teisipäev, 17. juuli 2018

Meri ja marjad, ehk siis lõpuks ometi Aegna!

Viimaks ometi ma sain siis telefonitsi kätte sellise inimese, kes oskas objektiivselt vastata, et ka keskmise puudega töövõimetuspensionär (neil kehtib vana nimetus) ,saab soodushinnaga sõita. Ja 3.80 selle eest et veeta päev oma lemmikohas ja muretult edasi-tagasi sõita tundus isegi mulle täitsa mõistlik hind. Kusjuures imestan siiralt, et infoliinidele ikka võetakse tööle igasuguseid inimesi, kes tegelikult klientide harvematele küsimustele vastata ei oskagi. Või siis neile pole jagatud vastavat informatsiooni, arvates, et no sellist asja keegi ehk ikka ei küsi jne. No oli mis oli, aga seekord ma polnud nende 20-30 pahase ja laeva meeskonda ning piletisüsteemi kiruva inimese hulgas, kes sadamakaile maha jäid ja lubasid helistada Tarbijakaitsesse jne ( oi kui tuttav teema see mulle on, mitmeid kordi ise seda trotsi kogenud ja soovinud kail seistes neil madalikule sõita jne, no eile soovitas üks neil lausa põhja minekut oma ülbusesga). Jah, süsteem ei ole karvavõrdki muutunud, kuigi vähemalt eile kõige ülbemat meeskonnaliiget tööl polnud- äkki sai lõpuks oma reisijatesse suhtumise eest palga?

Mulle meeldib laevasõit, mulle meeldib olla merel. Vastupidiselt enamusele ei meeldigi mulle laus-sile meri nii palju, mind rõõmustavad lained ja laeva kiikumine. Minnes oli vesi peegelsile ja sillerdav, aga meretuul jahutas ikka niipalju, et kui ma enne olin laushigine juba toas- peaks ventilaatori ostma, kui ma muidugi vaid raatsiks- siis merel oli super. Olles enne ühte vähestest ingliskeelsetest portaalidest, milles ma orienteerun - no.yr ilmaportaal- vaadanud, et Aegnal on mõnus 21 kraadi sooja, olin ma kindel, et sellest saab üks ütlemata lahe päev.

Ega ma valesti ei arvanudki. Kuigi Norra ilmateade näitas küll ma ei tea mida.. päikese käes oli ikka lausa talumatu olla. Aga õnneks jätkub Aegnale piisavalt metsi ja metsaradasid kus varjus liikudes tunned jahutavat meretuult ning see oli tõepoolest super. No muidugi võrratu loodus on sel saarel, nii mitmekesine selle pindala kohta. Esialgne plaan oli minna Põhjaranda, aga ma ei tea miks, otsustasin ,et ah, lähen sinna ringiga. Etteruttavalt- sinnani ma seekord ei jõudnuki. Mõtlesin küll, et kõigepealt lähen käin vees, siis korjan natuke mustikaid-maasikaid ja lähen uuesti vette. Aga tegelikkuses jäid mulle peaaegu kohe ette mustikametsad, kus ma oma 250 grammise plastkarbi vist mingi pooleteise tunniga täis korjasin. Uh, selg muidugi polnud just eriti õnnelik :D ja tekitas natuke juba siis valu. Aga ma lootsin ju ikka Põhjaranda minna, seda enam et aega oli üle 5 tunni. Jõudsin siis vahepeatusi tehes ja jänesekapsa lehti korjates ning süües ühe saare paljude vaatamisväärtuste-Kivikülvi juurde. Ja siis muidugi avastasin, et ei olnudki paremat kaamerat, ehk siis Samsungi nutitelefoni, mille ma juba blogi alguses kingiks sain ja ainult kaamerana kasutan, sest mul on väga raske puutetundliku ekraani kasutamine millegipärast, kaasas. No vana Nokiaga saab ka pildistada, kuigi kvaliteet...no ma loodan, et väga sõimama te ei hakka.

Aga orienteerumisoskus on mul ikka suhteliselt 0. Või no samas- ma ju kõndisin kogu aeg otse ja tegelikult oleksin pikapeale ka Põhjaranda jõudnud, aga sattusin esmalt ujumiskohani Sihiotsaalusas, ehk vist Idarannas. Liiv oli tulikuum ja ma komberdasin üle rannariba otseteed vette. Ptüi, pagan- vesiliiv, või kuidas seda väikeste kivikestega pikitud ja vajuvat jalgealust ranna ääres nimetadagi. Igatahes polnud ma varem sihukese asjaga kokku puutund, ja sain alles hiljem kodus Wikipeediast lugedes, et see polegi nii ohtlik kui tundub. No mina väga sellele alale ei kippunud, õnneks oli seda tihti vaid mõnesentimeetrine riba, millest sai kähku üle astuda. Üldiselt oli see rand natuke kehvem koht- läks kiiremini sügavaks ja ujumise harjutamisest ei tulnud suurt midagi välja- paar meetrit ikka suutsin madalas vees edasi liikuda ilma käsi-jalgu põhja panemata. jalutasin seal siis veepiiril ja lasin lainetel varbaid kasta. Mõnus! Vot selle eest olen ma nõus teinekordki 3.80 maksma. Vaikne rand, ehk 10 inimest, kedagi ei huvita kui vormis või vormist väljas sa oled ja mis sul seljas on.kas bikiinid, trikoo või lihtsalt tume bikiinilaadsest materjalist pesu. Ennetasin nüüd nende viimaste lausetega neid, kes (üldsegi mitte pahatahtlikult) imestavad, et elan merest paarsad meetrit eemal, aga rannas ei käi kunagi. Jah, ma pole päevitaja tüüp, käin veepiiril jalutades kogu aeg õhuke sall õlgadel ja käsivartel- Stromkal oleksin ma sellisena valge vares igal juhul :D

