teisipäev, 28. veebruar 2017

Käia võib kõikjal, aga elada vaid Tallinnas! Subjektiivne seisukoht.

Kui ma olin laps, siis kuulasin ja lugesin huviga uudiseid, mis rääkisid Tallinnast. See tundus mulle nii kättesaamatu imedamaana, kõik need lastekohvikud, kõik need välismaa asjad mida seal käinud või seal tutvusi omanud klassikaaslased ikka tihtipeale said. Ma unistasin siis, et kui suureks saan, lähen kindlasti sinna elama! Tartu oli ka ilus ja mulle seal täitsa meeldis, aga Tallinn...  Mäletan, et mingi teise klassi õpilasena mul õnnestus kuidagimoodi sinna sattuda ja sellest on mul kõige rohkem meeles hästi palju rohelust, palju autosid ja mingi lastekohvik, "Vigri" äkki oli nimi. Ja lennujaam, kus ma esimest korda nägin maanduvat lennukit päriselus, mitte filmis.

Aega võttis selle unistuse täitumine. Võttis palju rohkem, kui ma oskasin arvata. Vahepealses ellujäämisvõitluses ununes see soov peaegu täiesti, peamine oli siis, et mul lihtsalt oleks kus elada. Kuid ega ma sisimas rahul ei olnud... kõik need paigad Eestimaal ,kuhu ma elama sattusin olid küll omamoodi toredad, aga Tallinn kutsus mind alateadlikult kogu aeg. Ja huvitav oli see, et ma justkui tunnetasin seda ette, et kunagi ma sinna ka tõepoolest kolin!

Just jõudsin umbes tunni aja eest Võrust tagasi. Ja eile ,mööda Võru linna üdini tuttavaid ja koduseid tänavaid jalutades, tundsin ma järsku selgelt- ma tahan siit ära, tahan koju, Tallinnasse. Tegin vastupidiselt oma psühholoogi soovitustele :) -hakkasin juurdlema selle mõtte üle ja meenutama, kas olen kunagi varem ka midagi sellist tundnud. Ja siis mõistsin, et tegelikult olin ma ju lapsest peale elust Tallinnas unistanud, mulle meenusid kõik need kohad, kus ma vahepeal elasin- Tartu, Koigi, Haapsalu ja mitmed väiksed maakohad Võrumaal ja meenus ka see, et ma kogu aeg ihkasin kuhugi ära. Kas Tallinnasse? Ma ei oskagi võibolla vastata, aga nüüd elades siin juba 9 aastat, ei kujutaks ma oma elu enam mujal ette. Mis sest, et see pole enam kaugeltki see imedemaa, milleks ma teda lapsena pidasin.

Mis mind Tallinnas juures võlub? Kui ma vaid seda teaks... Tegelikult mulle ju ei meeldi kiire ja pidevalt muutuv elu. Aga midagi siin on, mis tekitab minus tunde, et ma võin (ja tegelikult tohutult tahan!) minna kõikjale, avastada erinevate maakondade vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti, aga elada ma suudan vaid siin!

Alguses, Haapsalust tulnuna, oli kindlasti anonüümsus see ,mis mulle kõige rohkem Tallinna juures meeldis. Ja teiseks see, et niipalju oli avastamist, niipalju oli erinevaid linnaosi, asumeid ja merevaatega paiku. Ja nüüdki veel ei tunne ma kõiki kohti eriti hästi... Nõmme näiteks piirdub minu jaoks ainult keskuse ehk siis turu ja raudteejaama piirkonnaga :) No tegelikult täitsa nõme endalegi tunnistada- aega mul ju on, võiks vähemalt Glehni lossigi üles otsida ! Eh, peaks selle võtma selle kevad-suve hooaja plaani...

