Väsimus ja ärevus, ehk tegelikult -mõistke-ma pole päris terve!

Täna ma lõpuks otsustasin kirjutada sellest, mida ma kogu aeg olen tahtnud endasse hoida. Nimelt oma tervisest viimase paari kuu jooksul. Märksõnadeks on väsimus ja värinad. Jah, ma värisen, värisen hommikul üles tõustes, värinad tekivad mõnikord päeval lausa suvalises kohas -kõige sagedamini just kuskil poes. Värisen õhtul enne magama jäämist ja ärkan öösel värina peale võpatades üles. Süda peksleb, pea käib ringi, ja käed värisevad- viimane on loodetavasti ka ainus sümptom ,mis välja paistab. 

See on üldistunud ärevushäire. Jah, sellel on sadu, kui mitte tuhandeid erinevaid väljundeid! Ja kui muidu tekib inimestel ärevus mingis kindlas olukorras, mingit kindlat asja tehes, siis üldistunud ärevushäire puhul ei ole vaja mitte mingisugust välist põhjust selleks, et end kohutavalt kehvasti tunda. Öeldakse ,et ärevus tekib ja on ja kaob iseenesest ,kuid millegipärast minul see enam nii pole. Tahaksin arstile pöörduda, kuid selleks aastaks on haigekassa rahad läbi ja tõenäoliselt ka kõik ajad täis. Ah ja, nüüd hakkab keegi kohe kindlasti ütlema- aga sul on raha ju! Jah, on, kuid kui mul sellega kindlad plaanid, eriti kui ma pole kindel, et kuskilt mulle seda enam juurde tulemas ei ole (ma pole kindel kas minu jõuluvanaprojektist midagi välja tuleb ja samuti ei tea ma ka mis toimub laatadel-kirbukatel). Ja ma ei taha sellel teemal enam arutleda, kes saab aru, see saab, teised ei mõista seda vist kunagi. Et kui inimesel on vaba raha no ütleme saja euro ringis, ja teadmata ajaks, siis ta tahab seda hoida niikaua kui vähegi võimalik...

Ma ei saa ise ka aru, millest see ärevushäire nüüd ägenenud on. Kui tavaliselt ägeneb sügistalvisel perioodil mul just depressioon ning masendus, siis sellel aastal pole mul sellist tühjusetunnet. Vastupidi- mul on tunne, et ma pean jõudma kümmet erinevat asja, et mul on tegemist nii palju- aga ma lihtsalt ei suuda midagi alustada. Kunagi varem ei ole ma lükanud ka tavaliselt meeldivaid tegevusi nagu ehete valmistamist või väljas jalutamist niimoodi edasi. Isegi arvuti taga istudes mõtlen pidevalt, et peaks vaatama mõnda oma lemmiksaadet või videosid, peaks laadima alla uut muusikat ...ühesõnaga tegema seda, mis mulle alati meeldinud on. Ja mida ma tegelikult teen- mitte kui midagi. Blogin, loen uudiseid, vaatan feissbuukis toimuva üle- suhelda üldjuhul ei taha- ja lähen mänguportaali. Kuid ma ei tee seda viimastki enam mitte lihtsalt sellepärast, et ma tahan, vaid lihtsalt ,et saada päev kiiremini mööda. Ja üldiselt olen praegu proovinud lükata just sinna minekut edasi niikaua, kui vähegi võimalik. Ma ise ka ei tea miks, aga mulle tundub, et hobist on saanud justkui kohustus- kohustus suhelda oma ühiste huvidega virtuaalsõpradega ja ... Sidiga.

Jah, see Sid... Mõtlesin ,et temast ma ei kirjuta, kuid raske on vältida teemat, mis tegelikult on mulle nii oluline. Ei, meil on kõik korras, me suhtleme ja ta on nüüd juba tema seisukohast võttes päris pikalt kaine olnud! Kuid ma enam ei tea, kas see on ikka see suhe, mida ma tahaksin.... Ja milline üldse võiks olla suhe mida ma tahaksin... Kooselu ma ju ka ei taha, nii et kord umbes paari nädala tagant kohtumine peaks ju olema -ja ma siiani ka arvasin- minu jaoks ideaalne suhtevorm. Aga viimasel paaril nädalal olen ma hakanud selles kahtlema. Ma ei tea enam ise vist ka mida ma tahan... Ma olen temasse armunud, tean ,et ka tema tunneb minu vastu midagi sellist, mida ta oma elus varem vaid korra teismelisena tundnud on, ma tean, et kui me ka pole koos siis me oleme vajadusel üksteise jaos alati olemas. Kuid kas mina siis tunnen järsku, et ma just tahaks ,et ta just praegu ja kohe oleks minu jaoks olemas? Alles eelmisel nädalal ma käisin ju maal tema juures... mismoodi ma siis saaksin temast juba puudust tunda?! Mõistmatu...

