esmaspäev, 20. august 2018

Nostalgia. Hoiatus-sel nädalal tuleb üks nostalgiateema veel, seekord positiivsem !

Oli kord suur ja turvaline riik. Oli riik, kus ei pidanud keegi muretsema sellepärast, et kas tal homme või aasta pärast on ikka töö ja kodu. Oli riik, mis oli maailma suurim ja kus võis reisida subtroopilisest kliimast peaaegu arktilisse välja. Lisaks veel loendamatud paraskliimas asuvad metsad, mererannad ja järved. Selles riigis polnud ühtegi söötis põllumaad, polnud ühtegi lagunevat tühja laudahoonet ega nõgestesse kasvanud töökoda... Polnud isegi eriti neid sissevajunud katustega ja kinnilöödud akendega talumaju, rääkimata kortermajadest, mille ümber mängisid lapsed, akende all vankris magasid imikud, maja ees pingil istusid memmed (see viimane on küll  ainus asi, mis sellest idüllist veel alles on, kuid kauaks...)

Selles riigis, selle riigi ühes osas sündis ja kasvas tüdruk. Tal polnud küll väga vedanud sellest mõttes, et tema vanemad ei reisinud mööda suurt kodumaad ringi ja paljud ihaldatud asjad jäid ka tal saamata -erinevalt tänase päeva vastupidisest probleemist, kus on küll kõike peale raha, oli siis probleeme sellega ,et raha ju oli, aga kaupa oli ilma vastavate tutvusteta raske kätte saada. Kuid tüdruk oli siiski rahul, tal oli kõik eluks vajalik, tal oli kindel siht silme ees, ta kasutas oma mängudes pidevalt oma unistusi ja need polnud pelgalt mööduvad lapseea unistused. Tüdruk oli juba ammu teismeline, kuid ta teadis siiski, et tema tulevik on kindlustatud...

Mis juhtus edasi, seda teavad kõik. Ka on seesama tüdruk siinsamas blogis varem sellest kirjutanud. Nüüd sõidab see keskealine naine läbi ühe killukese kunagisest suurest kodumaast, näeb bussiaknast võsastunud põlde, lagunevaid laudahooneid, töökodade varemeid- mõne juures roostetab veel kunagine veoauto või traktor- näeb sissevarisenud katustega majavaresid, mis vaevu paistavad metsistunud õunapuude ja kõrgeks kasvanud heina seest välja. Buss peatub maa-asulas, kus isegi keskpäeval liigub vaid paar-kolm inimest. Needki ebakindlal sammul vaevaliselt poe suunas.. Teisel pool järve seisavad kortermajad- kahel on aknaavad klaasideta ja justkui tühjad silmakoopad kaugusse vaatamas, kolmandas on mõnel aknal veel klaasid ees. Jälle üks kunagine paik, kus inimesed elasid, töötasid ,kasvatasid lapsi... Siiski ,kuskilt tuleb maaelule nii omast  (kuigi linnainimese jaoks ebameeldivat) sõnnikuhõngu. Keegi siin siiski peab veel loomi... ah, kindlasti on see keegi, kes ostis just selleks maa siia mahajäetud piirkonda, et hakata talutootmisega tegelema !

Ja kui palju on selliseid asulaid veel selle mõnesaja ruutkilomeetrise maa peal! Veel 30 aastat tagasi...need asulad olid olemas, neis polnud tühjade aknakoobastega või sissevarisenud katustega maju, neis olid koolid paarisaja lapsega, lasteaiad mitmekümnega, neis oli pea iga päev näha, kui sünnitusmajast toodi koju teki sisse mähitud pambuke... Jah, osad mehed istusid ka siis külapoe taga, aga sealsamas popsus traktor ja põld sai siiski pärast paari lahja õlle joomist korralikult haritud. Kui see korralikult ei saanud...no siis võis see tööline saada ülemuse halvakspanu preemiast äravõtmise näol või halvemal juhul - no seda muidugi tehakse ka tänapäeval- saadeti ta häbiga minema. Vahe oli aga selles, et tollel ajal oli selline ärasaatmine suureks häbiks ja süüdlasel oli oma rumaluse pärast eluks ajaks "märk "juures, nüüd aga on see muutunud aga nii tavaliseks ja salastatuks, et mitte keegi ei saa isegi tänapäevasel infoajastul seda teada. Ning satubki järgmine tööandja taas samasugusesse ämbrisse...

