Ma olen väga kohusetundlik, isegi ülearu ehk. Ja see tegelikult polegi alati hea... See tähendab ka seda ,et kui ma olen mingi lubaduse andnud kasvõi iseendale või midagi planeerinud, siis ma selle ka PEAN ära tegema. Ja kui mingil põhjusel ei õnnestu, siis ma tunnen, et lausa vihkan ennast. Eriti siis, kui põhjust tegelikult nagu polegi, lihtsalt ei suuda lubatut või planeeritut teha...
Juba mitmes päev planeerisin, et kui ilm on normaalsem, et siis lähen Nõmmele. Aga täna hommikul- ma lihtsalt ei tea, mis mul viga on, aga ma ei suutnud end kuidagi sundida toast välja ajama :( Istusin tükk aega vaadates oma ehteid, klõpsasin paar pilti ja tegin veel mõne käevõru - lootuses, et ka seekord annab ehete valmistamine mulle nagu tavaliselt energiat juurde- ei midagi.
Kas on see on liigne luksus minusuguses olukorras inimesele, kui ma lihtsalt ei teegi mõnel päeval midagi oma elujärje parandamiseks? Tegelikult midagi siiski teen ka- olen paar tundi töökuulutusi jälginud ja mõne cv saatnud. Muidugi kunagi ei tea, aga olen vist küll üle saja cv saatnud nii, et mulle pole suvatsetud isegi vastata. Minu arust on selline käitumine üsna nõme, saatku siis mingi salvestatud stampvastuski- et täname kandideerimast, aga seekord ei vedanud- vms.
Pildid uutest ehetest tulevad järgmises postituses! Sest ma ikka püüan neid täna veel juurde teha, ehk läheb enesetunne paremaks ja ma suudan end vähemalt lähimasse toidupoodi vedada ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar