kolmapäev, 16. november 2016

Miks nii palju valearvamusi?

Mõtlesin kirjutada eelmises postituses just sellest, kuidas mul õnnestus natukenegi vaheldust saada oma igapäeva rutiinist, kuid tundub ,et oleks pidanud vähemalt osaliselt vaikima. Ma aga olen liiga siiras ja ei taha midagi varjata, seda enam et ma ju kirjeldasin ka oma tundeid seoses erinevata olukordadega. Ja ikka veel leidub neid, kes arvavad, et ma aktsepteerin "läbusid" ... Ikka veel leidub neid, kes arvavad, et mulle meeldib see... Eelmise postituse kommentaarid olid enamuses kõik sellises stiilis ja vot nüüd on siis käes mul esimene hetk, mil ma tunnen blogikommentaaride tõttu, et ma ei jaksa enam elada.

Kui ma saaksin muuta... kui ma saaksin midagi teha, et mu ümber ei koguneks alkoholilembesed inimesed! Kuid olen seda ju püüdnud teha aastakümneid ning ikka ja jälle on tulemus üks- mu tuttavad on peamiselt ikka vaid miinimumpalgalised, töötud, invapenskarid ja neid ei huvita mingi muu lõõgastumise viis, kui ainult joomine. Joomine niikaua, kui lihtsalt "ära vajutakse" et ärgates uuesti alustada. Ma ei oska tutvusi otsida, jah olen küll hea suhtleja, aga seda sellise small talki tasemel. Minuga aga otsivad tutvust vaid eelpool mainitud inimesed... ja ma ei tea, miks see nii on.

Minu ideaalne lõõgastumine- kuigi oma tervise tõttu 100% lõõgastuda ma ei oskagi- oleks :tantsimine eesti muusika nö "süldi" saatel, piljard ,bowling, paar lahjat kokteili õhtu jooksul. Aga mul pole selliseid tuttavaid! Haapsalu sõbrad mingil määral olid sellised, kuid ka seal on palju muutunud viimaste aastate jooksul.

Üldiselt meeldib mulle kõige rohkem üksi olla, kuid tohutu hellusevajaduse tõttu olen ma enda ellu lasknud tulla inimesel, kellega ma ei tahakski kunagi päevast-päeva koos olla, kuid kellelt ma siiski vajan pea igapäevaselt kinnitust, et ta hoolib minust. Olgu need siis telefonikõned või arvutivestlused. Jah, ta tarbib liiga palju alkoholi, jah tema jaoks on see probleem ka endale, aga vot teda ma tõesti aktsepteerin sellisena nagu ta on. Kas ma armastan? Olen armunud? Ma ei tea...  Mingi tunne mul on, aga ma ei juurdle selle üle mis see on ja olen enda üle uhke, et suudan endale kindlaks jääda ning mitte kooselu alustada ja ka öelda otsekoheselt välja kui mind miski häirib. Miks seda siis ei tunnustata? Miks ei saa blogilugejad aru, et tegelikult vajaks ma just tunnustust iga väiksema edusammu eest, mitte hurjutamist- et, kuidas ma aktsepteerin ja et kuidas teistel inimestel pole selliseid sõpru jne?

Täna ma tõesti tunnen end nii kehvasti, et üle hulga aja, vist lausa üle aastate on selline tunne, et milleks ma üldse elan? Kõik mis ma teen, sellest nähakse vaid negatiivset, tuuakse välja aastatetagused vead (mis niigi kummitavad mind alateadvuses liiga tihti ja mille taagast vabaneda ma sooviksin). Miks on ainuke inimene, kes mind tunnustab ja mõistab, peale minu psühholoogi, alkohoolik Sid?

11 kommentaari:

  1. Sa ootad inimestelt liiga palju. Nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Negatiivsed kommentaarid on valusad, aga ehk on negatiivsemad kommentaatorid lihtsalt aktiivsemad, neil on elus rohkem probleeme ja liiga lihtne on oma negatiivsust internetis laiali pritsida. Positiivsemate mõtetega inimesed keskenduvad oma elus positiivsele ja ehk ei märkagi näiteks sulle oma positiivseid kommentaare jagada, kuigi võivad sellest isegi mõelda. Seda on raske taluda, aga ega muud ju üle ei jää kui sellest üle olla ja keskenduda ise oma elus olevatele positiivsetele asjadele (neid on ka sinu elus, Raili, kindlasti on!).