Ma igatsen seda aega. Jah ma tean, et enam pole sellist elu ka mitte seal teisel pool piiri. Ka seal on meeletu liiklus linnades, klaasist ja led-tuledest ärihooned, ning võsasse kasvanud maa-asulad paari memmekesega...  Kuid ma igatsen seda turvatunnet ja kindlust tuleviku ees... ma igatsen oma purunenud unistusi- ei mitte unistusi, need olidki juba reaalsuseks saamas- ma igatsen veel minna maa-asulasse, kus kauplus-söökla ees peatuvad Zigulid ja UAZ.-id, kus poe akende all magavad vankrites titad, kellele mõna aasta pärast juba lasteaias hakatakse õpetama mängudes nende võimalikke tulevasi erialasid- ehitajad, müüjad, õpetajad, arstid, kokad... Ja mitte keegi neist ei tea, mis asi on beyblade, mis virtuaalselt verd purskavad arvutimängud, kus 8- aastane laps oskab endale ise leiba või kartulit praadida ja 3-aastane ei jookse enam mähkmetes ringi. Kui saaks veel korraks sellesse aega tagasi minna!!!


24 kommentaari:

  1. Väga eriskummaline postitus. Inimene tahab vabatahtlikult olla tiblade poolt okupeeritud. Nii suudavad mõelda vaid need, kes ei suuda eluga kaasa minna ja sammu pidada, kes on sõna otseses mõttes ...pidurdunud. Kuhugi. Sinna. Kaugele minevikku. Nii mõtleb inimene, kelles endas ei ole nii palju elujõudu, et olla vähegi progressiivne, vähegi tulevikku suunatud, ise hakkama saav, kohanemisvõimeline, seega inimene, kes on intelligentne.
    Väga, väga kummaline postitus. Poleks uskunud, isegi Sinust mitte.
    Mina soovitan Sul minna elama Venemaale, mõnesse väiksemasse linna. Saad sealt sellise nostalgialaksu, et aitab, võtab lausa silme eest mustaks. Sis ehk mõistad, kuidas Sa praegu idealiseerid oma lapsepõlve, tajumata selles peitunud orjust ja vangistust ning tuleviku puudumist. Ma ei tea, kas Põhja-Korea elanikud ka midagi sellist võiksid kunagi kirjutada? Ajupesu on selle nähtuse nimi, ei muud.
    Tagasi tulla pole vaja. No selle üheotsapileti ikka osta jõuad, kui korjanduse teed.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma ei suuda pidevate muutustega sammu pidada. Jah, olgu see siis pidurdumine või mis iganes, aga ma tahan stabiilsust ja kindlustunnet homse päeva ees.. Jah, ma vihkan pidevaid muutusi ning kuna minul puutub nö "tibladega" igasugune ebameeldiv kogemus-positiivseid on aga küll ja rohkemgi, siis mina ei näinud seda aega okupatsioonina vaid pigem turvalise eluna.
      Ei ole ka minu peres ega poleks kuulnud, et ka tuttavate hulgas, neid, kes oleksid mingeid repressioone kannatanud. Võibolla just sellepärast, et nad suhtusid igasse rahvusse võrdselt ja sõna "tibla" nende sõnavarast puudus.

      Kustuta
  2. Oleks huvitav teada, kuidas arvasid enda tuleviku tollal kindlustatud olevat, mis oleks saanud, kui NSVL ei oleks lagunenud? Millest sa unistasid, millised unistused iseseisvuse taastamise tõttu kättesaamatuks jäid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jäid kättesaamatuks ilmselt sellepärast et oli nii turvaline elada - isegi kui midagi ei tee, siis midagi ikka teed - ööbid põõsa all või vedeled heinakuhjas, ikka oli turvaline, sest emalt sai alati söögi ja viinapudeli raha küsida.

      Kustuta
  3. Just sama pidin küsima - millest see väike tüdruk siis unistas ja kui see siht nii selge oli, miks need unistused ei teostunud?
    Kas mitte blogipidaja ise ei kirjutanud, kuidas ta noorena ringi prassis ja jõi? Mina, kes ma toonades teemas haridusest rääkisin, sain Raililt ja temasugustelt suht sapiseid märkuseid. Kusjuures oleme eakaaslased, seega tulen ka täiesti ehtsast nõukaajast.

    Imestasin mõnda aega, et kes need nõukaaja heietajad ja tagaigatsejad foorumites ja FB gruppides on. No palun väga - üks on siin ja tundub, et tõemeeli nutab seda räämas, valelikku, kinnist ja vaest aega taga, nimetades või pigem ennast pettes mingi "turvatundega".

    Oo jaa, lapsepõlv ja nostalgia on loodetavasti väga paljudele ilus ja magus, aga just seepärast, et siis olid vanemad need, kes kõik ette-taha ära tegid. Puudus omal muretsemis- ja vastutusvajadus. Tänapäeval samamoodi, eks ole ju. Paraku aga üks osa inimesi ongi jäänud selle suhtumisega, et ikka veel peab keegi teine teda sussutama, galva eest hoidma ja tema eest vastutama. Blogiperenaine on üks selline. Normaalne inimene täiskasvades õpib ISE tegema, looma, enda eest seisma ja vastutama. Kahjuks on mõni vägagi vastutustundetu, lausa lapsest loobumiseni välja...

    Olen eelkirjutajatega nõus, et need mulli kinnijäänud on sisuliselt piduriks ühiskonnas. Kasutades siinkohal S.Rannamaa üht tuntud mõttetera - kui meil puuduks vajadus edasi liikuda, poleks me esimesest kivikirvest kosmoseraketini jõudnud. Ehk siis inimkonda ei eksisteeriks.
    Railu, kes väidab, et on uuenduste vadtane kasutab arvutit. Nutitelefoni. Pangakaarti. Mida veel? Miks? Ta võib sisuliselt ükskõik mis kell minna poodi ja osta, mida hing ihaldab - kõike on olemas. Ta võib reisida, võib õppida, võiv meeldivamat töökohta valida, võib raha eest lapsepuhkusele jääda jne. Neid valikuid ja võimalusi on tohutult, mida me endale kätte võidelnud oleme. Aga näe, ei sobi. Mingi kakskeelne ja venemeelne kolhoosiaeg on see, mida peaks taga nutma? Kusjuures rõhutan veel kord, et inimene on siiski suht noor - vaid 44. Parim tegutsemisiga!
    Selle asemel on aga endale aastatega külge mõeldud ja sisse sugereeritud "sada häda", mis ongi progresseerunud mingiks müstiliseks "haiguseks" ja mida valedega illustreerides meedikutele depressioonina esitleda ning sotsabi saada. Ime tõesti, et sellise elustiili juures kommunismiaegne laudalüürika kaunis ei tundu.

