Jaanipäev möödas, suvi ees?

Tegelikult suvi ju tõepoolest alles algas ametlikult. Kuid mulle tundub miskipärast sellel aastal eriti teravalt, et nagu oleks pärast jaanipäeva suvi läbi. Et juba on olnud nii ilusat ilma kui mitu laata, et olen juba niipalju ringi käinud (tegelikult olen suurema osa ajast hoopis toas istunud :D) ja mõtlen õudusega, et varsti on sügis käes. Kalendrisse vaadates ajab see mind ennastki naerma... pole veel sel aastal jõudnud mereveeski käia ega metsmaasikaid korjata ja juba tunnen sügise lähedust. Nojah...

Jaanipäeva tähistamisega on mul vastandlikud tunded. Kunagi, nii umbes paarkümmend ja rohkem aastat tagasi olin ma väga ebausklik ja siis ei saanud olla minu jaoks koledamat asja, kui jaaniöine üksinda toas istumine. Vähemalt väljas ma pidin sel õhtul küll jalutama ja kasvõi ühtegi jaanituld nägema, muidu... aga ma ei mäletagi, mida ma arvasin muidu juhtuvat :) Vist oli ikka seoses mingite armumistega midagi, aga eks noorena unistavad ju kõik sellest. Ja tollel ajal mul enamasti ka vedas- ma käisin sõbrannadega ikka kuskil külajaanikul, mis sest et need üldkokkuvõttes olid lihtsalt ühed suured joomaläbud- aga ma olin rahul, sest ebausk oli nii jäik.

Nüüd ma enam juba ammu ei usu 5 lehelistesse sireliõitesse, ega jaaniöö maagiasse. Ei korja ma enam seitset eri sorti lille padja alla, ammugi ei otsi sõnajalaõit. Romantik minus on surnud. Olen muutunud 100% realistiks ja ei oskagi enam vastata küsimusele "Millest ma unistan?" Mõnikord teeb see mind kurvaks, aga enamasti ma pean seda oma tugevuseks, et oskan igat olukorda ja sündmust realistlikult hinnata, mitte ei lasku unelmatesse ega kaota reaalsustaju. Tean oma võimeid ja võimalusi ning ei ihka midagi kättesaamatut... või noh, soovida ju võin ,et mul oleks oma pood ja et mu toimetulek ei sõltuks enam vaid laatade hooajast. Aga ma tean, et see on hetkel veel täiesti ebarealistlik ja ma ei mõtle sellele.

Jaanitulel ma olen siiski enamus aastatel käinud. Enamasti kas Haapsalus või siis Tallinna eri linnaosade tasuta jaanituledel. Sel aastal esines Stroomi rannas, ehk minu kodust umbes 500 m kaugusel Jüri Homenja. Üks mu lemmikutest (jajah, mul on kehv muusikamaitse ma tean :D) Kontserdile sai ette heita vaid selle lühikest kestvust. Ja minu jaoks rikkus selle mingil määral ära ka üks imelik purjus? tüüp, kes muudkui tiris kõiki naisi tantsima ja juhtus kuidagi nii, et mina sattusin ta esimeseks "ohvriks" No okei, tantsida mulle meeldib, aga vot sellise hüperenergilise tegelasega ma sammu pidada küll ei suutnu :D Ja siis ühel hetkel, kui ta järjekordselt lava ees Homenjale kätt andis, ma lihtsalt kadusin vaikselt minema. Ja lootsin, et nüüd olen ma oma margi täis tegemisest pääsenud... lootus on teadagi kelle lohutus, eks :) Nii kui see tüüp mind jälle kuskil nägi- no ega siis mina ju saa esineja laval oleku ajal kuskil tagareas olla- nii ta jälle mind juba kaugelt viipas. Ja mina jälle põgenesin kuskile teiselepoole tantsuplatsi. Nii et rahulikult rahvamassi sees lauludele kaasaelamisest ei tulnud just eriti palju välja. Aga tagantjärele mõeldes- päris lõbus oli :D

Hiljem oli sealsamas siis disko. Sellest pool läks mul K. nahka ,sest kui mina oleksin terve pidu tahtnud lava ees tantsida- selleks ajaks oli rahval juba ammu ükskõik, kes kellega või lausa üksinda tantsis ja see kas oled noor või vana- siis K. eelistas rannapargis ringi jalutamist. Mingil hetkel peo lõpupoole me siiski jõudsime  lava juurde ja mina muidugi olin kohe ka seal rahva keskel tantsuoskusi meelde tuletamas. K. vaatas kõrval ja muudkui pildistas. Neid pilte ma ei tahtnud pärast ise ka näha :D mul on ikka eriline anne jääda enamikele piltidele ülinõmedalt.

Õigel jaaniõhtul ma aga istusin kodus, mängisin teiste omasugustega arvutis kaarte ja läksin tavapärasel ajal magama. Ei mingeid rituaale, ei mingeid ennete järgimist... lihtsalt tavaline päev ja tavaline õhtu.

Imelik, on alles juuni lõpp ja juba tundub mulle, et suvi on läbi. Kuigi ees on veel mitu suursündmustki- Võru Folk, Võru Lastefestival, Võru linnapäevade laat ja vahepeal paar Telliskivi kirbukat ja võibolla ka Nõmme turu juures ehete müümist. Aegnal tahaks käia, sealne vaikne Põhjarand on mu lemmikpaik ujumise harjutamiseks (ma ei oska ujuda, sest ma tõmbun vees krampi ja lihtsalt satun paanikasse, kui jalad -käed põhja ei ulatu) ning sellist  madalas vees"harjutamist " on kõige parem teha võimalikult inimtühjas rannas. Mõnes mõttes oleks muidugi parem kui keegi läheduses oleks, aga olen selles "harjutamise" staadiumis olnud juba aastaid ja tean oma võimete piiri. Ning suure rahvamassi sees rannas ma ennast hästi ei tunne... kaal kaaluks, aga lihtsalt ei meeldi end poolpaljalt sadade-tuhandete inimeste ees olla.

Tänane ilm muidugi on ka vastav sellele tundele, et sügis käes ja mis muud :) Tegelikult peaksin ma nüüd hakkama veel rohkem väljas liikuma- Brigita tegi mulle hilinenud sünnipäevakingi, millest ma talle õige sünnipäeva ajal rääkisin, et tahaks sammulugejat osta, ehk motiveeriks rohkem liikuma. No ja täna ta tõi selle ära ja paari tunniga olen ma teinud 32 sammu :D Jube tubli ,eks :D :D