teisipäev, 7. märts 2017

Naistepäev, töölootused, esimesed müügivõimalused ja ...hirm.

Ei ole just eriline pühade või tähtpäevade tähistaja enam viimased paarkümmend aastat olnud, aga vaadates praegu neid lillebukette kauplustes ja inimesi ,kes ostavad meeletutes kogustes torte ja igasugust pidupäevakraami, tuli endalgi mõte üks pisike sefiiritort osta. Lilled sain ma juba nädalavahetusel ette ära- Sid oli paar päeva linnas- ja rohkem ma ei usu, et mulle neid keegi tooks ka. Ega ma ootagi...kõige tähtsam on siiski see, et keegi minust tõsiselt siiralt hoolib ja kuigi ma kaalusin siin vahepeal päris usinalt suhte lõpetamist... ah las ta siis ikka olla. Ma tean, et ise ma kahjuks pole enam võimeline sügavateks tunneteks, kuid ma pole samas Sidi vastu ka päris ükskõikne

Viimasel nädalal on kuidagi huvitav- ma ise ei tegelenudki eriti töökuulutuste otsimistega, aga ikkagi kandideerin ma nüüd kahele tööpakkumisele. Üks neist on kirbukas Viimsis- kauge küll, aga lühikesed tööpäevad ja tuttav töö. Teine on aga kodupoes- ehk siis mingi 50 m kodumajast asuvas kaubakeskuses kuivatatud puuviljade jms letis müüjana. Selle koha plussiks on muidugi asukoht ,aga miinuseks pikad, 10-tunnised tööpäevad. Arvatavasti peaksin ma sellel tööl ainult paar kuud vastu... sest no ei suuda olla suures kaubakeskuses lärmi sees niikaua. Aga kandideerimine ei garanteeri ju tööle saamist, ning ega ma ei loodagi midagi nii väga...

Kevadhooaeg on saabumas ja koos sellega juba ka esimesed pääsukesed laatade-turgude valdkonnas. Märtsis veel midagi erilist ei toimu- peale järjekordse Telliskivi kirbuka (no lootusetu ma ikka olen, vaja ikka ja jälle uuesti proovida :D )- aga aprillis on lasteasjade kevadturg TTÜ peahoones. Kui te nüüd küsite, kustkohast mul need lasteasjad on, siis esiteks nimetavad paljud mu ehteidki lapsikuteks ja tõepoolest lapsed on ka neid ostnud TTÜ kevad- ja sügisturgudel ja teiseks... no on see nüüd aus või mitte, aga saab vahest ka odavalt üht-teist kokku ostetud ja natuke kõrgema hinnaga edasi müüdud. Ka on mulle tegelikult väga palju pakutud tasuta igasuguseid asju müümiseks, kuid kahjuks on mu korter nii pisike ja seal pole ühtegi panipaika. Köök-eskus riidepuude toru all olevad kaks riiulit kaubakotte juba täis, sinna enam midagi ei mahutaks küll. Ja eks ma pean arvestama ka seda, et korraga saan ma ühele müügikohale kaasa võtta vaid keskmise kohvritäie asju... mul ju on ainus transpordiliik ühistransport ja "tallatakso" ( ehk siis jala käimine). Päris takso ei tule üldjuhul kõne allagi! Maksta osalustasule veel vähemalt viiekas lisaks- tänan ei!

Aga kohamaks muidugi on esimese suurema müügiürituse jaoks natuke liiga kõrge... 25 eurot. See tasub end kindlasti ära küll, aga mul lihtsalt pole seda raha hooaja alguses kuskilt võtta. Kui just Telliskivis seekord 18. märtsil imesid ei juhtu. Muidugi on võimalus minna ka koos K.-ga, kuid sel juhul ma vaevalt peale ehete muud tema lauanurgale ära ei mahutaks :)  Ah, eks näha ole!

Kuid ikka ei saa ju kunagi kõik vaid hästi olla! 13. märtsil pean minema töötukassasse ja hakkab ka mul see jube töövõime hindamise kammaijaa pihta...  Tõesti, ma kardan seda! Kuigi mu psühholoog on enam kui kindel, et ma ei kaota selle reformiga midagi, et olen ju niikaua puudega olnud ning minu tervisehäired pole täielikult välja ravitavad mitte kunagi. Kuid mul on hirm... ma ei ole suuteline ju täisajaga töötama ega vastu võtma igat tööd, mida nad mulle pakkkuda kavatseksid. Ja noh, mis tööpakkumistest siin üldse rääkida- kui mind hinnatakse töövõimeliseks, siis kaob mul ju pension ära ja millest ma siis elama hakkan... Nii et olen praegu päris hirmul, aga kõige hullem aeg, ehk siis ekpertiisiotsuse ootamise aeg on veel ees...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar