pühapäev, 21. oktoober 2018

Vananaistesuve lõpp ja minul teine noorus.

Hetkel on siis ilmade poolest lausa harukordne sügis, mis polegi veel muutnud mind rusutuks ja masendunuks. Kuid sellelegi vaatamata ei ole mul just parimad ajad. Nagu teismeline ootan ma elult väljakutseid ja põnevust, sealsamas aga ihkan turvalist rutiini ja kardan muutusi. Võin piiritult armuda korra nähtud inimesse ja põdeda nädalate viisi teadmises, et ma ei saa teda kunagi endale, võin suhelda vanade sõpradega ja tunda, et tegelikult on see nii pagana hea, et nad mul olemas on. Ja siis jälle tahta midagi muud...ihaldada kättesaamatut, teadmata isegi ,mis see olla võiks.

Jah, ma tean, et võrreldes enamiku inimestega on mul palju vähem võimalusi. Keskkond, kust olen pärit, majanduslik olukord, tervislik seisund, välimuse defekt (olen konkreetselt välja uurinud, mismoodi sellest vabaneda ja palju see maksab- ja ma ei maini seda summat ega kirjelda protseduure lähemalt, keda huvitab, küsigu minult meili teel). Kuid viimasel ajal on mind haaranud selline rahutus, et... ma  justkui ei taha enam niimoodi jätkata. Mingit muutust vajan, aga ma ei oska alustada kuskilt. Ei oska või siis pigem ei julge. Jättes kõrvale rahalised võimalused... Ma võiksin ju hakata näiteks end meikima, värvima juukseid ja mida iganes, aga siinkohal ongi taas see "aga" - ma võin teha kõike, kuid üks viga jääb. Nii et kas üldse on mõtet hakata midagi teisiti tegema, kui tegelikult ma jään ikka endiseks?

On aasta igavaim aeg. Kaks kuud ei toimu mitte ühtegi laata- ma ei pea laatadeks neid iga nädalavahetusel kaubakeskustes toimuvaid 30.-eurose kohatasuga poolvääriskivide ja meemüüjate kokkutulekuid- ainult Telliskivi kirbukad ,kus on koharaha tagasi saaminegi tegelikult üsna küsitav. Detsembris aga mul täiega vedas- ma saan MTÜ kaudu suurele Tallinna Jõululaadale oma ehteid müüma minna! Seda kuuldes tundus see lausa uskumatu- olin ju ammu unistanud kõiksugu käsitöömessidest ja jõululaatadest, kus käib kümneid tuhandeid inimesi. Olen siiralt tänulik neile, kes seda mulle võimaldavad! Lisaks on tulemas veel vähemalt kaks jõululaata ja kuna mul on ka igasugust jõuluteemalist kaupa, mida käsitöölaatadel müüa ei saa, siis üks kord pean ma siiski ka Telliskivis katsetama.

Kuid see rahutus...igatsus kättesaamatu järele, nutuhood ja masendus. Ning sealsamas ülevoolav rõõm mingist pealtnäha täitsa tühisest asjast, mõnest sõnast või mõnest facebookis jagatud naljast, ning sealsamas kuulda raadiost mingit teatud laulu ja langeda taas "musta auku". Ja vahepeal lihtsalt magada, magada selleks, et mitte tunda ja magada selleks, et aeg lihtsalt edasi läheks.


9 kommentaari:

  1. On avaldatud uurimusi, et pikaajaline vaesus mõjub inimese vaimsele tervisele isegi halvemini kui sõjaolukorras viibimine...

    VastaKustuta
  2. Ma mõtlesin et kommentaarid on kinni keeratud ��

    VastaKustuta
  3. ega selle meeleolu suhtes keegi teine midagi teha saa, kui Sina ise... tuleb öelda igal hommikul, et tõuse ja sära (mina tegin nõnda, kui deprekas olin, muidu oleks ma voodisse jäänudki). võibolla aitaks mõni liikumisviis, treening, on ju ka odavamaid võimalusi. välimuse kõpitsemine on kallis jah, eriti, mis hambaid puudutab, aga on sealgi mitmeid võimalusi. oled jätnud suht tegusa mulje, kui midagi saavutada tahad, seega haara härjal sarvist!

    VastaKustuta
  4. Mina arvan sama, et kui inimene ikka tõesti tahab midagi oma elus muuta, siis ta saab selle ka tehtud. Ei panda kellelegi suuremat koormat, kui ta kanda jaksab. Hammastega oleks asi korras olnud, kui varem oleks korraliselt kontrollis käinud. Mis puutub juustesse, siis võib äkki leiduda keegi tuttav, kes on juuksur ja saaksid korraliku soengu. Kehakaalu aga saab normaalse hoida, kui toituda korralikult. Igal päeval tuleb ikka ka sooja toitu süüa.

    VastaKustuta
  5. Juuksurisse saab minna üksnes materjali raha eest (värv), töö on tasuta nt Kadaka selveri õppesalongi, broneerimine siit: https://iluteeninduskool.ee/selver/broneerimine/. Käisin hiljaaegu seal tuttavale "õppematerjaliks" ja jäin väga rahule - juhendaja on kogu aeg kõrval, toetab nõu ja jõuga, nii et õpilast karta pole vaja.

    VastaKustuta
  6. Kõik siin jagavad Railile soovitusi, kuid nagu näha, ta ise ei vaevu isegi vastama. Mulle jääb arusaamatuks, milleks selline blogimine, kus ainult hädaldatakse et tahaks muutusi, kuid kui midagi soovitatakse, siis ei sobi üks ega teine soovitus. Ära siis kirjuta, kui sa nagunii ei taha ühtegi pakutud õlekõrt kasutada. Blogide lugemise ja üldse blogimise võlu seisnebki selles, et lugejatega mõtteid vahetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, miks Sind häirib asjaolu, et Raili ei vasta? Või pead ennast soovitajate suuvoodriks? Raili poolt väga mõistlik ja vaimset tervist säästev on sinusugustega mõttevahetusse laskumisest hoiduda.

      Kustuta
  7. Vananaistesuvi sai läbi ja Raili külmus ära. Lisaks suri ta nälga ka ja tunneb end inetu pardipojana, sest et pole hambaid ega korralikku soengut ja on paks, nagu aam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Või lõpetas lihtsalt blogimise, sest blogis oma viletsa elu kurtmine ei täitnud tema jaoks eesmärki. Nagu näha, mõned ikka käivad ta blogis vaatamas ja kommenteerimas, kuid kauaks sedagi juhtub. Varsti unustatakse fööniks ja ta blogi ära ja leitakse teine peksukott,

      Kustuta