kolmapäev, 7. september 2016

Raske mõista, kerge hukka mõista...

Teadsin, et pean mingi aeg selle postituse tegema sest esiteks kindlasti on paljud blogilugejad lugenud ka mu raamatut, mis 2006 aasta, ühe taaskord segase eluperioodi lõpul ilmus. Ja teiseks, kindlasti leidub ka lihtsalt neid inimesi, kes on selle teemaga üht või teistpidi kokku puutunud, ning kuna liikvel on kümneid (kui mitte sadu) valearusaamu, siis pidasin ma vajalikuks rääkida kuidas asjad tegelikult olid ja miks nii läks, nagu läks.

Emotsionaalselt on selle kirja panek mulle kahel põhjusel väga raske. Esiteks just need valearusaamad ja "rongaema" tiitel. Teiseks aga seetõttu, et sellest postitusest ei sõltu mitte ainult minu, vaid ka ühe nüüdseks juba 19 aastase tudengineiu elu. Nii et palun kommentaatoritelt nii enda kui tema nimel diskreetsust ja kui keegi kuskil midagi liiga isiklikku ütleb, siis see kommentaar lihtsalt eemaldatakse. Nimetan seda inimest, kelle senisest elust nüüd palju juttu tuleb lihtsalt Plikaks.

Alguse sai kõik 26 mail 1996, kui oli just eelmisel päeval olnud minu sünnipäeva ja mina ,nagu ikka ainukese kaine inimesena ,koristasin peojääke ja pesin nõusid . Olime oma sõbrannadega (väga toredad tüdrukud, aga ühe suure probleemiga- alkohol- juba mitu nädalat maal nende tuttavte juures, sest teadupoolest olid mul kodus suhted isaga äärmiselt kehvad (kunagi varem ma seda ka mainisin) ja ma tahtsin sealt niipalju kui võimalik eemal olla.

Hoovi sõitis hall Opel. Autost väljusid U. (kes mulle siis väga meeldis) ja täiesti võõras noormees. Nad kutsusid mind maakonna teise otsa kellegi tuttava sünnipäevale ja ma polnud vastu. Oleks ma siis vaid teadnud... Nad kumbki ei tuikunud, ega ajanud ka mingit eriti lolli juttu ja ma istusingi autosse.

Õige pea peale sõidu alustamist taipasin ,et see polnud hea mõte. Esiistmel käis käest kätte liitrine viinapudel ja kiirus kasvas kruusatee jaoks liiga suureks. Palusin peatuda, kuid juht küll aeglustas mingiks ajaks sõitu ja U. rahustas, et tegemist on vana rallisõitjaga, nii et olgu ma mureta. Vana rallisõitja või mitte ,aga see pilt on mul eluaeg silme ees: lauge kurv metsvahelisel asfaltteel, kiirus 140, puu... ja vaikus.

See vaikus võis kesta küll vaid mõne hetke, kuid tundus nagu oleks ikka olnud ilmatu aeg möödas kui ma silmad avasin. Nina oli verine, jalal valutav haav ja kole külm oli. Esiistmetel istujad olid näoli armatuurlaual, nii et ma vist karjusin päris kõvasti. Siis tõstis autojuht pea- tal polnud ühtegi kriimugi ja vandus ropult oma auto pärast, siis toibus U.- temal oli vist natuke huul katki ja kerge uimasus.

Mul hakkas halb. Ma tundsin, et pean autost välja saama. Üks tagumine uks oli kinni kiilunud, teisest pääsesin välja. Ma ei mäleta järgnevat eriti. Kuulsin kuskilt nagu läbi udu juttu, et auto peab kähku kellegi juurde parandusse saama ja et kähku peab tegema, enne kui "mendid" tulevad. Tahtsin küsida "aga mina? kas ma ei vaja mitte arsti?" ,kuid ei saanud sõnagi suust.