    Ma täitsa ootan seda "positiivset nostalgiat" mida lubatakse ja mille eest hoiatatakse. Mis see on, ood nõukaaegsetele "nagu vanasti" maitsetele või "vsjo naša" egiidile?
    Kas lugupeetud nostalgitseja oli kunagi oma vanematelt uurinud, kui lahe aeg see nende meelest oli?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt samad mõtted tekkisid, nagu Sul 07.38 Eks meil kõigil ole lapsepõlveunistused, mõnel elu jooksul muutuvad, mõni käibki juba varasest noorusest oma kindlat rada. Ja pean tunnistama, et iseseisvuse saavutamisel tekkisid võimalused oma unistused ellu viia palju laiahaardelisemalt. Pean silmas võimalusi õppida ja täiendada end välismaal, info vaba liikumist, sõnavabadust jms. (Pean vajalikuks mainida, et oma haridusteed alustasin veel nõukaajal) Ei kasuta siiani ei nutitelefoni, facebooki, uuendustest lähen kaasa nendega, mis vajalikud ja huvitavad tunduvad. Materjaalselt ei pea end just rikkaks inimeseks, kuid vähehaaval end täiendades on ka sissetulekud suurenenud, huvitavamad ja väljakutseid võimaldavad töökohad leitud, laps on täiskasvanuks kasvatatud ja mul on nii hea meel, et temal olid juba 15-16 aastaselt võimalused, mis minul sel ajal puudusid. Ja absoluutset kindlust ei saagi elus olema, mitte kunagi aga selleks on sõbrad ja lähedased, kes aitavad ja toetavad, et raskemad ajad üle elada. Kuid see eeldab, et ka ise panustad ja oled olemas, kui sind vajatakse. Niiet, jah see nõukaaja idealiseerimine tundub ka mulle arusaamatu. Suur ja turvaline riik..... oh jah!

      Kustuta
    2. "Hoiatus" oli nüüd küll tõesti jutumärkides. Sest plaanis on kirjutada ühest nostalgiaga seotud üritusest, kes mind fb-s jälgivad, need aimavad juba :)
      Aga ma tõesti imestan neid, kes ei saa siiani aru, et tollal polnud inimestel hirmu homse päeva ees, et kas neil homme on ikka kodu kus elada, või koht kus töötada. MIna mäletan sellest ajast tõesti vaid head...jah pere-ning sõprussuhted olid nagu nad olid, aga ühiskondlikul tasandil ...no ei meenu midagi halba.
      Kindel tulevik, mis oleks tulnud. Vastuseks siis 23.10 kommenteerijale tegelikult. Kutsekool, kus ma olin juba tegelikult õpilaste nimekirjas ja teadsin ka seda, kuhu peale kooli elama saan, mulle pakuti juba õpingute ajaks praktikakohta ETKVL-i kaubamajas. Ma oleksin saanud ametikorteri, teinud karjääri nooremmüüjast ehk isegi kaupluse juhatajani. Aga...ma ei saanudki reaalselt sinna kooli õppima minna, sest muutuste keerises see kool paariks aastaks suleti ja hiljem läks sealne tüdrukute ühiselamu remonti- vist oli mingi jama ka selle eel- ning kuna ma elupaika sinna linna ei saanud, ei pääsenud ma ka sinna kooli. Ja noh, ametikorterit poleks ma niikuinii enam saanud, polnud seda asutust ,kellel neid pakkuda oli oma töölistele.
      Jah, ma ei saa sellest iialgi üle! Minus tõesti puudub see geen või oskus elus edukalt edasi minna, end pidevalt täiendada ja kohaneda muutustega. Mulle sobis ühiskond, kus ma teadsin, et toimides nii, on tagajärg 100% kindel- no nt siis see kutsekool, mis oleks taganud mulle töökoha ja ametikorteri.