Kuidas ma tegelikult sooviks, et mul oleks autoga sõber, kes lihtsalt oleks valmis ajaviiteks sõitma nt Tuhala Nõiakaevu juurde, Pakri poolsaarele jne, lihtsalt sõita kuhugi ilusasse kohta, teha paar pilti ja natuke jalutada, ning õhtul taas koju tulla! Ka Võrumaal võiks mul tegelikult keegi selline olla, olen hakanud viimastel aastatel kohutavalt igatsema oma nooruspõlve paikade järele. Tean, see kõlab nagu mingi saja-aastase jutt :D, aga ma ei ole ju enam see, kes ma olin 18 või 25 aastat tagasi... Tahaks lihtsalt neid paiku veel korra näha, ma ei igatsegi neid tuttavaid sealt, vaid just kohti.

Aga ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, ükskõik kui ilus seal on- minu kodu on Tallinn! See praegune pole küll mu unelmate korter siin- kõige kodusemalt tundsin ma end oma esimese siinses üürikas Lasnamäel- aga samas: meri on lähedal, bussipeatused ja pood kohe maja juures, pole ju ometi mingit põhjust viriseda. Aga küllap on mingi pidev rahulolematus osa minu väärastunud isiksusest..

P.S. Tänan kõiki hoolivaid inimesi, kes pole pidanud paljuks mõnda eurot blogi üleval nurgas olevale pangakontole kanda! Kuigi hetkel just polegi eriline kriisiolukord- ei tea ,kas olen õppinud nüüd paremini majandama selle piskuga mis saan riigi poolt, või olen ma hakanud piirama oma toiduvalikut veel rohkem- kunagi ei tea, mis võib elus ette tulla ja kuhu raha kulub. Näiteks tundub mulle viimasel ajal, et mu vanal külmkapil hakkab "eluiga" vist vaikselt ümber saama. Aga ma pole tegelikult selles ka veel kindel... ja eks ma tegelen asjaga siis, kui see olukord käes on.

laupäev, 18. veebruar 2017

Päike ja plusskraadid! Ometi kord!

Tean, et naiivne on rõõmustada veebruari keskel soojade päikesekiirte ja mõne plusskraadi üle, aga mis parata- olen siis naiivitar järelikult! Jah, kahjuks ma tean ka ,et paarile päikselisele ja kevadehõngulisele päevale järgneb taas hall, pime ja külm ilm... aga hetkel tunnen rõõmu päikesevalgusest ja sellest, et ei peagi enam poolest päevast laevalgust süütama.

Kuigi tänane päev ei läinud just nii hästi, kui loota julgesin...  Telliskivi kirbukal on mingi pikemaajalisem mõõn tekkinud ja mitte ainult minul, vaid kuulen ikka saalis siit-sealt müüjate nurinat, kuidas rahvas on ära kadunud. Jah, minul läks isegi nii halvasti, et ei saanud koharahagi tagasi. Kuid rõõmustav oli see, et kogu mu tänane müük oligi vaid ehted! Ja just needsamad kõrvarõngad, mida siin nii mõnigi kommenteerib lapsikuks ja lihtsaks jne ! Ja ostjad polnud täna üldse lapsed...

Tundub, et enam ei saa ma ilma rahustit võtmata enam isegi kirbukatel müümas käia. Vaevalt olin jõudnud asjad välja panna, kui tundsin ,et hakkan värisema. Ärevustase muutus liiga kõrgeks, see tähendab. Muidugi suutsin ma endale kohe selgeks teha ärevuse põhjuse- nagu peaaegu alati oli selleks raha. Jah, see kuu on mul pisut raskem olnud ,kui viimasel ajal tavaliselt. Mõtlesin olla hirmus kaval ja osta korraga toidu-ja esmatarbekaupu suurema summa eest ( Sid aitas mul need koju tassida) et siis käin ehk harvem poes. Kuid mul on ikka oma väljakujunenud ostmisharjumused, millega ma olen siiamaani suutnud enam-vähem talutavalt toime tulla, nii et sellist emotsiooniajendil poodi minekut tuli hoopis rohkem ette. Ja mingi jama oli ka kommunaalarvetega- kütte eest oli kahekordne hind ja elektrit ka pea poole rohkem läinud ! Ühistu raamatupidaja lubas sellega tegeleda ,aga no hea mees, kes lubabki :D

Ühesõnaga- toime tulen ma küll, aga enam nii loll ei ole, et korraga hiiglasliku summa ( 30 euro) eest mitut kilekotikotitäit vajalikke asju ostan! Internetiteenuse pakkujale igatahes saadan meili, et saan maksta alles kuu alguses... selles mõttes oleks tänane Telliskivi tulu mulle väga tähtis olnud. Aga no, saab hakkama!