Tükk tühja maad ja järgmine mälupilt tuleb sellest, kuidas me kõndisime kolmekesi mingi minu jaoks täiesti tundmatu asula suurte majade vahel ringi.. Oli pime, mul oli külm, jalg valutas... kuid meestel oli meeles vaid see, et - oh selles majas on alati napsu! Kui ma oleks teadnud kasvõi umbkaudugi kus ma olen, siis oleksin ma asunud linna suunas hääletama- kuigi kahtlane ,kas mind sellise verisena ja lonkavana oleks keegi auto peale võtnud- 90-ndatel olid teistsugused eluvaated ja suhtumised.

Edasine jutt läheks pikaks ja ei oleks ka eriti oluline. Kui vaid, et õhku võib jääda küsimus- miks ma ei lahkunud? Aga kuhu ma oleksin pidanud minema, kui kogu aeg anti lubadusi ,et auto saab paari tunni pärast korda ja nii me veetsimegi öö mingis punkris, kus teised köögis viina jõid ja mina kussutasin ,ise šokis ja väsinud olevana korteriperenaise paarikuist beebit. Järgmisel hommikul selgus, et meestel polnud üldse autoga kiiret, kiire oli vaid jõuda esimesse külapoodi ja siis teatasid nad, et ei tea ka ise kuspool maantee on. Nende olekust muidugi võis seda uskuda ka ,et nad enam ei teadnud. Ja mina olin terve päeva oma valutava jalaga, näljasena, magamata nendega koos mööda võõrast alevikku kolanud, uskudes, et kohe-kohe tuleb päästev kõne (autoomanikul oli juba siis mobiil), et saame minema. Kuid juba saabus hilisõhtu...

Läksime lihtsalt ühe suvalise maja juurde ja  rääkisime pererahvale juhtunud avariist ja sellest ,et pole kuskile minna. Perenaine nägi mind ja lõi käsi kokku- appikene, see tüdruk vajab ju arsti! Aga autojuht ütles, et on ju purjus ega taha pahandusi ...

Perenaine vaatas mu veritseva jala üle ja leidis ,et luumurdu küll pole aga võibolla on kas tugev põrutus või väike mõra. Ta sidus mu jala kinni ja siis sain ma eelmisest hommikust alates esimest korda süüa- ega siis meestel külapoest minu jaoks kasvõi šokolaadi ostmiseks raha ei jätkunud

Öömaja oli sauna eesruumis, kus oli kaks voodit ja üks madrats. Ma vajusin kohe esimesele voodile ja uinusin silmapilkselt... Ärkasin aga millegi vale asja peale- keegi kasutas minu une- ja šokisegast olukorda lihtlabaselt ära ja kui ma sellest aru sain, siis oli juba hilja.... U. oli hiilinud minu kõrvale ja mind põhimõtteliselt vägistanud selja tagant.

Oli juba varahommik ja ma läksin nuttes majarahva juurde öeldes, et ma tahan koju sest mul on jalg nii valus. Peremees hea inimene, viiski mind linna... pärast paaritunnist uinakut aga hääletsin ma taas maale "närve puhkama"

Kuu aega hiljem jaanipäeva paiku hakkasin tundma vastumeelsust suitsu vastu. Ma ei tahtnud enam olla ka ruumis ,kus suitsetati. Läksin koju ja tundsin üha selgemalt, et midagi on valesti. Läksin arsti juurrde ja sain teada, et olen umbes 7 nädalat rase. Vastava tõendiga sõitsin siis maale U. juurde, et arutada mis edasi saab. Aga U. hakkas ajama täiesti absurdset juttu- laps pidavat olema mu ekspeika oma ,kellega me juba mingi pool aastat lahus olime. Nojah...

Ehkki mul mingit emainstinkti polnud- tegelikult nii varases staadiumis küllaltki tavaline asi ju- siis lapsed ja nende eest hoolitsemine mulle meeldisid. Ja kui poleks olnud ka iiveldustunnet igasugu pagariäridest ning kohvikutest möödumisel- hahaa, mina, tohutu saiakeste sööja, ei talunud nüüd enam nende lõhnagi :D- polnud midagi teistmoodi. Sain veel tuttavaks ühe kena noormehega, kes muidugi sai aru minu olukorrast ja nõustus lapse omaks tunnistama. Ning tahtis abielluda. Oleks ma siis vaid teadnud, et see oli poisi ja tema suguvõsa plaan nooruk sõjaväest ära päästa!

