eile plaanisin jälle- oh, lähen täna linnaserva maasikaid korjama. Just see, et ma üks hetk planeerin ja järgmisel hetkel võib mõni täiesti tähtsusetuna näiv pisiasi selle plaani lihtsalt ära nullida. See pisiasi on sageli nii tühine, et ma ei saa ise ka aru alati, mis see on. See võib olla näiteks hommikul raadiost esimese asjana kuuldud minu arvates äärmiselt nõme laul, hommikune tõdemus, et pagan, ma pean poodi minema täna kindlasti- muidu pole homme hommikul midagi süüa. See võib olla lihtsalt ehitusmüra akna taga, mis mind mingil hetkel häirib, teisel ei pane ma seda tähelegi. See on seletamatu, kuidas sellised tühised asjad võivad mind mõjutada. Aga siinkohal ei suuda aidata ka psühholoog, tundub pigem ,et psühhiaater peaks minu raviskeemi üle vaatama ja võibolla mingeid teisi ravimeid kirjutama hoopis. Eks reedel, kui siis järjekordne 3 kuud visiitide vahet mööda saab, selgub. Ja kui ei selgu...siis psühhiaatri ma vahetan küll välja, ma olen juba tükk aega kaalunud, et kas ta on üldse parim spetsialist minu jaoks...


19 kommentaari:

  1. Aga kas Sa niimoodi oskaksid mõelda, et mis ma hetkel vajan rohkem, kas sääste täis hoiukarpi või hingele kosutust andvat laadamelu ja emotsioone? Ma saan väga hästi aru, et kui vahendeid napib, siis tuleb teha valik aga valikuid peavad tegema ka need kel pealtnäha nagu kõike külluses oleks, lihtsalt standardid on erinevad. Ja näiteks nende tegevuste puhul, mis raha ei nõua ongi vist kõige raskem see tugitoolist püsti ajamine, kui see tehtud siis hakkab kõik juba iseenesest kulgema ja lõpuks on rahuldus kordaläinud tegevusest suur ja eneseusk ka tõuseb. Raha iseenesest ei ole ju mingi väärtus, tuleb meelde ütlus, et kõik mida saab raha eest on odavalt saadud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma kaalungi kogu aeg, mida mul hetkel rohkem vaja on- kas sääste hoiukarpi või midagi hingele. Ja siin on jälle see kuulus mõistuse ja hinge vastuolu- mõistus ütleb: stopp, säästma pead, aga samas hing ihkab vaheldust ja emotsioone. Ja kuidagi kaalukauss kaldub juba sinna laada poole, ainult ma kardan juba ette seda endasüüdistamist, mis sellele, nagu ükskõik mis kulutusele, järgneb.

      Kustuta
    2. Raili, ära süüdista ennast. Püüa vahel võttagi kõik, mis võtta annab. Küll neid sääste ikka jälle koguneb. Sõit jah võib kalliks osutuda. Püüa vahel endale midagi lubada ja kui see süüdistus peale tuleb, äkki saad kuidagi talle öelda:"Kõtt, minema!"

      Kustuta
    3. Tegin Sulle väikese ülekande, mis ehk aitab sõidukulusid katta. Ära süüdista ennast, et tahad elust rõõmu tunda, tegutse!

      Kustuta
    4. Aitäh Sulle, anonüümne 23.00! Ma püüan tõesti võtta parima sellest nädalavahetusest!

      Kustuta
    5. Tervist! Olen su blogi lugenud nüüd pikemat aega aga pole veel kommenteerinud. Mina arvan, et mine. Sul on vaja just sellist melu ja seltskonda. See aitab jälle edasi minna nii vaimselt kui füüsiliselt ja hetkel ju subi ja üritusi palju, seega küll jälle tagasi kogud.

      Kustuta
  2. Eelmises teemas ju kiitlesid, kui hästi mingi laat läks, nimetasid lugejaidki veel vigisevateks klounideks ja nüüd juba nutad, et kui midagi kulutad, siis on kehvasti? Pidi ju olema kõigi aegade rekord? Sellestki siis ei saa võtta südametunnistuse piinadeta midagi, mis iseemdale meeldiks?
    No ei saa mina sest halast aeu, et vaja oleks, lemmik ka, aga vot ei raatsi ja siis teen järjest mingeid nutujutte?
    Kui sinu otsus on mitte kulutada, milleks siis arutelu selle ümber?
    Ka veel - raha pole maailmast otsas. Kui ptaegu ei raatsi, raatsid teinekord. Ise küll ei viitsiks kahetsema jääda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui sa nüüd tähelepanelikult lugesid, siis ma ütlesingi, et mul on säästud. Aga jah, probleem on just selles, et ma ei raatsi neid kulutada, et ma muudkui vireleks ja palun väga-vinguks- edasi, aga endal hoiukarbis summa kasvab vähehaaval.
      Ja ongi just see koht, kus ma vajan tegelikult tuge. Sest mul on raske otsustada, kas kulutada jooksvalt millelegi meeldivale või koguda kõik tuleviku tarbeks.

      Kustuta
    2. Tuleviku tarbeks kogumine võib lõppeda nii, et inflatsioon sööb selle raha nagunii ära. Ela hetkes ja tänases päevas, sest sa ei tea mida homne päev toob. Äkki homset päeva enam ei tulegi.