Palun ärge mulle selle postituse kommentaaridesse kirjutage soovitusi- et otsigu ma endale veel tegevusi! Ma ei suuda teha neidki, mis on mul pikemat aega plaanis! Kui te tahate aidata, siis andke palun konkreetselt märku sellest, kui teil on nt pakkuda jõuluvana või päkapikukostüüm 160 cm suurusele inimesele, kui teil on teada pere, kes tahaks kindlalt jõuluvana külastust ja kellel oleks võimalik ka transporti pakkuda (kui tegemist on kaugema linnaosaga)! Ja kui te soovite aidata mind arsti juurde pöördumisel... see maksaks minu raviarsti juures 35-50 eurot (vaadake sensus.ee kodulehelt psühhiaatri hinnakirja, kui soovite täpselt teada!) siis .... ma lihtsalt oleks tänulik. Ja palun ärge saage valesti aru- dilemma on ju selles: kui ma läheks arstile ,siis ei jätkuks mul enam sääste uueks aastaks ja aastavahetuseks, kui ma aga arstile ei läheks, siis ma ei saaks ka ju teada, millist võibolla uut või täiendavat ravi ma vajaksin! 

Advendiaeg toob jõulutunde?

Eile siis algas ametlikult jõuluootuse, ehk advendiaeg. Minu arvates oleks just nüüd kõige õigem hakata poodides jõulukaunistusi müüma, mitte poolest oktoobrist. Nüüd võiks hakata see PÄRIS jõulutunne tekkima, kuid see on tänapäeva kommertsmaailmas nii äralörtsitud, et no kohe mitte mingit tunnet ei ole. Üritasin täna siis käia seda jõulutunnet loomas nii vanalinna jõuluturul, kui erinevates poodides, aga see kõik tundub kuidagi nii võlts. See pole see, hoolimata jõulumuusikast- no ausalt öeldes seda ulgumist ja soigumist koondnimetusega jazz ((vist) ma küll jõulumuusikaks ei nimetaks- ja piparkoogihõngust ning sädelevatest kardadest-vilkuvatest tuledest.

Lund pole, võibolla on põhjus selles? Või olen ma muutunud tuimemaks ja emotsioonitumaks? Iga aastaga tunnen ma järjest vähem, et mulle see sügisest kestev jõulumöll korda läheb. Ja tegelikult on mul sellest natuke kahjugi... Võiks ju küpsetada piparkooke, võiks ju kuulata arvutist endale sobivat jõulumuusikat, vaadata kasvõi neid tobenaljakaid jõulufilme a´la "Üksinda kodus"...  Aga ma ei tunne, et ma seda teha tahaksin ja õige tunne ju ei saa tekkida sundimisest. Seljuhul oleks see lihtsalt kohusetunne, mis tegelikult mulle alateadlikult kogu aeg justkui kuklasse taoks- sa ei tohi niimoodi logeleda, sa pead... sa pead...

Praktilise inimesena on minu kõige suuremad mõtted seoses jõulude saabumisega jõululaatade ja traditsioonilise Võrru minekuga. Selles mõttes on detsember hea kuu, et mul on vähemalt üks jõululaat ja üks kirbuturg broneeritud! Ja siis kuu keskel Võrru ning tagasi tulles...vot seda veel ei tea, kuidas ma veedan jõuluõhtu ja kuidas aastavahetuse. Tegelikult viimase tahaksin ma taaskord üksi veeta, katta endale väikese, kuid rikkaliku sordimendiga laua, vaadata telekat ja normaalse ilma korral ka väljas rakette. Helistada peale südaööd kõigile tuttavatele ja võtta ise nende kõnesid vastu...  Ja seda kõike täiesti alkoholivabalt, isegi mitte šampust ei ole minu uusaastalaual, kui mul õnnestub see veeta oma plaanide järgi- üksinda kodus.

Advendiaeg toob tegelikult kaasa ka mõrudamaid mõtteid. Kõiksugused Jõulutunnelid jms saated ning kampaaniad on mõeldud vaid lastega peredele. Aga kui inimene on täitsa üksi? Kui ta tahab oma elu muuta, aga selleks pole võimalusi- miks ei toeta ükski projekt neid. Olen elu jooksul kokku puutunud paljude inimestega, kes tahaksid midagi ära teha, neil on kõik eeldused ja oskused selleks olemas, kuid mida pole see on raha. Ilma algkapitalita ei saa ju mitte midagi teha, isegi nt vanadest euroalustest mööblitegemisel on vaja ju transporti ja tööriistu ning kohta, kus tegutseda. Kangakudujatel on vaja kangastelgi ,õmblejatel õmblusmasinat... Need summad pole tihtipeale üldsegi mitte tuhandetesse, ammugi siis veel kümnetesse tuhandetesse küündivad, piisaks paarisajast eurostki. Kuid ükski fond ei võta seda isegi mitte päevakorda.. Aidatakse tihti ka neid, kes on ise süüdi oma viletses olukorras. Jah, ma olen võibolla karm, aga Kodutunde saates on tihti peresid, kes elavad kümme aastat lagunevas majapidamises ja noorim laps on vaevu kõndima hakanud. No inimesed, miks te muretsete lapsi kui te ei suuda neile elementeerseid elutingimusi luua! Jah, mina pole ehk see kõige õigem ütleja, aga teisest küljest- ehk just olengi. Sest mina tegin ju oma lapse puhul otsuse, et tema saaks kasvada turvalises ja normaalsete olmetingimustega kodus....

Tahaks kutsuda inimesi üles neil jõuludel pöörama tähelepanu just neile, kelle aitamine ei kuulu ühegi fondi ega telesaate kompetentsi! Olgu need siis üksi elavad vanainimesed, prügikastides sobravad kodutud või inimesed, kes oma tervise tõttu ei saa pidevalt tööd teha. Küsige kasvõi oma maja juures prügikastis tuhlavalt mehelt, kas saate teda aidata kuidagi. Mina olen küsinud ja uskuge- raha ei ole ainus, mida nad tahaksid! Kes tunneb puudust puhastest sokkidest, kes tahab leiba, kes tahab lihtsalt ,et keegi neid vaataks kui inimest, mitte kui prügikastikolli... Minge viige oma maja üksi elavale ja tihtipeale kõige tüütumale naabrimutile jõuluhommikul mõned piparkoogid... Annetage laste või loomade abistamisele vahelduseks kasvõi üks eurogi puuetega inimeste organisatsioonidele või tuttavale töövõimetule inimesele! Uskuge, see euro on väga suureks abiks neile...

Minul endal on hetkel kõik nii korras, kui minu olukorras inimesel olla saab. Süüa on ,jõulukingid on enamuses ostetud ja pool selleks arvestatud rahast isegi jäi üle et katta endale üks korralik aastavahetuse hõrgutistelaud ja kõigi eelduste järgi minna ka uude aastasse nii et taskus on kahekohaline summa. Jah poodi ma avada ei saanud, kuid see raha ,mis mulle arvele kogunes kindlustab mulle jõulud ja aastavahetuse! Ja ma olen selle eest väga tänulik!

November- aasta pikim ja igavam kuu minu jaoks.

Kui kaledrisse vaadata, siis 30 päeva kuus on pigem lühikesele kuule omane. Aga vot november on küll justkui topeltpikkusega! See pimedus, hallus, rõskus... Päeva justkui polekski, hommikust õhtuni elektrivalgus ja no ei raatsi ju osta sinna ka uusi ja valgemaid pirne sisse :D Ikka mõtlen, et ei, raha on mujale vaja... Ja nii ma siis olengi kogu aeg uimane ja kõige parema meelega lihtsalt magaksin terve selle kuu maha.

Aeg venib täiesti. Jõulukinkide ostmiseks on veel vara, muidu see annaks natuke põhjust toast välja saada. Vara, sest ma ei tea, kellelele mul sel aastal neid teha on. Jah, ma ei pea mingid plaane, sest elu on pahatihti näidanud et pikad plaanid lähevad alati... noh sinnasamusesse. Kui te nüüd vaatate jälle- et oh, vaene ja mõtleb jõulukinke teha-siis jah, mõtlen küll. Olen seda alati teinud, kui on olnud kellelegi teha, olenemata sellest, mis rahaline seis mul on. Ja olen seda meelt, et kingitus ei pea maksma kümneid eurosid vaid ka alla 5 euro leiab mingi vajaliku asja. Olgu see kasvõi purk mett või mõni lihtne köögitarvik- avaja, korgitser nuga+lõikelaud vms. Mulle meeldib tohutult kingitusi pakkida, ma ei oska seda nii profilt, et saaksin sellega lisa teenida (olen proovinud abitööliseks kingituste pakkimiseletti minna, esimene proovipäev jõi ka viimaseks- mind lihtsalt ei tahetud sinna enam, sest olin olnud liiga robustne?) ja just see pakkimine ongi minu jaoks jõuluaja algus. Tavaliselt teen ma seda alles detsembri keskpaigas, nii et need oktoobrikuust juba väljas olevad jõulukaunistused ja detsembri algusest kõlavad jõululaulud tunduvad mulle selge liialdamisena. Võibolla ma räägiksin teisiti, kui mul oleks pere ja lapsed, aga omal vabal valikul üksikuna on selline massihullustus minu jaoks absurdihõnguline.

Eile sai proovitud Mustamäe turul Mardilaadal oma ehteid müüa. Tulemus- 0. Õnneks kohatasu ma ei pidanud maksma, kuna olin vaid paar tundi ja siis sai villand. No mida ma passin, kui minu letini- mis kahjuks oli ka rea viimane -jõudis vaid mõni üksik inimene ja esimest korda ma nägin inimeste nii ükskõikset suhtumist. Kusjuures- mul olid lisaks enda ehetele veel müügis ka viimased kaelekeed ja kameed ja swarovski kristallidega kõrvarõngad suvel mulle saabunud ehtedisaineri üllatuspakist.
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/aaretekarbi-sisu-ja-natuke-arijuttu-ka.html
Nii et valik oli seinast seina...

Õnneks sai K. koha järgmise laupäeva Telliskivi kirbukale! Ja on nõus lahkelt loovutama osa lauast mulle..
Homme hakkab registreerimine detsembri kirbuturgudele, tahaks vähemalt kuu alguses korra osaleda...

Aga veel on 10 pikka päeva seda vastikut novembrit! Ja mul on jõud ning ideed täiesti otsas... Mulle ei meeldi selline molutamine, aga no võimatu on sundida end liigutama, kui ainus asi, mis ümbritsevat iseloomustab- on sõna HALL !