Sünnitus oli väga raske. Kuna mul tegelikult oli juba ärevushäire koos sellega kaasnevate lihaspingete ja lõdvestumisvõimatuse ja krampidega, siis kaaluti mingi hetk isegi keisrilõike võimalust. Sain küll epiduraali, kuid see ei mõjunud mulle absoluutselt. Lisaks oli seal üks jube õela suhtumisega ämmaemand ja ma polnud ka sõnadega kitsi, nii et 12 tundi täielikku õudust.

Plika sündis apgari hindega 9. Aga ma olin pettunud endas, pettunud, et ma ei tundnud ikka veel mitte midagi. Kogu raseduse aja olin ma vaikselt lootnud, et ehk juhtub ka minul nii, nagu väga paljudel naistel- et emainstinkt tekib alles last nähes. Aga ma küll hoidsin väikest oma kõhul ja vaatasin teda, kuid olin tundetu..

Rinnaga toitmine ei õnnestunud. Ja olin väga väsinud. Päeval oli laps minu juures, kus ma hoolitsesin tema eest nagu vaja, ööseks viidi ta õdede hoole alla. Raske sünnituse järgselt olin haiglas 5 päeva ja lootsin kogu aeg, et midagi mu tundemaailmas muutub, kuid mitte. Plika oli rahulik laps ja ma hooldasin teda meelsasti, kuid see oli sama tunne, mis varem lapsehoidjana töötades oma hoolealuste vastu...

Kodus olid ees ootamas siis mu vanemad ja G. , kellega meil olid juba abieluavaldusedki sisse viidud. Tegelikult olime Võrru esialgu tagasi tulnud vaid selleks, et ma tahtsin seal sünnitatada- muidu me elasime Pärnus G. sugulaste juures. Siis aga otsustasime siiski paikseks jääda. Ma lootsin ikka emainstinkti tekkimist, hoolitsesin lapse eest ja olin pealtnäha väga uhke noor ema, kuid ma tundsin end kuidagi valesti...

G. suutis umbes poolteist kuud peale Plika sündi mu isaga tülli keerata- no see polnud muidui eriti raske ka- ja nii me siis ühel kevadisel varahommikul läksimegi esimese Karksisse viiva bussi peale. Kui mõelda seda minekut... lapsevanker koos seal magava beebiga, all pakiraamil lapsevann täis topitud kilekotte, G. tassis käes lahtivõetud lapsevoodit... see võinuks alles olla vaatepilt ja jutuaine, kui keegi sel ajal Võrus üleval oleks olnud

Karksis peatusime paar päeva G. sõbra pere juures. Magamisest polnud juttugi, sest kuigi Plika oli harjutatud mul juba algusest peale kindla režiimiga sööma ja magama, siis võõrustajate pool aastat vanem poeg leidis just, et öö on parim aeg voodis end püsti ajada ja kilkama hakata. Loomulikult ärkas selle peale väiksem üles ja kogu 1- toalise korteri unerahu oli häiritud.

Need sõbrad leidsid meile siis korteri Mõisakülasse. Tegelikult oli seal vist mängus ka G. ema käsi, kes elas samuti Mõisakülas kuid paar kilomeetrit kaugemal. Meie korter asus viimases raudteeäärses barakkis, seal oli küll külm vesi sees, aga mingeid muid mugavusi mitte. Liskas veel pime (otse maja vastas teiselpool kitsast teed oli pikk kuuride rida) ja varakevadel porine asukoht, lähim pood kahe kilomeetri kaugusel, lähim telefon umbes sama kaugel aga teises suunas... ja mina veel sünnitusest toibumata, poolnälginud- sest G. ei teinud esialgu katsetki tööle minna- kas oli see, siis minu depressiooni algpõhjus või mitte, aga paremaks see mu olukorda ei teinud kohe kindlasti.