      Kustuta
    3. 07.38- lõpeta see vale levitamine! Esiteks pole me neid haigusi endale välja mõelnud- sellest ehk said ka siis seda postitust lugedes aru. Ja teiseks ,ma ei ole kunagi joonud ega laaberdanud!!! Jah, mu sõbrannad jõid, ma liikusin ka ringi seltskondades ,kus joomine oli esiplaanil, aga mina olin ALATI selle seltskonna ainus kaine inimene. Nüüdseks aga ei talu ma enam aastaid isegi mitte seda, kui ma olen seltskonnas ,kus juuakse.
      Kas oled lihtsalt vaatamata oma väidetavale haridusele (ja aimates ,kes sa oled, siis mnjah, oled haritud küll) täielikult empaatiavõimeta ...tahaks öelda mats, aga siis ma kujutan ette mis lärm lahti läheb :D Või sulle lihtsalt meeldib levitada valet ning trampida sel moel nõrgemaid jalge alla? Alatu on selline käitumine igal juhul...

      Kustuta
    4. Mulle tuleb meelde, et selle blogi perenaine rääkis koolikiusamisest ja juba lapseeas tekkinud meeleoluhäiretest. Nõukaajal paigutati sellised inimesed kinnistesse ruumidesse, mitte ei antud omaette sotsiaalkorterit. Tollal olid kõik "normaalsusest" kõrvalekadunud inimesed riigi häbiplekiks.

      Kustuta
    5. Olen 7.38 ja kopeerin sulle su enda kommentaarist (5.august kell 12.30) åuhe rea:

      " Jah, paar perioodi on olnud ehk natuke rohkem alkot tarbitud, kuid ma tahaks näha inimest, kes seda kunagi noorena teinud poleks. "

      Niisiis, ALATI, jah....

      Mis puutub hilisemasse alkovihkamisse, siis ausõna ei viitsi praegu kõike välja kaevama hakata, aga oled öelnud, et õlle sulle meeldib ja ses suhtes pole su suu seinapragu siiani. Ma ei räägi kogustest, räägin su enda juttude vastukäivusest.

      Mis puutub haridusse ja su napakatesse (vabandust, aga enam teistmoodi ei saa, sest need ümbernurga vihjed lihtsalt on napakad!) torgetesse, et sa tead mind küll, siis kahju nüüd tõesti, aga ma ei ole su vihatud perearst või keegi K.J.
      Olen siin juba paaril korral öelnud, et eks lajata need kahtlustatavate nimed siis välja, mis sa niisama praalid? Aga sa ei tee seda, sest oled täp-selt samasugune "sapiprits", kelleks sa oma kommenteerijaid pead. Kiidad küll oma julgust (või "julgust") enda nime alt kommenteerida, aga süüdistad ja kahtlustad anonüümselt. Väga nagu erinevust ei ole?

      Kirjutasin, et loomulikult on õnnelikus keskkonnas veedetud lapsepõlv magus mälestus. Mul oli ka väga tore lapsepõlv. Sellest hoolimata ei nuta ma taga aega, kus kohvi või tänavakinga saamiseks pidi silda viskama. Mina ei pidanud, mu vanemad pidid. Kuna austan ja armastan neid, siis mõeldes möödunule hakkab neist kahju - KUIDAS nad kõik selle saavutasid? Mis hinnaga? Sina ilmselt sellest aru ei saa, sest sa ei tahtnud teiste peale mõelda.
      Nõukaaja imeriik, kus kõigil oli tööd... Mis on praegu teistmoodi? Ka siis vallandati, tehti noomitusi ja rakendati seltsimehelikke karistusi. Lihtsalt NL-is ei tohtinud logardeid ja töötuid olla nagu koledas kapitalismis, seega leiutati ja moodustati absurdseid ameteid, mis varem või hiljem ikkagi kadusid.
      Praegu on töövalik niivõrd lai, aga inimene mugav ja laisk - näed ise oma poetaguste Võru sõprade pealt. Välismaal töötamine - kes seda enne oleks kuulnud? Kodumaa reetur ja fashist olid, kui sellest mõeldagi julgesid.
      Täiesti tobe avamus, et praegusel ajal "kas homme on enam tööd" on musta pilvena pea kohal - väärtuslikku töötegijat ei hirmuta miski. Samamoodi on praegu eraettevõtlusega tegelemine nii lihtsaks tehtud j akas sa isegi seda ala ei proovinud? Kuidas see nõukaaegsete tehaste taustal oleks paistnud? Kapitalist, orjapidaja!

