Pühapäev, 31. detsember 2017

Aasta 2017 kokkuvõte. Ja natuke ka uusi plaane.

Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.

Et saada tugevaks ja targaks, soojaks
või millegi ehk kauni loojaks,
peab sügavale hingepõhja vaatama
ja möödund päevad enda ette laotama -

sealt selgub tõde, mis on olnud väärtuslik, mis vähem,
kes olnud mulle kauge, kes on olnud lähem.
On igas päevas olnud oma õppetund -
jah, olen õnnelik, kui soovin kõikidele õnnelikku uut!


Leidsin siin tänasel aasta ühel kiiremal päeval paar hetke istuda arvuti taha, et juua alles hommikukohvi- jah, ma olin nii asjalik ,et lihtsalt tegin enne mitu asja valmis ,enne kui otsustasin, et nüüd peaks juba midagi ka sööma ja korraks hoo maha võtma. Pole jälle kaua kirjutanud, kuid ma ei oska lihtsalt vahel midagi kirjutada. Ja ometi toimub mu elus midagi, kuid kui hakata seda kirja panema, siis tundub, et ah pole midagi erilist. Ja nii mul ongi jälle paus sisse tulnud siin...

Üks suurimaid muutusi on ehk see, et lõpetasin Sidiga suhte .Ja seekord ikka päriselt. Ta helistas, olles isegi üllatavalt kaine ja ütles, et aimab juba pikemat aega, et meie vahel on midagi valesti. Ausalt öeldes ma vist ootasingi seda, et ta esimesena sellest märku annaks, sest miks muidu ma ei tundnud mingit klompi kurgus ega pisaradi silmanurgas ,kui ütlesin, et jah-nii see on. Muidugi inimesena võib ju temast kahju olla, aga ma ei vaja oma ellu inimest, kes ei suuda päevagi alkoholita olla. Ja seda ma talle ka ütlesin, nagu vist juba sadu kordi varem. Ta ütles seepeale, et tema ei võta midagi ette oma joomisega- et on rahul- ja no jäigi siis jutt et võibolla sõpradeks jääme.

Rainer kolis ära oma eelmisest elukohast ja mulle oma uut aadressi ei andnud, ning telefonile ei vasta.  Noh, tema moodi...  Aastate jooksul on ta niipalju kordi kadunud ning taas mingil hetkel välja ilmunud, et ma imestan vaid selle üle, kuidas ma seda kõike talunud olen. Kui alguses ma tegin kõikvõimaliku, et teda üles leida- ehk on mõni lugenud ka minu raamatut, mille ma 11 aastat tagasi kirjutasin ja mille kirjutamise ajal ma kogu hingest soovisin, et kõik lõppekski nii nagu raamatus- siis viimased korrad ma lihtsalt võtan asja ,kui loomulikku tema puhul.  Tegelikult hakkasid mul tunded tema vastu juba ammu tuhmuma, kuid ma püüdsin vist neid lihtsalt endas uuesti tekitada. Et mitte hinges üksi olla...

Ei, lugejad, ärge nüüd ma ei tea mis pilte endale peas ette kujutage! Ma olen üksi ja uut suhet pole. Kuid alati on mingi lootus, ja ka mina olen hakanud uskuma, et keegi veel tuleb mu ellu. Siis kui õige aeg on. Küsimus ainult, millal on see õige aeg... Niikaua olen aga õnnelik oma sõprade,  nii reaalsete kui virtuaalsete üle ja tegelikult-ma saan ju paganama  hästi hakkama siiski! Hoolimata kõigest pole mul tulnud viiasel aastal kannatada kordagi tühja kõhtu ja pole olnud ka sellist olukorda, kus mu taskus oleks olnud aala paar euro. Annetusi olen ma sel aastal saanud kokku umbes 300 euro eest ja need on kulunud siis kas ootamatuteks väljaminekuteks, kauaplaanitud pisikesteks ostudeks või nüüd aasta lõpus ka natuke olen laianud :) Oma uusaasta  lauaga näiteks. Aga see ju mu vana kiiks- vähemalt üks kord aastas, sel ööl peab olema laud kaetud hea ja paremaga, mida sooviks, et ka uuel aastal oleks.

Laada-aasta oli seekord küll ülikehv. Esiteks keeras ilm mul mitmed osalemisvõimalused kihva, teiseks Telliskivi Kirbuturg on olnud pigem raharöövel, kui sissetulek. Ja ma ikka nii blond, et ikka korduvalt oli vaja sinna regada ja minna! Noh uuel aastal püüan olla targem ja hakkan küll seal käima, kuid oma tuttava eest tema kauba müüjana ning muidugi saan sinna ka midagi oma asjadest kaasa võtta. Nii et talvekuud peaks sel moel vastugi pidama...

Mis ma järgmisel aastal tahaksin teisiti teha? Tegelikult päris palju, aga olles realist ,siis on tõenäoliselt nendest vaid mõnel plaanil õnnestumisvõimalus. Ma ju tunnen ennast paremini ,kui keegi teine ja tean oma "kiiksusi" ja kombeid. Noh süüa võiks ju tegema hakata rohkem, kuid ega erilist isu sooja toidu järgi pole küll... Trenni-inimene ma pole, aga võiks hakata siiski igapäevaselt pool tundi nt tantsima kodus üksinda. No kõlab muidugi suht tobedalt ja eks oleks loll vaatepilt ka, kui ma üksi ...ma ei tea, valssi keerutaksin vms.:D Aga see on üksi elamise üks eelis- teha täpselt seda mida pähe tuleb ja mitte põdeda, et keegi näeb ja keerutab sõrme meelekohal :)

Tervisekontroll on ka talvekuudel plaanis. Noh nii tavaline, üldkontroll ja pisimurede lahendamine, kui neid on. Muidugi seda ma lükkan kogu aeg muudkui edasi ja edasi... sest no mina ja arstid ning analüüsid.- teada teema. Kuid talvel on seda parim aeg teha, sest siis niikuinii ei toimu midagi. Pean silmas laatasid jms.  Muidugi oma pood... ei saa ma sellest üle ega ümber, aga pole siiani lotot mänginud ja loomulikult ka mitte võitnud. Viimase lotopileti ehk sain sünnipäevakingiks... või oli see isegi eelmise aastavahetuse aegsel perioodil Võrus. Igatahes paarkümmend eurot sain, mis ilmselgelt mulle suur summa, aga poe kontekstis... mnjah.

Tüüpiline mina, "hommikukohvi" joomine arvuti taga venis taas tunnipikkuseks ja pole veel muud siin vaadanudki üle, kui kirjutanud siia. Salatit peaks tegelikult lõikuma hakkama.. noh, õnneks on seda aastat veel mitu tundi ees.

ILUSAT  AASTAVAHETUST  JA  KÕIKE  PARIMAT  UUEL  AASTAL!

Pühapäev, 24. detsember 2017

Jõulutervitus!

Ilusaid jõule kõigile, kes mu blogi lugedes on elanud kaasa minu rõõmudele ja muredele, kes on mõistnud või vähemalt püüdnud mõista, et kõigil inimestel ei ole võrdseid võimalusi elus läbi löömiseks. Jah, öeldakse, et Saatuse määrab inimene ise, kuid samas öeldakse ka ,et kõik on tegelikult ette määratud ja juhuseid pole olemas. Mida siis uskuda? Ehk on kõige parem leida kuldne kesktee ja uskuda eelkõige iseendasse ning elada nii, nagu ise kõige paremini oskad? Võibolla... Eks me kõik oleme saanud elus õppetunde, teinud vigu, isegi korranud neid ,kuid lõpuks siiski kõigest õppinud. Ja kõige tähtsam on tulla just raskustest välja sirge seljaga, painduda ,aga mitte kunagi murduda ja alla anda!

Ma pole teadupoolest eriline jõuluinimene, aga siiski natuke toob erilise tunde raadios kõlav jõulumuusika, teadmine, et kuskil on ehteis kuused ja kaetud pidulauad ja pere koos. Ja muidugi need head soovid, mida ma olen täna juba kümneid saanud ja ka ise edastanud... Olen üksi ,aga selles pole minu jaoks mitte midagi uut, ning kui räägitakse igal pool pühadeaegsest üksindusest, kui millestki kohutavalt kurvast asjast, siis mina nii ei tunne. Mul pole täna ei kurvem ega ka rõõmsam meeleolu kui tavaliselt... Viimased kuud on üldse olnud igas mõttes keerulised ning tujud kõiguvad pidevalt. Kuid ka selles pole ju midagi uut minu jaoks..

On igal jõuluajal lootus,
et sünnib väike ime.
Et täide läheb suurim ootus
soov, millel pole nime...

Kauneid jõulupühi!

Esmaspäev, 18. detsember 2017

Taaskord- ülevaatlik postitus minu elust ja mõtteist detsembris 2017

Aitäh päkapikkudele kõigepealt, kes aitasid mul oma väikseid jõulusoove täita! Eelmises postituses mainitud kolmest soovist on veel vaid Bio Glucosamini tabletid puudu! Lisaks olen aga saanud natuke rahalist abi- natuke, see tegelikult on suhteline mõiste, sest minu jaoks on saadud mõnikümmend eurot vägagi suur summa, aga võrreldes teiste jõulueelsete annetustega siiski väga väike - oma aastavahetuse laua katmiseks. Jõulude suhtes ma isegi ei ole mingeid plaane teinud, arvatavasti olen ka üksi ja kuna kahte pidulauda ma ei hakka tegema endale, siis aastavahetus on ikka rohkem minu püha..

Mis vahepeal juhtunud on? Lihtne vastus- ei midagi. Olen peamiselt toas istunud, sest see pidev hämarus, rõskus ja hallus ei meelita nagu kuskile minema. Tohutu uni on ka kogu aeg peal... eks D vitamiini puudus ja pole käinud ka ammu analüüse andmas, kuidas mul selle aastaalguses avastatutud rauavaegusega lood on. Mina ja analüüsid... no see on ju teadagi teema :D See ongi see tobe olukord, et ma saan ülihästi aru, et midagi hullu ju pole selles, no ütleme vereproovis nt, aga kohe kuidagi ei saa ma oma kehale seda selgeks teha, et ei ole põhjust krampi tõmbuda. Nõrk valulävi ja ärevushäire... paras kombinatsioon :) meditsiinitöötajate vihastamiseks ja nende vältimiseks.

Eile käisin Haapsalus jõulueelsel traditsioonilisel pidulikul istumisel. No selline vaikne ja rahulik rutiin on see kogu aeg olnud, hea on lihtsalt kohtuda vanade sõpradega, kelle jaoks aega kipub kogu aeg nappima. Ja kusjuures, ma ei saa ise ka aru, kuhu mul see aeg kaob :) No praegu sügistalvisel perioodil küll suurema osa päevast mitte millegi tegemise peale vist. Endiselt arvuti on mu põhikoht päeva veetmiseks ja mõnikord venib päev nii ka poolde öösse, aga samas ,ma ei saa ennast ka päris sõltlaseks nimetada, sest see mis vaja, saab ikka tehtud... mõnikord küll võtan lihtsalt pikemalt aega enne alustamist.

Proovisin kudumist õppida. Oo jaa, tundub mission imposable :D Siiani pole suutnud ühegi youtube video ega ka käsitööportaali kaudu silmigi vardale luua ühtlaselt ja neid siis pärast ühendada sokisäärt  kududes. Ja no, ausalt päris tihti ma siis viskan vardad jälle kõrvale ja teen midagi muud. Aga lõplikult pole alla veel andnud ja kui ma ükskord peaks ühed sokid valmis saama, siis kindalsti panen sellest uhkusega pildi üles!

Laadahooaeg on nüüd selleks korraks läbi. Jah, ei olnud hea aasta... Ilmad rikkusid mitmetel laatadel osalemisvõimalused ära ja Telliskivi kirbuturgude aeg hakkab vist ümber saama tasapisi. Viimases käib küll rahvast endiselt, aga pidevalt ühed ja samad külastajad, kes käivad seal suuremalt jaolt lihtsalt jalutamas. Vahest harva õnnestub mul seal midagi müüa... ehteid peaegu üldse mitte. Aga teiste kaupade müümine tähendaks ka investeerimist nende (hulgi)ostmisse ning see teatavasti on mulle paras stressiallikas millest ma hoidun. Endiselt saan aga kiita Haabersti laatade korraldajaid ja külastajaid, Võru Pärmustantsu Festivali (tegelikult mulle meeldis vana nimetus Folkloorifestival palju rohkem ja oli kuidagi omasem) ning Võru Lastefestivali laada korraldajaid ning külalisi ning üllatusena oli väga super üritus ka Astangu Eriline Kingiturg detsembri alguses. Neid üritusi kavatsen ma edaspidigi kindlasti osalejana külastada!

Jõulutunne, mis sel aastal üllatuslikult detsembri alguses tekkima hakkas, on nüüd kuhugi kadunud. Ja see muidugi täitsa minu moodi :D Nüüd ei ole isegi mõelnud kodu kaunistamise peale- kuusk niikuinii ei mahu, muidu kuuse ehtimine oleks mulle väga suur pühademeeleolu tekitaja. Kusjuures kõigi teiste kaunistuste üles panemine seda tunnet ei asenda.. tegelikult peaks katsetama elektriküünaldega sel aastal (eh, muidugi küsimus- millal ma suudan end Jyski vedada, seal on heade hindadega need) . Samas jälle- no ma niikuinii valin endale pühadeaegse üksinduse... miks siis pingutada üldse. Ah, ei tea ka... aega samas ju on ka.

Aa, kommentaarid eelmisele postitusele olid väga positiivsed ja mul oli siiras rõõm neid lugeda. Kuigi ...üks mürgiprits oli kohale ilmunud ka ja tema pidavat saama rahulduse juba ainuüksi sellest, et mina tema solvanguid ja vingumist loen, et avaldamine polevatki oluline :) Nujah... igal oma kiiksud...

Neljapäev, 7. detsember 2017

Kinkimisest ja kingitustest.

