Esmaspäev, 31. juuli 2017

Pikem postitus lähipäevil, hetkel tahan suhtlemisest puhata!

Jõudsin just paar tundi tagasi Võrust koju. Ja nagu ikka, kui olen mitu päeva järjest kogu aeg rahva sees olnud, tuleb selline tühjaks pigistatud sidruni tunne. Öeldakse, et inimene on "karjaloom"... No ma ei tea, minu puhul see küll enam juba ammu paika ei pea. Jah, mulle meeldib suhelda võõrastega, klientidega näiteks, või siis haakuda vestlusse kuskil poesabas või bussipeatuses, kui keegi võtab sõna üldkriitilisel teemal( nt poes meeletud kassajärjekorrad ja paar töötavat kassat ja bussipeatuses siivutult amelevad või korda rikkuvad noored vms). Aga mind väsitavad lähisuhted !. Ning hetkel just ongi see moment, kus arvatavasti lülitan facebookis kõik kontaktid suhtlusest välja ,vähemalt tänaseks. Sorri, sõbrad -tuttavad, aga ma praegu lihtsalt vajan üksindust!

Kolmapäev, 26. juuli 2017

Reisimisest ja ööbimisest, kui on vaid sõiduraha.

Täna just vaatasin facebookis ühe tuttava pilte Hiiumaast ja kommentaare seal all. Keegi oli kommenteerinud, et kui vaid saaks sinna vms. Ja siis hakkasin ma ka ise mõtlema, et kui palju on tegelikult kohti, kus tahaks käia, kuid paari tunniga ei jõuaks seal midagi näha. Vaja oleks ööbimiskohta, et järgmisel päeval oma ringkäiku jätkata. Kuid majutusasutused, isegi kõige väiksemad küsivad sellist raha, et ma olengi lihtsalt seetõttu loobunud. Ning ainsad kohad kus ma seetõttu käia saan on Võru ja Haapsalu. Ja sedagi vaid linna piirides. Sest...siit tuleb nüüd teine probleem-auto. Hääletada? Kah võimalik, seda olen ma oma elus vist küll sadu kordi teinud ja pole seal midagi uut. Aga okei, saaksin kuskile kohale ,jalutaksin mõni aeg ringi ja siis? Kuhu ma siis läheksin? Tagasi sõita ei saa-teatud kellaajast alates muutub hääletamine juba väga riskantseks-eiteks liikujaid on vähem ja teiseks õhtuhämaruses ilmuvad rohkem välja ka need sõitjad, kellega väga kokku puutuda ei tahaks..

Olen mõelnud sõita nt Pärnusse või Valka või Narva-Jõesuusse. Bussipileti raha leiaks, maakonnasiseselt saaks ka ehk liikuda küll bussiga küll hääletades. Aga kuhu jääda ööseks? Telkimine mulle ei sobi- esiteks tekitavad sellised väikesed kuplikujulised või ümmargused ruumid mulle klaustrofoobiat- ja olen seda kogenud mitmel korral, enam ei taha. Teiseks olgem ausad-ega see telgi kaasas kandmine just kõige kergem asi ka pole, kui kaasa on niikuinii vaja võtta mingid vahetusriided igaks juhuks, veepudel ja mingid näksid ning hügieenitarbed.

Mis oleks lahendus? Ööbida lageda taeva all? Ka võimalik muidugi, vihmase või vihmakahtlusega ilma korral ma ju ei lähekski kuskile. Kuid üksinda... metsas.... Võtab natuke kõhedaks küll.. Või üksinda öösel kuskil võõras linnas... ei ole ka sugugi parem variant. Kusjuures mul on tegelikult jubedalt vedanud- oma elu keerdkäikude jooksul olen ma olnud lageda taeva all vaid kaks ööd ja sedagi mitte otseselt sundkorras, vaid ma olen ise sellega nõus olnud, neid võtnud kui teistmoodi kogemust. Aga siis ma polnud ka üksi... reisides tundmatusse paika aga ma oleksin seda kindlasti, sest mulle meeldib pigem üksi avastada.