      Kustuta
    3. Ma olen nüüd tükk aega Raili blogi ainult kõrvaltvaatajana jälginud, aga täna tahaksin oma arvamuse ka öelda. Eriti viimase kommentaari kohta. Sa soovitad, et Raili elaks tänases päevas, sest äkki homset enam ei tulegi. Aga kui tuleb? Ja inimesel ei ole sentigi varutud raskemateks päevadeks(talveks, kui laadahooaega ei ole ja seetõttu lisasissetulekut ka mitte). Ja pealegi ma ei usu, et Railil väga palju sinna hoiukarpi kogunenud on. Ebakindlale inimesele ei tohi mingeid soovitusi anda, sest kui ta nendega "rappa läheb", siis jäävad soovitajad süüdi, et nemad soovitasid ja tema toimis nende soovituste järgi. Railile ütlen niipalju, et see üks Vastseliina laat ei tee sulle midagi. Kui mõtled minna, siis mine, kui mitte, siis pole vaja põdema jääda, et miks ma ikka ei läinud.

      Kustuta
    4. Jah, omamoodi õigus on nii anonüümsel 17.47 kui ka Sinul, Elve :) Tulevikule üldse mitte mõeldes võime ootamatuste ilmnedes väga käpuli kukkuda, samas kogu aeg end piirates ja hirmu tundes tuleviku ees jätame end ilma hetkerõõmude kogemisest. Eks see tasakaalu leidmine olegi üks omaette kunst, kui valikuid on palju, on raske valida, sest äkki on kuskil veel parem variant. Samas kui valikuid üldse pole, tunneme end sundseisus, lõksus olevat ja kerkivadki üles kõiksugu katastroofistsenaariumid. Elus pole absoluutseid garantiisid ja ilmselt kogemused ongi antud meile selleks, et õppida ja areneda, hinnata seda, mis olemas on ja püüelda parema poole, nii üksikisiku, ühiskonna kui ka inimkonnana. Selles suhtes on Sul, Elve õigus, et otsuse peab igaüks ise tegema ja hiljem pole mõtet väga tehtu üle põdema jääda, kui otsus tundus vale, siis järgmisel korral samas situatsioonis lihtsalt teisiti käituda. Samas eks me ikka vahel vajame julgustust, toetust ja kogenuma nõuannet, ei pea kõiki vigu omal nahal läbi elama, kuigi just vigadest õpitakse, kes omadest, kes teiste. Mäletan hästi, kuidas ma noorelt ei mõistnud oma lapse vanavanaema, kes ühtki kappi kausipõhja jäänud toidupära minema ei visanud, vaid `üles keetis` ja ära kasutada püüdis. Praegu saan aru, et tema oli näinud nälga ja sõjast tingitud viletsust ja see polnud mitte koonerdamine, vaid austus toidu suhtes. Paraku tänapäeva külluses elamises kaob inimestel austus ja tänulikkus selle suhtes mis olemas on, samuti mõistmine nende inimeste vastu, kellel elus mitte nii libedalt kõik pole läinud. Raili, loodan, et laat läks Sul korda ja said positiivseid elamusi ja jõudu vähehaaval edasi liikuda! Samuti loodan, et minu eelnev pikk kommentaar väga targutamisena ei tundu, see on lihtsalt üks arvamus:)

      Kustuta
    5. Just! Valikuid peabki inimene ise tegema. Ja kui ei suuda, siis küsima nõu oma usaldusisikult. Blogilugejatelt nõu küsimine ei ole hea valik, sest mõni kiuslik annab meelega halba nõu. Mis toidu raiskamisee ja kokkuhoidu puutub, siis minu ema(sõjaaja inimene) oli ka väga kokkuhoidlik. Me elasime pigem kesiselt, sest ta kogus raha hoiukassasse. Aga kahjuks see raha peaaegu, et nulliti, kui rubla asemel Eesti kroon tuli. Raili postitust nädalavahetusest ootan ka mina. Kas ta siis käis laadal või mitte.

      Kustuta
  3. Kui igasugused kaltsukad, uued poed ja netipakkumised jne muutuvad ahvatlevaks, siis ei saagi mingeid sääste olla.

    VastaKustuta
  4. Kle fööniks, kaua sa seal tuha sees püherdad? Millal sa sealt tõusma kavatsed hakata?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks tuhast tõusta? Krematooriumis saab jälle tuhaks.

      Kustuta
    2. Siis võiks blogi nime muuta. Näiteks "Fööniks kes vingub, et tahaks aga päriselt ikka ei taha ka."

      Kustuta
    3. Ega ongi päris raske tõusta, kui teiesugused, kellel muud meelelahutust ei näi olevat peale psüühikahäirega inimese mutta tampimise, järjekindlalt oma tegevust jätkavad. Elage ise ja laske teistel elada, saab maailmast ka parem paik ja polegi vaja kuhugi tõusta!

      Kustuta
    4. Need mutta trampijad on ise suurema psüühikahäirega, kui see, keda nad mutta püüavad trampida. Kõrge intellektiga inimene ei kiusa endast nõrgemaid.

      Kustuta
  5. Need nn. häired on rohkem kahe kõrva vahel kinni ja nagu juba teame, pettuse teel diagnoositud.

    VastaKustuta