Lõpuks ometi see aasta möödas!

Tavaliselt ohkavad inimesed niimoodi kergendatult siis, kui on olnud mingi eriliselt raske aasta. Minu puhul on see aga pigem kergendusohe seepärast, et see mõttetu aasta läbi saab. Millegipärast on see aasta olnud mulle väga väsitav. Ma ei tea, mis toimub, aga ma ei tahtnud sel aastal eriti ka suhelda kellegagi, mul jäi puudu elurõõmust, mul jäi puudu enesekindlusest, ma olin nagu autopiloodil- kõik lihtsalt läks nii, nagu läks. Ja ma ei suutnud leida endas jõudu mitte millegi muutmiseks. Ma lihtsalt olin, vegeteerisin, tegin kõike mis vaja, aga võimalikult vähe. Kui vähegi võimalik, siis istusin ainult kodus arvuti taga, isegi telekast oma lemmiksaateid ei vaadanud, raamatukogus ei käinud kordagi. Ma olin lihtsalt -ma ei olnud mina ise.

Depressioon ägenes sel aastal mitmel korral sinna piirini, et ma mõtlesin juba kõige hullemaid mõtteid. Lihtsalt kõik oli nii ühtlaselt...hall. Isegi siis, kui oli üks mitme viimase aasta päikselisemaid suvesid, minu maailm oli hall, üksikute värvilaikudega. Kevadine Virumaa reis...suvine retrovankrite fännide kokkutulek Põltsamaal (millele selle suve vist kõige sombusem ilm kahjuks ikka selle vastiku halli varjundi andis)..paar Aegnal ujumas ja marjul käimist ja rohkem ei toimunudki midagi. Tavapärased laadad, tavapärased ehetevalmistamised ja kauba otsimised. Laada-aasta oli päris edukas, kuigi mõni koht suutis ikka ka negatiivses mõttes üllatada. Võru folk näiteks...Haabersti Sügise rikkus küll ära ilm- laadarahva igavene vaenlane, aga ka Haabersti Kevad oli seekord oodatust nõrgema tulemusega. Kuid Kakumäe Kodukohvikute Päev ja Võru Lastefestival olid seekord posiitvsed üllatajad. Nii et...tegelikult töises (ja nüüd tuleb muidugi 10 anonüümset targutama, et see pole töö ja et see on riigipettus jne :D ) mõttes oli see täitsa okei.

Eraelus aga...eraelu polnudki. Olid mõned lauamänguõhtud ühe sõbra pool, olid mõned uuskasutuskeskuses käigud K.-ga, juba traditsiooniks muutunud Soome reis Plikaga. Ja sügisest alates lõid mul tundelained üle pea.. Ma olin neid tundeid, mida minusugune vist üldse tunda ei tohiks, endas hoidnud selleks ajaks juba aasta, oodanud kohtumist, veidi pettunud, kui päeval, mil lootsin teda näha, nägin vaid ta parimat sõpra... Kuid peale ühte sügisest vihmast päeva, kui taas ma lootsin näha teda, aga taas see ei õnnestunud, tundsin ma, et enam nii ei saa ! Ma sain enda jaoks vajalikku infot seoses ühe valdkonnaga (milles olen ise null :D) aga tema üpriski spets. Ja me hakkasime suhtlema...messengeris. Rääkisime maast-ilmast, mina tegin vist vahel ka mõne ( ehk üleliigse) vihje, mida ma tunnen... tema poolt oli vaid sõbralik viisakus..pealtnäha vähemalt. Me kohtusime ka paaril korral õigemini käisime üksteise pool erinevatel põhjustel ja taas paar korda nädalas messenger, hirm talle esimesena kirjutada (ehkki ta oli juba maininud kord, et ta pole ise eriline kirjutamise alustaja ega helistaja) ja siis need tugevad emotsioonid, mis kõikusid äärmusest äärmusse. Oli hetki, mil ma tahtsin vaid üht- selgust. Oli hetki, mil ma tundsin, et ei, veel pole õige aeg selle teadasaamiseks, sest selgust lihtsalt pole. Tüütasin K.-d ja Plikat ning oma uut tugisikut- juba neljas siis ja tundub taas normaalsem ,kui eelmised :D, psühholoog K-E ei suutnud mind ka esmakordselt aidata.

Eh, arvasin et ma kirjuta sellest blogisse! Aga samas- kui ta on juhtumisi mu blogilugeja juba varasemast ajast, siis olen ma hullemaidki asju kirjutanud ja tõenäoliselt on see sel juhul juba ammu meie suhtlemist piiranud. Kuigi ma väga ei usu, et ta loeks...selle ma kavatsen muidugi ka kunagi välja selgitada, aga millal...kes teab.

Nüüd siis on seda aastat järgi jäänud vaid 6 tundi! Kaetud laud ootamas...ei seekord mitte külalisi, vaid uue aasta saabumist. Ilm on ka päris soodne selleks, et minna välja ilutulestikku vaatama ja säraküünlaid põletama. Traditsioonilised ennustamisvahendid on välja otsitud, parimad riided ka...Vaatan telekast aastat kokkuvõtvaid saateid, teeksin ka ise kokkuvõtteid- aga eriti pole, millest teha.