      Sinu puhul sest töö taganutmisest ei saa nagu üldse aru, sest sa ju oledki see nn. tööpõlgur. Ja ära hakka, et oled siit ja sealt haige: pole sa haigem, kui keegi teine, kes tööl käib. Sul on lihtsalkt elustiil teiste kulul elada (sotsabi näol näiteks).

      Seda kooliteemat ma ka nagu väga ei usu: kutsekaid oli ja on praegugi, mitte kõik nad pole kokku kukkunud ja kaubandust/ kaubatundmist õpetati nii mõneski. Ühikakoha sai ka suht lihtsalt, aga tundub, et jälle on maa külmanud ja kärss kärnas.
      Aga mis praegu keelab sul tasuta kursustel osaleda? Õpitubades? Õpiksid midagi juurde, saaksid avardada oma maailma?

      Kustuta
    6. Ma ei hakka sulle rohkem aru andma, sest sinu empaatiavõime on 0, suu ja ümmargune 0 ! Valet levitada ja igasuguseid oletusi teha oskad sa küll, aga seda et aru saada ,et kõigil inimestel on erinevused, seda sa ei oska ja ei taha.
      Jah, ma ei avalikusta sind, sest ma ei hakka erinevalt sinust NII madalale laskuma! Provotseeri edasi, kui tahad, sa ise tead ,kes sa oled ja ma loodan et Saatus või Karma vms leiab su ükskord ise üles.

      Kustuta
    7. Kuule kits, lõpeta ise siin provotseerimine ja hüplemine. Kui sa teaksid, kes on selle kommentaari taga, mida sa väitsid teadvat, siis ei ole su tühikargamine siin ilus. Järelikult sinu karma on sinu leidnudki, et nii sant oled, nagu sa end väidad olevat ja mis puutub su alkoholi joomisesse, siis loe ise ka mitmel korral oma raamat läbi. Sa vist ei tea sedagi, kes su tütre isa on. Kui meil poleks vaba maad, ei saaks me siin endiselt nendesse kohtadesse minna, kus oli keelutsoon, aga nagu sa ise tead, ongi just need kõige ilusamad kohad. Mis puutub sellesse, et kõik nii kiiresti muutub, siis müü oma läpakas ja mobla maha ja ela nii nagu me enne elasime ja ära lase end muutustel kõigutada.

      Kustuta
    8. ÕPITUD olema abitu. Omale sisseprogrammeeritud abitus ja teistele pidev lootmine et just nemad peavad ja on lausa kohustatud nad august välja tirima.

      Kustuta
    9. 16.59- panid puusse küll sajaga! Esiteks pole mul läpakat ja nutitelefon mulle kingiti- kasutan seda aga ainult kaamerana. Ja kus on mu raamatus kirjas, et MINA jõin? Aa, no vahest klaasikese võtsin paari kuu jooksul korra ehk, jube joomine, eks...
      Ja ära tule siin solvama mind ega Plikat, et ma ei tea kes ta isa on. Tean ja teab seda ka tema...

      Kustuta
    10. Olen 7.38.

      Mis täpsemalt on vale levitamine? Sinu enda kommentaari tagasipeegeldus? Hm, miks sa siis kirjutad valet? Või sinu enda kirjutatu raamatust, kus tunnistad, et mitte ausate vahenditega ei käinud sa meedikutel kabinetis?

      Ähvardad siin kerma ja jumal teab kellega, aga sedasama võiksid siis isegi karta. Minule selline esoteeriline jura pinget ei paku ja külge ei hakka, sest ma ei lase oma kõrvadevahelist ala lollustega täita.

      Ja muidugi ei hakka sa avalikustama, selge see. Sa ju samamoodi OLETAD ja LEVITAD laimu väites, et mina olen keegi "see". No ei ole, katsu aru saada. Ma arvan, et seesama kahtlusalune peaks ise sõna võtma.
      Selline "ma tean kes sa oled, aga ma ei vinni öelda" on ääretult pubekalik.

      Soe soovitus ja üldse mitte õelalt - leia endale huvitav hobi, ring, suhtlukond. Neid on tasulisi ja tasuta, kuid usun, et midagi enda jaoks leiaksid kindlasti. Juhi oma hapud mõtted ja kahtlustamismaania endast välja, siis näed ka, et tänapäevases Eestis on palju huvitavam elada kui nõukaagses külmas ja kinnises kastis.
      Mis sellesse joomisse puutub, siis "periood" ja "paari kuu jooksul klaasike" on väga erinevad mõisted. Liiatigi, kui sa sellessamas kuualguse postituses nii enesekindlalt väidad, et "kes siis poleks käppa maha joonud" ja et tänapäeva noored on veel hullemad joodikud.

      Kustuta
    11. Mnjah.... Paraku tuleb 7.38 kommentaaridega nõustuda, mingit õelutsemist ja sapipritsimist neist küll välja ei loe, veidi teravust ehk küll aga antud juhul tundub see asjakohane olevat. Ei saa segi ajada empaatiavõimet ja objektiivsust, empaatia ei ole kohe kindlasti mitte kõigele takka kiitmine ja seltsis halamine. Elus tuleb kõike ette ja võitjana väljuvad olukorrast enamasti need, kes ei otsi süüdlasi väljastpoolt vaid iseendast, teisi me muuta ei saa, ainult ennast ja oma suhtumist. Kui aga suhtumine on selline, et ma teen ainult seda mida tahan, ei suuda konflikte vältida kellegi alluvuses töötades ja ühiskond peab tagama kõik hüved ja turvatunde, siis jah, tekib küsimus miks? Olen näinud näiteks selverites töötamas (füüsiline töö muideks) inimesi, kellel on üks kehapool halvatud, nii mõneski asutuses on koristajaks downi sündroomiga inimesi, näiteid võiks tuua veelgi, ei usu, et keegi neid relva ähvardusel tööle sunnib. Pigem paistab nende silmist uhkust, et saavad hakkama ja on vajalikud, ise üritan võimalusel ka mõne tunnustava sõna öelda,või vähemalt naeratada, kui sellist töötajat märkan. Lõpetuseks lisan, (paranoiade ennetuseks), et 7.38-ga mul mingit seost pole, pole aimugi, kes ta võiks olla, lihtsalt tema seisukohad haakusid antud teema puhul minu omadega. Ja kuna see on avalik blogi võtsin nõuks sõna sekka öelda.

      Kustuta
  4. Tean siiski väga paljusid, kel nõukaajal oli elu parem kui praegu. Eesti on Euroopa üks suurema ebavõrdsusega maa. Kui mõnedel läheb siin riigis väga hästi, siis väga palju on neid, kel läheb väga halvasti ja järjest halvemini. https://www.err.ee/583295/euroopa-komisjonile-teeb-muret-ebavordsus-ja-vaesus-eestis

    VastaKustuta
  5. "Selles riigis polnud ühtegi söötis põllumaad, polnud ühtegi lagunevat tühja laudahoonet ega nõgestesse kasvanud töökoda..."

    Oli ikka küll. Nii meil kui teisel pool piiri. Kui sa stagnaajal pole Venemaal käinud, siis sul ongi jäänud mingi illusioorne pilt, mis su keskeakriisis nostalgiat tekitab.

    "juba lasteaias hakatakse õpetama mängudes nende võimalikke tulevasi erialasid- ehitajad, müüjad, õpetajad, arstid, kokad..."

    Just.just. Eriti kokad, eriti müüjad, eriti ehitajad. Populaarsemad elukutsed. Kokad said koju tassida toitu, müüjad said palgalisa pistise abil ja kasutada ka ise vastuteeneks tutvusi, ning ehitajad ehitasid oma majad riigiehitustelt koju vinnatud materjalist. Lisaks oli veel üks populaarne elukutse - restoranide administraator ja uksehoidjad. Need viimased halavad veelgi rohkem et neid on ilma jäetud turvalisest keskkonnast.

    VastaKustuta
  6. Raili, ära lase ennast provotseerida ja ära vastagi neile lollustele.
    Ehk saavad aru, et see ei ole foorum, kus mõtteid avaldatakse. kui kõik ei saagi, siis ehk mõni erksama vaimuga ometi saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Antud juhul oli Raili see, kes teisi provotseeris. Ta ju sülitas meile kõigile, kes oma riiki(Eesti Vabariiki) kalliks peame, näkku. Miks ta tegi oma Nõukogude aega ülistava postituse just sel päeval, kui Eesti tähistas Vabariigi taasiseseisvumist? Kuni ta oma blogi kommentaariumi avatuna hoiab, tuleb tal leppida sellega, et arvamusi on erinevaid. Või leppida sellega, et tema blogis enam ei kommenteeritagi, sest ootab ta ju ainult takkakiitvaid kommentaare.

      Kustuta
  7. Raili, kao tööle? Mida sa istud ja mängid ise ka netis koguaeg. Paks oled ka sellepärast, et liikuda sa ei viitsi vaid mängid netis. Korralikult toituda sa ka ei viitsi, sest sa ei viitsi pliidi ees vaaritada. Varsti oledki ainult voodis ja siis tütar peab sul mähkmeid vahetama. Vot siis tuleta nõukaaega meelde, kui sulle riidest lapid saab jalgevahele panna.

    VastaKustuta
  8. Ma olen seda blogi lugenud üle poole aasta ning suutsin säilitada siiani positiivse arvamuse. Raili, mul oli sinust ning sinu elusaatusest siiralt kahju, viimasel ajal liikusid peas mõned mõtted kuidas sinu pisikest "äri" ehk mingilgi moel toetada saaks, sest paistsid olevat reaalselt hädas ja mahatambitud. Peale seda postitust? Esiteks: ei tule ma peale selle kommentaari postitamist siia lehele enam tagasi. Teiseks: igasugune soov ja tahe sind aidata kadus peale seda postitust täielikult. Ning kolmandaks: selle tekstiga sülitasid sa hinge ja südamesse kümntele tuhandetele eestlastele, näidates lisaks suurepäraselt välja oma täielikku ignorantsust, väiklust ning madalalaubalisust. Olen siiani olnud arvamusel, et osad kommenteerijad liialdavad vähemal või rohkemal määral. Peale seda lugemist vaatan asja hoopis teise pilguga. Kahju on mul sinust siiani ja on ka edasi, sest sinu maailmavaade on ikka väga kreenis ning kreeni jääd sa ka ise, kuna ei ole nõus mitte midagi ise ära tegema. Kandke ainult ette..kindlust, töökohti ja stabiilsust. Soovitaks sul silmad lõpuks lahti teha ja reaalsust näha, aga pimeda käest ei saa midagi sellist nõuda. Edu! Sul läheb seda vaja, kahjuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ammu huvi teda aidata. Kõik vähegi ilusad asjad viin uuskasutusse, selle asemel et anda talle müügiks. Nüüd muutus ta ühtäkki titade armastajaks, kuigi oma laps visati emale kasvatada ning põhjendati oma teguviisi sellega et polnud ematundeid. Lihtsalt tavaline luuser ei midagi muud. Luuser, kes vabandab oma luuserluse välja oma mingite psüühiliste häiretega.

      Kustuta
  9. Olen seda blogi lugenud paar aastat ja nõustun täielikult Karmeni nimelise kommenteerija arvamusega.

    VastaKustuta