Miks nii palju valearvamusi?

Mõtlesin kirjutada eelmises postituses just sellest, kuidas mul õnnestus natukenegi vaheldust saada oma igapäeva rutiinist, kuid tundub ,et oleks pidanud vähemalt osaliselt vaikima. Ma aga olen liiga siiras ja ei taha midagi varjata, seda enam et ma ju kirjeldasin ka oma tundeid seoses erinevata olukordadega. Ja ikka veel leidub neid, kes arvavad, et ma aktsepteerin "läbusid" ... Ikka veel leidub neid, kes arvavad, et mulle meeldib see... Eelmise postituse kommentaarid olid enamuses kõik sellises stiilis ja vot nüüd on siis käes mul esimene hetk, mil ma tunnen blogikommentaaride tõttu, et ma ei jaksa enam elada.

Kui ma saaksin muuta... kui ma saaksin midagi teha, et mu ümber ei koguneks alkoholilembesed inimesed! Kuid olen seda ju püüdnud teha aastakümneid ning ikka ja jälle on tulemus üks- mu tuttavad on peamiselt ikka vaid miinimumpalgalised, töötud, invapenskarid ja neid ei huvita mingi muu lõõgastumise viis, kui ainult joomine. Joomine niikaua, kui lihtsalt "ära vajutakse" et ärgates uuesti alustada. Ma ei oska tutvusi otsida, jah olen küll hea suhtleja, aga seda sellise small talki tasemel. Minuga aga otsivad tutvust vaid eelpool mainitud inimesed... ja ma ei tea, miks see nii on.

Minu ideaalne lõõgastumine- kuigi oma tervise tõttu 100% lõõgastuda ma ei oskagi- oleks :tantsimine eesti muusika nö "süldi" saatel, piljard ,bowling, paar lahjat kokteili õhtu jooksul. Aga mul pole selliseid tuttavaid! Haapsalu sõbrad mingil määral olid sellised, kuid ka seal on palju muutunud viimaste aastate jooksul.

Üldiselt meeldib mulle kõige rohkem üksi olla, kuid tohutu hellusevajaduse tõttu olen ma enda ellu lasknud tulla inimesel, kellega ma ei tahakski kunagi päevast-päeva koos olla, kuid kellelt ma siiski vajan pea igapäevaselt kinnitust, et ta hoolib minust. Olgu need siis telefonikõned või arvutivestlused. Jah, ta tarbib liiga palju alkoholi, jah tema jaoks on see probleem ka endale, aga vot teda ma tõesti aktsepteerin sellisena nagu ta on. Kas ma armastan? Olen armunud? Ma ei tea...  Mingi tunne mul on, aga ma ei juurdle selle üle mis see on ja olen enda üle uhke, et suudan endale kindlaks jääda ning mitte kooselu alustada ja ka öelda otsekoheselt välja kui mind miski häirib. Miks seda siis ei tunnustata? Miks ei saa blogilugejad aru, et tegelikult vajaks ma just tunnustust iga väiksema edusammu eest, mitte hurjutamist- et, kuidas ma aktsepteerin ja et kuidas teistel inimestel pole selliseid sõpru jne?

Täna ma tõesti tunnen end nii kehvasti, et üle hulga aja, vist lausa üle aastate on selline tunne, et milleks ma üldse elan? Kõik mis ma teen, sellest nähakse vaid negatiivset, tuuakse välja aastatetagused vead (mis niigi kummitavad mind alateadvuses liiga tihti ja mille taagast vabaneda ma sooviksin). Miks on ainuke inimene, kes mind tunnustab ja mõistab, peale minu psühholoogi, alkohoolik Sid?

Vaheldus rutiinile-külalised.

Alustaks siis kohe algusest lihtsalt. Eelmise nädala lõpupoole küsis Plika, et kas ma oleksin huvitatud, kui nad koos oma elukaaslasega allinna tuleksid. Loomulikult, mis mul sai vastu olla! Plikal oli ülikoolist peaaegu nädal vaba- no tundub, et ülikoolis on ikka süsteem sootuks teine, kui tavakoolis- ja tema elukaaslasel ka 4 vaba päeva.

Laupäeva pärastlõunal nad jõudsidki. Käisin bussijaamas neil vastas ja linnaliinis minu poole loksudes helistas mulle minu kallis (hüüdnimeks hakkan ma kasutama siin ühte multikategelase nime- Laiskloom Sid-, sest ta vahepeal on natuke liiga  laisavõitu :D) ja kuna me kõik oleme selle internetiportaali kasutajad, kus meiegi tutvusime, siis muutus jutt kohe võrukatepoolseks küllakutseks. Sid muidugi oli teadlik noorte tulekust varemgi ja nii ta siis otsustaski, et miks ka mitte. Paari tunni pärast lubas kohal olla. Mina kusjuures ei olnudki niiväga vaimustuses- teadsin ,et meeste tutvumine toimub enamasti ikka viinapudeli taga. Jah, ma väga igatsesin Sidi järele, aga ma ei olnud kindel, kuidas me suudame Plikaga kahe joodikuga hakkama saada. Pealegi ma ju ei salli oma kodus mingit alkoholitarbimist!