Haa, parim nali muidugi see, et ma pole see suvi veel kordagi Aegnale jõudnud! Esimesel korral jäin sadama lähedale viivast bussist maha ja järgmisega poleks jõudnud. Ning järgmine kord- ma olin ikka täielik blondiin ja ei leidnud sadamat üles :D Tiirutasin seal kruiisikai ja A ja D terminaali vahel, läksin linnahallini välja ja vaatasin platsil seisvaid helikoptereid. Aga selle peale ei tulnud, et mina teisele poole linnahalli :D :D :D .Selle asemel keerasin otsa ringi ja A terminaali suunas tagasi- ise kirudes, et kus pagana kohas see Kalasadam on siin :D. Ja muidugi selleks ajaks kui taipasin, mida ma teen, selleks ajaks oli laeva lahkumiseni jäänud paar minutit. Ja ma vahtisin D terminaali parkla juures... Nojah :D

Reede, 21. juuli 2017

Eelmisest postitusest,romantikast ja ikka samas kõige olulisemast-argipäevast


FÖÖNIKSIBLOGI  ON  NÜÜD  AASTANE !

Eelmine postitus tõi mu blogisse mitusada lugemist juurde. Näha on, mis inimesi huvitab kõige rohkem :D Tegelikult isegi üllatav, sest kõikvõimalikke suhtedraamasid, armulugusid ja muud sellist on täis kõik meediakanalid ja netifoorumid. Mina ei loe niisuguseid teemasid juba ammu, telekast seebikaid ei vaata samuti juba mingi 15 aastat, ei loe mitte ühtegi "naistekat" ... no mind küll üldse ei huvita. Eriti, kui on tegemist etteaimatava lõpuga looga või siis mingi sellisega, mis kordub erinevatel inimestel erinevates kohtades, kuid siiski üldmõistes sarnaselt.

Minu lugu võibolla pole tõesti eriti tavaline. Aga pean siiski lugejatele pettumuse valmistama- ma ei kirjuta sellel teemal võibolla enam üldse, või vähemalt mitte pidevalt. See on üks osa mu elust, kuid see on alati olnud selline vaikne hõõguv säde, mis ei takista mul elus ükskõik mida ette võtmast. Tunded... no las need olla kuskil hingepõhjas, aga tegelik elu keerleb siiski materiaalsete väärtuste ümber. Et mul on korter, et ma suudan seda üleval pidada... Et ma teenin oma ,paljude arvates mõttetute ja lapsikute ,ehete valmistamise ning müügiga natukenegi lisaraha, et lubada endale kasvõi jäätisekokteili või paari uut riideeset tavapärasest ühest eurost kallimalt. Ja et ma saan ka natukehaaval raha kõrvale panna, kuigi ... nojah, selle õnnestumine on nii ja naa :D

On ilus ilm ja ma mõtlen siin vaikselt, et kas minna Nõmmele kõrvarõngaid müüma, või pole ilma käevõrudeta seal midagi teha. Asi selles, et kõrvarõngaste materjali on mul praegu küllaga, kuid käevõrusid valmistasin ma suurema hulga juba järgmise nädala Võru Lastefestivaliks. Ning nende materjalid hakkavad lõppema... hoiukarbi juurde kah just kiuste ei lähe- kasvatan iseloomu :D Teada on ,et lastele lähevad käevõrud rohkem kaubaks, kui kõrvakad. Sellega mul Võrus juba piisavalt kogemusi. No ja kui ma müüksin praegu need valmistehtud käevõrud maha.... nojah, tegelt saaks sellest teenistusest juba uut materjali osta. Nii et jõudsingi oma mõtteid kirja pannes otsusele- Nõmmele ja kaasa mõlemad kaubagrupid. Nõmme turuväravasse on seega alates 12.30-st oodatud kõik, keda huvitavad lihtsad kuid paljudki kordumatud ja muidugi ülisoodsad käsitööehted!