G. läks Pärnusse sugulase juurde tööle. Ah ja, vahepeal me olime käinud tema sugulase soomlasest boyfriendi Toyota kaubikuga Võru abiellumas! Pulmareisiks sõit kaubiku tagaosas Võrust Pärnusse, esiistmel G. sugulane paarikuist Plikat süles hoidmas. Abiellumist tõestas vaid paber ja kuldne sõrmus. Viimasest aga sai juba paar nädalat peale "pulmi" , kui G. Pärnus oli esimese palgaga lihtsalt "üle lastud" (nagu ta väitis) 100 krooni, mille eest ostsin kolm pakki piimapulbrit lapsele ja paki suitsu endale- jah olin hakanud uuesti suitsetama, sest see tõesti mõjus mulle rahustavalt.

Jõin mitu päeva ainult kummeliteed. Siis sai kummelgi otsa...jäi vaid vesi. Lapsesöögist oli järel viimased pool pakki... Läksin ämma käest abi küsima, kuid mind saadeti pikalt. Paar suitsu vist anti ainult...

Kõigest hoolimata oli laps alati puhas ja kuiv, kõht täis ja teraselt ümbrust uudistav beebi. Ise olin söömata juba mitmes päev, aga kuskilt ma sain mingi jõu... ehk oleks tekkinudki niimoodi aegupidi ka emainstinkt, aga mu tervis ütles lõpikult üles...

Kuskilt oli Plika saanud kõhuviiruse. No see oli selle kevade teema Mõisakülas... Ja just siis, kui ma tundsin, et hakkan väsima ja otsustasin taaskord minna ämma paluma, ei maganud laps enam terve öö ja hommikul oli näha, et tal on kõhuga midagi valesti Ta ei söönud ka enam... Ma jooksin läbi porimülkaks muutunud raudteeäärse tänava Mõisaküla Hooldekoduni, kus asus lähim telefon. Kuidas ma sinna jõudsin, ei tea. Kuidas ma suutsin selgeks teha, et vaja on kiirabi ja mitte ainult mulle, seda ma ka ei tea. Mäletan ,et kiirabiautoga sõitsime mööda barakkide tänavat, iga maja juures seisma jäädes ja kuulatedes, kust kostab lapse nuttu. Ma ei mäletanud enam, kus ma elan!!!

Õigesse kohta saabununa polnud pikka juttu- laps tilgutite alla vedelikupuudusest ja mina haiglasse kaasa. Minust aga polnud seal mingit kasu, ma vaid värisesin ega suutnud rääkida ega liikuda. Midagi kuskilt meenub, et kuulsin kui läbi udu, et lapsega on korras, see on lihtsalt viirus ja ta vajab turgutamist ja vajusin põrandale magama. Alles siis taipasid arstid, et ma vajan kõigepealt paari suutäit süüa ja siis rahulikku und. Kuid ärgates ma endiselt ei rääkinud ega liikunud. Põhjust nagu ei olnud, igaks juhuks sõidutati mind kiirabiga Viljandi haigla teise osakonda paar kilomeetrit eemal. Seal vaadati mind üle, ma suutsin läbi värinate juba rääkida ja ma rääkisin kõigest mis viimastel kuudel juhtunud oli. Ning siis ütles arst mulle" Sellisena ei ole teist ei endale ega lapsele kasu! Teie olukord on kriitiline ja nüüd otsustage, kas lähete otsekohe kiirabiga koju ja jätate lapse arstide hoole alla, või jääte siia osakonda"

Jämejala haiglasse jäämine mind hirmutas. Seega lasin ma end kiirabil koju sõidutada. Kusjuures kiirabi personal oli veel nii hoolitsev- nad ostsid mulle leiba, vorsti, kohvi ja andsid ka 5 krooni... Nädal aega ma siis puhkasin, helistasin algul iga päev haiglasse, kui lõpuks ütles üks arstidest- puhake ja ärge muretsege mitte millegi pärast.