Käes on aeg, mil ei ükskõik,kuhu ei vaataks, või ükskõik ,mida ei kuulaks, igalpool hõikavad kõik" Ostke meilt parimad jõulukingid!" "Parim jõulukink on... (mingi ükskõik mis toode või teenus) " Jah, kohutavalt äraleierdatud on see teema, küll, aga ei saa minagi sellest üle ega ümber. Kommetrslik kapiltalism vallutab maailma ja inimestevahelisi suhteid. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi kingitusi saada ja neid teha, aga minu arust on nõme panna ükskõik mis tootele ette sõnaliide -jõulu, ning seeläbi siis meelitada inimesi seda, tihtipeale kas tavalist või hullemal juhul päris mõttetut asja ostma.

Ma ei tea,kas on üldse inimest, kes saab siiralt öelda, et ta ei taha kingitusi saada! Pigem usun ma seda, et on inimesi, kes tahaks öelda, et ta ei taha saada mõttetuid kingitusi. Et aga mitte võimalikke kinkijaid solvata, siis ütlevad nad lihtsalt, et ei soovi kingitusi. Kuid kas poleks sel juhul hoopis õigem teha näiteks mingisugune nimekiri asjadest mida vaja oleks või tahaksid? Okei, pool üllatusest läheb nii küll kaduma, aga see on ju just see ebameeldivam pool. Miks kinkida näiteks vannivaht inimesele, kellel kodus vanni pole ? Aga samas on sel inimesel palju selliseid lihtsaid soove, mille täitmine oleks palju originaalsem kui tuntud firma vannivahu ostmine...

Võibolla on aga inimesi,kellele ei meeldi kingitusi teha? Ise ma nende hulka kahjuks ei kuulu. Kahjuks... arvestades minu majanduslikku olukorda. Kuid õnneks on mul "hea nina" leidmaks soodsaid ja enamasti kõigile tarvilikke asju. Enamasti tehakse ju kingitusi neile inimestele, keda tuntakse. Seega peaks ju olema mingi väikegi ülevaade tema huvidest, kommetest, elustiilist. Kinkida küdeva kamina ees raamatut lugeda armastavale inimesele mõnus fliispleed... või kohvigurmaanile maitsekohvi...või veinisõbrale veiniklaaside komplekt. Kahjuks muidugi lähevad need kingitused maksma niipalju, et minusugune neid lubada ei saaks, aga samas mul pole ka eelmainitud huvidega tuttavaid. Tegelikult... jah, ma arvan, et see aasta on mul kingitusi teha vaid 3-4. Ma olen viimasel ajal ise olnud selline väheaktiivne suhtleja, et vist põletanud mitmedki sillad oma seljataga. Kuid ju see pidigi nii minema... kõigel on oma aeg.

Jõulud on heategevuse aeg. Pisike pettumus saadab mind sellega seoses alati... Jah, ma võin olla, ja kindlasti olengi, egoist siinkohal, aga kuidagi ebamugav on kuulda, et aidatakse vaid peresid. Samas tegelikult on üksikul inimesel mõnikord veel raskemgi toime tulla. Jah, üksikul pole küll kellegi teise eest vaja vastutada, aga ka tema vastutab ju tegelikult- vastutab iseenda eest. No muidugi saab nüüd mõni öelda, et kui hakkama ei saa, siis üksikut inimest pole ju vaja kah. Kohati see nii tõesti ka tundub... aga samas on igal inimesel mingisugune ellujäämisinstinkt. Või on see siis lihtsalt lootus elu paranemisele?

Kui mu postitust peaks lugema mõni päkapikk või jõuluvana .... Ei ,ma ei küsi raha! Ei ,ma ei vaja ka toiduabi ega sadadesse eurodesse ulatuvaid kinke! Kui see päkapikk, või kes iganes tahaks mulle natuke jõulurõõmu teha, siis mul oleks 3 ,tegelikult üsna pisikest, kuid minu jaoks siiski olulist soovikest. Esiteks tahaksin ma kangesti sokke kuduma õppida, aga ma ei raatsi vardaid osta sest ma pole kindel, et ma saaksin- vist juba küll mitmekümnendal katsel -kudumise selgeks ja seega ei taha ma lihtsalt raha kulutada mittevajaliku ostu peale. Teiseks on mul alati vaja ehtematerjali, ja mis saaks mind rõõmustada rohkem ,kui pisike kokkuhoid selle arvelt mõne pärlipoe kinkekaardi näol. Ja kolmandaks- siinkohal ma teen tõesti ka natuke reklaami ühele toidulisandile- Bio-Clucasimine. Rääkisin siin vahepeal, et mul on probleeme liigestega, kuid arst seda millekski ei pidanud. Noh mõtleisn siis, et ostaks selle eelmainitud toidulisandi, kuid ...hinda nähes... mõtlesin ümber. Nüüd aga sain ma Võrust ema korterit korrastades pool karpi seda ja ... uskuge või mitte, ma saan trepist kolmandale korrusele ronida, ilma ,et põlved "kinni kiiluks" . See tõesti on ainus toidulisand mida ma olen proovida saanud ja mis tõesti õigustab oma infolehel kirjutatut!

Avasin kommentaariumi taas kõigile, kuid väikese mööndusega- teatud sisuga kommentaarid lihtsalt ei ilmu! Ning ma ei hakka põhjendama ,miks ma just selle või teise kommentaari kustutasin! Ja kui mürgipritsijaid ja/või endisi koolikiusajaid liiga palju hakkab tekkima, siis te teete sellega "teene" ka neile teistele, kellel oleks midagi asjalikku öelda. Sest nii kähku, kui kommentaarium avanes, nii kähku ta ka sulgub vajadusel.

P.S. Kohtusin eilsel jõululaadal müües ühe väga toreda noore naisega, kes ütles, et on minu blogi algusest peale jälginud ning talle meeldib selle juures just see, et minu blogi on nii erinev enamuses teistest blogimaastikul olevaist. Ja nii see tõesti on- ma ei kirjuta perest, sest seda mul pole, ma ei kirjuta ilu-ning moeteemadel, sest mind need absoluutselt ei huvita, ma ei kirjuta trennist ega tervislikust toitumisest, sest see lihtsalt pole ka minu teema. Ma kirjutan ELUST ! Paljude arvates lihtsast ja kohustustevabast, kuid tegelikult üldse mitte nii roosilisest elust...

Reede, 1. detsember 2017

Kas esimest korda elus- jõulutunne detsembri alguses?

Kui kogu aeg olen mina olnud pigem see inimene, kellel sõnaga "jõulutunne" ei seostu mitte midagi, siis see aasta on millegipärast teisiti. Juba mõni päev tagasi vaatasin ma kauplustes jõulukaunistusi ning ohkasin, teades et mina neid niikuinii ei osta. Esiteks on mu korter nii väike ja midagi sinna eriti ei mahukski, teiseks olen ma ju üksi (ja pühade ajal ma eelistangi kõige rohkem üksi olla... vähemalt siiamaani eelistasin)ja kolmandaks... no igipõline rahateema muidugi. Aga see kusjuures ei tekitagi üllataval kombel ,vähemalt praegu veel, mingit hullemat masendust. Tuju pole sellise pimeduse ja rõskusega niikuinii eriti hea ja sageli lihtsalt tõmbaks teki alla kerra ning molutakski niisama terve päeva. Aga ma ei tee seda, jah sellepärast võiks psühholoog K-E olla väga uhke minu üle :D

Ehk on seos sellel kummaliselt vara tekkival jõulutundel sellega, et terve detsembrikuu on mul ridamisi erinavaid jõululaatasid? Nojah, tüüpiline mina- laadad on ikka igas postituses tähtsal kohal :) Ja juba täna valmistusin ma esimeseks nendest. See toimub homme Astangul, Kutserehabiliitatsiooni Keskuses ja on esmakordne seal.. Kauge ja küllaltki ebamugav on sinna minna küll, kuid üritus ise on tasuta ja reklaam on olnud päris võimas.  Eks tuleb katsetada , seda enam et selle piirkonna, täpsemini siis küll Õismäe laadad on olnud läbi aegade ühed parimad. Ja ka mu Taaskasutuskeskusel oleks seal väga hästi läinud, kui rent poleks nii meeletult kõrge olnud. Jah, see teeb mind ikka veel kurvaks, eriti nähes mingis uuskasutuskeskuses või laos müügil kas poeletti või mingit muud kauplusesisustust. Vot siis tahaks küll karjuda kõva häälega- aidake mul tas oma pood avada. Kogemata oli üks selline situatsioon eile, kui me K.-ga kolasime mööda Uuskasutuskeskusi ringi ja ta osutas seal müügil olevale klaasiga poeletile. Muidugi ,ta ei teadnud, kui haiget see mulle tegi ja ma lihtsalt jäin hetkeks seisma ,nõjatusin vastu seda letti ja ... hoolimata silma valguvatest pisaratest, läksin edasi. Lihtsalt ma olen õppinud juba olema tugev..

Aga ikkagi -jõulutunne detsembri alguses?! Mis nagu toimub minuga? Lapselikult ootan päkapikke, keda ma tean esiteks pole olemas ja teiseks mulle ei tuleks neid niikuinii. Ootan kingitusi, mida ma tean et see aasta neid saan vaid paar -kolm. Ootan aasta lõppu, et oleks põhjus midagi haruldasemat lauale panna... hahaa, huvitav mille eest, eks :D. Ootan... aga ma ei teagi mida. Sel aastal tulevad jõulud lihtsalt kuidagi teisiti. Lihtsalt, põhjuseta.

See,et mu tänane postitus nii optimistlik sai, ei tähenda muidugi, et ma nüüd terve kuu selline olengi. Või olen... krt, seda teab? Igatahes praegu on õigest jõulutundest puudu vaid kohev valge lumi ja kuuselõhn toas. Minul ,kes ma tegelikult pole kunagi jõuludest midagi arvanud...

Pühapäev, 26. november 2017

Ise küsin- ise vastan

Mulle tohutult meeldib täita igasuguseid ankeete, küsitlusi ,teste ja uuringuid. Olen arvutis liitunud mitmete uuringufirmadega, kes siis lubavad muidugi ankeedi täitmise eest ka auhindu loosida, erinevaid poodide kinkekaaarte üldiselt. Lubavad, aga kas nad seda ka teevad, sest pole mina küll nende paari aasta jooksul mil ma nädalas kord.-paar jälle mingile tarbijaküsimustikule vastan näinud kinkekaarti nurgakestki :)

Kunagi ma käisin ka ise küsitlejana turu-uuringute firmas tööl. Aga enam ma ei tunne, et ma seda teha suudaksin või tahaksin. Ukselt uksele käimine ... ma ei oleks selleks valmis enam. Telefoni teel küsitleda, see on juba midagi muud, aga neid pakkumisi ei ole olnud. Võrumaal oli muidugi seda tööd üldse lihtsam teha ka, sealsed inimesed olid ( või on ka nüüd) avatumad ja ukse tagant minema saatmist tuli ette ehk paaril korral aastate jooksul kokku. Kuid proovides sama asja teha Haapsalus, siis oli ehk kokku üldse mingi 5-6 küsimustikku, millele vastati. Ja selge see, et ma seda tööd seal enam rohkem ei proovinud...

Kui minna veel kaugemale minevikku tagasi, siis koolis olid meil käibel "küsimuste-vastuste kaustikud".Isegi minul, klassi-, õigemini kooliheidikul ,oli vahel võimalust neid täita ja ka minu omasse kirjutati mõnikord normaalseid vastuseid, mitte ainult rõvedusi. Tagantjärele paneb see mind isegi natuke imestama- mind ju põlati, kiusati, mõnitati- aga mis puutus "küssadesse" (nagu meie koolis nimetati neid) siis see nagu unustati ära.

Ehk on blogilugejatel ka huvitav lugeda, mis mulle meeldib, mis mitte ,sellises lihtsamas plaanis :) Ja väikeste täienduste ning põhjendustega ka...

1. Minu lemmiklinn?- Tallinn (üllatus-üllatus, eks :) )
2. Koht ,mis üldse ei meeldi- Haapsalu. Liiga uimane ja inimesed tunduvad kuidagi hästi kinnised ja suletud olevat.
3. Kuhu tahaksin Eestis minna?- Narva. Tahaks käia seal jõe ääres ja näha üle jõe teist riiki. Ja kuna vene keelega raskusi pole, oleks huvitav. Tegelikult oleks kohti palju, aga kuna valida üks ,siis esimesena lõi pähe.
4. Kuhu tahaksin reisida?- Kreekasse. Meeldib Vahemereline kliima
5. Suurim unistus?- Oma pood.
6. Mida teeksin miljoniga? - Raviksin end ja teeks korda välimuse. Ostaksin korteri, sisustaksin, investeeriks oma ettevõttesse ja säästaks raskemateks aegadeks. Natuke muidugi kulutaks ka neile asjadele, millest praegu puudus on
7. Suurim saladus?- Üks foobia (hirm), mida ma ei avalda enamasti mitte kunagi.
8. Lemmiklaulja või bänd? -Respekt. Tegelikult nüüd jõudsin juba ümber mõelda... neid lihtsalt on nii palju.
9.Lemmiktoit? -Shašlõkk klassikalises äädikamarinaadis. Jälle- meenus esimesena, aga loetelu läheks pikaks
10. Kõige ebameeldivam toit?- Keedetud või hautatud või aurutatud juurviljad. Tervislik toitumine... jajah :)
11. Kõige ebameeldivam muusikastiil?- Jazz või tänapäevane klubimuusika.
12. Laulja või bänd, keda eales ei tahaks kuulda.? - Ott Lepland ja Taukar. Oi kuirja, tegelt see nimekiri läheks ikka väga pikaks- Lemsalu, Sepp, Lenna, Pootsman.... Jään vastuse võlgu pigem :)
13.Halvim iseloomujoon? -Laiskus. Vist
14 Tugevaim külg minus?-  Hea suhtlemisoskus ja sellega kaasnevad omadused.
15 Nõrgim külg minus? -Liigne muretsemine. Aga eks see ole osa ka minu diagnoosidest...
16. Kui saaksin kellegagi poliitikutest sõbraks, siis kellega? -Edgar Savisaar. Huvitav inimene ja kindlasti ka kasulik sõprus :) tema, kui alati pensionäride ja puudega inimeste toetaja-mõistja.
17. Miida hetkel teen peale kirjutamise? -Mõtlen, kuidas end toast välja saada ja poodi minna.
18.Suurim hirm, kui mitte arvestada foobiat?- See, et inimesed minuga suhtlemist häbenevad. Kindlasti see osalt ka veel kooliaegsetest traumadest, kui oli palju selliseid "sõpru" kes väljaspool kooli ja salaja suhtlesid minuga, koolis aga ma ei tohtinud näidta, et me läbi saame.
19. Millest hetkel puudust kõige rohkem tunnen?- Kallistusest ja hellusest .Uskumatu, arvasite kindlasti ju ,et ma vastan "rahast" :D
20. Kui saaksin soovida kuldkalakeselt 3 soovi?- Esimene- välimus korda. Teine- korter koos sisustusega. Kolmas -oma pood. Ühesõnaga- sama, mis miljoni saamisel.