Mul vedas- söögitegemise võtsid noored enda peale, sest ma ei ole väga osav ahjus toiduvalmistaja. Ahjuplaadi ahjust välja võtmine -ehk siis liigutus :kummarda ja tõsta paarikilost ahjuplaati- pole mu seljale ja koordinatsioonile eriti kerge. Ja ma üldjuhul väldin võimalusel ebamugavaid asju, nagu tegelikult enamus inimesi (kuigi alati me ju ei taha seda endale tunnistada). Nõmedalt tundsin ma end tegelikult hoopis sellepärast, et kogu see õhtusöök, kui ka järgnevate päevade kulutused tulid Plika ja tema elukaaslase (lühidalt R.) rahakotist. Ma ei suuda ju hoolimata oma pikaajalisest vaene olekust siiamaani leppida sellega, et ma ei saa elada nagu tavaline inimene- võõrustada külalisi, käia vahepeal väljas lõbutsemas... ah, no see läheks juba mõne arvates kindlasti vingumiseks, kui sellel pikemalt peatuda.

Sid jõudis kohale just söögivalmimise ajal, kuid söögist ta enam ei hoolinudki. Tema linnatulek tähendab tihtipeale millegipärast seda, et ta saab kokku mingite oma tuttavatega, kellega koos siis võetakse paar poolikut hinge alla ning alles siis jõuab siia. Alati see nii pole, aga seekord jälle "juhtus" Tavaliselt viskab ta siis enamasti tunniks-paarik pikali, aga seekord oli ju R. kohe hakkamas- davai, poodi viina järele. Läksidki. Ja hiljem siis veel teist kordagi. Mina piirdusin nagu alati ühe lahja õllega, Plika võttis ka paar siidrit, aga no mehed... Ei, meil oli päris lõbus, mängisime kaarte ja püüdsime üksteist vaimukustega üle trumbata, aga minu jaoks oli see kõik siiski väga väsitav. Sest olin justkui pidevas valveseisundis- ärge jumalapärast maja üldkoridoris kõva häält tehke kui rõdule suitsu tegema lähete, ärge muusikat valjusti pange, ärge üritage mingeid jõudemonstratsioone ja käesurumisi... Ma enamus ajast olin vait, keelasin vaid siis, kui tõesti mingi asi juba häirivaks muutus, aga ma ei suutnud end hetkekski vabaks lasta. Seega- lõbutsemine minu korteris on mulle üldjuhul paras piin! Ja tegelikult see alateadlik suhtumine häirib mind väga...

Õnneks olid mehed praktiliselt kohe peale öörahu algust juba "väsinud" ja ma loovutasin oma toas oleva voodi noortele, ise heitsime köögidiivanile. Kuid terve õhtu kestnud närvipinge tõttu ma ei suutnud uinudagi. Sid magas ka kehvasti- köögidiivan oli suht ebamugav ja eks muljed kohtumisest uute inimestega ja mulle tundus ,et vist ka suht vale viinasort oli tema jaoks- igatahes olin ma hommikul täielik zombi. Sid hakkas juba varavalges pead parandama- no hea küll, võib ju kannatada välja seda paari pitsi võtmist- aga tegelikult oli neil veel rohkemgi viina alles ja Sid äratas R.-i üles. Plika ja mina kes juba enne üleval olime hakkasime muidugi hurjutama, Sid isegi natuke kuulas mind ja püüdis piiri pidada. Aga magamatus ja õhtune viin tegid ta päris kähku purju. Minul aga olid närvid lõplikult pingul. Võtsin juba rahustit ja tegin üpris kõva häält- et minu kodus läbu ei korralda, et eilne õhtu okei, aga juba teist päeva järjest, seda siin majas EI TOIMU. Sid mõistis mind hoolimata oma seisundist, ta isegi ei solvunud ja otsustas koju sõita. Mul natuke hakkas süda küll valutama, aga kaks purjus meest juba teist päeva minu korteris- ei aitäh!

Sid jõudis ilusti koju .Vahepeal õnnestus meil kuidagi ka R. magama saada ja siis tegime endale "puhkuse naiste moodi" ehk poodides kolamise. Käisime kahes eri linnaosades olevas kaubakeskuses- arvestades pühapäevast bussiliiklust oli see muidugi omaette tsirkus- ja siis otsustas Plika, et aitab mind natuke toidukraamiga ja tassimisel. No mina ju üle kahe-kolme kilo korraga ei kanna... Nii et hetkel mul külmkapis midagi jälle on. Ega söögiraha mul praegu eriti polekski olnud, pensionist oli ju maksta suht palju ja osta oli vaja pesupulbrit jms mitte päris iga kuu otsa lõppevat kraami. Toimetulekutoetust saan alles neljapäeval heal juhul... Ja nagu öeldud- annetusteraha ma ei säästan aasta lõpuks!