Nädala pärast pidin sõitma Jämejalasse arsti juurde, et ta saaks vaadata minu psüühilise oleku üle... Hääletasin sinna ja arst vaatas mulle otsa ning lausus "Laps saaks täna haiglast välja, aga parem oleks, kui ta saaks mõni aegki olla kellegi vanavanema või sugulase juures, või hoiame teda haiglas edasi, aga see siis juba maksaks" Mul tuli esimese variandina pähe -Võru...

Paar telefonikõnet ja järgmisel päeval tulid mu ema ning poolvend Võrust Viljandi haiglasse lapsele järgi. Mina panin niikaua kõik ta asjad kokku ja siis nad läksidki. Ma ei mäleta, mida ma siis tundsin, aga see oli pigem vist mingi kergendus- jah, lapsel on tõesti parem enam-vähem tervete vanavanemate, kui vaevu jalul püsiva minu juures.

Sain Mõisakülas kaltsukasse tööle. G. oli juba teatanud, et tema tagasi ei tule ja kuna mul polnud raha Võrru sõiduks ning üürivõlg oli ka tekkinud, siis töötasin pea aasta seal, kuni poe pankrotti minekuni. Siis sõitsin Võrru, lootuses hakata korralikku pereelu elama ja last ise kasvatama, aga aasta oli möödas ja tekkimata jäänud tundeid ikka ei tekkinud. Lisaks olid juba tekkinud kasvatuslikud erinevused ja ma aegamööda leppisin sellega, et mul on lihtsalt väike õde.

VAHELEPÕIGE- on vägagi reaalne, et tunded oleksid siiski tekkinud, kui ma olen kohe peale lapse sündi saanud hakata elama rahulikku ja stabiilset pereelu, aga ma polnud ju veel harjudagi jõudnud uue elukorraldusega ega toibunud rängast sünnituskogemusest, kui ees ootasid mitmetunnised bussisõidud, kolimised, nälg, üksindus ja selle loogilise jätkuna vaimne kokkuvarisemine.

Võrus sain ma tööle linnalähedasse maapoodi. Kuna kodused suhted olid pingelised (teadagi kellega ma seal mitte kuidagi ühist keelt ei leidnud! ) ,siis asusin elama ühe kohaliku mehe juurde. Paari aasta pärast suleti külapood euronõuetele mittevastavuse tõttu ja ma jäin töötuks. Koju minna ma ei tahtnud, minu vähesed kodusolemised lõppesid sealse pingelise õhkkonna tõttu enamasti minu paanikahoo ning kiirabi kutsumisega- ja kõike seda nägi pealt ju ka paariaastane laps.  Selge see, et otsisin taas võimaluse lahkuda... ja kuna mul polnud endalgi normaalset kohta kuhu minna, siis last ma mingisse suvalisse urkasse kaasa ei võtnud.

Sel perioodil jäi mu ema leseks. Alguses mõtlesin, et nüüd pöördun koju tagasi, aga tegelikult polnud pinged sugugi kadunud. Õli valas tulle naabrite suhtumine ja ma tundsin lausa juba füüsiliste sümptomitega, et mu psüühiline tervis vajas keskkonnamuutust. Ma ei hakanud ema traumeerima, et jätaksin ta täiesti üksi, ilma ka lapsest ,keda ta kolmekuusest peale kasvatanud oli. Ja ma läksin taas... esialgu Tartusse, seat edasi Järvamaale jne.

Elu kulges tõusude ja mõõnadega- kolimised, suhted koduleidmise eesmärgil, töökoha vahetused ja siis pikem stabiilsuse periood, kui olin saanud pideva sissetuleku invaliidsuspensioni näol- lõpuks ometi ma tunnistasin ka endale, et minu ebastabiilsed tujud ja seletamatud ärevushood ja pidev pingetunne, ei möödu iseenesest- nagu ma kogu aeg naiivselt lootsin. Selleks ajaks aga oli Plika juba koolilaps, tal oli välja kujunenud oma tutvusringkond, ta oli harjunud Mammaga (nagu ta nimetas mu ema) elama ja ma ei hakanud enam vahele sekkuma. Teadsin oma kogemustest väga hästi, kuidas mõjub õrnas eas lapsele elukohamuutus ja Võrru tagasi ma ei tahtnud ise enam mingil juhul minna. Esiteks paelus mind juba siis väljavaade Tallinnasse tulekust, teiseks olid Võrus tekkinud minu kohta igasugused kuulujutud ja et säästa kogu pere närve, siis ma küll käisin seal päris tihti, Plikaga saime väga hästi läbi- nagu õed- kuigi ma arvan, et Võru taolises väikelinnas polnud enam isegi tema jaoks saladus kes ma  tegelikult olin.