    Tahaksingi sind tegelikult tunnustada. Olen sinu blogi selle algusest lugenud, sinu Perekooli teemadega kursis, ja sa oled väga tugev inimene. Hoolimata sellest, milline on sinu tervis ja kuidas su elu on läinud, oled sa ikka veel siin. Sa elad, kuigi mitte päris nii nagu tahaksid, aga sa suudad sellestki elust võtta parima, mis suudad. Ja see ongi tegelikult tunnustust väärt. Ära lase pead norgu, sest teiste inimeste probleemid on nende enda omad, sina pead oma eluga nii hästi-halvasti hakkama saama kui oskad ja tahad. Ja sa suudad seda!

    Üks mõte, mis tekkis seoses ebasoovitavate inimeste ligitõmbamisega. Sa vist näed välja nagu ohver, kellele on turvaline nö. külje alla ujuda. See ei olene otseselt su välimusest, ära seda arva. Aga sinu kehakeel võib toetada seda, et näiteks tõmbad alkohoolikuid ligi. Nad ei pea sind ohtlikuks inimeseks, kes võiks neid eemale tõugata. See võib puhtalt olla alateadlik käitumine nende poolt, nad lihtsalt kasutavad sinu leplikkust ära nende enda enesetunde tõstmiseks, nad otsivad tunnustust sinu kaudu.

    Mida aga sina saaksid selle vastu ära teha...enesekehtestamine, kindla "ei" ütlemine, enesekindluse kasvatamine, enese austamine, ohvrimentaliteedist lahti laskmine.

    Siit lingilt võiks natuke mõtteid saada (ei, ma ei ürita mingit esoteerikat peale suruda, see oli lihtsalt esimene link mis otsinguga välja tuli). Mööda külgi selle lugemine ikka ju alla ei jookse.

    http://kehakeel.ee/2014/06/me-ei-kohtu-inimestega-juhuslikult/

    Ole jätkuvalt tugev, Raili. Ära samasta end nii palju asjadega, mida suvalised negatiivsed inimesed internetis räägivad. Sel ei pruugi sinuga eriti pistmistki olla. Armasta ja austa iseennast, tunnusta ise end iga väikese saavutuse üle ja ära looda liiga palju teistele inimestele. Kõike head sulle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh mõistmise eest! Võibolla on tõesti mu olekus midagi, mis annab märku turvatundest ja hoolivusest? Ma pole seda kunagi pidanud nõrkuseks vaid pigem olen olnud uhke, et mul jätkub südant kaasa tunda ka neile, kelle kohta öeldakse üldiselt vaid solvavaid sõnu.
      Kusjuures olen päris palju neid kehekeele artikleid ja raamatuid lugenud, kuid mulle nad vist ei mõju. Ma olen ikka selline ,nagu ma olen- lihtne, siiras ja hooliv ja ei oska kanda maski, nagu oleksin teistsugune, et tõmmata ligi teistsuguseid inimesi.

      Kustuta
    2. Ega see n6rgus olegi.Minu arust hooliv inimene on tugev inimene.Ja lihtne siiras nagu sina, selline inimene on tugev.Oleks ainult rohkem neid inimesi kes seda austavad!

      Kustuta
  2. Nõustun täiesti eelmise kommenteerijaga. Ja nende pärast kes siin negatiivsemalt kritiseerivad ei ole vaja küll hakata mõtlema et elu ei ole elamist väärt. On küll! Võib olla aitaks Sind kas või see, et hakka iga päev peegli ees korrutama et oled väärt ainult kõige paremat ja keegi ei saa Sind mutta tampida. Mitte keegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma teen seda. Päris iga päev pole meeles, aga enamasti küll. Kas aitab- ei ole sellest aru saanud küll, aga enesekindlus ja-uhkus on mul alates sellest, kui ma Tallinnasse elama tulin ja ISE suutnud olen omale elukohta pidada- tohutult suureks kasvanud. Kohati on see minu EGO ikka nii suur, et teistel on minuga päris raske :D

