reede, 13. jaanuar 2017

"Raske" patsiendi muljed Ida-Tallinna Keskhaiglast.

Oskan ikka vait olla ka, kui tahan :) Nimelt oli mul juba pikemat aega plaanis teha paar teatavat günekoloogilist operatsiooni ning novembris sain ma ka teada lõpliku aja ,millal ja kus see toimub. Minu sooviks oligi just, et see oleks kindlasti mingis mõttetus jaanuaris-veebruaris. Kas ma olin selle pärast närvis ja tujutum viimastel kuudel- teadlikult küll mitte, aga alateadvus võtab tihti minu mõtete või käitumise üle kontrolli üle.

No igatahes oli kolmapäeval see päev, mil ma lõuna paiku astusin esmakordselt sisse ITK naistekliiniku uksest. All fuajee ning registratuur olid igati tavalised, lootsin, et ka haiglaruumid on vastavalt sellele ikka sarnased rohkem Mustamäe haiglale, mitte mingile maakonnahaiglale. Mnjah, taaskord pidin tõdema, et lootus on lollide lohutus. Esimene asi, kui ma osakonda sisse astudes nägin oli lühike kitsas koridor. Oo jaa, ja mina teadupoolest vihkan kitsaid piklikke ruume ! Võttis ikka vanduma küll :) 

Paberid vormistatud, saadeti mind palatisse. Uus šokk- ma ei lootnud muidugi üksikpalatit, aga oodata sellist piklikku kitsast tuba ka ei osanud. Olime algul kahekesi ühe teise naisega, kellega alustasime peagi ka suhtlust. Kes teab, kas muidu olekski, aga "tänu" minu ärevushäirele ja ägedale krambireaktsioonile siis, kui õde tuli vereanalüüsi võtma- mis järjekordselt ei õnnestundki nagu enamikel kordadel. See naine teadis ,mis asi on ärevus ja lihaskrambid ja avaldas arvamust õele, et ma ei tee seda teadlikult ,et ma saan kõigest aru, aga ei reageeri .Õnneks oligi õde väga mõistev ja kui nägi, et minuga suhelda enam ei saa, ning peamine eesmärk on mind uuesti sellest krambiseisundist välja saada, siis püsiski ta minu juures niikaua, kui ma taas rääkida suutsin ja sain ka öelda, mis minuga toimus. 

Mingi hetk üritas sama õde koos kellegi teisega uuesti vereproovi tegema tulla, aga minu reaktsioon oli sama ja nad loobusid kohe. Siis kutsus arst mind läbivaatusele- üllatuslikult tal see isegi õnnestus mingil määral, samas kui polikliiniku naistearstil ei tulnud sellest midagi välja. Kõik oli korras, olin operatsiooniks valmis.  Loeti sõnad peale, et õhtul saan veel õhtusöögi ja saiakese, aga peale 21 enam süüa ega juua ei tohi. No polnud üldse raske seda järgida! Kui isegi õhtusöögiks oli keedetud tatar jahtunud vorstikastmega- pealegi oli see kaste tehtud nii, nagu mina absoluutselt ei söö :piima ning jahuga, mina söön ükskõik millist kastet vesi+hapukoor+jahu. Ja mingi toorsalat, lihtsalt hakitud kurk ja kapsas, õnneks oli klaas keefiri ka kõrval nii et tegin salati ikka salatiks sellega. Tatra sõin ka ära, see oli üllataval kombel päris normaalse soolaga keedetud .Aga siis sain nii naerda kui vihastada korraga- moonisaiake mis oli õhtuke toodud oli selline, et sellega oleks võinud naela seina lüüa! Maitsesin tükikese ja sülitasin kohe välja, öeldes palatinaabrile ,et huvitav, kas meile päris ehtsat saepuru ei tahetud veel tuua :D maitse ja konsitents on sama.  

Järgmise päeva menüü ilmus ka mingi aeg koridori seinale. Mnjah, läks õnneks- ei pidanudki millestki eriti heast ilma jääma. Hommikuks riisipuder, lõuanaks hakklihakaste makaronidega (no teadagi juba kuidas valmistatud kaste, eks) magustoiduks leivasupp oli ainus ahvatlev asi seal menüüs. Lootsin muiugi saada opijärgset lõunasööki -joogijogurtit ja puljongit, aga kusjuures ma ei saanud seda millegipärast, kuigi opp oli juba mingi tund-poolteist tagsi läbi.

Nagu ikka, võõras kohas magamine ei tulnud mul kohe kuidagi välja, hoolimata rahustitest mis ma õhtul sain. Poolmagamata, suu kuivamas, kõht ka tühjusest korisemas nii ma selle öö kuidagi seal umbses klaustrofoobiliselt mõjuvas ruumis ära vegeterisin. Õnneks oli juba hiómmikul kuskil 8 ajal selge, et midagi hakkab toimuma. Ja ma ei tea mis kell ma täpselt opisaali astusin , aga kuulsin et olen päeva esimene plaaniline. 

No opisaali astudes, kusjuures ma ei oleks seda ilmaski uskunud, tekkis mul paanikahoog. Ma tõmbusin taas krampi, ega suutnud liigutada ega rääkida. Seekordne õde polnud nagu ka eriti sõbralikult käitunud juba siis, kui ta ukselt hõikas, et lähme ja eks selline kalk suhtumine mõjutas mu nõrka psüühikat omakorda . Kamandas mulle sokid jalga ja mütsi pähe, viimast ma enam ei saanud krampide tõttu teha. Ja siis mingil hetkel avasin ma silmad opitoa eesruumi põrandal, ümber vist küll kogu osakonna ja operatsioonibloki töötajad ning kuidagi nagu meenub, et uks oli ka avatud  ning tasuta tsirkust nägid ka patsiendid. Olin minestanud! Ja mul oli nii kohutavalt piinlik, tahtsin karjuda, et kaduge laiali kuid ma ei suutnud häältki teha. Mind aidati üles, talutatti opituppa ja fikseeriti mind kuhu vaja, ja mina- mul hakkasid jälle krambid! Kuulsin kuidas minu ümber seisvad maskides ja lillades riietes inimesed kirusid, et kuidas saab minusugust ilma psühiiatri kõrvalolekuta üldse opile saata jne. Ja et mida minuga üldse teha. Krt, ma ei saanud rääkida, ma oleks neile tahtnud öelda vaid kahte asja- esiteks vajan ma sõbralikku ja rahustavat suhtumist ja teiseks pangu mulle kohe narkoosimask näole, fikseerigu või otsigu veee või mida iganes siis! Aga paanikakramp halvab mul kõne ja tihti ka hingamislihased....nii et sain vaid abitult kuulata ,kuidas minusugusega ei oska keegi midagi teha. Lõpuks kummardus minu arst ,kellega mul juba esimesel päeval tekkis sõbralik ja usalduslik suhe, nii et isegi läbivaatusja ultraheli õnnestusid, mu kohale ja ütles, et hingagu ma nüüd sügavalt sellesse maski (lõpuks!) ja et kuigi see lõhn on ebameeldiv jään ma kohe magama. No lahe- hingan juba ma ei tea mitu korda, ei midagi! Tahtsin just hakata ütlema, et vähe sellest et ebameeldiv, ta ei mõju ka....järgmise asjana mäletan, et olin kuskil avaras ruumis, tilguti käe küljes- aha, avar ruum, minu palat see pole, taipasin koheselt ja tundsin järgmisel hetkel jubedat suukuivust ja kurguvalu. Juua küsimise peale loomulikul öeldi konkreetne-ei saa (no ja mida ma muud lootsingi kuulda, polnud mul ju see esimene narkoosikogemus) .Siis tuli päeva mõnusaim osa- vooodiga ühest ruumist teise sõidutamine. No jah, teine ruum muidugi oli  mu  umbne palat, kus selgus ,et mu esimene palatinaaber ja õhtul saabunud uus tüdruk olid juba tutvunud ja võtsid mind sõbraliku tögamisega vastu. Mul oli aga meeles esimese asjana helistada Sidile. Mida ma seal narkoosiuimasena rääkisin seda ma ei tea, Sid õhtul ei öelnud ka ,kui ma uuesti helistasin, nii et üks kahest, kas ma ajasin mingit segast mula või ütlesin konkreetselt et tulin opilt ja jään magama nüüd. 

Paari tunni pärast ärkasin ja siis võisin juba juua ja süüa. Uskumatu- ma sõin ära isegi selle eelmise õhtu kivikõva saepurusai :D Ju mu maitsemeel polnud veel taastunud... Loomulikult ei jäänud ma ka voodisse pikali, sest mul oli vaatamata Sidi juba eelmisel päeval saadud manitsustele võimalikul kaua haiglas püsida, kindel plaan kaduda sellest klaustrofoobilisest kohast niipea kui võimalik. Olen laenutanud tasakaaluhäirete ja libeduse tõttu talveks endale küünarkargu, ettenägelikult võtsin ma selle ka haiglaasse kaasa ja nii ma seal kõndisingi kargu najal kuni tundsin, et on paras aeg helistada Merkale ja tema elukaaslasele, et kas nad saaks mulle mingi aeg järgi tulla. Loomulikult olid nad nõus ja ma teatasin ka arstile, et kui tal midagi vastu pole, siis ma lähen õhtul koju. Tema ütles, et kõik läks plaanipäraselt, ütles mida ma tohin ja mida ei tohi teha, rääkis normaalsest valust ja ohumärkidest , lisas mõned märkused mu üldseisundi kohta, mis üle mitme aasta võetud vereproovist välja lugeda sai- tugev rauapuudus ja kehvveresus ja käskis hakata rauatablette võtma- prr, jälgid asjad minu arust, olen neid varem ka tarvitanud mingeid- ja laskis mu riided palataisse tuua. Nägin veel ära õhtusöögi, tegelikult võinuksin seda ka süüa soovi korral muidugi, aga kartuli-kalkunilihasupp ei olnud küll asi mida ma oleksin tahtnud, jõin vaid keefiri ja sõin (ülllataval kombel isegi sama päeva! ) saiakeseja siis helistaski Merka mees, et on kohal. 

Ta aitas mul pärast veel kodu juures poes käia  ning tassida mitu kilo sööki koju. Mina aga tegin kohe peale tuppa astumist katse, kas ma saan arvuti taha istuda, kas ma saan voodisse pikali ja seal põsti ,kui palju ma üldse midagi suudan teha. Selgus et liigutamine ühest asendist teise ongi kõige hullem, kõndides on natuke nõrkus veel praegugi ja nüüd siin poolteist tundi arvuti taga istumine hakkab ka vist natuke valuvaigisti poole kätt suunama . 

Huvitav, kas see peabki nii olema tõesti, et laparoskoopia korral valutab ainult üks haav- see mis naba juurde tehti ja see on selline rebiv valu piki kõhtuu ülevalt alla? Googeldasin, sain teada, et valu on normaalne, aga kas just selline valu... Pole väga tugev, aga on vastik ja nagu rebiks või keeraks sees ...


3 kommentaari:

  1. Tubli oled! Nüüd on see tehtud ja jääb üle ainult kosuda. Hoia ennast!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne, kes sa kirjutasid kommentaari minu operatsiooni üksikasjadest- ma kustutasin su kommentaari, sest kui ma oma postituses ise seda ei öelnud, mis minuga tehti, siis järelikult ei soovi ma täpsemalt sellest rääkida!

    VastaKustuta