Mõtlen, et peaks peale seda postituse postitamist veel välja minema, aga kuidagi nõme roidumus on jälle peal. Tegelikult oleks ma ennast teades pidanud kohe peale kirbukalt tulemist viskama kohvri üle ukse ja välja tagasi minema, aga üldse mõte ei töötanud nagu. Mul on tobe omadus- kui olen juba linnaskäimise riided koduste vastu vahetanud, siis ma enam ei viitsi uuesti end hakata riidesse toppima :D Ja päris tihti jäävad mul tänu sellele ära ka igasugused emotsiooniostud "tahaks midagi head" . Nii et tegelikult on laiskusest vahel kasu ka... rahakotile näiteks :)

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Roosamanna-ninnu-nännu... prr!

Juba paar nädalat pole saanud normaalselt isegi mitte üldiseid uudisteportaale külastada, ilma et ette hüppaks järjekordne punane süda või roosad roosid ja laused stiilis "kingi kallimale" või "kingi sõbrale". Facebookis on muidugi see veel kordades hullemini esindatud. See kõik ajab viisakalt öeldes südame pahaks ja paneb mõtlema, et kas selline imalmagus kommerts ongi nüüd tänapäeva sügavad tunded ?

Ma pole kibestunud vanatüdruk! Ka mul on teadupoolest keegi, keda usaldada, kellega koos olla on alati tore... Kuid ma ei pea vajalikuks kuidagi talle mingil teatud päeval aastas - ma ei tea, mingit südametega mõmmit vms kinkida. Süüdistate mind romantikavaeguses? Okei, selle süü ma võtan täielikult omaks- jah, mulle ei meeldi romantilised filmid, romantiline õhkkond, romantiline muusika. Võibolla kunagi nooremana mõtlesin teisiti ,aga viimased paarkümmend aastat olen end liigitanud küll täielikuks realistiks. Ja mulle tundub kõik see homseni kestev südamekeste ja rooside üleküllus, kuhu ka ei vaataks, lihtsalt nõme. Umbes nagu jõulukaunistused oktoobris või siis kogu kodu ekstra mingile pühale vastavas stiilis kaunistamine (päkapikkudega kardinad, inglitega laualinad jms jõulude ajal, või tibud-jänkud  kõikvõimalikes kohtades lihavõtte ajal )

Sõprus ja armastus- ma ei alahinda seda kuidagi. Kuid ma ei leia, et ma peaksin seda mingil kindlal päeval välja näitama. Ma ei ole viimastel aastatel küll enam eriti suur suhtleja oma sõpradega olnud, kuid ma ise kogu aeg loodan, et ehk tuleb veel siiski tagasi see aeg, mil reaalsed sõbrad virtuaalsõpradest olulisemaiks saavad. Mõnikord ma tunnen tohutuid süümekaid Merka või K. või mõne vana sõbra ees, et ma ei ole nendega suhtlemisele nii palju rõhku pannud kui varem. Aga mind ei tasu veel kindlasti maha kanda! Ma olen millalgi kindlasti tagasi kui mitte päris sellisena, nagu varem, siis vähemalt natukenegi sarnasena!

