kolmapäev, 3. mai 2017

Aktiivne loll on parem kui passiivne loll :D

Ärge pealkirjast nüüd välja lugege, et ma ennast päriselt ka lolliks pean ! See on nii väikese eneseirooniaga öeldud, sest kui muidu nalja ei saa, siis vähemalt enda üle peab oskama naerda :) Selle asemel et kiruda ennast maapõhja nt selle eest, et sai jälle üle tüki aja täiendatatud oma niigi suurt ehtematerjalivaru, võiksin ju hoopis rõõmu tunda, et ma jalutasin taas mingi 5-6 kilomeetrit mööda linna ja oleksin kohe kindlasti sellega oma psühholoogi vägeva heakiidu osaliseks saanud. Nagu ma hommikul seda juba saingi- selle eest, et käisin 1. mail Vabaduse Väljakul ametiühingute poolt korraldatud üritusel, kus peaesinejaks oli Põhja-Tallinn. Ja et ma julgesin minna täitsa lava ette- ega muidu poleks julgenud, kui ma poleks seal teisi vanemaid inimesi ka näinud. Imelik võibolla ju oli ja on ,et minuvanusele veel selline noortebänd meeldib ja kus tekstid ,olgugi sisukad, on vahest võibolla natuke liigagi otsekohesed. Aga olen imelik ,siis olen ! Igatahes nõksutasin lava ees koos teistega põlvi ja vehkisin kätega, kui oli vastav koht.

Aga täna ma kuidagi tunnen end jälle tühjaks pigistatud sidrunina. Ilm on super, poodi peaks niikuinii minema, aga vot- mina jälle istun arvuti taga öösärgis ja salkus juustega, ning vahepeal käin ka toast kööki- et mõni paar kõrvakaid teha. Vahel on kasu ka, et mul on nii väike tuba, kuhu laud ära ei mahu :D Niipaljugi liikumist. Facebookis lülitan juba eos ära paljude tuttavate vestlused, kellest võiks arvata, et nad otsivad kontakti. Ma ei taha suhelda täna, sorri! Ja ma ei tea miks see nii on...

Psühholoog räägib mulle kogu aeg, et ei tohi tuppa istuma jääda, vaid peab aktiivne olema ja liikuma ning tegema erinevaid tegevusi ja käima erinevais kohtades jne. Kaks päeva ma nüüd siis seda olingi- jalutasin, taidlesin kontserdil lava ees, käisin erinevais poodides .Jah, kahjuks jäi ette ikka ka paar pärlipoodi, kuigi algselt plaanisin minna konkreetselt kirbukatele uut käekotti otsima. Avastasin, et see eelmisel suvel ostetud variant ei ole ikka kõige mugavam koos kevad-suviste riietega. Vot kus nüüd tuli moeteadlik välja, eks :D!  Täna oli esialgu ka mõte ,et kuskile võiks veel vaatama minna, aga siin ma nüüd olen... Ja tunnen end süüdi, et siin ja selline olen !

Kas tõesti peaksin ma kogu aeg nagu orav rattas ringi siblima, ka siis kui ma seda hetkel konkreetselt tegema ei pea ja ei taha? Lihtsalt selleks ,et mitte passiivne olla... Kust läheb piir normaalse puhkamise ja passiivsuse vahel?  Ma olen isegi hakanud tundma oma psühholoogi poolt natuke liiga tugevat survet, et ma PEAN olema käitumuslikult aktiivne ja mul läheb kogu aeg temalt meelest küsida, kaua on nö "normaalne" puhkeaeg ja millal siis peaks jälle tegutsema hakkama.

Mõnikord on mul lihtsalt tunne, et peatage maailm, ma tahan maha minna!  Ja kusjuures see tunne tekib lausa põhjuseta või mingil täiesti tühiselgi põhjusel- kellegi vale sõna, kellegi soov minuga suhelda just siis kui mul on mingi konkreetne tegevus plaanis, raadiost kuuldud mulle emotsionaalse tähendusega laul...  Ja siis vihkan ma ennast, et ma jälle ei teinud mitte kui midagi!

Mul ei olegi konkreetselt masendust täna, aga ma lihtsalt EI  SUUDA end kokku võtta ja toast välja minema sättida... Ja tegelikult- see süütunne enda ees tekitab ka muretsemist ja masendust. Nõiaring lõputu .

5 kommentaari:

  1. See "Peatage maailm..." tunne tekib minul ka. Eriti, kui oma pereliikmed mulle mäkra mängivad. Ja praegu on päevakorral just üks selline juhtum...
    Sa oled niigi tubli, et veel avalikel üritustel ja linnas tuulamas käid. Minu päevad mööduvad kas kodus, koguduses või lapselast "kantseldades". Teen praegu tasa seda, mis mul oma lastele tegemata jäi, sest siis oli see minu ema, kes oma lapselapsi(minu lapsi) kantseldas. Pooleteist tunni pärast peangi lasteaia poole sammud seadma.