Mida ma ootan homselt päevalt? Mida ma ootan uuelt aastalt? Mida ma luban, et teen teisiti? Aus vastus- ma ei tea veel. Aga sellist tühja aastat ma enam küll kogeda ei tahaks. Tahaksin tagasi saada elujõu ja- rõõmu.. Ja ma ei saa aru kahjuks sellest, kui mulle öeldakse, et see on mu peas kinni...võibolla on ka, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata..

Ilusat aastavahetust mu lugejatele ja kaasa elajatele! Soovin Teile kõigile uuel aastal rohkem avatud silmadega ringikäimist ja oskust mõista...mõista ka neid, kes sageli ennast isegi ei mõista!

Jõulutunne- tegelikult ma ei teagi vist, mis see on.

Jõudsin sellisele järeldusele täna hommikul, et kogu see triangel jõulude ümber, mis tänapäeva maailmas toimub ja millest eriti linnainimesed osa saavad, on jätnud täiesti tahaplaanile pühade emotsionaalse tähenduse. Ja ma ei räägi siinkohal tähendusest usklike ringkonnas. Küll kutsutakse üles inimesi veetma aega koos perega ja mitte raiskama raha kinkide peale (oojaa, nagu ma ise seda viimast ei teeks, eks ju :D ),aga tegelikult on värvilised sätendavad kingipaberid nii ahvatlevad, et tahes-tahtmata tulevad pähe mõtted : mida sinna võiks sisse panna ja kellele. Ja no muidugi meedia mõjutus, ükskõik mis kanali lahti keerad või missuguse veebilehe avad, ikka kuskil keegi teatab, et neil on suurim kingivalik jne.

Palju on loomulikult kinni ka peretraditsioonides ja lapsepõlves. Enamasti vastuvoolu ujujana aga ma ei pööranud sellistele "pisiasjadele" lapse- ja teismeliseeas üldse mingit tähelepanu. Mind huvitas pühade puhul vaid see, et laual on midagi sellist, mida tavaliselt pole- salat, praekapsas ja nõukaaegses imepannis- "Tšudo" oligi selle nimi- küpsetatud liha. Ja muidugi ohtra kardemoniga sai ning kõrvitsasalat ,mida ma võiksin vist purkide viisi süüa veel nüüdki (vahel kusjuures ongi see üks mu õhtusöögi variante- purk kõrvitsasalatit). Ja kingitused olid lahutamatu osa minu vanematekodu jõuludes. Ja ...vot siinkohal võibki tegelikult peituda üks põhjus, miks ma ei arva midagi perekondlikkest koos istumistest.. enamasti tulid meie kahetoalisse pisikesse korterisse kohale ka minu poolvennad oma peredega, ning kuna ma nendega ei ole kunagi eriti heades suhetes olnud... vanusevahe kindlasti oli kunagi takistuseks ja hiljem juba minu tervis ja iseloom, ning paljude jaoks imelik elukäik, siis olid jõulud pigem midagi sellist, et -nojah, kingitused ja pidulaud ning mõistmatus .ja vaidlemine.

Nendel peresuhete teemadel ma siiski pikemalt ei peatu. Ja palun austage siinkohal minu soovi sellest mitte enam rääkida! Kuna esiteks võib see kellelegi haiget teha ja teiseks- ega ma ei saa alati ise ka täpselt aru, miks asjad just nii on.

Ma ei mõista inimesi, kes lugesid mu eelmisest postitusest taaskord välja virisemist ja hala! Kindlasti leiate te muidugi seda nüüd ka :D. Kuigi ma kirjutan lihtsalt siiralt kõigest, mida ma tunnen, mõtlen, arvan. Mis te arvasite tõesti, et ma virisen selle üle, et mul pole peret? Aa, õigus, te ju kommenteerisite nagu see oleks midagi ebanormaalset, et ka üksik naine vajab vahest hellust ja on valmis seda jagama, aga mitte päevast-päeva koos olles. Ja kui ma veel peaksin teatama mingi hetk, et olen armunud :D, kujutan juba ette, mis teksti ma sealt lugema hakkan :D. Igal inimesel on õigus õnnele ja see on iga inimese puhul erinev. Minule näiteks piisab mõnikord mõnest kallistusest olulise inimese poolt, teadmisest et ma olen kuskile oodatud, et ma justkui kuuluksin kuskile inimestegruppi või seltskonda. Seda on sõnadesse panna tegelikult üsna keeruline..sest kõik ei ole siiski lihtsalt nii must-valge. Või siis just on..

Homme tõenäoliselt istun ma kodus nagu igal tavalisel päeval. Ja see ei tee, vähemalt hetkel, mulle vähimatki muret. Kuna iseendale nädalaste vahega kahte pidulauda katta pole majanduslikult eriti mõttekas, siis ei ole mul homme laual ei jõulupraadi ega traditsioonilist salatit. Tegelikult väike ärevus on küll sel aastal sees.. on kutsutud pühade perioodil külalised, aga enne homset ma ei saa kohe kindlasti teada, millal nad tulevad. Olen tegelikult natuke dilemma ees, kas- jah siinkohal võin ma küll kiruda oma laiskust- hakata koristama ja tegema kodu natuke vbolla pidulikumaks ja ehk peaksin varuma ka külmkappi midagi ikka, et kui keegi siiski ootamatult tuleb- või siis võtta täitsa lebolt nagu tavalisel päeval. Jõulutundest ei tea ma tõepoolest mitte midagi...ma muudan end vastavalt olukorrale- kas siis hoolsaks perenaiseks või aktiivseks seltskonnahingeks, või olen tavaline arvutisõltlasest ah-mul-suva-milline olen, edasi.

Aga kuna mu lugejate hulgas on kindlasti enamuses neid, kelle jaoks homme algavad aasta suurimad pühad, siis ma soovin teile kõigile :

Tere siis taas!

Nii pikka pausi ma pole veel blogimises teinud! Ausalt öeldes oli mitu korda mõte, et panen mõne rea kirja, aga siis tundus jälle ,et pole ju midagi sellist, mida jagada. Nagu ikka- passin kodus ja enamasti siis arvutis, vahel teen ehteid ja käin laatadel. Selles mõttes on olnud seekordne november üllatav- kolm müügivõimalust. Njah, ühe nendest võib küll maha kriipsutada, saada 5 tunni eest 10 eurot on isegi minu jaoks kehv tulemus. Kuigi- kui oleksin need 5 tundi kodus istunud, poleks ma sedagi saanud. Nii et suhteline..

On detsember ja enamus valmistuvad juba jõuludeks. No kaubanduses on jõulud kestnud juba pea kaks kuud...lihtsalt nõme oli vaadata keset oktoobrit kuskil Jyskis vms vilkuvaid jõulutulesid ja päkapikkudega kruuse-linikuid-mida iganes veel. Ja see ongi kindlasti üks suurimaid põhjusi, miks mul seda õiget jõulutunnet ei tekigi kohe detsembri alguses. Teine põhjus muidugi on see, et mul pole peret- aga see on ju mu enda vaba valik. Minuga ei ole võimalik koos elada, jah olen egoist ja mis siis!? Ma ei pea tõestama end kellelegi suhte kaudu, ma saan ise hakkama. Kuigi...vahel võiks keegi olla, kes kallistaks, kuulaks, hooliks...keegi, kellega käsikäes jalutada mere ääres või istuda kamina ees või...tegelikult jah, kedagi ma vajan, aga mitte selleks et päevast- päeva koos olla.

Jõululaatade aeg on täies hoos. Kaks edukat on juba möödas, kolmas on ees. Nagu ma kord juba mainisin, siis saan ma tänu MTÜ-le osaleda esmakordselt Tallinna lauluväljaku jõulumaal. Ega ma just erilisi lootusi selle suhtes ei heieta, tundub et seal pigem lähevad ikka poolvääriskivid, kudumid ja talukaup- käsitöömesside külastaja muljed siis. Aga uus ja põnev väljakutse on see igatahes. Oot, mis ma just ütlesin- põnev väljakutse?! Mina- ja pean väljakutseid põnevaks...see on midagi uut viimase aasta jooksul. Kas hakkab midagi ometi muutuma? Kas hakkab muudetud raviskeem toimima? Või on mu elus mingi uus suur muutus tulemas?

Mis siis vahepealsesse aega veel mahtunud on? Plika käis külas, käisime ühise sõbra pool lauamänguõhtul, kus ma küll seekord kogu aeg kaotasin :D :D :D Käisin külas uutel sõpradel-  ma loodan, et võin neid juba sõpradeks nimetada. Me tundsime üksteist küll juba põgusalt varemgi, aga see külaskäik oli ausalt öeldes isegi natuke ...ootamatu ei saaks öelda, sest salajas ma seda ootasin juba ammu. Sain MTÜ-st uue tugiisiku- vedas seekord taas väga supertoreda inimesega. Remondimees MTÜ poolt käis korterit üle vaatamas ja hindamas, ausalt öeldes ta väga optimistlikult ei suhtunud mu korteri olukorda ja võimalusse soodaslt siin midagi ära teha. Aga põhiliselt ikka molutasin niisama...tuju oli ka enamasti kehvapoolne (no teadupoolest selline hall, rõske ja pime sügis on kõige jubedam aeg minu jaoks). Eriti, kui tundemaailmas mingi paras kaos on...aga sellest ma hetkel pikemalt ei räägi. Sest ma pean selle kõigepealt ise enda jaoks selgeks tegema ja üldse, vaatama mis edasi saab.

Seekord ma loodan, et enam nii pikka pausi ei tee! Endal oli ka vahepeal mõte, et  äkki ei kirjutaks enam üldse, aga samas..mulle meeldib kirjutada ja oma elust rääkida. Sest kahtlemata pole see päris tavaline 44 aastase naise elu..