Ühesõnaga selline pisike CV minust. Tegelikult võite minult vabalt küsida erinevaid asju minu eelistustest ja mitte-eelistustest jne. Ma võin selliseid "ankeete" veel luua, kui kedagi huvitab.






Neljapäev, 23. november 2017

November- pimedus ja detsembriks valmistumine. Pildid!!!

Eelmisest pikemast postitusest, mis peaaegu oleks viimasekski jäänud, on mitu nädalat möödas. Imelik on see minu suhe ajaga. Kord tundub, et aeg nagu seisaks, et kell ei liigu edasi ja kõik on kogu aeg ühtemoodi hall ning pime, siis järsku avastan et- ups, nädal on juba jälle lõppemas. Ja siis tuleb väike masendushetk, kui vaadata tagasi ja tõdeda, et polegi ju midagi erilist teinud jälle. Samas aga rutiiin mulle sobib... saa siis nüüd aru :D

Pimedus tüütab. Ja ma ei tea, miks, aga mulle ei meeldi küünlaid põletada. Ei seostu see mul mingi leinaga ega mälestustega, mulle lihtsalt ei meeldi. Ennetan siinkohal neid vastajaid, kes soovitaksid mul küünal põlema panna ja siis teleka ette teetass käes maanduda. Nagu soovitatakse kõikvõimalikes naisteajakirjades... Oh jah, neid muidugi soovitatakse igasuguseid asju, lausa totrusi sageli :)  Istun pigem arvutis ja kirun oma täiesti mööda tapeedivalikut korterisse sissekolimise eel remonti tehes. Vaatasin, et -oi, nii ilus hõbdase läikega helelilla toon, et see taab korteri visuaalselt suuremaks ja valgemaks- no jah... tulemus on see ,et isegi minudugune kunstivõhik oskab öelda, et see toon tegelikult seinas mitte ei peegelda valgust vaid neelab seda.  Ja ripplaes olevad "seasilmad" ei aita ka kohe kuidagi kaasa toa valgemaks muutmisele.  Õnneks kuulsin mingi aeg MTÜ-st rõõmustavaid uudiseid, et järgmisel aastal on mu korteris remont plaanis. No ehk siiski muudetatakse natuke valgemaks ja soojemaks... Muidugi kaasneb remondiga probleem- pean välja kolima kuuks ajaks, aga ma hetkel ei hakka veel selle peale mõtlemisega end närvi ajama.

November on üldse tobe kuu. Ei toimu mingeid laatasid ka. No muidugi, Mardilaat jms on, aga osalustasud neis pole minu jaoks. Ning seal on ka kaubavalikul mingid piirangud- peab olema rahvuslikku stiili pigem. No selge see, et kõik üritused ei saagi minutaolistele sobida. Telliskivis käisin paar nädalat tagasi. Lootused olid suured- rahval rahapäevad ja kuu algus, võtsin terve koha... ja kõrbesin täielikult :D  Maksin veel pealegi... krt, kas ma ikka olen veel nii naiivne ,et pole õppinud- Telliskivi kirbukale ei tasu minna üksinda :( Täis blondiin ikka...

Detsembriks polegi midagi eriti ette valmistada, sest mul on selle aasta kehvast laadahooajast nii palju tooteid üle, et ma elan nendega vist kõik jõululaadad üle. Swarovski kristallidega peaks tegelt juurde tegema... Ja siinkohal teen ka väikestviisi reklaami endale ja oma toodetele.  Minu tehtud asju saab alati osta ka blogi kaudu! Saadan ka postiga, postikulu muidugi tuleks ette maksta blogi ülaservas olevale arvelduskontole sellisel juhul. Eelistatud variant muidugi on käest-kätte müük, aga kuna olen nüüdseks juba paaril korral asjade postitamisega tegelema pidanud ning toime tulnud, siis Smartpost või lihtmaksikiri vms pole probleemiks.
Pildistama muidugi ma pole ikka korralikult õppinud...
Tegelikult on need hästi efektsed...
Mulle meeldib hästi see värv ja ostjate seas ka väga populaarne.
Järjekordne ostjate lemmik. Pildil pole eriti näha, aga nad peegelduvad maru kihvtilt eri toonides.

Ja siis järjekordsed papud. Kusjuures ,olen kaks paari juba maha müünud! Muidugi jälle mu pildistamisoskus... Hind taas vaid 3.-.eurot
Pildil jäi värv nõme, tegelikult on hästi armas roosakas. Väiksemad, kui kollased. Hinnaks... no las olla 3.-eurot ikka :)
Ja siin siis väike osa 50 sendistest asjadest... Nendega on nii, et Tallinna inimesed saavad kohapeale ka vaatama tulla...

Muidugi saab kõiki neid asju osta 2. detsembril Astangu Kutsehariduskeskuses toimuval Erilisel Kingiturul. 6. detsembril Tallinna Puuetega Inimeste Koja Jõuluturul, 10. detsembril Telliskivi Käsitöö ja Kunstilaadal ja... tegelt ei tea veel, aga ka Telliskivi Jõululaadale ,17. detsember ehk lähen.



Esmaspäev, 20. november 2017

Kõige kiuste- kirjutan edasi!

"Ma seekord ei reklaami ühtegi postitust, sest ma mõtlesin siin vahepeal blogimise üldse ära lõpetada. Ma pole küll üldiselt allaandja tüüp, aga see kuidas mind järjepidevalt iga postituse juures "mutta trambitakse ja solgiga üle valatakse" mõnede - kindlasti vaid mõnede isikute poolt... see on mu tervisele väga laastavalt mõjunud. Viimase poole aasta või veelgi pikema perioodi meeleolud on mul järjest halvenenud ja samas muud põhjust oma elus ma selleks ei näe. Kui keegi mind toetaks avalikult ja mõistaks... sellest oleks mulle väga palju abi. Kuid üksi ma nende "koolikiusajatega" võidelda lihtsalt enam ei jaksa! Tahaksin edasi blogida, aga hetkel kogun selleks jõudu...
Palun kommenteerige siin postituse all need, kes TÕESTI mõistavad ja tahavad ka edaspidi mu elu,tegemiste ja tunnetega kursis olla!"

Nii ma kirjutasin täna hommikul Facebookis ja mõtlesin tõsiselt, et kui ainult 2-3 tuttavat inimest ütlevad, et minu blogi on huvitav ja edasi on vaikus, et siis aitab naljast ning ma ei hakka enam uuesti blogima. Pidasin siin vahepeal pausi ja tundsin end hoopis paremini, kuid samas oli midagi nagu puudu ka. Kirjutamine ju ometi mulle meeldib... ja kuna mu elu pole selline tüüpiline töö-pere-reisid-peod elustiil, siis oleks mul päris hea meel, kui see avardaks natuke ka lugejate silmaringi. Einoh, naiivitar muidugi :), aga facebooki kommentaarid andsid mulle lootust, et ehk polegi asi üldse nii hull. Ja need kes arvavad midagi muud- no meil on mõttevabadus. Vähemalt anonüümselt nad siin enam sõna võtta ei saa... mõtted jäägu nende enda südametunnistusele.

Nii et -Fööniks on tagasi! Tagasi, tugevamana  kui varem ja tagasi ka nende kiuste, kes... no eks nad ise tea, mis tegid!

Pühapäev, 5. november 2017

Vingumine? Virisemine? Huvitav, kui ma just rahul olen eluga...

Ükskõik, mida ma ka ei kirjutaks või millest ei postitaks- ikka leiab keegi võimaluse öelda, et vingun ja virisen, tunnen end ohvrina (ja mõne arvates ma lausa naudin seda !). Isegi siis ,kui ma räägin oma lootustest tuleviku suhtes, kirjutan, et mul läks laadal hästi või et hetkel lihtsalt tulen toime oma eluga. Jah, ilma üle vingun ma tõesti, sest no mis teha- mulle ei meeldi pimedus ja hall ning koltunud loodus. Ja ei meeldi mulle ka talv, kus kõnniteed on enamasti libedad ja ma pean käimiseks kasutama abivahendit. Jah, tasakaalu ning koordinatsiooniprobleemid ,mis on ravita jäänud- kuna mu perearst pole neid probleeme mittemillekski arvestanud- ei lähe aastatega mitte paremaks, vaid ikka vastupidi. Ja juba paar aastat on mu  talveperioodi- õigemini siis libedaperioodi- lahutamatu kaaslane väljas liikudes küünarkark.

Mõnikord tundub mulle, et neil kommenteerijatel on veel suuremad probleemid kui minul . No ei saa ju olla normaalne, kui inimesele meeldib teist maha teha kasvõi targutades, et hakka elama vms. Depressioonis inimesele selline ütlemine teeb tegelikult väga haiget, sest mida ta üle kõige tegelikult tahaks- hakata elama. Kuid on mustmiljon "aga", mida tegelikult on võimatu ühte lausesse või ühte postitussegi kirja panna, see eeöldab ikka pikemaajalist kokkupuudet minuga. See ka põhjus, miks ma ei taha psühholoogi-psühhiaatrit vahetada. Lihtsalt ei taha kõike uuesti läbi elada ja rääkida, mis niigi on jätnud igavesed armid minu isiksusse.

Keegi kommenteeris, et mul on lugejaid ja ju siis on mu blogi ikka vaja. Jah, küllap see nii ongi, kuid mõnele on see ka lihtsalt virtuaalsks süljetopsiks, millest möödudes peab ikka sisse sülgama ka. Noh, inimesed on erinevad, mis parata. Aga on ka palju inimesi, kes kirjutavad mulle facebooki, küsivad ,kuidas ma ikka oskan toime tulla, nimetavad mind tubliks, sest ei ole end põhja joonud-nagu enamus minu sellise elukäigu juures on teinud. Tänan neid inimesi, kes kõigest hoolimata ei pea paljuks ka mind toetada, nii et mul hakkab pisike tagavara juba kogunema!

Hetkel midagi erilist nagu ikka toimunud pole. Kas ma olen oma eluga rahul? Jah, vist küll. Igatahes on mul praegu ees tegevusrohked ning eelmise aasta kogemuste põhjal ka edukad ajad. Eraelus on rahulik- Sid tüütab mind viimasel ajal küllaltki harva ja kui helistabki, siis mina enam ei viitsi temaga suhelda. Ma ei mõista teda... okei, tal on probleem, tal on sõltuvushaigus ja ta tunnistab ise ka seda. Aga miks ta siis abi ei otsi? Kas talle siis meeldibki haige olla? Tavaliselt inimesed ju ikka tahavad paraneda või vähemalt haigust kontrolli all hoida... ma ei kujutaks ettegi, et ma ei käiks psühholoogi juures või ei tarvitaks stabiliseerivaid ravimeid.

Raineriga olen mõned korrad kohtunud, aga temast ma endiselt eriti ei räägi. Lihtsalt liiga palju oleks rääkida temast, liiga palju on neid emotsioone ja mälestusi ,mis on seotud temaga. Ja see teema pole kõigile arutlemiseks..

Pühapäev, 29. oktoober 2017

Laisk blogija, sest mitte midagi ei toimugi.

Vaatasin, et viimasest sissekandest on taas peaaegu nädal möödas ja kindlasti oleks aeg midagi kirja panna. Aga mida? Elu on tohutult rutiinseks muutunud- mitte et ta seda varem polnud- aga no viimsel ajal ei olegi muud, kui ainult üks hall ja pime ning kohutavalt rõhuv aeg. Selline tunne on justnagu see madal hall taevas lausa vajuks kogu raskusega mulle peale... ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga kohutav ängistus on kogu aeg. Tean, et see on igal aastal samamoodi ,aga ikka ei ole veel sellega harjunud ega oska sellega toime tulla. Ehk vajaksin sel perioodil tihedamat psühhiaatrilist ning psühholoogilist abi? Ehk see aitaks? Aga seda ma katsetada ei saa, kuna vastuvõtu järjekorrad on tohutud. Erakorralisse pöördumiseks aga ma ei leia ,et põhjust oleks, kuna see on pidev ja korduv probleem juba sellest ajast, mil ma end mäletan.

Olen siin vahepeal natuke üle päris tüki aja ka töökuulutusi jälgima hakanud. Kuid samas- mis töötegijat minust enam on, kui ma juba ei saa ennast toastki välja ajada ja ütlen järjest kõiksuguseid kohtumisi,  nö "kauba järel" käimisi jms ära. Kusjuures, seda olen ma hakanud viimase poole aasta-aasta jooksul sageli tegema, varem ei tulnud minu puhul see kõne allagi. Praegugi peaksin juba mitu päeva tagasi olema käinud ühe raamatu järel, mille ma osta.ee oksjonilt 10 sendiga sain, kuid esimene kord kirjutasin ,et tulen paar päeva hiljem ja nüüd muidugi on seegi tähtaeg möödas. Ja mina... ma ei suuda end lihtsalt riidesse panna ja hämarast toast sama hämarasse ja liskas veel rõskesse õue ajada. Tean, et sellises staadiumis oleksin ma juba päris kindlasti võimeline ka tööle lihtsalt suvalisel hommikul teatama- sorri, aga ma täna ei suuda.

Töökuulutuste jälgimine muidugi pole ka tulemusi andnud, sest enamuses on ikka peamiselt kaks mustrit neis pakkumistes. Kas tööaeg vahetustega- kord õhtu, kord hommik või siis tööpäevad pikad 10-12 tundi. Ja koristajakohti..olen juba vist maininud, et ei oska lihtsalt vajalikult tasemel koristada.  Mõtlesin siin üks öö oma oskuste peale- jah ,mul on magamisega päris suured probleemid tekkinud viimastel aastatel ning eriti viimasel paaril kuul.  Ja leidsin, et tegelikult on mu oskused sellised, millega polegi midagi peale hakata :D Olen kogenud asjade pakkimisel kolimiseelselt, asjade sorteerimisel -näiteks kui keegi kolib kohta, kus eelmise omaniku asjad on sees ja vajavad sorteerimist-,  võiksin jalutada beebiga mõni kord nädalas (aga tänapäeval paljudel lastel puudub kindel režiim, ning on kombeks anda iga tunni aja järel või sagedamini tissi, no kuidas sa siis saadad hoidja lapsega kuskile jalutama, pead ikka ise minema)

Sorteerijaks tööle minna? Ja, see oleks hea mõte, kuid tavaliselt just asuvad need töökohad kuskil transpordipeatustest kaugel (Humana sorteerimiskeskus) või siis on jälle need kaks tavalist probleemi- kas vahetused või pikad tööpäevad. Kui saaks kuskile nt abis käima hakata paar korda nädalas ja 4-5 tundi korraga... see oleks super. Aga päris tasuta ma seda ka teha ei tahaks, nagu Uuskasutuskeskuste vabatahtlikud. Kui saaks no paar eurigi tunnis või siis endale tasuta asju  välja sorteerida! Siiamaani mind on küll selle jutuga saadetud sinnasamusesse, aga tegelikult oleksin ma sellel alal täitsa "omas elemendis".

Kirbukad ja laadad aga peaksid jääma! Sest kui on üldse midagi; mida ma lükkan edasi või millest loobun vaid ilma tõttu; siis seda on just need. Olgu mul tuju milline tahes, võtan rahustit ja lähen ikka! Eilegi vedasin end mõneks tunniks Telliskivisse, kus kunagine klient Ülemiste Täika ajast, S. on lausa kullatükk ning laseb mul oma kohale mõningate asjadega tulla, et ma saaksin mõne eurogi. Ma olen talle siiralt tänulik, sest nt eile saadud 10.50 oli mulle selle kuu ainus lisasissetulek (aa, mingi paar euri Nõmmel oli ka vahepeal) ning olin suhtelisel mures juba, et kuidas 5 euroga nädal aega hakkama saada. Nüüd on olukord lahenenud ja lahenenud taaskord nii, et ma pole pidanud laenama ega abi küsima! Ja selle üle olen ma tegelikult väga uhke!




Pühapäev, 22. oktoober 2017

Uus hobi-ehk ka tulutoov- ja paljastatud kommentaator!

Nüüd siis tuli kommentaaridest välja, et vähemalt üks sapipritsija on Tallinnas tegutsev perearst! Kunagi, no sellest on ikka tõesti aastaid möödas- isegi ma enam mäleta täpselt, kus ja milleks ma selle abipalve tegin, sest teadupoolest ma konkreetselt küsin abi ainult erandjuhtudel- ta kandis mulle raha. Ja nähtavasti hakkas ta mind sotsiaalmeedias jälgima. Sest kuidas muidu ta mu blogist kohe teada sai ? Juba eelmisel sügisel oli meil temaga nii blogis kui facebookis tuline vaidlus Euroopa abipaki ja Toidupanga ja üldse minu olukorra teemadel. Tookord sain nii vihaseks, et kustutasin kogu teema ja facebookis muidugi blokkisin ta ka ära. Aga pagana kahju, et ma ei saa või ei oska? teda siit ära blokkida!!

Tead, kui sul oma rahast nii kahju on, siis ma tuleksin su vastuvõtule ja viskaks selle raha sulle näkku! Korjaks selle tarbeks kasvõi taarat... Selle asemel ,et viisakalt küsida oma raha tagasi tuled sa minu virtuaalsesse hoovi mind tänitama!  Eriti kibestunud inimene ikka... ja siis räägid veel minu vingumisest. Tuleb välja, et ega see tavapärasest erinev mõtteviis- eluviis, mida sa meedias ja oma patsientide seas propageerid polegi nii kõrvalmõjudeta :D

Aga sain nüüd end välja elada konkreetse isiku , mitte enam anonüümse "mürkmao" peale! Ja ausalt, olen poole rahulikum, sest no selle inimese arvamus ei lähe mulle küll ABSOLUUTSELT korda :D Kusjuures ma kahtlustasin teda isegi varem juba teatud sõnavõttudes, kuid see tundus mulle nii mõttetu kibestumisena ja nii lapsikuna, et ma ei uskunud eriti. Aga jah...  Küsimus on ainult selles- mille pagana pärast sa inimene seda blogi üldse loed ,kui suhtumine minusse on selline ?

Hea küll, jäägu see siis selle inimese "luukereks kappi" või karmavõlaks! Vähemalt üks kanditaat on mul teada, kelle ma oma uue perearsti otsingutel kohe kindlasti välistan... Räägin parem sellest mis vahepeal toimunud on, ehk siis oma uuest hobist (mida ma tahaksin ka kunagi raha teenima panna, kui juba vilumust rohkem on) ning üleüldiselt. Praegu on mul küllaltki keerulised ajad, sest lisasissetulek peaaegu puudub. On olnud paar Vanalinnas ja Nõmmel müügipäeva, kuid välitingimustes hakkab juba päris külm, ning enam üle paari tunni vastu ei pea. Ei ole halba ilma, on vale riietus... noh ,osaliselt võib see ju mul nii ka olla, et pole igaks ilmaks vastavat riietust, aga üldiselt ma pole veel elu sees avastanud, milline see "õige ilma õige riietus " oleks. Lihtsalt olen kohutvalt ... külmavares ei saaks ka öelda, sest kuumus üle 23 kraadi ka mulle ei meeldi....Ja ei lähe need suvalistes kohtades müügid ka eriti. Eile sain näiteks Nõmmelt kahe tunniga 2.50. No päevane söögiraha tegelikult ju...  Täna ehk katsetan ka, kuid ausalt- väga ei ole tuju.

Aga minu uus hobi on heegeldamine. Suuri asju teha tundub mulle igav ja pealegi ma ei tea, kuivõrd tulusaks selline asi võiks kujuneda. Aga minu esimene soperdis on siis selline :
Kuna need on üldse esimesed ,mis ma tegin, siis läks selle tegemisega ka ikka omajagu aega ning oli ka paar hetke ,kus mõtlesin heegelnõela nurka visata :D Aga huvitama hakkas, et mis siis lõpuks välja tuleb. Ja mul oli selleks tegelikult põhjus ka- vennatütar sai kuu alguses poja ning kuigi vennaga me ei suhtle, siis tema lapsed on (niipalju kui neid tean) lahedad.  Tema telliski minult siis papud oma titale, tahtis muidugi osta, aga mina ütlesin, et need on kingituseks. Tegelikult on isegi natuke piinlik kinkida asju, milles -vähemalt minu enda teada- on päris mittu viga ja ebatäpsust :D Aga no arvestades, et ma teadsin varem heegeldamisest paari põhisilmust ja olin papude tegemist ainult kõrvalt näinud (mamma töötas aastakümneid kodus beebipapude heegeldajana ühele käsitööartellile) , sain siiski midagi tehtud. Ja isegi hakkas huvitama, nii et mul on praegu käsil paralleelselt kaks paari- hetkel on eri tooni lõngadega raskusi, pole ju selliseid asju kodus ja osta see kuu eriti ei saa. Kuid järgmisel kuul ma lähen Võrru, ning seal on väga palju allesjäänud lõngu aastate tagant. Osa kindlasti enam ei sobi millekski, aga mis sobivad, need ma saan endale. Ja no loomulikult tasuta asjade kastidest kaltsuka ukse taga võib ka midagi   harutamiseks leida... leidsingi juba kah.

Huvitav, kui mul hakkab heegeldamine ükskord vigadeta sujuma, kas beebipapusid keegi ostaks kah? Või on need iganenud asjad? Põnev igatahes..

Reedel sain toiduabi, aga no sellel ma pikemalt ei peatu. Pakk läks jagamisele, sest tangained, must tee ja tume šhokolaad mu menüüsse ei kuulu ja kahte pudelit õli või kümmet konservi või ... midagi seal oli veel rohkem, ma ära ei tarvita. Kohvi ,suhkru, õli ja lihakonservidega olen nüüd pikaks ajaks varustatud... eks see paki sisu võiks natuke muutuda küll iga kord. Aga eks mina aitan siis teisi ,kes selle pakisaajate nimekirja ei kuulu, kuid kellele kuluvad eelmainitud asjad ära. Ja pealegi- kasud sees mul ka- kuna kott saab alati seal ikka päris raske (isegi poole koguse puhul) ,siis tagasi peaksin ma tulema taksoga. Parem siis vahetan nö üleliigsed asjad paki sisust transpordi vastu välja  :D 

Ja hetkel nagu midagi muud polegi toimunud... Ootan natuke juba järgmist kuud, et Telliskivisse terve koht regada ja et Võrust avastada huvitavaid asju ning teha seda ,mida ma kõige paremini oskan- sorteerida ning pakkida. Ning muidugi jõululaatade hooaega..




Teisipäev, 17. oktoober 2017

Rahast ja vaese kohta ebatavalisest toitumisest! Kaalujälgijatel paluks mitte lugeda!

See postitus tuleb nüüd ühe kommentaatori idee põhjal, kes tunnistas,et ka tema on üks neist naistest, kes kokkamise asemel teeks ükskõik mida muud :) Ning imestas kuidas ma tulen oma võimaluste juures niimoodi toime, et söön enamasti valmistoitu või-tooteid. Kui nii mõtlema hakata ,siis ega see päris tavaline olukord pole jah. Ning kindlasti hakkan ma nüüd saama virtuaalselt piki pead ja jalgu, et olen paks ja et selline toitumine panebki mu tervise tuksi jne. Aga siinkohal mainin kohe ära kaks asja.

 Esiteks- ülekaal tekkis mul 11 aastat tagasi, kui mul oli esimene üldnarkoosis operatsioon ning mingi asi pani sealjuures mu ainevahetusele põntsu. Mina, kes ma olin kogu aeg olnud normaalkaalus ,kaalukõikumine nii 2-3 kilo piires, võtsin järsku paari nädalaga üle 10 kilo juurde!  Ja kusjuures ma ei saanud peale oppi eriti süüa ega midagi...

Teiseks järgneva 10 aastaga on mu kaal põhiliselt samaks jäänud, kõikumised 5 kilo ringis ning vähem. Hetkel olen ma oma kõrgkaalus, kuid juba hakkan leidma, et mõned väiksemad riidedki mahuvad selga. Nii et ma ei saaks küll väita, et minu ülekaal sõltuks vaid toidust ja vähesest liikumisest, sest olen samamoodi söönud .. jah, võimalusel kogu elu. Minu toitumisharjumused pole muutunud, aeg-ajalt lihtsalt eelistan ühte tootegruppi teisele.

Rääkides oma toitumisest, siis kaks põhilist komponenti on piima- ja jahutooted. Jah, minestage nüüd, aga magusad saiad- eriti Juubelisai- ning saiakesed .Viimaste suhtes olen ülivaliv- aga samas hinnaklass neil kõiil suht sama- mulle ei maitse pärmi-lehttaignast saiakesed ja pirukad, kuid enamik tootjaid just neid eelistabki teha. Ja Juubelisaia (õnneks!) Maximas ei müüa! Õnneks, sest muidu ma vist üldse muud ei söökski, kui mul muidu isud vahelduva iga mõne kuu järel ,siis see on küll juba aastaid olnud vaieldamatu lemmik. Hommikul üks päts kohvi kõrvale ja enne õhtut ei ole kõht tühi. Kui siiski on... õhtuse söömisega on mul üldjuhul nii, et eriti kehvadel aegadel ma nihutasin lihtsalt hommikusööki pealelõunasse, et õhtuse söögi peale raha ei peaks kulutama. Seega ma olen täiesti harjunud kaks korda päevas sööma. Minu taktika on süüa aeglaselt, süüa nii et tihtipeale võtab söögikord aega tund või rohkemgi. Istun samaaegselt arvutis või vaatan telekat (viimasel ajal on viimane mul küll rohkem sisustuselement) ja näksin suutäite kaupa.

Piimatoodetest on viimasel ajal hakanud meeldima kodujuust karulaugupestoga. Sellega on küll nii ,et ma pole proovinud täielikult ühte toidukord ainult sellega läbi saada- ehk siis ma ei tea, kas see ületaks mu rahalisi võimalusi, kui mõttetu lukstoit mis kõhtu ei täida, või on see täiesti arvestatav hommikukohvi kõrvane. Aga see nii uus toode ka veel, et jõuan katsetada. Paar kuud tagasi oli mul müslivaimustus. Siis oli pakk piima päevas tavaline asi. Umbes samaaegselt olid mu nõrkuseks ka kohupiimapastad- eriti metsmaasika või kakao omad. Et natuke toitvamaks seda saada, siis tükeldasin sinna sisse  tavalisi küpsiseid.

Lihatoodete koha pealt... vot see on kindlasti asi, mida ma tahaksin süüa palju rohkem, kui ma praegu söön, aga siin on kaks "aga". Esiteks rahaline seis ja teiseks eeldaks liha söömine kodus kokkamist, sest paarist kotletist valmistoidu letist küll söögikorda ei saa. Rohkema ostmine aga käiks üle jõu. Ning loomulikult- ennem ostaksin kilo sealiha, kui kilo valmistoiduletist šnitlseid vms.  Aga kuna söögitegemine mind kohe kuidagi ei huvita, siis tihtipeale ma lihaleti ee mõtlen küll, et peaks ikka ostma -aga kes krt seda valmistama hakkab :D. Ja siis tulevad alateadvuse kuskilt sopist taas esile need mustad mõtted- milleks elada, kui peab ainult ennast sundima. Ei, parem teha siis ikka võimalikult palju vaid seda ,mis huvitab!

Ma ei pea ennast halvaks kokkajaks, eks seda on ju elus pidanud omajagu tegema ka. Tavaliselt on alati kõik mu toitudega rahul olnud, mõnikord isegi ma ise (kes tavaliselt omatehtud asju ei söö) .Olen valmistanud ka külmlauda peiedeks ja sünnipäevadeks, nii et oskamatuses asi kindlasti pole. Mulle lihtsalt  ei meeldi pliidi või köögilaua taga mässata. Kuid, kui mul on tulemas külalised või ma tahan lihtsalt teha endale pidulikumat lauda (vana-aastaõhtul eriti) ,siis valmistoidu lettidest ei osta ma küll peaaegu kunagi midagi.

Rahaline pool sellisel toitumisel. No mina olen tõesti sellega juba nii harjunud, et minu jaoks on see loomulik. Samas üldjuhul mul üle kahe euro päevas söögile ei kulu, miks on poearved tavaliselt 6-7 eurosed- ma ostan sageli paariks päevaks ette. Ostaks rohkemgi, aga paljud minu menüüsse kuuluvad asjad ei ole enam hiljem... no ei ole head. Ja teine probleem näiteks pikemaks ajaks varumisel on ka see ,et see eeldaks mitu korda päevas poes käimist, kuna ma ei jaksa kanda eriti palju korraga. Ja no ega ei meeldi vaadata ka neid suuri poearveid, mis sest et tean, et see on mitmeks päevaks varutud kraam.  Lisakuludeks on mul nädalas kaks pakki (või isegi vähem ) suitsu, ehk siis maksimaalselt 6.70 ning paar-kolm korda nädalas ka 1,5 liitrine maitsestatud mineraalvesi, mahl või limonaad (e- ained mind ei huvita, nii et nende suhtes kommenteerida pole mõtet) .

Ja kui nüüd niimoodi kalkuleerida ja lahti seletada, siis ikkagi jääb küsimus- kuhu raha kaob? Toidu peale umbes 70 eurot kuus, suitsu peale 20... nojah, eks ravimid ja majapidamistarbed ja vahest harva ka mõne soodsa leiu kaltsukast või delikatessi laadalt ostangi vaid oma puudetoetuse (see 35 eurot ei lähe toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, nii et on pisike lisaraha nagu) või laatadel teenitud raha  eest. Ah ja, kuidas ma unustasin-maksud on ju ka, sest toimetulekutoetuse jaoks arvestatakse maksude hulka vaid eluasemekulusid, aga mitte tänapäeva eluks nii vajalikku telefoni ja internetiteenust. Vahelepõige- tegelikult puudega inimesele on see lausa eluliselt vajalik sageli, sest paljud ei käi oma tervise tõttu üldse toast väljas.  Nojah, selle aasta laadahooaeg on olnud muidugi...tegelikult tahaks ropusti öelda " per....s" ja kui  vahepeal paningi paarkümmend eurot kõrvale, siis järgmise kuu internetimakseks vms väljaminekuks oli juba vaja seda kasutada. Ma leian siiski, et igal inimesel, ka minusugusel on õigus endale kasvõi paarikümne euro eest kuus midagi erilist lubada- olgu see siis jäätisekokteil, mõni riideese, midagi hobiga (tegelikult siis minu jaoks juba rohkem küll tööga) seonduvat või mingi haruldane toiduaine, mida saab vaid vastavatelt üritustelt.

Kui mul oleks igakuiselt, jah just igakuiselt stabiilselt, 50 eurot rohkem raha, siis sellest vähemalt poole suudaksin ma vabalt kõrvale panna tuleviku tarbeks. Jah, kindlasti mitte esimesel paaril kuul, sest siis ostaksin ma lihtsalt oma koduapteeki SOS ravimeid külmetuse või erinevate valude vastu, ning liigeste jaoks vajalikku Bio-Glükosamiini jt mineraalaineid ,mida minu eas naine juba tarvitada võiks. Ning varuksin koju ka pesupulbrit-seepi-šampooni. Eelmisel laadahooajal see ka nii oli, suutsin natuke ka kõrvale panna ja näiteks käia mõnel kontserdil.,teha jõulukinke ning osta käsimüügist rohtusid ning elada ka talveperioodi ilusti üle- no muidugi oli mul eelmisel aastal ka üks paarisaja eurone annetus- kahjuks küll ei piisanud sellest selleks, et teha teoks see unistus, mille jaoks mu raha üldse... jah ,seekord küsisin tõesti. Kuna aga annetajad ei soovinud seda tagasi, siis ma kulutasin selle lihtsalt selleks, et osta midagi, mida muidu ehk osta ei saa. Kuhu see kulus, mis ma ostsin- no tõesti, lööge või maha, nüüd pea aasta hiljem ei mäleta.


Neljapäev, 12. oktoober 2017

Hallid argipäevad ja kohe ka tumedamad mõtted.

No nii vihale ajab see, et ma ei tea peaaegu kunagi ette, mismoodi ma lihtsalt järgmisel päeval või isegi tunnil tundma hakkan! Täitsa ilma põhjuseta võin ma hommikul ärgates mõelda, et lähen käin näiteks Humanates soodusmüügil või et lähen kaugemale toidupoodi. Ning paari tunni pärast lihtsalt samamoodi põhjusetult leida- aga ma ei taha minna. No näiteks eile sai lubatud oma "tegevusjuhendajale" -oojaa, kui kõrini on mul sellest korteriga kaasas käivast tüütusest- et las ta siis täna tuleb, aga praegu ma mõtlen ainult, et krt, kuidas saaks välja keerutada ,et ta ei tuleks.

Ma ei vaja tegevusjuhendajat. Ma tean ise ,mida ma teen ja mida teha tahan ja millal. Mul pole intellektipuuet. Aga MTÜ ,mille kaudu ma selle korteri sain on mõeldud just neile... ja seega pean ma leppima, et ka mind käib keegi paar-kolm korda kuus "jälgimas-kontrollimas". Olen sellest nii tüdinenud, et vaatan vahest ringi avatud üüriturul, aga sealsed hinnad on lihtsalt jubedad. Ja korter iseenesest on ju päris okei, asukoht on hea, kõik lähedal...naabrid ka normaalsed (suve lõpus probleeme tekitanud läbustajad visatigi välja korteriomaniku poolt) . Aga jah, kodutunnet mul tekkinud ka pole. Või ma lihtsalt olen muutunud nii tundetuks, et ma ei tea enam, mida tähendab midagi tunda? Tihti jääb küll selline mulje.. Kõik on kuidagi nii tühi, nii hall ja argine. Aga mis peaks teisiti olema, seda ma ka ei tea. Pealegi ei taha ma muutusi, kardan neid vist.

Mis on elu mõte? Kas pidev enda sundimine midagi tegema? Mis tähendab elurõõm? Jah, ma ei mäleta seda. On pisikesed rõõmud nt kordaläinud laadapäevast, soodsat ostust, mõnest tulevikus kasulikuks osutuda võivast tutvusest vms. Aga mida ma tegelikult tahaksin, seda ma ei teagi vist enam. Jah, üks mõte mind kummitab küll kogu aeg -ma tahan avada enda poe ja olla iseenda tööandja, mitte kellelegi alluda. Kuid selle ma peaksin küll unustama...see teeb mulle lihtsalt haiget, sest ei saa ealeski sellist raha kokku ,et ruume rentida. Või siis tegelikult leppima lihtsalt selle kui paratamatu faktiga, nagu ma olen leppinud oma välimusega. Ning kellele see probleemiks on ,siis -see tema probleem, mitte minu.

Järjekordselt on mul nädalavahetus nurjumisele määratud. No selle aasta puhul pole enam mitte midagi imestada! Võibolla saan väikese lauanurgakese Telliskivisse, ehk saan sealt 10 eurot- loomulikult suureks abiks seegi, aga no alati ju loodaks ikka rohkemat :) Aga muidu mõtlesin Haapsalu turul toimuvale laadale minna, õnneks on mul kombeks mitte enne kohatasusid maksta, seega ma tegelikult kaotan vaid kahe Simpleekspressi pileti raha. Ja seekord see taas vaid 2 eurot..kahe pileti eest.

Vist hakkab vaikselt sügismasendus ligi hiilima. Ei oskagi millestki eriti kirjutada... Mineviku teemal, millest eelmise postituse kommentaariumis jälle keegi juttu alustas, ma rääkida enam ei viitsi. Kes mõistavad ja tahavad mõista, teevad seda niigi, kes ei mõista ei hakka seda iialgi tegema! Aga tulevikku hetkel ma küll mingit ei näe, ma ei unista enam mitte millestki, sest kõigi unistuste täitumiseks on vaja ... raha. Ja seda paluks mitte tõlgendada jälle abikerjamisena, nagu teatud inimesed seda kogu aeg arvavad!!! See on lihtsalt reaalne fakti konstanteerimine.

Neljapäev, 5. oktoober 2017

Elu läheb edasi !

Neil, kes ütlevad ,et olen kibestunud ja egoistlik võib isegi õigus olla! Aga mis siis, see olen mina ,see on minu elu ja ma ei peagi kõigile meeldima! Just niimoodi alustan ma tänast postitust sellepärast, et ma ei peatu eriti eelmise nädala sündmustel. Ütleks ehk nii, et kõik juhtus küll äkki, aga samas keegi ju pole igavene. Ning sujus kõik nii nagu sujuma pidi. Kui hakata mõtlema, siis olid need paar nädalat ikka ühed pikimad nädalad küll, tagantjärele mõeldes. Ehk siis just seetõttu, et nii palju mahtus neisse. Emotsionaalselt- no ma ei peatu sellel, sest ma ei saa ise ka endast aru, mida ma tegelikult tunnen. On raske, aga on olnud ka raskemaid üleelamisi... Ja ma olen toime tulnud kenasti.

Stress ja lein jms võib vist vahel ka avalduda rohkem kehaliste sümptomitena.Mina, kes ma tavaliselt ei jää viirushaigustesse, suutsin Võrus endale selle ikka külge haakida. Ja siiamaani käib köha parasjagu närvidele. Ja väsinud olen, meeletult kaua olen hakanud magama hommikuti peale Võrust tulekut- ei tea ,kas sellel on ka mingi seos. Või on see tingitud lihtsalt hallidest ilmadest ja sügismasendus hakkab tasahilju ligi hiilima?

Jah, see jube sügis! Sel aastal mõtlen ma päris hirmuga selle peale, et laadahooaeg oli niru ja sissetulekud kesised, aga hinnad on märkamatult pea kõigis valdkondades tõusnud. Kujutate pilti- mu lemmikleib, mis veel paar päeva varem maksis 79 senti, oli üleöö tõusnud 99 sendi peale! Mida hekki ,eks?! Aga nagu ikka- ma ei oska toidu arvelt kompromisse teha ja söön seda, mida ma tean, et on hea. Õnneks on kategoorias "peenleivad" veel ka endiste hindadega tooteid olemas... kauaks muidugi :) Rukkileiba ma ei söö eriti,sest see tekitab mul kõrvetisi, teraleivad... sorri, aga mulle tunduvad nad kuivad ja maitsetud nagu saepuru : Subjektiivne hinnang muidugi.

Käisin eile üle hulga aja taas psühhiaatri juures. Tegelikult vist selle spetsialisti vahetuse peale võiks küll mõtlema hakata vaikselt.. Mulle ei meeldi see, et tema niigi pooletunnisest vastuvõtuajast läheb pidevalt alguses ligi 10 minutit ootamise peale, mil ta mind üldse kutsub. Ja siis ülejäänud aeg on niivõrd lühike, eriti kui tema vastuvõtule on järjekorrad mitu kuud. Psühholoog aga jääb endiseks kindlasti, sest kuigi me vahel ka vaidleme natuke ja mõnikord tema kabinetist välja astudes muigan põlglikult tema soovituste üle, siis tegelikult on tal enamuse ajast alati õigus ja ma saan sellest mõnikord aru alles lihtsalt hiljem. Ja tal on oskus oma arvamusi mulle niimoodi selgitada, et ma ei saa tavaliselt hiljem ise ka aru, et ma mitte ei tegutse omaenda mõtete, vaid KE soovituste järgi. Uskumatu aga tõsi- ma ikka vahest võtan soovitusi kuulda ka! Isegi, kui ma esmapilgul tahaks neile soovitajatele ühte teatavat sõrme näidata :D

Täna käis Sid linnas. Oli algul tulles täitsa kaine isegi. Siis käis korra asju ajamas-pangas ja poes vist- ja tuli tagasi liitrise siidriga. Nujah... Ta ei jäänud kauaks, pidi oma järjekordsele haltuurale minema õhtupoole. Ja ma siis ei tea ,kas ta sinna ka jõudis, igatahes oli ta õhtul helistades juba päris "oma loomulikus olekus" :)

Homme loodan kohtuda Raineriga. Einoh, kahel rindel ikka päris lahe olla, eks :D Tegelikult ongi selles asja tragikoomiline külg, et ma ei taha mingit tõsist love-stroryt, aga ma tahan samas, et mul keegi oleks. Ja tunded on mul küll vaid ühe vastu, aga isegi temaga ma ei näe seda "päris" ühist tulevikku. Ning teine, kellel arvatavasti on minu suhtes tunded (niipalju kui alkohoolist läbiimbunud inimesel neid olla saabki)  jätab mind just tänu oma elustiilile ükskõikseks, aga ma ei oska talle ka lõplikult "ei " öelda. Kusjuures- intiimsuhteid pole mul kummagagi, jajah, ka Sidiga enam juba ammu mitte. Noh, saite nüüd siis teada ka midagi väga isiklikku, millest enamus blogijaid vabalt kirjutavad, aga mina "vanakooli" inuimesena pigem väldi seda teemat. Ning tõin selle praegu välja vaid selleks, et keegi ei saaks mind l... tähega algavaks naisetüübiks nimetada.


Kolmapäev, 27. september 2017

Veel varuge natuke kannatust..

Need, kes on minu sõbrad  või jälgijad facebookis, on kindlasti kursis, miks ma siin vahepeal pikemalt endast märku on andnud. Ülejäänud saavad sellest siis lihtsalt kunagi hiljem teada. Ma praegu ei oska veel midagi kirjutada, emotsioonid on veel liiga värsked ja ma võin ka oma postituses kedagi kogemata riivata. Üldiselt on minuga kõik korras, niipalju kui see võimalik on. Aga ehk tuleb siinkohal mulle tohutult kasuks just see minu realism ja realistlik suhtumine elu kõigisse osadesse. Või tuleb eriti sügav kurbus ja lein kunagi hiljem... no vot, kogemusi pole. Eks see hiljem näha ole ja seepärast ma praegu rohkem ei kirjutagi.
Kuna järgmise postituse teen, lubada ei saa, aga püüan paari nädala jooksul midagi oma mõtteis selgemaks saada.

Esmaspäev, 18. september 2017

Eelmise nädala kokkuvõte ja üks kummaline tähelepanek.

Ei kirjutanud vahepeal mõnda aega, sest lihtsalt ei osanud millestki kirjutada. Möödunud nädala märksõnadeks olid ehted, müük, laadad ja muidugi raha. Nii et kes seda oleks ikka viitsinud lugeda :)Kuigi jah, mööda minna neist teemadest ei saa ma ka parima tahtmise juures, sest nagu ütles mu uus "tegevusjuhendaja"- no nii kohatu on minu puhul selle korteriga-kaasas-käiva- sundkülalise ametinimetus-  et see ongi minu elu. Hobi, millest on saanud oluline sissetulekuallikas ja mis on minu elus esikohal.

Täna magasin kella poole kaheteistkümneni! Täielik rekord minu puhul! Loomulikult ärkasin, nagu viimastel kuudel või isegi aastatel öö jooksul kümneid kordi, nii et vahepeal lausa ei saanudki aru, kas olen ärkvel või magan. Aga ma olin nädalavahetusest lihtsalt niii väsinud ! Üks 9 tunnine laat (tegelikult siis ettevalmistusega kohapeal ja sinna minekuga ligi 12 tundi) ja järgmisel hommikul enne kella 6 ärkamine. Et Paldiski rongile jõuda, mis üllatavalt kaua seda lühikest maad sõidab. Oleks muidugi teadnud päeva kulgu, siis oleks rahulikult end lihtsalt välja maganud eelmisest ,mulle ilmselgelt väga pikast tööpäevast. Tööpäevast just, sest tegelikult ei ole see sugugi mitte ainult nii, et lähed ja seisad ning naudid kontserti. Suhtlemine tõsi küll meeldib ja rahva sees olemine ka, aga ma millegipärast usun, et see võib ka täitsa tervet inimest väsitada, nii et järgmisel päeval on suht-koht selline tunne- tahaks vaid rahu ja vaikust.

Seega- Haabersti Sügise laat oli super, nagu alati. Kuid Paldiskisse ei ole minul ega K.-l rohkem asja!  Tema jäi vist napilt kasumisse, mina kaotasin tänu nagu ikka laadalt suitsuvorsti (mis teha, seal tavaliselt müüakse selliseid sorte mida poes pole-sinepiseemnete või vürtsidega jms) ostmisele ja transpordile ligi 6 eurot. Seekordsest kehvast korraldusest ma ei hakka rääkima...

Aga nüüd teemat vahetades- ma ei tea mis minuga toimub, kas see on mingi "kuival olnud vanatüdruku sündroom" või lihtsalt tähelepanu vajadus, aga nii kui keegi mees minuga pikemat juttu alustab ja annab mõista ,et tahab ka edasi suhelda- tööalaselt kasvõi- ,nii ta mulle huvi pakkuma hakkab. Näiteks paar "naabrit" laadal. Selge on see, et me kohtume laatadel ka edaspidi. Ja ajame teinekordki juttu. Aga ma justkui ootaksin midagi enamat... samas ei oota ka. Ma ei saagi aru, mis minuga toimub! Milleks mulle üldse keegi meeldima hakkab, kui tegelikult suhet ma ei taha? Isegi Raineriga ei tahaks ma mingil juhul koos elama hakata! Ja mina ei tea, mis oleks toimiv suhe ilma kooseluta. Noh, Sidi puhul sai seda katsetatud, kuid minu tunded jahtusid vist paari kuuga või varemgi peale seda, mil ma olin kindalt teada saanud, et ma minusse armunud on. Püüdsin, mis ma püüdsin neid tundeid uuesti ellu äratada, tulemus on ikka see, et kui ta helistab- no ei saa mees aru, et minu tõrjuv ja pinnapealne suhtlemine tähendab juba ilmset huvipuudust- et ma vaatan tülpimusega telefonidispleil tema nime ja tihti lihtsalt lülitan kõne "hääletu" peale.

Miks ma pole teda lõplikult pikalt saatnud? Vist ikka loodan midagi veel, et äkki on mul teda mingil põhjusel vaja... või ma ei tea kah.

Sain nüüd siis eelmisel nädalal lõpuks oma arstiga kontakti. Ja rahusti välja kirjutatud ning välja ostetud. Ja nagu selgus, oligi vaja. Sest mul on tekkinud laatade alguses mingi kohutav ärevus-masendus-hirm-tülpimus... ma ei oska seda tunnet kirjeldada kah, nii nõme olek on see.  Ja kahjuks on mul nüüd juba pikemat aega, vist mingi eelmisest aastast vaja oma normaalseks enesetundeks müügikohal kas esimese tunniga kasumisse jäämist :D või  Diazepami tabletti 5 mg.  Mina ise tegelikult ka tean ,mis selle on põhjustanud, aga justnimelt- see ei ole ju minust sõltuv põhjus...ja ma ei saa seda vältida ega sellest ka üle olla.  Paldiski laat eile oli selle kinnituseks... Piisab vaid kolmest-neljast korrast kümnete hulgas ja see suudab mu täielikult rööpast välja viia. Olen seda olukorda ilma ravimita pidanud taluma ja see halb enesetunne paistab juba teistele kaugelt silma, mis loomulikult mõjutab mind veel rohkem.

Täna mõtlesin lilletädikeste (tegelikult ma nimetaks neid siiski lihtsamalt ja rahvakeelsemalt lillemuttideks, üldse mitte halva pärast) juurde müüma minna, aga liiga tuuline on. Ausalt öeldes- väsinud olen ka..

Esmaspäev, 11. september 2017

2 tundi, 9 eurot, hamburger ja keelepraktika..

Lõpuks ka üks päev ilma vihma ja tuuleta! Kasutasin kohe siis ka võimalust teha tasa see, millest ma laupäeval ilma jäin. Jah, Viimsi suurelt reklaamitud laat läks täielikult nässu ja seda üleüldiselt. Kas oli süüdi ilm, või toimus mujal üritusi või lihtsalt Viimsi inimesed ei tunne selliste ürituste vastu huvi- igatahes oli vähe nii müüjaid, kui ostjaid. Korraldajast hakkas lausa kahju.. ta tundus oma plaani nii uskuvat ja siis selline kõrgelt kukkumine. Ja kõige selle juures veel naeratada ning positiivne olla- ma vist poleks suutnud.

Mina maksin Viimsis käimise eest konkreetselt peale :(  Vot sellist asja on varem vaid Telliskivis juhtunud! Ja see 5 eurone kaotus oli mulle tõeline šokk. Just sel aastal, kui niigi on enamus müügivõimalusi ilma tõttu luhtunud...

Täna õnnestus mul siis esimest korda sel hooajal Viru tänavale ,lilletädide juurde minna. Üllatus-üllatus, seal polnudki kedagi. Viru tänava lilleputkadki olid suletud kõik- kuskil uudistes põgusalt räägiti, et remont tuleb seal, aga millal ja kaua, seda ei teatatud. Vaatasin ringi ja kuna ühtegi mupokat ega politseid ei näinud, siis ladusin oma ehted välja. Ei läinud kümmet minutitki ,kui üks euro oli käes! Keegi saksa keeles rääkiv 60-ndates proua leidis endale 2 paari kõrvarõngaid. Kuna aga saksa keelest mäletan ma vaid bitte-danke, siis purssisin kuidagi inglise keelt. Ja endalegi üllatuseks sain päris kenasti hakkama! Nii et ikka see suhtlemine laatadel on mõjunud mu keeleoskuselt positiivselt!

Mingil hetkel tuli minu juurde üks õllepurgiga mees. No ei leidnud ma temaga ühist jututeemat, tema sõnadest ja kõnepruugist oli aru saada, et talle vanglamüürid sugugi võõrad polnud. Viisakalt vastasin ma tema jutu peale noogutades ja napisõnaliselt, mispeale mees lahkus. Ja tuli mõne minuti pärast tagasi, käes Hesburgerist ostetud kuum hamburger. ning andis selle mulle. Ma kohmetusin, sest sellist asja ma ei osanud oodatagi. Jube piinlik hakkas... ja ma vahtisin sõnatult enda käes olevat pakendis burgerit , mõeldes et mida ma nüüd peaksin tegema. Tüüp tõlgendas mu kohmetust omamoodi, öeldes " ma tean mida tähendab näljas olla" . Eee... näljas? Kas ma siis hetkel olen tegelikult näljas? Mul on külmkapis mitmeks päevaks süüa ja kuigi raha enam eriti pole (jajah, laiasin- maksin üüri ja interneti eest! ) olen ma olnud kordi hullemais olukordades.

Panin pakendis burgeri kilekotti- neil seal Hesburgeris on ka mingeid ilma kastmeta, lihtsalt paari kurgiviiluga hamburgereid- ja sõin selle alles kodus ära. Mõeldes, et millal ma viimati burgerit üldse sõingi... no ei meenunud lähiaastatest. See pole küll konkreetselt muidugi ka asi ,mida pidevalt süüa tahaksin, aga vahepeal...oli ikka hea tõesti!

Täna ma ei olnud üle paari tunni seal- järjekordselt hakkas pea valutama. Viimasel ajal on hakanud mul peavalud igapäevaselt ja enamasti lausa nii ,et jõua püstiasendis olla. Tavaline ibumetin ka enam ei mõju alati... Kuid kahe tunniga saada 9 eurot ning tasuta burger- noh, igatahes tasub teinekordki minna. Oleks ainult ilmasid!

Sain täna praktiseerida nii oma inglise ,kui ka soome keelt ja õnneks on mul neis mingisugune algtasemel suhtlemiskeel olemas ka .No nii paarikümne sõnaline :D

Kolmapäev, 6. september 2017

Vahelduseks ka natuke argipäeva heietusi.

Viimsi, Haabersti, võibolla Paldiski ning lõpuks Lasteasjade Turg. Jah, just niipalju ongi mul veel sel hooajal müügivõimalusi ees! Väga kurb tegelikult...sest selle suvega on üldse teadupoolest küllalt kehvasti läinud ning see mis ma juulis (ainuke normaalne müügikuu sel aastal) teenisin ,see 150 eurot on läinud uute materjalide, ravimite ning natuke gurmee-minu jaoks siis- toitude peale. Ehk siis pole söönud makarone hakklihaga ega praekartulit, vaid maasikaid piimaga ja vorstivõileiba vorsti ning värske kurgiga, müslit ja kohupiima. Uskumatu, aga ma pole isegi pitsat söömas käinud sel suvel ja jäätisekokteili ka olen teinud või ostnud vaid paaril korral!  See viimane paneb täitsa ennastki üllatama :D

Lilletädide juures ei lähe mul eriti hästi. Ja muidugi on taaskord ka ilm mind enamasti mitte soosinud. Kui juhtub isegi, et ei saja, siis tuul  on ikka nii meeletu, et mu põhitegevus on ehteraamide pikalikukkumise ära hoidmine või siis nende püstisättimine. Ja need raamid on kuldaväärt- lõuendeid raamil suurusea 24x30  ja paksema raamiga pole üldse, ning 30x 30 võib ju isegi leida, kuid hinnad on alates 5-st eurost ning üldjuhul seda summat ma korraga ühe asja eest välja käia küll ei taha. Vot on minu kiiks- see viiekas muidu kipub, eriti toidu- või pärlipoes suht kergesti kuluma, aga ma pean selle asja eest saama ikka mitu asja ostetud. Kui mingi asi maksab juba üle 2.-euro, siis üldjuhul jääb ta minust ostmata.

Jube, kus tahaks tegelikult minna oma psühholoogi ja psühhiaatri juurde! Nendest pikkadest järjekordadest on ikka kapitaalselt kõrini :( Vot kus narr, tahab arsti juurde minna, eks :D Aga tõesti, need kaks spetsialisti on mulle tähtsamad, kui lihtsalt arstid. Nad on minu tugi ja mõistmine, nemad vähemalt näitavad välja, et neile läheb minu heaolu tõesti korda. See, mida nad sisimas mõelda võivad, see tekitab minus  üldiselt õudusi mõnel eriti masendusesolemise hetkel. Aga olgu see kasvõi võltsviisakus- ma arvan siiski, et kui see oleks vaid võlts, siis nad oleks mind ammu kellelegi teisele spetsialistile üle andnud- mulle on seda tunnustust väga vaja. Ja ei ole sugugi mitte nii, et me alati nendega ühel arvamusel oleme või et nad ainult kiidavad mind! Oi, olen ikka psühholoogiga ka päris vaidlusse sattunud ja alati pole ka tema pakutud lahendused mulle kõige meeldivamad olnud :) Tõsi küll, mingit esoteerikat, joogat või hingamisi vms ta mulle ei soovita kunagi, ta on aru saanud ikka ka sõnadeta, et ma ei tunne nende tehnikate vastu mingit huvi ja seega mul poleks neist kasu ka. Aga muidu on ikka valearussaamu... näiteks ma olen tema arvates vahel ikka tõesti ka lihtsalt laisk :D Kuid üldiselt jõuame alati mingile kompromissile ja ma tõesti saan sellest tuge, mida ta soovitab.

Aa, nüüd siis kindlasti küsite, et miks ma siis selline olen, kui ma sealt niipalju abi saan? Päris alguses ,kui ma seal käima hakkasin (nüüd juba mingi 11 aastat tagasi) olin ma ise ka nördinud selle üle, et mingil hetkel kõik nagu laabuks ja siis tuleb jälle "must auk" Arvasin ka, et olen bipolaarne. Kuid KE, mu psühholoog siis, selgitas, et mul on isiksusehäired. Segatüüpi ja kindlat nimetust sellele polegi. Võib olla natuke nii bipolaarsust, võib olla natuke antisotsiaalsust( suhtlemise tasandil, mitte nii nagu irvhambad siin kohe kindlasti pakkuma hakkavad!) ,on ebastabiilsust, histrioonilisust, võibolla ka autistlike jooni natuke.. Olen ka ise googeldanud oma diagnoosi- jah päris paljude erinevate isiksusehäirete kirjedustes on mõningaid minule omaseid jooni.

Ning isiksusehäired ei ole täielikult väljaravitavad kunagi! Nendega saab õppida elama- mida ma tegelikult ju üsna edukaltki mõnikord teen- kuid neist ei vabane keegi kunagi lõplikult. Ja pidev toetav psühhoteraapia on siinkohal hädavajalik! Tegelikult kindlasti paar korda kuus, aga no meie tervishoiusüsteemis on hea, kui kord kuuski sinna saab. Hakata spetsialisti vahetama- ma arvan, et see poleks hea mõte. Esiteks on KE esimene psühholoog ,kellega mul nii hea klapp on ja teiseks peaksin ma endast õige pildi jätmiseks ehk siis objektiivse hinnangu saamiseks, taaskord terve oma eluloo ümber jutustama. Sest - nagu veetilgad murendavad kivi, on ka minu isiksuse murenemisel palju põhjusi, neid "veetilku" Ja milline neist on saatuslikum ,kui teine, seda saab tõesti aru vaid spetsialist pikajalise vestluse ja analüüsi käigus.

Psühhiaater- mulle meeldib ka tema juures käia, aga mõnikord mõtlen siiski, et kas just see konkreetne spetsialist ongi parim võimalik? Tegelikult on ta väga tore, kuid ...nojah, kuna tegemist on arstiga, siis tema vastuvõtuajad on pooletunnised ja lühemadki, ning selle ajaga  mitme kuu järel on minu puhul suhteliselt raske päris täpselt aru saada, mis olukord mu elus hetkel valitseb ja mis hetkel kõige rihkem tähelepanu väärib. Ja ma arvan siiski, et ei taha vahetada ka arsti, kes on minu eluoluga juba aastaid kursis. Saaks ainult tihemini tema vastuvõtule ja oleks need vastuvõtud pikemad!

Ja juba kerkivad pilved taevasse! Ja mul oli taaskord plaan lilletädide juurde Virusse müüma minna! oleks kasvõi 5 eurotki paari tunniga saanud!  Nojah...

Ah ja, nüüd kõik siis raha annetama, sest nagu siin üks kommenteerija kirjutas
"... sest see blogi on ehitatud ju vaid annetuse korjamiseks, kas saate juba aru?..."   :D :S :(    - raske seisukohta võtta lausa sellise lolluse peale

Pühapäev, 3. september 2017

Vale arusaam Fööniksi ja tuhast tõusmise tähendusest. Selgitus targutajatele!

Jälle häda- olen asjalik ja igav ning räägin vaid rahast ning laatadest- siis ei loeta mu blogi, olen aga aus ja räägin oma tunnetest, mõtetest ja arusaamadest- siis hakatakse kohe targutama, nimetama vingujaks, otsitakse igasuguseid pisemaidki detaile, et aga ennast paremana ja tugevamana näidata. Teate, mis on tegelikult tugevus ja üks oluline oskus elus- ära anna nõu siis, kui sinult seda ei küsita!  Ma ei ole küsinud neid soovitusi enda muutmiseks, ma muutun siis kui ma ise tunnen ,et ... Tegelikult ma ei olegi eriti aru saanud, millal ma muutun just, see tuleb kuidagi iseenesest ,alateadlikult.

Miks te arvate, et ma tahan praegu endas midagi väga muuta? Ah, et Fööniks ja tuhasttõusmine... Tegelikult olete te vist suuremas osas valesti aru saanud- ma ei ole mõelnud enda muutmist selle tuhast tõusmise all, vaid oma majanduslikku toimetulekut!

Ja selles suhtes ma ju olen tugevaid edusamme teinud. Veel 11 aastat tagasi elasin ma suvalise tüübi juures kelle juurest ära pääsemiseks pidin minema sotsilaamajja elama. Olin10 kuud seal, otsisin tööd (väikelinnas, kus võõrastesse üldjuhul tõrjuvalt suhtutakse) ja läksin taas vana teed -kellegi juurde elama. Siis aga leidsin lõpuks töö, üürisin korteri ja aasta pärast kolisin sinna, kuhu kogu aeg tahtnud olin- Tallinnasse. Ning alates sellest ajast ei ole ma loonud ÜHTEGI suhet selle eesmärgiga, et kuskil elada! Ma olen saanud hakkama! Ma olen üürinud kortereid- kahet erinevat senini, sest omanikud teadupoolest ei pikenda üürilepinguid alati lõpmatuseni ja seda oma isiklikel põhjustel- ja üürin ka nüüd. Ma olen käinud tööl ja olen olnud ka väga suures masenduses, sest olen pidanud unistuste töölt ära tulema tervislikel põhjustel. Või siis lihtsalt.on olnud palju halbade asjade kokkulangevusi. Mis te arvate, et see ei väärigi siis tunnustust, et ma sain siiski hakkama ettevõtluse alustamisega ja et ma suutsin ka pärast Õismäe poega juhtunut ikka veel edasi minna ja mitte jääda igaveseks nelja seina vahele nutma? Kas tõesti on see teie arust nii lihtne ja mõistetav?

Ma olen elanud napilt 90 euroga kuus. Ma olen toime tulnud. Ma olen tegelikult ainult ÜKS kord blogis raha palunud- see oli siis ,kui mul oli taas võimalus oma pood avada. Ma tunnen selle üle uhkust, tõesti inimesena, kes on näinud vaesust, olnud kodutu ja söönud mitte kogu aeg neid kohupiimakreeme ja müslisid ja saiakesi või võileibu, mida ma tegelikult süüa tahaksin- ja võimaluse korral ka neid söön- olen ma suutnud toime tulla! Säilitada KODU- see on minu jaoks suurim väljakutse ja saavutus. Ning olen ligi 10 aastat sellega toime tulnud (esimesest üürikast alates arvestan, sest vahepeal pole ma kordagi pidanud kellegi juures elama).

Tervis aga mul ei ole paranenud, pigem vastupidi. Ega siis päris ilmaaegu mulle ka erinevad spetsialistid ja komisjonid, kes paljud pole minust kuulnudki varem, ei määranud osalist töövõimet juba 11 aastat tagasi. Ja ka nüüd selle uue korra järgi töövõimereformis ei olnud mingit probleemi saada osaline töövõime, ehk siis vana korra põhjal töövõimetuse protsent. Jah, ma ei suuda teha enamikke töid ja neid mida suudaksin, neid lihtsalt on võimatu leida. Aga ma olen hakkama saanud! Olen suutnud oma hobi mingil määral tööks muuta! Ja kuigi see suvi ei ole olnud kerge minu "ametis"  ning on üpris tõenäoline, et sel talvel ma olen sunnitud taaskord praekartuli ja makaroni ning suppide (just viimased on minu jaoks kõige ebameeldivamad, igasugused puljongitega supid... prr) peale minema ning ... ei, seda ma ei tee siiski, ennem lähen taarat krjama, kui siinsete kommenteerijate käest paari eurotki küsin...

Ah et miks ma ei kustuta kommentaare, vihjas mulle üks "targutaja" No tore, kustustasin- siis oli häda ,et miks ma kustutan ja et ei talu kriitikat jne. Ja nüüd on küsimus- miks ma ei kustuta, et mul oleks ju see õigus. Nojah... ise ka teate, mida tahate :)

Üldiselt on mu blogi majandus- ja elustiiliblogi. Et kuidas tegelikult toime tulla nende võimalustega ,mis mul on, hirmudega mis mind seetõttu valdavad ja loomulikult ka rõõmudest ning muredest mu elus üldse. Mitte aga sellest, et ma oleksin hirmus õnnetu, või abitu, või ohver? või ma ei tea ,mida veel ! Ehk hakkate ka ükskord taas märkama seda, et tegelikult olen ma ju olnud väga tubli?!

Laupäev, 2. september 2017

Haigettegemistest ja õelutsejast kommentaariumis.

Mulle on paaris kommentaaris mõista antud, et ma olen kohati hirmus ebaõiglane. Kuid viis, kuidas seda mulle öeldi, süüdistavas ja norivas toonis, pani mind tegema nii, et neid kommentaare enam ei ole. Kahjuks kustutasin ma tänu neile ära ka ühe asjaliku kommentaari, mis oli ühele minu  minevikus urgitsevale ussikesele vastuseks kirjutatud. See, kes ennast nüüd ära tundis selle vastuskommentaari kirjutajana, sinu kommentaari kustutasin puht kogemata.

Aga ,kui teid nii kangesti huvitab mu minevik, siis võiksite ka seda arvesse võtta, et vahepeal on möödunud palju pikki aastaid. Ning paljud tõed või käitumismallid vms on aja jooksul kardinaalselt muutunud. Jah, isegi minusugune areneb elu käigus... see on mõne jaoks ehk lausa uskumatu! Aga ma pole enam päriselt see inimene kes 11 aastat tagasi, oma raamatut kirjutades. Just seda ju mulle te ette haugutegi.. Ütlete, et ma ei tunnista oma vigu ja et süüdistan vaid teisi mulle traumade tekitamises, mõtlemata, palju ma teistele olen haiget teinud. Teate ,mis ma selle peale ütlen- vaadake korraks peeglisse! Arvate, et olete eksimatud? Arvake uuesti!  Pole võimalik, et leiduks maamunal ÜKSKI inimene, kes pole kunagi mitte kellelegi kasvõi tahtmatult haiget teinud. Keegi pole täiuslik, ka mitte sina kommentaator, kes võtsid mu raamatust ühe, tagantjärele kahetsusväärse, lause ja viskasid seda mulle nina peale.  Kuigi tegelikult jah- ma ei salga, ma mõtlesin tol perioodil tõesti nii ja ei ole kunagi teadupoolest oma vanematega eriti lähedane hingeliselt olnud.

Jah, on vist pagana raske uskuda, et minu elus on alkohol olnud kahjuks küll pidev kaaslane, kuid minu jaoks vastik ja mõttetu kaaslane. Nagu tüütu tuttav, kes helistab iga päev kümme korda päevas ja lihtsalt küsib "mis teed". Kerjasin joodikute jaoks viinaraha... appi, kui nõmedalt võite te ikka arvata inimesest, keda te pole enamuses kunagi kohanud! Ja muide, antud raamatulõigus oli mul sünnipäev! Ah, mis siin selgitada- muidugi ma ostsin külaliste, kes tollel ajal tegelikult oli mulle pereliikmete eest- lisaks toidukraamile ka seda, ilma milleta nende arust sünnipäevalaud oleks mõeldamatu olnud. Jah, kasutasin raha ,mille olin saanud teisel eesmärgil, jah olin üleolev- no mida iganes! Kas tahate öelda ,et olete olnud ise 100% ausad ja kasutanud kergelt saadud raha mitte sellel eesmärgil, milleks küsitud? Lapsena? Teismelisena? Noorena? Ei usu...

Mis puutub haiget tegemisse teistele, siis on mul üks halb iseloomuomadus küll- ma ei suuda unustada ega andestada lõplikult. Ning olen küllaltki kättemaksuhimuline... Nii, et jah- kes mulle on haiget teinud, sellele teen ma sageli kunagi ka tagasi. Aga see on ju tegelikult loomulik- miks üldse peab keegi teisele tegema seda, mida ta ei taha, et talle tehakse!? Ja on veel võimalus, et olen teinud kellelegi haiget ka tahtmatult, lihtsalt on olukorrad nii kujunenud. Lööge mind nüüd risti kohe, eks!

Ma olen tegelikult rahumeelne inimene. Ah ja, te muidugi seda ei usu! Aga ma ei alusta peaaegu mitte kunagi ise tüli ega vaidlust! Jah, ma olen tõe eest alati valmis välja astuma, ma olen alati sõna võtnud siis, kui näen või tunnetan kuskil ülekohut kas enda või antud perioodil mulle tähtsate inimeste suhtes. Või näiteks kirun meelsasti kaasa, kui saali keskele ulatuvas kassajärjekorras keegi sellele tähelepanu juhib..  Ja vihale ajada mind tõesti väga ei tasu-  enamasti on kaks varianti, kas mul tekib paanikahoog ja vajan arstiabi, või- tegelikult on see ka vist mingit moodi paanikahoog- sõiman lihtsalt mind ärritanud inimesed läbi. No olen impulssiivne, mis parata, see on mu isiksusehäire üks osa. .

Selle postitusega tegin ma kindlasti haiget sellele inimesele, kes minu minevikuvigade järgi arvab, et olen samasugune ka nüüd :) Aga kes alustas?

Kolmapäev, 30. august 2017

Mõtted esimese septembri eel..

Viimased paar nädalat on olnud suhteliselt võimatu raadiot kuulata või telekat vaadata, sest iga natukese aja tagant kuulutab mingi reklaam või siis saatejuht, et varsti on 1. september.  Tänan meeldetuletamast, aga ma kaldun arvama, et ükski inimene, kellele see päev oluline on ,selle lihtsalt ära unustaks!  Reklaamidest saan ma veel aru- kuidagi on vaja ju oma tooteid müüa ja enamasti on kõiksugu  kampaaniad need, mis inimestele mõjuvad. Aga raadiote saatejuhid... mida nemad reklaamivad sellega, et iga natukese aja tagant teevad vihje- kool algab?

Minu jaoks on see täitsa tavaline päev. Ja kunagi pole see olnud mulle ,isegi lapsepõlves, mingi pidupäev. Vastupidi- ma olen kooli ja õppimist vihanud juba algklassidest peale. Tegelikult ma mõtlen, et ma oleks tahtnud õppida ehk iseseisvalt, koduõpetaja käe all ja ilma mingi kohustusliku programmita, vaid õppida konkreetselt seda, mida ma teadsin oma tulevikku arvestades vaja minevat. Ei tasu siinkohal alahinnata minu kindlat veendumust, kindlat soovi ja eesmärki mudilase-east peale... Ma kasvasin selle teadmisega ja see teadmine kasvas koos minuga. Ja sellest hetkest, mil sain teada, et mu unistus, mu kindel eesmärk ja tahe on määratud prügikasti... jah, ma ei toibu sellest kunagi. Aga see on juba teine teema ning olen sellest ka kirjutanud.

Mulle heidetakse ette, et ma jätsin oma haridustee  kergekäeliselt pooleli... Tegelikult ,see pole nii. Hingeline trauma esimestest takistustest oma unistuste täitumise teel, ehk siis vastu minu tahtmist mu keskkooli panek isa poolt, lõi mu hapra psüühika korralikult sassi. Ja ehkki ma ajasin, ja seda tegid ka ümbritsevad inimesed, selle puberteediea trotsi kaela, siis tagantjärele mõistan ma, et tegelikult olid mu psüühiliste häirete alged juba siis olemas. Ma lihtsalt ei suutnud teha juba siis midagi sellist, mis mulle absoluutselt vastunäidustatud oli! Ja keskkool kutsekooli asemel seda oli... Ma tahtsin saada müüjaks, tahtsin lõpetada kiiresti tuima tuupimise ja istuda vana hea OKA kassa-aparaadi taha ! Ma tahtsin tööle minna, tahtsin ametikorterit, mille kohta olin uurinud juba mitu aastat varem, et kui saan suunamise kutsekoolist mujale asulasse, siis elamispind on ka töökoha poolt. Nii see ju sellel ajal oli...

Ja siis tulid 90-ndad! Ning ...jah, seda ma siinkohal pikemalt ei meenuta. Igatahes oli trauma sellest ja sellele eelnevast mittemõistmisest isa poolt (keskkooli panek) nii suur, et lausa halvas mu õppimisvõime. Jah, mulle ei jäänud mitmel aastal enam üldse mitte midagi meelde, peale enda elus toimuvate muutuste kuupäevade! Mu aju oli justkui blokeeritud. Seda on raske kirjeldada, aga alles 3-4 aastat hiljem hakkasid mulle meelde jääma nt üksikud soomekeelsed sõnad, mingid faktid teatmeteostest jms. Kuid oli väljakujunenud selektiivne mälu ning õppimisvõime, ning ehkki ma katsetasin minna edasi õhtukooli 10-ndasse klassi, ei tulnud sellest midagi välja. Vist sai isegi kahel aastal proovitud õhtukoolis alustada, kuid paari kuuga hiljemalt olin ma sealt kadunud. No ei jäänud mulle see õpikutarkus pähe!

Tänapäeavasest kooliprogrammist aga ei saa ma üldse aru, ning kuna ka tõsine huvi puudub- aga justnimelt huvi on minu jaoks põhiline eeldus, sest ma pean end võimalikult hästi tundma et mitte langeda masendusse- milleks see elu, milleks ,kui ma pean tegema kõike vastumeelselt. Ja just see hoidumine masendusest ja ebameeldivatest tegevustest on üks mu hapra psühhikaga toimetuleku tugitaladest. Sest... tegelikult olen ma keskmisest kõrgema suitsiidiriskiga. Ning elutüdimusmõtted tulevad mul väga sageli pähe.

Aga edasi rääkides õppimisest! Tegelikult tahaksin ma kahte asja selgeks õppida- inglise keelt ja soome keelt.  Ja see on lausa vihaleajav, kuidas isegi huvitavad asjad mulle enam meelde ei jää! Minu tase mõlemas keeles on täpselt sama mis 20 aastat tagasi. Hoolimata sellest, et olen suhelnud neis keeltes natuke, olen vaadanud filme ja videosid tõlketa... aga ma oskan end väljendada täpselt samamoodi  nagu 20 aastaselt. Tundub, et õppimise suhtes ei mängi isegi eriti suurt rolli see, kas mind huvitab või mitte, õppimine kui tegevus ise on mulle "stopp" märgiga.

Mida ma selle postitusega tahaksin kõigile lastevanematele, olen kindel et mu blogilugejate hulgas neid leidub, südamele panna? Aga seda, et ärge pange oma laste tuleviku-unistustele kätt ette! Minu isa teenis sellega välja minupoolse väga sügava põlguse ja viha ning minule psüühhikahäire eluks ajaks!

Pühapäev, 27. august 2017

Ilus ja edukas nädalavahetus, trotsides vihma ning tuult.

Eelmise postituse alla tuli isegi oodatust vähem kommentaare. Ja ikka leidis keegi, et ma virisen... Mulle tundub pigem, et sellel inimesel endal on mingi probleem vingumisega, või on ta siis ise üks neist kellel on suhtumine- vaene ei tohi valida võid peab leppima kõigega. Kahjuks on see väga levinud arusaam, nagu näitavad erinevad annetuste ja taaskasutuse sotsiaalmeedia grupidki.

Tegelikult on see nädalavahetus olnud minu jaoks päris aktiivne. Ei midagi väga erilist ja uut, aga ma olen sellega ise rahul, mis ongi kõige tähtsam. Ilm muidugi on sellele suvele vastav olnud, kuid lõpuks ometi õnnestus mul ka 26 eurot teenida. Ja kõvasti soome ning inglise keeles suhtlemist harjutada ka :) Telliskivis toimus iga-aastane Kirbufestival, ehk siis 6 tundi kirbukat ja mingeid imelikke esinejaid. No minu muusikamaitse on paljude arvates allapoole nulli, aga kuna see on minu blogi, siis ütlen ma välja siin oma arvamuse. Ja see ei pruugi ühtida enamuse omaga.

Paar näidet minu muusikamaitsest siis :
https://www.youtube.com/watch?v=Dz5aDT8vKlE

https://www.youtube.com/watch?v=PhQmv7WdU-U

Ning üks laul, mis meeldib mulle esimeset hetkest peale, mil seda esimest korda kuulsin. Ja esialgu ma teadsin ainult selle venekeelset varianti, kuid kuna see on ainus võõrkeel, mida ma päris vabalt valdan, sain ma tekstist juba siis aru ning see sai minu jaoks väga tähenduslikuks lauluks. Ja kui see laul ühe küllalt vähe tuntud "süldibändi " poolt sai eestikeelse tõlke... oi mul on kahju vaid sellest ,et seda laulu pole karaokeversioonis, ma olen seda niipalju kordi laulnud- nii youtube videole kaasa, kui üksi ilma muusikata, et sellega ma paneksin kohe raudselt kinni kõik karaokevõistlused :)

https://www.youtube.com/watch?v=fdbHTwYBfNQ- laulu pealkiri on küll mööda mis mööda, aga laulu sõnad ja see mõte...

Jah, mina tean omast kogemusest, mida need sõnad tähendavad. Ma tean, mida tähendab side kahe inimese vahel, mis ei kao ,millised raskused ka elus ette ei tuleks. Me võime olla koos, me võime olla lahus, me ei pea kohtuma aastaid... aga kunagi tuleb taas see hetk, mil me võtame üksteisega ühendust. Isegi siis, kui on teada, et me peame kunagi taas lahkuma, isegi siis ei katke meie vahel see müstiline side.

Kuid siinkohal ma tõmban siiski piiri. Ma ei taha laskuda sentimentaalsusse, kuigi see on täna taas väga kerge. Jah, ma käisin täna Raineri juures, jah, ma olen seal juba mitu korda käinud, oleme lihtsalt jalutanud tema elukoha ümbruses ja rääkinud kõigest. Kuid ma ei kirjuta temast... tegelikult oli mul plaanis sellest  üldse vaikida, aga olgu siis nii.

Normaalne! Bussis kodu poole sõites mööda üllatavalt käänulisi Harjumaa teid ( ja mina olin kunagi arvamusel, et sellised kurvid ja käänakud esinevad vaid Lõuna-Eestis :D ) oli mul palju mõtteid ,millest ma täna oma blogis kirjutan. Ja nüüd mõni tund hiljem tuleb välja ainult selline tühi tekst...

Kolmapäev, 23. august 2017

Annetused või prügila. Kriitika, mitte vingumine!

Puuetega Inimeste Kojas toimub kahel korral aastas suuraktsioon- asjade kogumine puuetega inimestele sealhulgas ka puuetega laste peredele. Ja peale seda siis tasuta asjade jagamine, ehk tasuta turg paaril päeval. Olen ise igal korral püüdnud seal käia. Jah, tegelikult on mul ka see õigus- peret küll pole, aga puudega inimene olen. Kuid seal käib ikka väga palju ka sellist rahvast, kes sõidavad uhke autoga ette või tellivad tagasiminekuks Tulika Takso (üks kõige kallimatest, kes veel ei tea). Üldse tekib küsimus- kas siis tõesti pole seal mingit piirangut ja igaüks saab endale krabada niipalju asju ,kui tahab? Teoreetiliselt ma võiksin ju ka tegelikult sealt koguda mitu prügikotitäit asju ja need kuskil hiljem maha müüa. Kuid nii nahhaalne ma ikka pole.. tegemist siiski on abivajajate aitamisega ja olles ise osalise töövõimega tean väga hästi, mis summadega meiesugused peavad hakkama saama. Ning kui raske on endale lubada seda, mida just päris igapäevaselt vaja pole või üldse osta midagi muud, peale toidu ning ravimite..

Siinkohal teine hämmastama panev asi- inimesed toovad sõna otseses mõttes prügi! Näib, nagu leviks mentaliteet-sandid ja ullikesed, mida neile ikka vaja on. Sest kuidas muidu seletada 40 aastat vanade luitunud jopede-mantlite, auklike ja väljaveninud särkide ja 80-ndatest pärit lasteriiete kuhjasid. Et sellest kaosest midagi üldse leida, kulus minul näiteks ligi 4 tundi ja siis ka tegelikult jäi veel paar kohta teistkordselt- kogu aeg pannakse  vabatahtlike poolt uusi asju neisse kuhjadesse juurde. Vabtahtlikud- vaesekesed peavad püüdma ka mingisugust korda asjades hoida, aga inimesed tormavad nagu loomakari läbi riidehunnikute. Päris jube, tekib küsimus, kas neile üldse pole kombeid õpetatud või on nad kõik siis vaimupuudega ega sa aru korra tähendusest?

Mida ma siis sain? Koduriideid peamiselt ja voodipesu natuke, paar kampsunit ning ühed teksad. Kuid juba koduriiete arvelt on see mõneeurone kokkuhoid- muidu ikka ostad Humanast neid 1.-euro tükk. Voodipesuga on lugu nii, et taaskasutuskeskustes neid küll on, kuid harva sobivas mõõdus ja tekikotte 140x 190 ei olnud seekord tänaselgi tasuta turul. Nojah, oli üks, aga see kärises suvalisest kohast katki juba lähemal vaatamisel- taaskord näide sellest ,mida inimesed annetavad. Otsisin endale tegelikult kõige rohkem just talvejopet, kuid tundub, et pean selle siiski ostma. Seal olid saadaval vaid paar 90-ndatest pärinevat mantlit  (no mäletate ehk veel neid sitsi- või tont teab mis õhukesest riidest asju) ja hunnik.. no need pidid ka vist mantlid olema- mingid ebamäärast värvi ebamäärasest materjalist jubedused.

Paar näidet ka annetustest puudustkannatajatele. Neid näiteid olekski võinud sinna pildistama jääda! Lihtsalt ma ei saa aru, mis kohaga inimesed mõtlevad... prügi jaoks on ikka jäätmejaamad.
Palun, kastitäis kulunud, katkiseid ja eelajaloolistest aegadest pärinevaid lastejalatseid! Soovi korral võite homme minna ja veel mõne kasti samas või hullemaski olukorras juurde võtta!


Kellegi mees jopet vajab või :D Ka võib homme kottide viisi sedalaadi asju sealt leida...

Ma ei ütle käesoleva postitusega loomulikult midagi selliste ürituste korraldamise kohta! Vastupidi! Selliseid aktsioone on vaja, on rohkemgi vaja kui paar korda aastas. Aga see on väga suur töö kõigile neile, kes seda korraldavad! Inimesed tulevad sinna oma vabast ajast ja loomulikult pole võimalik paari päevaga kaevata läbi neid ehk lausa tonne annetusi. Järk-järgult avastatakse mittekõlblikke asju ja on selge, et osa neist jääbki märkamata, osa pannakse lihtsalt kiiruga välja, et saada järgmise koti-või kastitäie kallale asuda.  Ma lihtsalt imestan nende inimeste üle, kes selliseid asju annetavad! Kuigi ma peaks olema oma kaltsuka-uuskasutuskeskuse kogemustega juba selles suhtes paksu nahaga, siis nõme on see, lihtsalt nõme on ,et inimesed ei tee vahet jäätmejaamal või annetustel!

Vaatan ,kui homme on ilm selline, et Viru tänava lilletädide juurde ehteid müüma minna ei saa, siis lähen ise ka paariks tunniks neile appi sorteerima, korda hoidma ja lõpuks pakkima.! Minu teema ju tegelikult...