Eestimaa on ikka väike. Leidsin samast internetiportaalist, kus kaarte mängin, üles, oma esivanemate kodu naabrinaise. Ühesõnaga, suhtlesime nagu ma ikka seal suhtlen paljudega, ning kuidagi jutu sees tuli välja ,et ta elab Tartumaal, ühes teatud asulas. Selles asulas , ühes talus,on  aga kunagi sündinud mu ema ja onud...  Ja hetkel elab siis tolles talus onunaine, kes on juba väga eakas. Ma ei ole oma sugulastega kunagi eriti lähedane olnud, ehk lapsena sai  rohkem suheldud- olid ju siis need suuremad pika laua taga toimunud juubelid, matused jne ning siis meie pere veel käis neil üritustel. Kuid peale Võrru kolimist jäid need käigud soiku. Eks transpordiküsimus pani asjad paika... polnud meil ju autot ja ka rahalised võimalused bussisõiduks polnud just parimad. Ma mäletan enamuse nimesid, mäletan elukutseid, mäletan mõnda üksikuit seika nendest, aga ma ei mäleta ,millised nad välja näevad või nägid. Ja tegelikult pole  mind oma juured kunagi ka eriliselt huvitanud, kuid selline ootamatu tutvus inimesega, kes neist nii mõndagi teab ja tunneb isiklikult vähem või rohkem... see oli päris huvitav üllatus!

Ei, toas istumisest aitab! Tuleb hakata Nõmme suunas liikuma ,õigemini kõigepealt kodused hilbud millegi normaalsema vastu vahetada ja püüda ka oma igipõliselt tüütute lokkidega midagi ette võtta.

Kolmapäev, 19. juuli 2017

Pealkirjata... sest ma ei leia pealkirja sellele.

Millest kirjutada, kui tegelikult on juhtunud ainult üks eriline sündmus? Sellest sündmusest siis, oleks loogiline vastus. Aga vot, siinkohal jään ma hätta. Mida kirjutada, kuidas seda väljendada...et ka asjaosaline ise seda blogi lugedes ei saaks vihastada mu peale, et ma niimoodi seda olukorda tõlgendan? Ma ei tea ju enam, kas ta teab ja üldse tahakski midagi teada mu tunnetest, ei taha seda ilusat ,mis meie vahel on kuidagi ära rikkuda.

Üks inimene on teadupoolest olnud mu elu juba palju aastaid erilise tähtsusega. Ka siis ,kui me ei kohtunud pikka aega...või kui kohtusimegi ja lahkusime sealsamas. Lahkusime selleks, et mingi teadmata aja pärast taas kohtuda. Ma ei tea, mida tema tunneb, ma ei tea ,kas ja mida ta üldse täpselt tundnud on minu vastu. Sest me ei ole rääkinud tunnetest peaaegu mitte midagi... Jah, mõned vihjed siiski on olnud ka tema poolt (kui ma seda just ette ei kujuta oma unistustes) ning see siiski julgustabki mind neid ridu kirja panema.

Vabandan sinu ees, kallis inimene, kui sa seda loed! Aga see on minu blogi ja need on minu tunded. Jah, ma ei ole neist tunnetest üle saanud ja vist ei saagi! Ära pahanda, aga nii see on! Sa ei pea vastama samaga, aga palun lihtsalt, ära kao mu elust jälle! Ma luban, et ei hakka sulle kunagi oma tundeid peale suruma ja olen õnnelik selle üle, kui me lihtsalt helistame paar korda kuus või kohtume mõni kord aastas! Ma ei avalikusta blogis su nime, ega elukohta. Kasutan varjunime ja asukohaks lihtsalt märgin Harjumaa...

Ühesõnaga, kallid lugejad.. ma suhtlen endiselt oma elu esimese ja ainsa armastusega! Jah, see võib tunduda tobe ja võibolla ongi, aga hoolimata kõigist arusaamatustest meie vahel me kohtume taas. Meie lugu on olnud eriline algusest peale ja sellest algusest, minupoolsest armastusest esimesest silmapilgust on möödas juba üle 14 aasta.  Ei ma, ei hakka pikemalt kirjutama, mis ja kuidas ja millal kõik juhtus... ütlen lihtsalt, et tegu EI OLE abielumehega, nagu mõni siin võiks arvata eelneva põhjal. Meil lihtsalt on olnud väga palju ootamatuid lahkumisi, seletamatuid kohtumisi, meie vahel on olnud palju poolikuid tõdesid ja varjatud saladusi ja me saime mõni aasta tagasi koos elades ka ise aru, et olgu meie vahel mis iganes, lihtsalt me olema selleks liiga erinevad, et igapäevaselt koos edasi minna.

Me hakkasime taas suhtlema eelmisel sügisel. Just siis, kui oli mul tekkinud mingi teema Sidiga. Loomulikult ei uskunud ma kunagi, et Sid suudaks mul panna teda unustama- seda olid püüdnud juba mitmed mehed aastate jooksul. Ja nii ma olingi kirjeldamatult rõõmus, kui ta mulle helistas. Tema, ehk siis Rainer. Ehkki ta ei helistanud kõige rõõmsamate uudistega, oli ta ikka endiselt positiivne ja ka mina ei hakanud halama. Meie jutuajamine muutus peatselt jälle tavaliseks vestluseks ühistet tuttavatest ja elust üldse. Siis oli paar kuud vaikus... Mina talle ei julgenud helistada, ma ei tahtnud välja näidata, kui palju see et ta minuga kontakti võttis, mulle tähendas.

Uusaastal helistasime taas. Vot seekord ma küll tõesti ei tea, äkki olingi mina esimene :D Ja siis taas lihtsalt olime ,üks maal ,teine linnas mitu kuud enne järgmist kõnet. See oli meie kohtumise 14.-l aastapäeval, kui ma tundsin ,et pean talle helistama, et ma tahan taas ta häält kuulda. Sid oli mul selleks ajaks juba täpselt sama tüütuks muutunud, kui ta praegugi on- ma ka ei saa aru, miks ma juba teda lõplikult kuu peale ei ole saatnud. Helistasin ja ...leppisime kokku kohtumise. Jah, Rainer kutsus mind mõneks tunniks maale jalutama! Nädal hiljem ma siis läksingi...

Näha enda jaoks nii olulist inimest taas üle mitme aasta... see oli kirjeldamatu. Ja need tunnid kohalikus pubis istudes ja natuke külavahel jalutades möödusid nii kiirelt. Kuid ma teadsin, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks. Ja teadis nähtavasti ka tema... sest lahkudes embas ta mind nii südamlikult (sorri, kui ma jälle seda valesti tõlgendasin !) Igatahes me helistasime taas mitmel korral, algselt oli mõte isegi ,et saame minu sünnipäeal kokku, kuid siis oli tal kiire aeg ja ta piirdus helistamise ning õnnesoovimisega.

Paar nädalat tagasi Võrus olles, mõtlesin ma korraga, et kui koju hjõuan helistan kohe Rainerile ja äkki lähen ka talle külla. No loomulikult võttis selleks julguse kogumine mitu päeva aega :D Aga üleeile helistasin ja eile käisin siis maal. Meie kohtumine oli selles mõttes naljaks isegi, et kui enne oli kogu aeg ilus ilm, siis just hetkel, mil tema oli välja astunud toast, hakkas müristama ja sadama. Mina istusin bussipeatuse varikatuse all ja mõtlesin umbes sedasama- et ta peaks praegu just teel olema ja ilm keeras pakki. Normaalne ,eks :D  Läksime siis vihmasajus lähedalasuvasse pubisse, võtsime kumbki ühe õlle (no nimetage meid nüüd joodikuteks ,eks)- tegelikult on Rainer üks vähestest inimestest, kes on suutnud oma joomise täielikult kontrolli alla saada tänu oma tugevale tahtejõule! Ja minul see klaas õlut kes teab mitme kuu jooksul... ah, kes tahab ,öelgu mida iganes! Selle aja peale läks ilm ka ilusaks, nii et saime natuke ka jalutada, kuid siis oli mul bussiaeg lähenemas ja istusime lihtsalt bussijaamas mõne minuti. Rääkisime ...kui hakata meenutama, siis no ei tulegi midagi selleist erilist meelde kohe, mida esile tuua... meil lihtsalt (vähemalt minul küll ) oli tore koos olla. Ja me rääkisime ka juba järgmistest kohtumistest... mingid mõtted on tekkinud ühe üritusega seoses nii umbes kuu aja pärast.  Siis tuli buss ette, veel üks soe kallistus ja oligi selleks korraks taas meie kohtumine läbi. Kaugsuhe, mis teha :), aga minu jaoks parim variant ikka kui päevast päeva joodik Sidi telefonimöla kuulata. Nii et, tundub et üks etapp on nüüdseks taas läbi... Raineriga aga, ei saa midagi  uuesti alata, mida pole kas kunagi olnud või mis tegelikult on tuha all hõõguvate sütena kogu aeg olemas olnud...