    VastaKustuta
  2. Hah, mul on täpselt sama probleem. Kuigi ma olen veel nooruke ja peaks kodus olemise asemel välja minekut eelistama. Kohe üüüldse ei viiitsi! Kõige hullem on suvel siis kui need vähesed ilusad ilmad on, siis on kõige rohkem süümekad. Talvel on kergem- ilm on kole välja ei saa minna, pole probleemi. No mul on ka selline asjaolu, et ma ei taha eriti raha kulutada aga välja minek seisnebki selles, et lähed kuhugi ja ostad midagi (kas siis poes, kohvikus, kinos). Niiet, see ka ei motiveeri mind.
    Asi läks aga palju paremaks kui võtsime koera. Nüüd ma pean koeraga jalutama. Käin pargis, vanalinnas, Pirital. Ja tasuta, ei pea kuskil raha kulutama. Muidu ma ei viitsi eluski lihtsalt niisama bussiga mereäärde sõita. Sulle võibolla koera võtmine on ülepea. Peab vähemalt 2 korda jalutama minema+ koeratoit+ arstilkäigud+ närimis kondid, et hambad korras oleks (kilohind on sama mis lõhekalal!). Aga iga hommik tuleb ta hüpates mu voodisse ja õhtul vaatame kaisus telekat. Kuidagi väga rahustav on koera kõrvatagant sügada.
    Sa võid proovida mingi rutiinse ringi endale tekitada, mida iga päev läbi jalutada. On ju olemas ka igasugu puutetega inimeste võimlemisi kus sa käija saaksid, ei? Kodust välja saamine on raske aga kui juba õues oled siis pole häda midagi, niiet ma saan sust täiesti aru. Ma ka ei viitsi välja minna ja mul on sama mõte, et jälle ei teinud täna midagi ja lasin ilusa ilma raisku. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, lihtsalt see välja minemine on probleem! Kui juba väljas olen siis teen normaalse ilmaga ikka lausa 10-15 kilomeetriseid jalutuskäike, avastades Tallinna veel enda jaoks avastamata kohti- isegi praegu veel on neid. Ja kui ka poleks, ikka oleks mingid lemmik-kohad kuhu saaks minna kavõi teist teed pidi jne. Just vaheldusrikkus väljaskäimisel mind huvitabki, rutiinsed poodi-mere äärde-koju jalutuskäigud pole minu jaoks.
      Võimlemised ...no ei ole võimleja üldse ja see küll mind välja minema ei motiveeriks. Ja kahjuks pole ka koerainimene, ma ei tea miks, aga mulle meeldivad pigem kassid. Kuigi ma tean ennast, et minu jaoks on loomad ja lapsed armsad just siis, kui nad on kellegi teise omad :D Mul ei jätku lihtsalt aastateks püsivust nende jaoks...
      Kui ma end juba välja saan, küll ma siis tegevust leian! Aga just see "välja saamine" -kammimine, riiete kombineerimine, häbi-häbi, aga vahest ka pesemine- tunduvad mõnikord lihtsalt nii tohutud ettevõtmised, et ma pigem lükkan neid viimase võimaluseni edasi. Ja no mõni päev siis lähebki selle "edasilükkamise" peale :D

      Kustuta
  3. Ma ei tea, kui vana sa oled (mina saan suvel 43), aga arvan, et oleme üsna samaealised. MIKS sa küll ennast lisaks kõigele muule ka vanainimeseks pead? Mina küll ennast ei pea! Ja ei, ma ei roni nimme mööda puid, ega tee lapsikusi tõestamaks, et olen ilgelt nooruslik, aga ma tunnen, et hädaldama jääda ja valitsust kiruda on veel vara.

    Selle liikumisega - mina ei saa ilma liikumata. See on sama normaalne, nagu vee joomine või hingamine. AGA! ka mina pole igiliikur ja vahel lihtsalt ei viitsi. Praegu mõtlen, et võiks kuivanud heina lillepeenarde ümbert ära tirida, aga ei viitsi. Praadisin leiba, panin kodujuustu peale ja laisklen. No ja mis siis? Kelle asi? Mind absoluutselt ei vaeva, kui ilusa ilmaga vahel toas vedelen või suveõhtul kell 21 magama lähen. Elan enda elu, mitte kellelegi näitamaks, et olen hull aktivist vm. Vahel paneb kohe muigama mõne tuttava küsimine - nii ilus ilm, miks sa välja ei lähe? Issakene, lähen, kui tahan, mitte siis, kui kellegi arvates võiks. See ongi enesekindla ja lamba erinevus. Viimane elab eestlase kuldpõhimõtte "mida teised küll minust arvavad?!" järgi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleme üheealised, ka mina saan mai lõpus 43. Aga ma tunnen end vanana küll, usun ,et see on suuresti seotud mu iluveaga ja sellest tuleneva ...on see siis nüüd natuke alaväärsuskompleks või midagi muud, ei tea ise ka. Mingi osa ebakindlust ja seda "mis teised arvavad" tunnet on kindlasti ka üks mu eripäradest- lapsepõlve ja kooliea traumade tagajärg.
      Aga lambaks ma nimetada ennast ei saa! Lammas on pigem ikka see, kes enda eest seista ei oska ja lasebki endaga ebaõiglaselt käituda! Mina aga sekkun võimalusel ka teistele tehtavasse ebaõiglusse, eriti kui see on tekitatud mingis sellises olukorras, kus ma ise olen kunagi olnud.

      Kustuta