Vanemlikest õigustest olin juba aastaid varem loobunud. Sest muidu poleks nad saanud asenduspere toetusi riigilt, ega ka kohalikult omavalitsuselt. G.-st olin lahutatud, aga see mees maksis rahulikult tegelikult täitsa võõrale lapsele elatisraha. Ka minult mõisteti see välja, kuid vahel on ametnikud ka inimesed ja asjaajamiste tulemusena ma sain olukorra niikaugele, et kui võimalik ,maksin, kui mitte...siis . Omalt poolt loomulikult pidin andma kohtule (ega need asjad käisid ju kõik ikka kohtu kaudu, isegi kui vabatahtlikkuse alusel !) ka kirjaliku lubaduse, et ei hakka ootama Plikalt kunagi materiaalset tuge. Et kui ta tahab, siis aitab ,aga minul pole õigust midagi nõuda.

Nüüd on Plika esimest aastat üliõpilane. Esialgsete plaanide järgi peaks temast saama loodusainete õpetaja... Ja me suhtleme endiselt praktiliselt iga päev- küll helistame, küll vahetame fb-s kirju (aa, ja selle postituse ma saadan ka kõigepealt talle "modereerimiseks", et kas ma talle millegagi siin liiga pole teinud vms :D ) Ja, ka Soomes käisime koos temaga- see siis vastus ühele kommentaariumis küsijale! Kõik Võrus toimunud grillimised, maakonnas toimuvad laadad (kus osalustasud mul müüjana osalemiseks mingit võimalust ei jäta)- kõik me teeme ühiselt. Nagu õed kunagi...

On keeruline panna 20 aastat ajalugu ühte postitusse, aga ma sain sellega hakkama! Kes korraga lugeda ei viitsi, tehku vahepeal kohvi ja mõned võileivad või tegelegu lihtsalt pakilisemate asjadega. Aga ma ei tahtnud seda teemat ka kuidagi "jupitada", sest ausalt öeldes- ka endal sai kergem, et ma vähemalt PÜÜDSIN  selgitada, miks kõik on nii läinud. Ja kas ikka "rongaema" on õige tiitel naisele, kes tegelikult tegi otsuseid mõeldes oma lapse heaolule ja stabiilselt, turvalisele kasvukeskonnale?








4 kommentaari:

  1. Kurvad kogemused sul, aga ega sellepärast ei tasu küll kogu maailma süüdistada ja teiste soovituste peale pahandada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ma nüüd terve maailma peale vihane olla ei jaksakski :D Soovituste peale ma üldjuhul ei pahanda ka, aga no kui ma ikka olen juba kunagi eelnevalt kirjutanud, miks üks või teine asi ei tule minu puhul kõne allagi ja kui keegi siis ikka järjepidevalt seda soovitab... no ma arvan, et sellisel juhul pahandaks vist küll enamik inimesi!

      Kustuta
  2. Tore, et tütrega ikka suhtelete. Tal võib kindlasti päris raske see olla, aga samas väga mõistlik, et ta suudab ikkagi suhelda sinuga hoolimata, et sa pole teda kasvatanud. Kindlasti oli õige otsus ta oma emale jätta kasvatada.

    VastaKustuta
  3. sattusin su peale juhuslikult aga jah..arvasin et G kadus su elust juba varem..no mis seal ikka..kena et plikaga läbi käid ja täiesti uskumatu et ta on juba 19. Minu meelest oli see köik allas eile :D

    VastaKustuta