teisipäev, 27. september 2016

Kohtumine blogilugejaga. Tartu muljed vol.2

Sain eelmise postituse all nahutada, et miks ma ei rääkinud sellest, kuidas läks mu kohtumine blogilugejaga :) No ei tahtnud jah postitust enam pikemaks venitada ja pealegi leidsin, et see ei haaku kohe kuidagi minu lapsepõlvemeenutustega. Mida sünnipaiga külastamine igal juhul kaasa toob, ükskõik kus see ka asub ja milline lapsepõlv olnud on.

Tagasi lapsepõlvemaalt, Supilinnast mööda jõeäärset alleed- vot see on Tartus mu lemmikkoht olnud vist küll juba ajast mil end mäletan- Turuhoone juurde jõudsin just täpsel ajal. Tegelikult oli mul algul tobe kahtlus (no kogemused jälle rääkisid minus ) ,et see blogilugeja ,kes küll nimetas end naisenimega, ei olegi üldse naine :D vaid keegi tutvuda sooviv ja oma arust jube kaval mees. Et lähme šašlõkki sööma jne. Sorry, M. ,aga mul tõesti olid alguses sellised tobedad mõtted- no eks omajagu on neid igasuguseid pimekohtinguid ka nähtud-kogetud-kuuldud.

Väga tore umbes ehk minuealine naine oli tegelikult. Selgus, et ta on jälginud mu tegemisi juba Perekooli esimestest teemadest peale. Loomulikult anonüümselt, olles kägu...nagu enamus ikka. Ja selgus loodetud tõsiasi, et siiski on veel keegi, kellele mu lugu pole mitte ilkumist väärt vaid kes tõesti saavad aru, et olukord lihtsalt ongi selline ääretult tobe. Otsi lahendusi kust tahad- ikka on nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Sest meie riigis lihtsalt on sellised huvitavad seadused ja ametkonnad, mis suudavad eelnevalt öeldu koheselt ära nullida või ümber pöörata. M. soovitas mul suhelda omavalitsusega- no muidugi, väga hea soovitus, aga ma ju teen seda niigi pidevalt. Ja Tallinn on veel selles mõttes huvitav linn, et igas linaosavalitsuses on omad seadusepunktid, mida järgida, mingi oma põhikiri vms.

Kuna šašlõkk on ikka enamasti selline ürituste juurde kuuluv toit ja kuskil pubis-kõrtsis grillpanni peal tehtul pole ikka seda õiget šašlõkimaitset tavaliselt- võin ka eksida muidugi, sest minu väljas söömas käimised piirduvad ehk korraga paari aasta jooksul ja need ka siis tavaliselt Hesburgeris või rikkam olles Peetri Pizzas- siis sai otsustatud Ristiisa Pubi kasuks. Asub lähedal ja M. teadis, et seal on normaalsed toidud ka üldsielt. Teadsin seda kohta juba ammu, kuid sees käisin esmakordselt. No kujundusel polnud vigagi, ajastutruu stiil ja pildid seintel. Muusika vist pidi ka nii ajastuga kokku käima, igatahes minu maitse see polnud- ei ole kunagi jazzi jms hinnanud. Aga õnneks oli see nii vaikne, et üldse ei häirinud ja läks nagu päris meelest ära. Teenindus oli väga viisakas ja söögid tõesti ülimaitsvad!

M. tegi kohe selgeks ,et ma telligu mis tahan, tema teeb välja. Õnneks oli seal hinnakiri küllaltki ühtlasel tasemel- alateadlikult hakkasin otsima muidugi kõige odavamat praadi, aga selgus, et samas hinnaklassis oli valik päris lai. No mida teab minusugune pubitoitudest- kõik ju nii huvitav ja raske valik :) Läksin suhteliselt "lollikindla" klassika peale- küüslaugukartul ja paneeritud sealiha koorekastmega. No võite muidugi naerda, et näe- anti võimalus midagi uut proovida, aga jobu valis ikka tavalise asja- aga ma tundsingi vist sel hetkel kõige tavalisema lihatoidu isu.

Söök oli super ja portsjon paras. No muidugi tellisin ma endale magustoiduks jäätisekokteili :), M. võttis samal ajal kohvi. Vauu, kui suur klaas seda kokteili oli! Ja muidugi ülihea...

Millest me vestlesime? No lühidalt öeldes- kõigest. Minu maailmavaatest, minu elukogemustest, minu diagnoosist... Ja oli super kuulda, et ta mõistis mind, ega pidanud mu juttu mingiks väljamõeldiseks ega õpitud abituseks. Seega- blogis jääb vist inimestele lugemise põhjal ikka hoopis teistsugune mulje, kui neil, kellega ma kohtunud olen. Huvitav, pean ennast küll üsna heaks oludekirjeldajaks, aga tundub, et tegelikult jõuab minu tõeline olemus inimesteni alles silmast silma kohtudes. Kusjuures, see mulle eriti ei meeldi...kas ikka hinnatakse siis inimest välimuse järgi?

Tartuskäik lõppeski siis sellega, et peale paari tundi Ristiisa pubis, viis M. mind autoga bussijaama- jube pikk maa muidugi oli ka :D, aga aitäh, Sulle M. selle ja väikese kingituse eest ,mis Sa mulle autos andsid. Meepurk kulub külmetuste perioodil vägagi ära ja üle hulga aja ma isegi avastasin, et mulle on hakanud Kalevi šokolaad maitsema- vahepeal ma vist olin selle maitse kas ära unustanud või siis oli mul saanud sellest kunagi parematel aegadel kõrini....

Bussisõidust suurt midagi ei mäleta, magasin nagu tavaliselt peaaegu Tallinnani välja. Kõht üle hulga aja ülimaitsvat toitu täis ja terve päev värskes õhus- no minusugusele supermagajale reiside ajal sellest piisas :)

Järgmise postituse teemat ma hetkel ei luba midagi kindlat. Kuigi mul on praegu üks eriline või mitte siis nii väga eriline- kuidas võtta- eluetapp, mida ma küll üldse ei oodanud ega soovinud, kuid ma olen ju ka kõigele vaatamata lihtsalt naine...ma ei tea, millal ja kas ma sellest kirjutan. Ma pean iseendas selgusele saama kõigepealt. Tean vaid üht, et elada ma tahan üksi, aga kas ma üldse mingit suhet tahan, seda ma ei tea ja ausalt öeldes, olen praegu väga suures segaduses ja ärevuses.

Aa, mõneti hea ka- saab mõtted vähemalt mõneks ajaks oma rahaprobleemidest kõrvale :D

21 kommentaari:

  1. Kuidas sul siis seekord õnnestus nii, et sul seda toiduallergiat ei tekkinudki kui menüüd vaatasid? :) Kas sa oma tollasest heast teenistusest, mille number algas 5-ga, oskasid ikka midagi säästa või oma külmkapi jääkambri soodushinnaga lihatooteid täis toppida? Saaksid omale seda paneeritud sealiha ka kodus lubada. Küüslauguga kartulitest rääkimata. Aga noh, kui sul praegu on juba lisarahakott kõrval, siis ju jälle tükk aega hooletut aega...:)
    Ära nüüd jälle seda kommentaari ära kustuta. Lihtsalt tekkis selline küsimus, et kas sa säästa oskad?

    VastaKustuta
  2. Ei, mul ei ole kedagi "lisarahakotti" kõrval! Ja ei hakkagi olema! Olen selles päris kindel!!!!
    No rahaliselt muidugi mul on praegu veel päris normaalne seis ja on liha ja säästetud kümnekas jne. Aga huvitaval kombel need ise tehtud toidud ikka ei ole kunagi nii maitsvad ,kui kuskil väljaspool kodu süües...
    No ja allergia tõttu ma valisingi päris kaua tegelikult, et mis võiks just see õige asi olla, mida ma seekord tahaksin... Valisin õigesti!

    VastaKustuta
  3. Kasuta maitseaineid. Toidutare.ee-st ja ka mujalt internetist leiad päris odavaid retsepte. Kokkamise kunst tuleb samuti kogemustega, kuid kodus söömine tuleb tunduvalt odavam kui väljas söömine või poest valmistoidu ostmine. Sel aastal on hea seenesaak, mine metsa. Saad talveks jäässe panna. Pohlad ka jõhvikad on head vitamiinipommid. Sul ju autoga mentor olemas, tegutse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei nimeta ennast kõige viletsamaks kokkajaks, aga tavaliselt tunduvad ikka mujal pakutavad toidud paremad, kui endatehtud. Ja olen kuulnud, et see on enamike inimeste puhul nii...
      Maitseaineid kasutan. Aga mis puutub külmutamisse, siis mul on imepisike sügavkülm- ühesõnaga vanemat tüüpi külmkapp ,kus sügavkülmaks on vaid üks väike sahtel. Ja sinna mahub ehk korraga max paar kilo liha ja paar pakki pelmeene vms.
      Keldrit ega sahvrit pole.
      Jõhvikapaiku ei tea, pohli ikka olen korjanud aegajalt ja toormoosiks teinud. Mis kahjuks tavalises külmkapis juba hakkavad riknema varsti...
      Seeni ei söö teisiti ,kui marineeritult. No kus ma neidki hoian selles väikeses külmikus...
      Ei, tänan muret tundmast muidugi, aga mul on juba nii pikka elukogemus taga, et ma ei vaja vist enam neid nõuandeid eriti. Hetkel lihtsalt on selline madalseis majanduslikult, küll ma kunagi saan paremale järjele ka!
      Ja ISE, mitte mingi suhte abiga! Sest seda ma sain ka varem, aga no muidugi, kui rasked ajad hakkasid ja suhe mingilmääral oli olemas, siis loomulikult toetusin ka sellele. Ja hiljem oli raskem majanduslikult...

      Kustuta
    2. Paljud inimesed korjavad seeni-marju müügiks. See on ju ka üks võimalus lisaraha teenimiseks. Alternatiiviks su ehetetegemisele.

      Kustuta
    3. "Jõhvikapaiku ei tea, pohli ikka olen korjanud aegajalt ja toormoosiks teinud. Mis kahjuks tavalises külmkapis juba hakkavad riknema varsti..."

      Sul seal allpool külmkapi pildil pole näha mingit moosipurki.:) Või võtad sa kõik toiduained enne välja, kui lugejatele pilti teed? Sellest moosist saad ju teha kiselli, mannavahtu, isegi pirukaid küpsetada, saia peale panna jne. Kuid ära hakka jälle mainima, et sa seda ei söö, hakkad kohe oksele.

      Kustuta
  4. Pall lüüakse tasapisi järjekordselt ühte ja samasse väravasse - "mulle ei ole nõuandeid vaja, mulle on RAHA vaja!" Kuid kas sa ikka tead, et psüühiliste erivajadustega inimestele on väga riskantne raha annetada, sest see raha kaob neil nagu mutiauku, seda enam et nad ei soovi kuulda (säästu) nõuandeid, pirtsutavad toiduga ning iga väiksemalegi lisaliigutusele on neil kohene "ei" vastus olemas.

    VastaKustuta
  5. Nagu mul muud teha pole, kui sinu blogi lugeda ja sinu virisemist lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haa, kuidagi jube kähku ilmusid kohale küll, kui ma su ära tundsin :)

      Kustuta
    2. Aga ei olnud jh mina. Lihtsalt meie blogide "ühised lugejad" saatsid mulle selle lingi, kus sa olid küsinud, et kas Elve sina v?

      Kustuta
  6. Enne annetan ma Elvele kui sulle. Ma tean päris palju inimesi kellel on meeleolu häired ja nad on isegi sügavas depressioonis endalt elu üritanud võtta, aga kõigil neil on pered ja käivad tööl.

    VastaKustuta
  7. Las saab ka Elve omale päris oma kodu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mis see minu asi on, et seda siia kirjutada?

      Kustuta
  8. Eks igaüks teab ise kellele annetada, mina ütlen ära, et mina ei maksa kellegi suitsetamist kinni. Kui jõuad tõmmata siis pead ka ise jõudma osta suitsu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen ma kunagi su käest suitsuraha küsinud või?

      Kustuta
    2. Ah niikuinii kulub sul seda raha suitsu peale ja nii haige kui sa oma sõnade järgi oled, siis suits parandab kindlasti tervist. Ja ära tule mulle ajama, et kohe parem hakkab kui haigus välja lööb ja ühe suitsu ära tõmbad. Sama hästi alkoholik selgitab ka et kui joob on kohe parem olla.

      Kustuta
  9. Mul tõuseb kops yle maksa kui neid vinguvaid kommentaare loen, kui inimene tahab ja leiab vahendeid suitsetamiseks, siis las ta teeb seda. Teeb ta ju enda kõhu ja heaolu arvelt. Miski rõõm ( temal see suitsetamine) peab ju meil kõigil olema. Pole teiste asi seda nyyd kommenteerida. Teen ettepaneku, et kellele yldse ei meeldi blogija eluolu ja kirjutised, valivad mõne muu blogi või väljundi enda elus, kus saab viriseda ja vinguda. Punkt.

    VastaKustuta
  10. Igalühel on õigus oma arvamusele. See on avalik blogi ja tuleb arvestada sellega, et kommeteerida võivad kõik. Nii palju kui on lugejaid, täpselt sama palju on ka erinevaid inimesi ja ka erinevaid arvamusi. Sellega peab arvestama, et inimesi on igasuguseid kellel on erinevad arvamused. Ja mina olen öelnud, et mina ei anneta suitsetajale mingu tal seda raha suitsu ükskõik kui palju. See kuidas ta muidu elu elab see on Raili enda teha, mina ei hakka ette heitma talle midagi see on tema enda elu. Ma isegi ei hetnud ette, et ta suitsetab vaid ma ütlesin, mina ei anneta suitsetajale. See oli minu arvamus. Ise teab mis teeb.

    VastaKustuta
  11. Õpi nautima halba ilma, järjekordi, ummikuid, probleeme, kõike negatiivset. Selline natuke masohhistlik lähenemine vähehaaval teeb taeva selgeks sinu maailma kohal. Sa pead mõtlema ainult sellest, missugust kasu toob sulle üks või teine ebaõnnestunud juhtum. Aga nii see ka on – hakkad ise selles mitmeid kordi veenduma.
    Kõige raskem – osata oodata, säilitades seejuures olukorra peremehe rahulikkuse.
    Olles rahuolematu millegi üle või olles pahane kellegi peale- edastad sina maailma peeglisse inetu pildi ja saad vastu vastava peegelduse reaalsuses.
    Olla selline nagu sa oled – see tähendab võtta ennast kõigi oma puudustega. Lastes kellegil olla selline nagu ta on – tähendab võtta temalt ära enda ootused. Selle tulemusena, kui keegi tahab midagi, mida teine ei aktsepteeri, seletamatul kombel laheneb iseenesest
    Ime juhtub ainult sellisel juhul, kui sina lõhud harjunud stereotüübid ja hakkad mõtlema mitte vahenditest, midagi saavutada vaid eesmärgist endast.
    Kui sina järjekindlalt ja pidevalt keerutad oma filmi oma mõtetes ja sammud eesmärkide poole, siis reaalsus varem või hiljem tuleb vastavalt sellega. Mitte ainult sina ei sõltu reaalsusest vaid ka reaalsus sõltub sinust. Küsimus on selles, kelle käes on Initsiatiiv.
    See, mida sina ei pea kunagi tegema – on mitte pettuma oma elus. Sina ei tohi mõeldagi, et see ei õnnestunud! Mitte kunagi ei tohi nii mõelda! Selles elus ei toimu midagi niisama. Ja kõik alles algab – igal ajal, igasugustes tingimustes ja asjaoludes.

    VastaKustuta