Armastusega on üldse omaette teema. Jah, ma pole siiani unustanud oma esimest sügavat armastust, kuid see ei sega mul enam juba aastaid uute suhete loomist. Ning ikka jälle ma loodan, et ehk hakkan tundma taas midagi selle "esimese tunde" sarnast. Või ei loodagi...No olgu kuidas on, hetkel suhe toimib ja toimib just ilusti paikapanud raamides- ei mingit kooselu, ja ei mingit täisjoomist minuga koos olles. Õnneks ei ole mul temalt oodata ka mingit tobedat südamekestega kaisukaru või kasvõi sisust läägema kujundusega kommikarpi, sest tema arvamus homsest päevast on sama mis minul :D

Kas iga inimene peaks olema mingil määral romantik? Võibolla, kuid mina jään sellest rongist sel juhul küll maha... Ja lehvitan muiates roosale rongile järele ja kirun telekava lugedes "ptüi, jälle mingi romantiline komöödia !" Ja püüan poes käies nendest igasugustest ninnu-nännu-nummi asjadet mööduda nii kiirelt, kui võimalik!

kolmapäev, 8. veebruar 2017

Valmistun juba laadahooajaks :)


Olen nüüd viimaseid päevi, mil natuke ka päikest aknast sisse paistnud on, sisustanud taas oma vahepeal unarusse jäänud käsitööga. Märk lähenevast kevadest? Ei, seda kindlasti mitte ...lihtsalt see kevadeootus ja mittemidagi tegemine on täiesti üle visanud. Ja nüüd on mul veebruaris koht ka kurikuulsasse hinnaröövlite juurde- Telliskivisse 18.02 ja siis olen peale seda mõned päevad Võrus ning ongi käes märts. Ma justkui ärkaksin iga kord, kui kalendris selle kuu ette keeran! Olgugi veel külm, olgu veel lumi ja tuisk- kirun natuke, aga tean ,et varsti on taas ajad, mil pea iga nädalavahetus toimub kuskil mõni laat või kirbukas.

Sain täna lõpuks üle mitme kuu taas oma psühhiaatri juures käia! Kahjuks tema küll lahkub töölt, aga mul veab- ma ei pea ikkagi alustama nullist võõra spetsialisti juures, vaid samas majas võtab vastu ka arst, kelle juures ma varem järjepidevalt käisin. Tänane vastuvõtt kulges põhiliselt perearsti vastuvõtuks. Tegelikult kah- kuna mu perearst teadupoolest ei vastanud mu küsimustele, psühhiaater aga oli eelnevalt õppinud-töötanud õena, ning mulle tekitas lisaärevust ka mure oma tervise pärast, siis tegi psühhiaater perarsti tegemate tööd- ehk selgitas ,mida üks või teine näit analüüsides tähendab ja leidis koheselt vastused kõigile mu viimase aja muredele-õhtuste palavikkudele, väsimusele ja suurenenud  unevajadusele. Kas tõesti oli siis perearstil nii raske kuulata neid paari küsimust ja neile vastata?  Vastus ju oleks eeldanud vaid rauavaegusaneemia ja madala hemoglobiinitaseme sümptomite lahtiseletamist...

Aga mis veel rõõmustavam- homme saan ma minna taas oma superlaheda psühholoogi juurde! Mul oli vastuvõtt algselt veebruari keskele, kuid just homseks oli üks aeg vabanenud. Tõepoolest- ma lausa igatsesin nende toetav-teraapiliste vestluste järele!

Ja lõpuks ometi õnnestus mul ka mõned natuke selgemad pildid teha! Kuna tulemas on sõbrapäev- no mina seda küll mitte millekski ei pea, aga lähen vooluga omal moel kaasa : ehk saan ühe tuttava Telliskivi kirbuka müüjaga kokkuleppele laupäeval, et üks pisike ehtealus mahutada lauanurgale, siis panin ma rõhku südamekujuliste ehete tegemisele. No ja eks süda on alati olnud üks minevam ehtevorm...
Swarovski kristallid.
Hind 3.-eurot



Swarovski .
Hind 3.-eurot


Swarovski
Hind 3.-eurot
Swarovski
Hind 3.-eurot

Lihvitud klaas. 12 mm
Lihvitud klaas. 12 mm

Need pole Swarovski kristallid, kuigi sellel pildil tunduvad väga sarnased.
Kassisilm. 
Kassisilm.




Ja uued käevõrud! Kasutatud uusi pärleid, mille saatis mulle jõulukingiks üks blogi lugeja ja ma lubasin talle, et pildistan neist valmistatud ehteid. See muidugi on siin veel väike osa...




neljapäev, 2. veebruar 2017

Vahelduseks mõtteid peale ühe filmi vaatamist...

Kui ma juba sellest kirjutan, siis tähendab, et mind mingil moel puudutas see film ning jäi "kummitama". Võtsin nüüd end natuke käsile ja püüan arvutis teha ka midagi muud, peale kaardimängu ja sealsete virtuaalsõpradega lobisemise :D Ning paar nädalat tagasi  vaatasin youtubest ära filmi, mida olin juba kaua vaadata tahtnud. Kui see kinos jooksis siis loomulikult leidsin ma, et milleks raha kulutada, et niikuinii on see varsti telekas ka nagu uued eesti filmid ikka. Kuid ennem jõuti see youtube üles panna...  Siis ma kah veel tükk aega viivitasin, kuniks keegi oli selle sealt jõudnud juba maha võtta ja jätta alles lingi mingile tasulisele aadressile, kust seda vaadata saab. No kirusin natuke oma venitamist ja siis saatis Plika mulle fb-s lingi, kus see film täispikkuses youtubis tagasi oli. Seekord ma enam ei passinud :D

Film, millest jutt käib, on võibolla mõne poolt juba ära arvatud. Aga jah, film on aegadest, mis ka mulle omamoodi segaselt möödusid ja kus tõepoolest oli kolkaküla (loe :väikelinna) noorte unistuseks bemar, kuldkett kaelas ja lõputud peod...

Jutt siis filmist "Päevad , mis ajasid segadusse". Kusjuures ma ei saa päris täpselt ise ka aru, mis selles filmis mulle nii hinge läks- mina ise peaaegu ei puutunudki sellise eluga kokku. Kahjuks oli ka tollel ajal juba neid, kelle peal lasus põlvkondade vanune needus- alkoholism ja nende elu tippsündmusteks jäid liitrise salaviina ja paari Sarviku õlle ära joomine kas poe juures või kellegi kodus, kus veel elusolevad vanemad põlvkonnad samamoodi lihtsalt lasid ajal voolata. Ja mingil kummalisel kombel ma sattusin rohkem just nende ringkonda...

Või oli see tollal ka minu unistus? Peod, autodega ringirallimine, baarides ohjeldamatu möllamine...  Praegu tundub see küll selline elustiil, et ajab muigama- kui tobedad inimesed siis olid. Aga siis ma mäletan isegi, et vaatasin kadedusega neid tüdrukuid, kes selle asemel et poe leti taga või pärast tööd bussipeatuses joodikutega lõõpida sõitsid oma dressides-nokkmütsis kaaslasega poe ette ja ostsid kalleid jooke, grill-lihasid ja igasugust mitte just tavapärast kaupa.

Ma olen kogu aeg elanud nagu kuskil päriselust kõrval, paralleelmaailmas. Nii nagu mu lapsepõlv möödus toas istudes sellel ajal kui teised agulilapsed pidasid sõdasid ja mängisid luurekat jms, nii möödus ka minu noorus istudes "teise Eesti" rahva seltsis ja kadestades neid, kellel oli võimalus teha valikuid. Ja ka hiljem- mu teele tekkis võimalus ja ma pidin sellest kinni haarama ,lihtsalt ellujäämise nimel. Aga olen ma seda kõike tahtnud? Keegi pole seda minult küsinud ja ma olen lihtsalt leppinud sellega, et elan niimoodi kiretult ja tuimalt. Teadmata ,mida tähendab elurõõm...

Mõtlesin kirjutada filmist ja emotsioonidest, mis mind seda vaadates valdasid. Välja aga kukkus järjekordne soigumine oma nässuläinud elu üle. Kas siis mõjutaski see film mind sellisel moel, et kerkisid pinnale taas kunagised unelmad, kunagised nägemused elust? Ja sellepärast see mulle siis hinge läkski...