esmaspäev, 24. oktoober 2016

Ei saa minust maainimest! Ehk rõõm igapäevastest mugavustest...

Sel nädalavahetusel murdsin end täielikult rutiinist välja- mind kutsuti maale. Kõhklesin küll pisut, sest kutsujaks oli seesama mees, kellega ...no ütleme, et on rohkem kui sõprus aga vähem kui kooselu. Ehk siis suhe visiitsuhtena pikkade telefoni-ja netivestluste, umbes kord nädalas paaripäevaste kohtumiste ja teadmisega, et oleme teineteisel olemas.

Kahjuks on ka temal probleeme alkoholiga. Jah, ma ei tea, ma ei saa aru, miks- aga mul pole kunagi olnud suhet mehega, kellel neid pole. Millegipärast olen ma "joodikumagnet", kuigi ise pole kunagi tundnud mingit huvi ega vajadust alkoholi suhtes. Viimati võtsin paar pudelit õlut selle aasta kevadel... Ja kangemaid jooke ma pole kunagi võtnud- no vbolla paarkümmend aastat tagasi oli ka selliseid aegu, kus ma ikka pitsi õhtu jooksul võtsin ka, samal ajal ,kui teised hävitasid mitu liitrit viina.

No reedel ta siis helistas mulle ja kutsus enda juurde. Küsisin, kas ta on ikka selles täiesti kindel, sest sain aru, et ta oli järjekordselt... no mitte eriti kaine. Ta ütles, et on. Etteruttavalt võin öelda, et ta võib küll purjus olla, aga ta suudab loogiliselt mõelda ja oma otsuste või tegude eest vastutada. Üllatav, aga nii see praegu vähemalt tundub ka... Muidugi ma kõhklesin veel bussis linnast välja sõites, et kas teen õigesti või mitte, varuplaan oli muidugi ka olemas- sõita järgmise bussiga (liiklus seal päris tihe) tagasi, kui selgub, et tegelikult mind ei oodatagi .

Aga tegelikult oli ta koos oma sõbraga mul vastas. Ja esimene käik oli siis, nagu maameestel kahjuks ikka kombeks suuremalt jaolt on, poodi. Minult küsiti, mida ma tahan- ma ei pidanudki ise vastama, seda tegi mu kutsuja ise- ja siis läksime ühe teise sõbra poole. Huvitav, joodikud olid nad küll, aga ükski käidud kohtadest ei kannataks välja määratlust "punker". Steriilset puhtust muidugi polnud, aga räpasust jms kaugeltki mitte.

Üle aastate esmakordselt ei tundnud ma ennast joodikute (no tahaks öelda viisakamalt, aga see siiski on karm tõsiasi) seltskonnas ebamugavalt. Ärevus, mis oli tekkinud aastate eest, mil purjus elukaaslane mind lõi (esimene sedatüüpi juhtum elus, nii uskumatu, kui ka poleks kõigi mu kooselude jooksul) oli praktiliselt kadunud. Kuigi oli kohe selge, et ma võin nii paari päeva jooksul tund-paar seda taluda, kuid see pole minu koht. Õnneks on mu kutsujal kombeks alati peale piisavat joomist (tema mõistes piisavat, ehk siis ikka päris purjus olles) koju minna. Ja me läksimegi.

Ta elab koos vanaemaga. Tüüpiline silikaatvoodriga maamaja külateede ristumiskohas, asulakeskusest ehk kilomeetri kaugusel..Suur aed täis lillepeenraid ja õunapuid, saun ja abihooned. Aeg oleks seal justkui paarkümmend aastat tagasi seisma jäänud... selline mõnus rahu oli kohe esimesel hetkel sinna sattudes. Kuna vanaema, ehk siis mina hakkasin teda koheselt "memmeks" hüüdma, ei tarbi grammigi alkoholi, siis oli maja ka seestpoolt hubaselt korras. Kindlasti oleks enamusele lausa unistuste maakodu selline, kuid mina mõistsin kohe, et ei, see pole minu jaoks.