      Kustuta
    2. 1. kui sa tahad elus midagi muuta, peaksid õppima midagi sellist, mis sulle korraliku töö garanterib. HM.l on juba mitu aastat käimas suur projekt koos erinevate kutsekoolide ja ülikoolidega, mille käigus võivad täiskasvanud õppida täiesti tasuta midagi uut.
      selle poolaasta nimekiri on siin (vali paremalt tasuta kursuste nimekiri) https://hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/tasuta-kursused
      järgmise poolaasta nimekiri ilmub samasse mõne aja pärast.
      Miks sa nt ei võiks õppida raamatupidamist või majandusarvestust vmt? endise kaubandustöötajana peaks see valdkond sulle ju veidi tuttavgi olema.
      Tunnen mimeid raamatupidajaid, kes töötavad kodus, pakkudes koduse arvuti tagant raamatupidamisteenuseid väikefirmadele.

      2. Sa PEAD saama üle selest väärarvamusest, et iga invaliid on kas joodik või miinimumpalgaline või tötu. See EI ole nii. Mul on suguvõsas päris mitu invaliidi (kas sünnist peale või õnnetuse tagajärjel), neil kõigil on kõrgharidus ja nad töötavad vägagi vastutusrikastel ametikohtadel. joodik pole neist mitte keegi.

      3. Osalise ajaga töökohti ON ja väga palju. Aga selleks, et neid saada, on vaja midagi osata ja hästi. Nt surem osa ülikoolide õppejõude ja kooliõpetajaid töötabki osalise koormusega. nt 0,2 kohaga professor käib reeglina tööl 1 päev nädalas ja teenib selle eest rohkemgi kui miinimumpalga.

      Kustuta
    3. Igal inimesel on oma võimetepiir. Kõik ei saa olla raamatupidajad või kõik ei saa olla kokad. Kui ikka ei ole loomupärast soodumust sellesk, siis võid seda küll õppima hakata aga sa võid seda eluaeg õppida ja aru ikka ei saa.
      Minul seda eelmainitud väärarvamust polegi. Küll aga on ühiskonnas see väga laialt levinud.
      Ma oskangi hästi- oskan hästi kliente teenindada ja kaupa (või mida iganes) sorteerida. Selliseid töid kahjuks osalise ajaga Tallinnas eriti ei leia. Ja kes soovitab mulle mujale kolida- ma ei teeks seda, sest siin on mu kodu ja tugivõrgustik eelkõige spetsialistide näol ning hakata lisaks tööle veel ka uut elamist otsima ning kolimiseks abilisi ja transporti... oleks mulle juba liig mis liig

      Kustuta
    4. Estonia vastas trollipeatuses on toidukauplus kus uksel on teade et otsitakse klienditeenindajat. Ära hakka ainult ütlema et see töö ei sobi sulle.

      Kustuta
    5. Ja ütlengi- ei sobi. Miks, seda loe varasematest postitustest ise välja!

      Kustuta
  3. Kui juba Haapsalut mainiti siis siin on Rannarootsi keskus, kus aegajalt ka omaturud toimuvad. Seal võib pakkuda ka käsitööd. Järgmine on 3ndal detsembril
    http://www.rannarootsikeskus.ee/2016/11/3-detsembril-toimub-omaturg/
    Ise seal käinud ei ole aga tuttav käsitööline käis 2 korda ja esimene kord läks väga hästi kuid kahjuks teisel korral ei ostetud midagi.
    Samas enne jõule on ehk rohkem liikumist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!
      Detsembris õnneks mul müügivõimalusi on. On paar Telliskivi kirbukat, on Telliskivis toimuv käsitöölaat (11. detsember), on puuetega inimeste kojas toimuv jõuluturg 12.detsember.
      November oli nüüd selline vaiksem kuu...
      Haapsalu laadad ehk omaturud- pole osalenud, aga ei tundu ka nii eriti ahvatlevad. Ise aastaid Haapsalus elanuna olen suhteliselt hästi kursis sealsete inimeste olemuse ja elustiiliga.

      Kustuta