End üleni märjaks kastetud, tõmbasin õhukese seeliku selga, eelnevalt märjaks kastetud rätik õlgadele ja metsa. Ühe madalama kivirahnu peal istudes jalad kuivaks ja liivast puhtaks ja siis vaatasin kelle, at Põhjarand jääb natuke liiga kaugele. Sealsamas kivide juures oli ka üks vähestest kaartidest saare peal. Üleüldse- kui natuke midagi häiris, oli teeviitade puudumine. Minu teele ei jäänud eile küll ühtegi, võibolla mujal neid ka oli, ei mäleta varasemast. Tagasiteel mööda mereäärt märgades riietes, tuuleõhu käes avastasin, et maasikaaeg polegi läbi päriselt. No ja muidugi võtsin oma teise kaasavõetud karbi välja ning asusin korjama. Kuid olin juba liiga väsinud ja selg tegi kummardamisel põrguvalu. Kõndisin ka juba ammu nagu lampjalgne part :D-tallad ümmargused all ja muudkui taarusin igal ebatasasusel. Nii et maasikaid oli rohkem ,kui ma korjata suutsin. Natuke enda peale vihasena asusin edasi sadama suunas teele. Õnneks oli seal väike kohvik kus ostsin mineraalvee ja hiljem ka jäätisekokteili. No minu nõrkus ,teadagi... Istusin varjualuses ja jalutasin sadamakaile varjualusesse osasse. Laevani oli veel veidi üle poole tunni ,kuid rahvas juba kogunes vaikselt.  Mul on nägude peale jube kehv mälu, aga mulle tundus, et ma nägin seal ühte oma blogilugejat, kellega olen ka reaalselt kohtunud, aga kuna ta oli koos kaaslasega, siis ma ei läinud neid ka segama totralt küsides ,et kas sa oled äkki... Igatahes, kui sa loed ja samamoodi kahtlesid, kas see olin mina, siis-olin küll jah. Sõitsime tagasi ka üsna lähestikku istudes välistekil. 

Tagasiteel oli merel natuke laineid tunda. Aga eriti mõnus laine oli siis, kui meist möödus eemalt suur liinilaev. No niimoodi oleks võinud kogu aeg kiikuda, istudes ei ole mul sellise kõikumise talumisega mingeid probleeme, eriti kui on võimalik kuskilt kinni hoida, nagu mul see oli. Saarel mõtlesin küll, et appi ma pean ju veel hakkama bussiootama ja kõigepealt peatusse kõndima oma kohutavate valuhoogudega paremas puusas. Aga laevas istumine oli olukorra veidi paremaks teinud ja pardisammul paterdasin ma ikka kuidagimoodi peatusse. Vau, ma jõudsin just samal ajal, kui buss nähtavale ilmus. Vedas ikka tohutult, teades seda nr 3 graafikut eriti õhuti või nädalavahetustel. 

Minu marjasaak siis, ei viitsinud ikka õiget kaamerat otsida ka kodus olles selle ühe pildi jaoks. Topsid on seest udused, kuna tegelikult mustikad olid mul terve päeva ju kaasas ja ma isegi kahtlesin, et kas ikka kõlbavad veel. Aga supermaitsvad olid piima ja suhkruga..selle palavusega on söögiisu kehv ja kui süüa siis ainult KÜLMA :D
Mustikaid olen ma juba vähendanud sellel pildil :D

3 kommentaari:

  1. Minul küll marju korjates esimese tunni jooksul midagi topsi ei jõua :D

    VastaKustuta
  2. Kas selle praami, mis sinna viib, pealemineku trapp on endiselt selline kergelt eluohtlik? Viimati oli selleks ülijärsu kaldega ja ülilibe ilma käsipuudeta lahtine õhuke plekitükk. Mehed hüppasid ise kailt praamile, lapsed ja naised pooleldi tõsteti laeva. Ja neid naisi, kes tõstmiseks liiga kogukad olid, mõnitati siis praamimeeste poolt, et "tohoh, tuleb ikka vähem süüa, muidu läheb sinu all praam põhja". Peale seda "toredat" kogemust pole juba aastaid olnud tahtmist Aegnale minna, aga väga tahaks loota, et nüüdseks on praamile pääsemine vähe mugavamaks muudetud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Plekitükk on sinna pääsemiseks küll, aga nüüd on seal tugevast kõiest käsipuu ning järsk ta ka polnud- ma poleks muidu abita sinna saanudki. Ja eilne personal oli küll selline väga viisakas, kes olid valmis kohe aitama, kui kellelgi oli abi vaja.

      Kustuta