Järgmine päev oli aga mulle tõeline vaheldus. Käisime bowlingut ja piljardit mängimas. Mina, Plika, R. ja K. No ma ennast eriti suureks ässaks muidugi pidada ei saa, aga see polegi oluline- tähtis on mängurõõm ja lahe seltskond. Mul kahjuks pole ju eriti sõpru Tallinnas, kes suudaksid maksta neid küllaltki krõbedaid tunnihindu bowlingusaalis. Saaks ju "klappida", aga minul pole tavaliselt sellekski võimalust ja nii ma pigem loobun. Jah, seekord olid küll R. ja K. need, kes ainsate töötavate inimestena arved maksid, see summa tuli tegelikult kokku vaid kolmandiku vähe, kui minu igakuine söögiraha...nii et üsna karm oli see, kuidas reaalsus irvitas mulle ka seal kogu aeg näkku ja täielikult lõõgastumisest jäi midagi ikka puudu. Mulle ei meeldi olla ülalpeetav, jah, ei meeldi! Ja tegelikult soovitaksin ma neil teatud inimestel, kes sellele vastu vaidlevad, minna Statoili ja sealt stardikomplekt osta :( Ausõna, selle arvamusega te konkreetselt solvate mind!

Aga kui välja jätta nädalavahetuse pidev pingesolek ja seetõttu unetult möödunud öö, oli siiski kõik väga super! Ja selliste väikeste, kindlasti paljude arvates suht tavaliste asjade tegemine, on minu jaoks ülimalt haruldane ja vajalik rutiinimurdja. Isegi siis, kui sellega kaasneb tavapärasest suurem ärevus...

Otse renni? Lootke aga :D

Profilöök tuleb...vist :D

Poliitika- minevik vs tänapäev.

Viimasel ajal on päevakorral olnud poliitikateemad. Ka minul on oma arvamus sellest, mis muidugi ei pea kattuma keelegi teise arvamusega, aga tegelikult on ju minu elukäiku ja ja varasemaid blogipostitusi vaadates küllalt arusaadav, miks üks või teine maailmavaade minus nii sügavalt juurdunud on.

Mäletan hästi 80-ndaid. Ja väikelinnas elades ei puutunud minusse mitte ükski Viru ärikate teema, mitte ükski punkarite kogunemine kohvik Moskva ees ega jalgpallimatš,kus läks löömaks ning keelati paar bändi. Ma kuulsin neist asjust tegelikult suuresti alles aastaid hiljem, sest polnud ei minul ega ka mu vanematel kontakte väljaspool Lõuna-Eestit. Minuni jõudis poliitika alles siis, kui punkar Ain Saar kolis meie majja elama ja muutis meie maja hoovi oma kamba- mida ta suursuguselt nimetas Vabaks Sõltumatuks Noortekolonniks- kogunemiskohaks. Seal nägin ma ka esimest korda sini-must-valget lippu ja kuna mulle polnud sellest midagi räägitud, siis ei tekitanud see minus ka mingeid emotsioone. Ausalt öeldes, ma olin nii rahul eluga ENSV-s, et mind see ei huvitanudki enne, kui hakkas selguma, et turvaline ja stabiilselt püsiv keskkond võib hakata kokku kukkuma.

Minu tulevikusihid olid selged varasest lapsepõlvest peale. Käia põhikool läbi, minna Tartusse kutsekeskkooli nr. 17 kaubandust õppima, võimalik, et mitte isegi kooli lõpuni käia vaid praktika ajal end töökohta  nö "sisse süüa" ja saada esialgu kassapidajaks vanade (ja mulle millegipärast väga meeldivate) Oka kassaaparaatide taga, hiljem võibolla tõusta vanemmüüjaks või isegi kaupluse juhatajaks. Teadsin ka, et saan ametikorteri, kui tööle asun väljapoole Võru linna.  Kui mul oli koolis raske, siis andis mulle jõudu just see kindel teadmine- ma kannatan seda kõike vaid selle eesmärgi nimel.

Ma pidingi kutsekasse minema, kui vanemad polnud nõus mind peale põhikooli kodust ära lubama. Ja siis sai mu isa hakkama sellega, et pani mind -minu mäletamist mööda poolsalaja, sest nõusolekut ma kohe kindlasti ei andnud- Parksepa keskkooli linnast mingi 7 km kaugemale. Noh, mässumeelne teismeline siis alles näitas talle "parksepat" :D Jah, muidugi pole see asi millega uhkustada, aga tollal tundus see mulle nii õiglane ja lahe.  Sõitsin küll hommikul kooli, kuid paari tunni pärast olin juba tagasi linnas, istusime naabritüdrukuga Rannatare nimelises baaris moorapäid süües või kolasime niisama ringi. Tihti läksin ma isa tööloleku ajal hoopis koju- tagantjärele mõeldes ju oli  mõttetu end peita, koolidirektor ja mu isa suhtlesid omavahel ning minu popitamine oli talle kohe teada. No läks,kuidas läks, igatahes välja visata ma end sealt ei lasknud, tulin enne ise tulema.

Umbes aasta olin ma siis kodus. Tegelesin naabrite väikese poja hoidmisega ja jälgisin hirmuga poliitilisi arenguid. Sest kuidagi kahtlasena hakkas tunduma mulle mu unistuse täitumine juba 90-ndal aastal... Järgmise aasta suvel sain tekkiva tööpuuduse  kiuste oma esimesele töökohale- ajalehekioskisse- kuid kiosk suleti mõne kuu pärast. Koondamistasusid tol ajal veel ei makstud ja nii ma jäin taaskord vanemate kaela peale.