Reede, 14. juuli 2017

Säästmine on ikka nii pagana raske!

Mul olid siin kevadel suured plaanid, et igast sissetulekust panen mingi osa kõrvale ja hoian seda eriti rasketeks aegadeks. Noh, praeguseks olen ma oma hoiukarpi juba mitu korda täitnud ja tühjendunud ja jälle täitnud. Lootuses, et ehk seekord ometi jääb see raha sinna puutumatuna. Aga see justkui sügeleks seal :D Tulevad pähe mõtted, et ostaks ikka mõned uued riided kaltsukatest ,mis maksavad 1.-euro asemel näiteks 3.-, ostaks uut pesu vana ja kulunu asemele ja seda mitte kaltsukast paarikümne sendi eest vaid turult vms paari euro eest jne. Ja siis ma jälle lähengi otsustaval sammu sinna leti juurde või poodi ning pärast kirun end maapõhja. Süütundest- kas mul oli seda tõesti ikka VAJA ja just praegu.

Ja siis mingil hetkel avastan järsku, et mu pangakontol on viimased eurod... No nii pagana raske on ennast veenda asjas, mida tegelikult pole! Ehk siis selles, et mul on raha veel kuskil, peale pangakonto. Annetuskontot pole ma jälginud juba tükk aega- seegi edusamm omamoodi, et olen hakkama saanud oma rahadega. Aga see pagana hoiukarp jääb mulle pidevalt ette :D Mõtlesin, et peaks selle raha sealt panema automaadist annetuskontole vist, ehk siis püsiks kauem. Jah, just nii ma teengi!

Ja, päris teengi, eks :D  Tallinna Merepäevad koos sellega kaasneva turuga on tulemas ja mulle no niiväga maitsevad need väiketootjate suitsuvorstid erinevate lisanditega. Tavalistest Maximatest-Selveritest neid ei saa ju, ning hoolimata sellest, et lati hinna eest saaks terve kilo mingit muud vorsti... jah, olen ikka jube laiaja. Ka naturaalset kalja müüakse ju ainult laatadel- sealt võib heal juhul leida isegi täpselt seda head vana-kollase-vaadi kalja. Ja niimoodi mul igal laadal ikka umbes kümnekas ära kulubki ning siis kuu lõpus tuleb see jälle säästude arvelt tagasi võtta. Ja siis kui juba kord võetud, siis edasi see raha sealt lihtsalt hakkab sulama. Kusjuures- ma ei tea kuhu ta kaob. Ainukesed emotsiooniostud on mul söödavad... on ikka pagana vastik olla vaene ja gurmaan korraga.:)

Homme lähen... Telliskivisse. No ei saa ikka kohe ilma selle kohata elada! Kuigi viimase aja kogemused sealt on kõike muud ,kui head, lootus kustub ikka viimasena. Seekord ma olen suutnud koguda päris suure kaubavaru ja tundub kahtlane, et ma selle kõigega üldse bussi peale saaksin. Nojah, rikkur sõidab ju taksoga! Tegelikult on see päris kurb, et mul pole kedagi tuttavat autoga, kes saaks mind kuus kordki laupäeva hommikul transpordiga aidata. Need kaks, kes on ,need elavad teistes linnaosades ja no tõepoolest ega ise ka ei viitsiks autoomanikuna laupäeva hommikul kella poole üheksaks ühest linnaosast teise sõitma hakata, et üks kirbukakaupleja mõne kilomeetri kaugusele vedada.  Kuid seekord on mul kaubavalik hästi mitmekülgne- antiigihõngulistest nõudest kuni tutikate riiete ning jalatsitena välja. Lisaks  päris uued ja ka vähekasutatud mänguasjad,kasutatud riided ja jalatsid ning natukene ka ehteid.  Ehk õnnestub ikka seekord plussi jääda? Kaupa on mul kokku ligi 100 euro eest... kui poolestki lahti saaks ,oleks juba super.

Nii et Tallinna ja lähiümbruse lugejad- homme Telliskivi kirbuturule!

Paar näidet ka homsest kaubavalikust.
Uued laste kummikud, suurus 24/25. Eemaldatava voodriga- nii et saab väga edukalt kanda ka sellel suvel
Hind 5.-eurot
Swarovski kristallidega kõrvarõngad. Olemas veel helerohelised ja tumepunased.
Hind endiselt vaid 3.-eurot
Ajakohane kokaraamat. Uus ja väga palju huvitavaid retsepte ning nippe.
Hind 6.50 
Vana ja hea kokaraamat. Hind  2.-eurot, tingimisvõimalus.
Värvimuutev kaisukaru.  Hind 6.-eurot
Peaaegu uued rihmikud Suurus 23, kuigi mulle tundub pigem suurem.
Hind 5.-eurot, tingimisvõimalus
Naiste suvekingad, madalad. Suurus 38. Väga vähe kantud.
Hind...pagan, olen juba ära pakkinud :D, ei mäleta peast kas 4 või 5 eurot .

Ja nõusid ka ei viitsi lahti pakkida enam! Aga enamus seal on Tarbeklaasi ja vist paar asja isegi Lorupilt...







Esmaspäev, 10. juuli 2017

Tagasi kodus!

Kuigi olin tegelikult ära vähem kui nädal aega, tundub mulle ,nagu oleksin olnud terve igaviku Võrus. Oma osa selles oli ka arvuti- ja infopõual, sest raadiot kuulata pole eriti seal kombeks- Mamma kuulmine pole enam eriti hea ja valjusti mängiv raadio mõjuks mulle samuti ärritavalt. Pealegi ma olen harjunud uudiseid arvutist lugema, sest seal mainitakse ka seda, millest raadios ei räägita ja no kommentaariumid ning foorumid... ei ,tõesti ma enam ei kujuta ette elu ilma arvutita vist. Arvuti all ma mõtlen muidugi ikka aparaati, mis iga natukese aja tagant "not responded" ei teataks ja ei avaks ühte lehekülge veerand tundi. Või siis ei sõltuks wi-fi levist, mis millegipärast selles majas eriti kehv on ja iga natukese aja tagant ühendus kadus sootuks.

Ka blogimisest tundsin tõesti väga-väga puudust! Poleks nagu uskunudki, et see veidi vähem ,kui aasta tegutsenud vaimusünnitis mulle nii oluliseks saab! Millegipärast aga ei tunnistanud kumbki Võrus olevatest arvutitest mind Bloggeri keskkonna kasutajana ja proovisin ma vahetada paroole ja mida iganes, kuid ikka "sisestatud kood ei ole õige" jne. No sain hüpleva wi-figa arvutis õnneks eelmise postituse kommentaariumis märku anda, et olen ikka olemas (muidugi kadus peale selle kohe vist juba küll kümnes kord järjest nett  ära:) ).

Esimesteks päevadeks Võrus olid mul välja mõeldud suured plaanid. Tahtsin minna metsa maasikaid korjama ja külastada oma noorusaja ühte meeldejäävamat paika- kunagise Räpo külapoe lähedasi teid ning metsi, vaadata ,mis on järele jäänud nendest paikadest, mis 90-ndate lõpuaastail oli minu elu kõige olulisemad. Kuid iga päev sadas natuke vihma ning kuna mul polnud ju võimalik kuskile autoga saada- oleksin pidanud umbes 12 kilomeetrit jalutades läbima, siis vihm polnud just eriti plaanipärane. Niisiis kulgesid need päevad Plikaga poodides kolades, kaarte mängides, vahepeal loomulikult arvuteid kirudes ja niisama molutades. Tavapärane tegevus see viimane loomulikult minu jaoks, aga selle vahega, et kodus ma molutan üksi .

Aga siis algas Pärimustantsufestival ja koos sellega ka laat, mille pärast ma ju  tegelikult  seekord Võrru sõitsingi! Ja need kaks ja pool päeva olid tõesti SUPER ! Esimese laadapäeva õhtuks nägi mu müügilett välja selline
Selgituseks sellele pildile siis niipalju, et kõrvarõngaid oli mul täis kolm alust ja oranž korv, swarovski kristallidega kõrvarõngaste alus mahutab 11 paari ja see oli täis erinevaid värve sädelevat ilu. Ning käevõrude jaoks oli mul esmalt laual aluskandik, umbes 40x40 cm suuruses, see oli kuhjaga täis!

Teisel päeval arvasid naabermüüjad ,et tuleb veelgi parem müügipäev. Kuid enamus neist pettus tugevalt. Alguses tundus mulle ka, et laupäevasel päeval ei saa ometi NII vaikne olla! Aga lõppkokkuvõtteks oli selle päeva läbimüük peaaegu sama, mis eelmisel. Ning ma kahtlesin päris tükk aega, et kas kolmandaks päevaks üldse minna.
Laupäevane laadamelu siis. Võru kohta on selline rahvamass korraga ühel tänaval liikumas haruldus, mida tuleb ette ainult kas folgi või augustis toimuvate Linna Sünnipäevapidustuste ajal.

Laupäeva õhtul oli meil algselt plaanis Plikaga minna simmanile kohaliku kultuurimaja aeda. Seal esines ansambel Vanaviisi- üks minu mitte just otseseid lemmikuid, aga samas täiesti kuulatav ja kaasa elama panev. Aga tegelikult olin ma päris väsinud... Kummaline, kuidas saab väsida sellest, mis meeldib üle kõige maailmas! Ehk siis minu puhul kuskil laadal või turul klientidega suhtlemisest... Aga ma täitsa reaalselt tundisn, et silmad vajuvad kinni juba enne kella üheksat. Ja nii jäigi mul simmanil käimata. Kuid järgmisel õhtul sain siiski tantsida poole ööni...

Festival lõppes sel aastal ,minu mäletamist mööda küll, esimest korda tasuta rahvapeoga kesklinna pargis. Muusika oli just sellist stiili, nagu mulle üle kõige meeldib, ehk siis rahvakeeli "sült". Ja kuigi mul tantsupartnerit polnud, siis mõne aja pärast, kui enam keegi ei vaadanud kes kellega ja kas üldse kellegagi tantsis, olin ma praktiliselt kogu aeg tantsuplatsil Küll üksi, küll Plikaga, kellele tuli mingil hetkel küll elukaaslane hoolimata esialgsest vastupuiklemisest tantsupartneriks. Ja seal peol toimus üks ootamatu kohtumine! Üks "Kuldse Kolmiku" õdedest oli koos oma mehega seal. Me polnud kohtunud üle kümne aasta!  Mina tundsin ta esimesena ära- ja ometigi on mul võimatu mälu nägude suhtes. Aga kuna ta oli mulle kunagi saatnud oma abikaasast pildi facebooki ja see mees näeb välja üsnagi omamoodi stiilselt, siis jäi see mees mulle kõigepealt silma ning liikusin tantsuplatil neile lähemale. Alles siis, kui naine minu poole vaatas, julgesin lähemale astuda ja arglikult küsida, kas see on tema. Jah, see oli tema! Kuid ma ei tundnudki mingit erilist ülevoolavat rõõmu oma kunagise kauaaegse sõbrannaga kohtumise üle...  Aastad on vist teinud ikka oma töö ja me olime küll sõbralikud ja lõbusad, aga ikka mingi distants oli meie vahele ajaga tekkinud. Mõnes mõttes ikka paganama kahju sellest... olime ju kord lahutamatud ja oi neid lollusi ning pisisigadusi mis said korda saadetud :D Aga jah, selge see ,et sellised ajad ei kordu enam kunagi...