Soojustamata välikäimla ja dušinurga puudumine, nõudepesu külma veega või siis keedetud veega kausis, ahiküte ja värsketest juurviljadest söögitegemine... Jah, ma võisin seda kõike paar päeva kannatada, kuid kui ma pühapäeva hommikul koju jõudsin ja soojaveekraani lahti keerasin... vot seda tunnet ei oska ma kirjeldadagi. Uskumatu, kuidas võib sellistest lihtsatest asjadest nii palju rõõmu olla! Pesta ennast ja toidunõusid sooja veega, tualetis vett tõmmata, vaadata oma tuba, kus küll ei valitse mingi ülisteriilne puhtus (jajah, olen natuke laisavõitu ka vahest :D) aga siiski on asjad enamasti kappides, mitte suvaliselt toolileenil ja  nähtavate kulumisjälgedega asjadele kohta ei leidu... alles siis ma tundsin esmakordselt oma korteris KODU tunnet. Esmakordselt, kuigi olen siin elanud juba poolteist aastat...

Jah, maal on ilus, memmega saan hästi läbi, I. hoiab mind väga, sain hakkama ka värskest mitte sügavkülmutatud toorainest toidutegemisega gaasipliidil- mul on alati olnud kiiks ,et mina pean elama kohas kus on el. pliit, kardan vist natuke lahtist tuld siseruumis- aga ma tundsin juba järgmise päeva õhtul et olen väsinud. Ja igatsesin sooja duši alla, kuigi kodus olles ma sageli üritan sinna minemist niiakaua edasi lükata, kui võimalik :D.

Ka laupäeva hommik algas tegelikult ju täitsa maapiirkondadele tavaliselt- kella kümneks poe juurde kogunemisega. Jälle mõned kaheliitrised õlled, jälle kuskile sõbra poole, siis tuli keegi veel viinaga... nojah, paarkümmend aastat tagasi kui mina külapoes töötasin käis kõik täpselt samamoodi. Paari tunni pärast oli I. jälle parajas staadiumis, et koju minna. Nagu ikka sai ta memme käest noomida, aga mina olen võtnud sellise seisukoha- kuna meil pole plaaniski koos elama hakata, liiga suured individualistid oleme mõlemad, siis ma ei hakka ka mingeid piiranguid ja ettekirjutusi tegema- ja ütlesin seda ka hiljem memmele. Tema imestas, et tänapäeval on veel olemas selliseid naisi, kes lepivad nii vähesega ja ei püüagi teist inimest muutma hakata. Vastasin, et olen sellest aru saanud juba ammu: inimest on võimalik muuta ainult siis,kui ta ise juba tahab ennast muuta ja seda proovib...

Pühapäeva hommikul saatis I. mind bussi peale. Ja läks küll siis koju tagasi, kuid paar tundi hiljem mulle helistades oli ta juba kuskil mujal Ehk siis järjekordse sõbra pool... Nojah, vaba inimene vabal maal, teeb mis tahab! Kurb muidugi, aga jah, ma ei hakka "kurja naist" mängima. Ma võtan teda sellisena nagu ta on, ja kui ükskord saab kõrini või saab ta mingi lollusega hakkama, eks ma siis otsustan edasi, mis temaga teha!

Ja lõpetuseks- sellel nädalal ma ootan veel endiselt annetusi oma poe avamiseks, aga hakkan juba vaikselt leppime ka olukorraga, et kui ikka ise ennast aidata ei saa, siis keegi teine ka ei aita. Ootaksin tegelikult vastukaja inimeselt, kes Brigita kontole kandis 100 eurot- kas ta soovib, ma kannaks selle talle järgmisel nädalal tagasi- juhul kui ma tõesti ei juhtu imet ja ma poe avamiseks raha kokku ei saa... Tänan kõiki neid, kes on aidanud ja ka neid kes veel plaanivad aidata kui ka neid, kes lihtsalt mulle siiralt kaasa elavad!

9 kommentaari:

  1. See jutt, et sul on üle poole elu tihedaid kokkupuuteid alkohoolikutega, kuid sa ise oled alati minimaalselt tarbinud ei kõla minu jaoks absoluutselt loogiliselt. Täis inimesed on minu jaoks alati talumatud olnud, kui ma ise kaine olen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean, et see kõlab uskumatult! Ja olen väga palju kannatanud ka eelarvamuste all, et tegelikult ma polegi selline jne. Aga jah, tegelikult on see nii- minu ümber on enamuse ajast elust olnud joodikud, kuid erinevatel põhjustel olen ma varem olnud sunnitud nendega suhtlema ja sain vastumeelsusest üle.
      Tundub, et järgmise postituse teema ongi mina ja alkohol... Päris palju solvava sisuga ning väärarusaamadega kommentaare olen kustutama pidanud peale seda lugu.

      Kustuta
  2. Raili, ma ei tea, kuhu sa lahterdasid minu eelneva kommentaari, kas solvava sisuga või väärarusaamise alla, aga ma tõesti ei mõista sind selle alkohooliku osas. Muidu oled väga tubli, olen hoidnud sulle pöialt juba perekooli jõulude loost saati. Läks mulle see lugu väga hinge ja loen huviga sinu blogi, lootes, et saad taas jalad alla. Aga et sa nimetad armastuseks tunnet inimese vastu, kes sind ei austa, et neil üksikutelgi kordadel nädalas kaine olla, kui te koos olete, siis ma ei oska midagi arvata. Kooselu või mitte, aga austus peab igal juhul olema. Selle asemel, et nautida teise inimesega koos olemist ja suhtlust, külastasite te erinevaid joodikuid. Jah, see ei ole minu asi öelda, mida sa tegema peaksid või mida mitte, aga see ei näita sind ennast kuidagi heast küljest. See paneb inimesed kahtlema vajaduses sind toetada sinu poe avamise soovis, sest kes tahaks anda oma raha kellelegi, kes selle asemel, et leida erinevaid variante oma unistuste täideviimisel, seda enam, et aeg pressib peale, veedab oma aega mööda erinevaid punkreid külastades. Jah, sa mainisid, et need polnud punkrid, kus te käisite, aga minu jaoks võib võrdusmärgi panna sõnade joodiku elukoht ja punkri vahele. Olgu see nii korras kui tahes. See kommentaar ei ole mõeldud sinu solvamisena. Siiralt loodan, et sa ei leiaks end ühel hetkel taas samas olukorras kui ca aasta tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on lihtsalt MEELETU hellusevajadus! Ja kuna ma ei leia kainet, ilma alkoprobleemideta inimest, kes mind kallistaks, hoiaks, kes ütleks mulle, et ma olen talle tähtis....
      Jah, see ongi lihtsalt see vastus! Ja see ongi minu jaoks armastus...sest ma ei ole kunagi teistsugust armastust kogenud!
      Ja kuna ma tahan elada üksi, siis kindlasti ei satu ma olukorda, kus olin ca aasta tagasi.
      Mis puutub uistuse täideviimisse, siis minu poolt on kõik tehtud- ruumid on pm olemas (vaja vaid maksta) ,sisustus, kaup ja kõik muu vajalik on välja otsitud ning telefonikõne kaugusel... Kui ainult raha oleks, oleks pood juba avatud!

      Kustuta
  3. Joodiku kiitusi ja armastusavaldust ei saa ju tõsiselt võtta. Temale on ka ainult mingit naist, keda magatada, vaja ja see, et ta sind külla kutsus ei tee asja kuidagi ilusamaks. Eriti, kui ei suutnud need päevad alkoholita olla. Sellised just otsivadki rumalukesi, kes nende meelituste all sulavad ja siis ehk oma rahakoti paotavad. Loodan, et sa oled piisavalt arukas, et sellest aru saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot üks asi mis on kindel- minu rahakott on olnud vaid ükskord alkoholi jaoks avatud- see oli , kus tõesti ma olin nagu hüpnotiseeritud...

      Kustuta
  4. Väga kurb on seda postitust lugeda. Samas imetlen Su ausust.

    VastaKustuta
  5. Mul oli ka kurb lugeda, aga samas saan aru, kui ikka on helluse vajadus suur siis pigistad silma vist kinni küll. Samas, loodan et ühel päeval leiad Sa siiski kellegi kes on vaba alkoholist, usu see on palju parem tunne.

    VastaKustuta