Ja järgmisel suvel enam kutsekooli nr. 17 oma endisel kujul ei eksisteerinud ... Kool oli küll alles, kuid enam polnud ühikat ja väljastpoolt Tartust tulijad pidid hankima kohalikust Tarbijate Kooperatiivist suunamiskirja. Aga Võrus oli juba jõudnud kätte tööpuuduse, ettevõtete ja kaupluste sulgemise ja koondamiste (ilma koondamistasudeta alguses) aeg. Ja kooperatiivist öeldi mulle selgelt, et neil ei ole müüjaid enam juurde vaja, kuna pole neile tööd. Ka polnud mul Tartus elamispinda... Ühesõnaga- minu unistustele, kindlale tulevikule ja kõigele, mis tundus nii lihtne ning loomulik- tõmmati konkreetselt vesi peale.

Alguses süüdistasin ma NSV Liidu lagunemises Saare-Aini kampa :D Muidugi hiljem sain ma aru, et põhjused olid mujal, kuid mulle jäi siiski arusaamatuks, kuidas inimesed ei leppinud stabiilse ja rahuliku eluga ning tahtsid seda ebakindlust, mis kaasnes "uue ajastuga". Mina, kes ma ei olnud kogenud ja ei teadnud ka kedagi teist lähedalt, kes oleks kogenud NSV Liidu jõhkrusi, jäin seda stabiilsust aastakümneteks taga nutma. Ehk olin ma juba siis ka haige- ma ei tea seda. Isiksus hakkab ju üldiselt 17-18 aastaselt välja kujunema ja see valus pettumus tulevikuplaanide luhtumise näol jäi just neisse aastatesse...

Praeguses Eestis olen ma tõesti ülimalt pettunud. Euroliidu tobedate seaduste all olen ma ka ise pidanud ilma jääma ühest oma armastatud töökohast- 2000 aasta algul suleti külapood ,kus ma olin pea kaks aastat olnud nii müüja-juhataja kui kõrtsipidaja ning tundsin kohalikku olusid ning inimesi paremini ,kui midagi muud varem.  Pikalt töötu abirahadest ja toimetulekutoetustest elanuna ei suuda ma kohe kuidagi leppida ebaõiglusega- need 101 ,kes peaaegu mitte midagi ei tee pistavad tuhandeid taskusse, teised kes tahaksid, kuid ei saa midagi teh elagu sandikopikatega! Kui ma saingi vahepeal tööle- noh siis ma elasin normaalselt, kuid oma tervise tõttu ma enam ei suutnud üldiselt üle poole aasta järjest tööl käia. Kui ma lõpuks saingi arstidelt kinnituse, et minuga pole kõik päris korras ja mulle määrati 70% töövõimetust, siis ajas ja ajab mind siiamaani jõuetust vihast nutma see, et miinimumpalk ja töövõimetuspension ei ole omavahel kuidagi loogiliselt seotud. Ehk siis -invapension ei ole 70% miinimumpalgast, nagu oleks tegelikult 70% töövõimetuse puhul ju loogiline. Ja vanaduspensionäridele kehtivad igasugused soodustused, neil on pensionid suuremad, aga minusugused on jäetud tänapäeva Eestis vaeslapse ossa. Kes küll mõtles välja absurdse toimetulekupiiri- 130 eurot? Proovigu nad ise selle rahaga kuu aega elada... edu neile selleks :D  Kapitalism ja ettevõtjate ahnus on viinud selleni, et osalise tööajaga töötajaid eriti ei vajata- ning mulle on ka spetsialistid öelnud, rääkimata siis minu enda tunnetusest, et ma pole võimeline pikkade tööpäevadega tööl käima.

Kui kukub parempoolne valitsus, kellest on näha, et kuskilt maailma teisest otsast sisserändajaid poputatakse tuhandete eurodega mitte millegi eest ja oma abivajajad elagu 130- euroga kuus....Siis mu ainus soov oleks nii lihtne ja proosaline- et tõuseksid töövõimetuspensionid ning peatataks see tobe töövõimereform, mis võib kaasa tuua täieliku kaose ning enesetappude laine minusuguste hulgas, kellel pealtnäha on küll kõik korras, aga hing on parandamatult haige kümnete purunenud unistuste ja õrnas eas läbielatud psühhotraumade tõttu...

Lihtsalt kõigest, ehk tegelikult mittemillestki !

Pikem vahe postitustes oli tingitud sellest, et lihtsalt ei juhtunudki mitte kui midagi. Ja polnud ka mingeid erilisi mõtteid, mida oleksin tahtnud teisega jagada. Sügis lihtsalt mõjub mulle nii, iga päev on täpselt ühtemoodi- hall ja pime, kogu päev toas tuli põleb, välja minemiseks riidesse toppimine on tüütu kohustus... Depressioon ägenenud? Ei, ma samas ei tunne end masenduses ega nuta, ma lihtsalt EI  TAHA mitte midagi teha. samas, kui vaja, suudan end kokku võtta ja nt kiirkorras tuba koristada poole tunniga (väikese elamise eelis) või õue minna 10 minutiga. Laiskus? No olgem ausad, natuke vist on küll, aga samas- kelle jaoks ma pingutama peaks, mina ise olen endaga harjunud sellisena ,nagu ma olen ja hindan end just sellisena.

Maaklerile teatasin ära, et kahjuks poeruume ma ei saa rentida. Sel hetkel olin ma täiesti rahulik, ka järgnevad paar päeva ei langenud mu meeleolu eriti. Kuid vist kolmandal päeval jõudis see mulle lõplikult kohale- läksin arvutimängus kaotuse peale närvi ja suutsin end vaevu talitseda, et mitte virutada arvutile rusikaga :D Õnneks oli mul paralleelselt mänguga aktiivne ka vestlus oma armsamaga ja ma ütlesin talle, et nüüd vist hakkab tekkima masendus selle poeasja pärast, et ma vajaks praegu väga ühte kallistust või head sõna. Tema vastas, et kallistamiseks olen ma kaugel ja häid sõnu öelda ta ei oska (tüüpiline mees noh :D) aga et mis ikka põen. Ja uskumatu- see aitas mind! Ta ei öelnud midagi rohkem, aga ma mõistsin ,et ta saab minust aru ja tahaks öelda palju rohkem ... ja sellest piisas.

Viimase postituse all sain ma jälle mitmeid soovitusi käsitöö suhtes. Jah, ma tänan teid nõuannete eest, aga olen seda korduvalt öelnud- mul pole probleemi, et mul poleks MIDAGI müüa, vaid probleem on selles, KUS müüa! Jõululaatade osalustasud on kümneid eurosid, ma tõesti ei saa korraga seda summat välja maksta- olgugi, et võin selle topelt tagasi saada. Justnimelt VÕIN, aga ei pruugi... Ja riskija ma loomu poolest pole, eriti kui asi puudutab minu jaoks nii hella teemat, nagu raha.

Ütlete, et mul on nüüd annetustega saadud raha... Jah, mul on see, aga see seisab mul puutumatuna ja ma kasutan seda.... tegelt ma ei teagi, mis peaks juhtuma, et ma seda raha kasutama hakkaksin. Praegu ma olen kindel, et hoian seda raha jõuludeks, mul on alati olnud ikka kombeks teha ka pisikesi  kingitusi oma vähestele lähedastele, mul on imeline oskus leida odavaid kuid praktilisi asju- kasvõi köögirätikud nt kuluvad igas majapidamises ära või toasussid vms. Ise ma saan ka vastu midagi samasugust ja nt rätikute või sokkide üle on mul alati hea meel, sest ma ei raatsi neid ise ju niikuinii osta.

Ainus ,mille pealt ma kokku hoida ei oska ,on söök. Kui mul ikka on isu grillkana järgi, siis ma selle ka ostan ja kuna ma söön päevas 1-2 korda, siis jätkub sellest , ütleme 4 eurosest kanst mulle kolmeks -neljaks päevas. Kui mul on ikka isu kindalt sorti jogurti järgi, siis ma selle ka ostan ja teine päev lihtsalt joon nt kohvi piimata- sest piima ei osta paar päeva, kuna ostsin jogurti. Samas- ma ei lähe välja sööma, isegi mitte McDonaldsisse või pizzat sööma- ühe söögikorra eest, mis pealegi ei toimu mugavalt kodus arvuti taga ja veni tundide pikkuseks (jajah, mõnikord on mul selline tunne, et ma kogu aeg ainult sööngi, aga see on täitsa tavaline hommikusöök, mis lõppeb alles kuskil pealelõunal :D)  - 4-5 eurot maksta oleks minu mõistes liig.

Kusjuures eelmisel kuul ei olnud mul ühtegi laata ega kirbukat ja ma kasutasin annetusrahadest lisaks oma 90 eurosele söögirahale (peale maksusid siis) vaid 20 eurot! Ja sedagi mitte toiduks, ega suitsuks, vaid ravimiteks ja ka väikeseks investeeringuks stiilis- raha teeb raha. Ehk siis ostsin Uuskasutuskeskusest 5 euro eest 150l koti kaupa, kahjuks ei olnud seal küll enam nii suurt valikut, et kott täis saaks,  ja kuna autot kuskilt ei olnud võtta, sõitsin taksoga koju. Kuid jäin igatahes kasumisse, sest saadud asjade müügist peaksin ma saama vähemalt 40 eurot ! Kui ainult saaks Telliskivisse koha! Minu kogemused riiulirentimistega kirbukates ei ole just kiita, olen katsetanud mitu korda ja plussi pole kordagi tulnud... Nii et -ma ei riski!

Aga 19 ,november on Mustamäe turul Mardilaat, kus on väga mõistlik osalustasu käsitöö müüjatele ja seal ma olen juba registreeritud! Ning veel ord väike üleskutse- kui kellelgi on Telliskivi kirbukale koht novembri alguses, sellel või järgmisel laupäeval siis, ja saaks teha lauanurgal natuke ruumi paarile ehtealusele ,andeke palun sellest mulle kommentaarides teada! Ma heameelega tuleksin ja ma tean, et mu püsikliendid on ka kindlasti kohal...