Sain magama sel ööl alles peale kella ühte. Üleval aga olin nagu ikka tavalisel ajal. Siis oli mul esimest korda Võrus olles selline "iseenda aeg" ,kus ma käisin lihtsalt üksi paaris poes. Loomulikult oli üks neist kirbukas ja seal ma hämmastusin tõsiselt, nähes et Võru inimesed ei jaga ikka antiigist või retrokaubast mitte midagi :) Muidugi ,ma ei saa üldistada, aga leida J. Lorupi toodetud kristallkauss 2.- euro eest... no  muidugi ma polnud loll, et seda sinna jätta! Telliskivis läheb selline julgelt kolmekordse hinnaga kaubaks :)

Bussis sain korralikult vihastada ühe tädikese peale. Buss oli pooltühi, ehk siis enamusel istmetel oli vaid üks istuja. Kanepis tuli see tädi siis peale ja hoolimata sellest, et ma istusin bussi keskel ning ees oli vabu kohti (loe: ühe istujaga pinke) vähemalt kümmekond, jäi ta seisma just minu kõrval. Teesklesin, et olen süvenenud oma raamatulugemisse ja muusika kuulamisse, kuid sel tädikesel jätkus veel nahhalsust küsida, et kas see koht on vaba. No mis pagana pärast ta just minu kõrvale pidi ronima, kui eespool oli ruumi ja tagapool samuti! Andsin põlgliku näoilmega talle seda ka mõista, kuid ta käskis mul oma käekoti istmelt ära korjata. Demonstatiivse ohkega ma tegingi seda. Kusjuures mul oli tegelikult ostetud kaks piletit Simpleexpressi soodustuse ajal just selliste asjade vältimiseks! Aga kuna mul puudus prinditud pilet (oli nimeline ID-kaardi põhine) ,siis mis mul üle jäi. Ma ei salli kaugliini bussides üldse kui, keegi mu kõrvale istub, eriti veel siis ,kui olen niigi mitmepäevasest pidevast suhtlemisest väsinud! 

Siis helistas veel Sid ka! Nojah, täiskomplekt ,eks :) Olen üldse muutunud juba päris ammu väga tõrjuvaks Sidi kõnede suhtes. Tundub, et see lugu hakkab oma lõppfaasi jõudma ja selle põhjus on klassikaline- alkohol. Ta pole helistades peaaegu kunagi kaine ja kuna ta helistab iga päev, siis järelikult ei olegi tal ju päris selget päeva. Esmapilgul mõtlesin küll, et ega ma seekord ka temaga rääkida ei viitsi, kuid kuna ma olin juba piisavalt häiritud ootamatust "pinginaabrist" , siis vähemalt sain ma inimeste mõistmatuse ja oma väsimuse üle kellelegi kurta. Lootuses muidugi, et tädike kõrvaistmel taipab selle jutu põhjal, et ma soovin üksi olla... Lootus teadagi on lollide lohutus ja vabanesin seega temast alles Tartus.

Tallinnasse jõudes tundsin kohe ,et olen jõudnud koju! Jah, ma võin kus iganes käia, mul võib olla nii tore, kui tahes, aga Tallinn on mu õige koht!

Ah ja, tervitaksin veel siinkohal ühte tegelast, kes arvatavasti sai paraja tünga eilsel peol! Kui võttis peolaualt minu peaaegu täis alkoholivaba õllepudeli :D Muidugi ta ei loe seda, aga ikka- inimesi on  igasuguseid!