Pealkirjata... sest ma ei leia pealkirja sellele.

Millest kirjutada, kui tegelikult on juhtunud ainult üks eriline sündmus? Sellest sündmusest siis, oleks loogiline vastus. Aga vot, siinkohal jään ma hätta. Mida kirjutada, kuidas seda väljendada...et ka asjaosaline ise seda blogi lugedes ei saaks vihastada mu peale, et ma niimoodi seda olukorda tõlgendan? Ma ei tea ju enam, kas ta teab ja üldse tahakski midagi teada mu tunnetest, ei taha seda ilusat ,mis meie vahel on kuidagi ära rikkuda.

Üks inimene on teadupoolest olnud mu elu juba palju aastaid erilise tähtsusega. Ka siis ,kui me ei kohtunud pikka aega...või kui kohtusimegi ja lahkusime sealsamas. Lahkusime selleks, et mingi teadmata aja pärast taas kohtuda. Ma ei tea, mida tema tunneb, ma ei tea ,kas ja mida ta üldse täpselt tundnud on minu vastu. Sest me ei ole rääkinud tunnetest peaaegu mitte midagi... Jah, mõned vihjed siiski on olnud ka tema poolt (kui ma seda just ette ei kujuta oma unistustes) ning see siiski julgustabki mind neid ridu kirja panema.

Vabandan sinu ees, kallis inimene, kui sa seda loed! Aga see on minu blogi ja need on minu tunded. Jah, ma ei ole neist tunnetest üle saanud ja vist ei saagi! Ära pahanda, aga nii see on! Sa ei pea vastama samaga, aga palun lihtsalt, ära kao mu elust jälle! Ma luban, et ei hakka sulle kunagi oma tundeid peale suruma ja olen õnnelik selle üle, kui me lihtsalt helistame paar korda kuus või kohtume mõni kord aastas! Ma ei avalikusta blogis su nime, ega elukohta. Kasutan varjunime ja asukohaks lihtsalt märgin Harjumaa...

Ühesõnaga, kallid lugejad.. ma suhtlen endiselt oma elu esimese ja ainsa armastusega! Jah, see võib tunduda tobe ja võibolla ongi, aga hoolimata kõigist arusaamatustest meie vahel me kohtume taas. Meie lugu on olnud eriline algusest peale ja sellest algusest, minupoolsest armastusest esimesest silmapilgust on möödas juba üle 14 aasta.  Ei ma, ei hakka pikemalt kirjutama, mis ja kuidas ja millal kõik juhtus... ütlen lihtsalt, et tegu EI OLE abielumehega, nagu mõni siin võiks arvata eelneva põhjal. Meil lihtsalt on olnud väga palju ootamatuid lahkumisi, seletamatuid kohtumisi, meie vahel on olnud palju poolikuid tõdesid ja varjatud saladusi ja me saime mõni aasta tagasi koos elades ka ise aru, et olgu meie vahel mis iganes, lihtsalt me olema selleks liiga erinevad, et igapäevaselt koos edasi minna.

Me hakkasime taas suhtlema eelmisel sügisel. Just siis, kui oli mul tekkinud mingi teema Sidiga. Loomulikult ei uskunud ma kunagi, et Sid suudaks mul panna teda unustama- seda olid püüdnud juba mitmed mehed aastate jooksul. Ja nii ma olingi kirjeldamatult rõõmus, kui ta mulle helistas. Tema, ehk siis Rainer. Ehkki ta ei helistanud kõige rõõmsamate uudistega, oli ta ikka endiselt positiivne ja ka mina ei hakanud halama. Meie jutuajamine muutus peatselt jälle tavaliseks vestluseks ühistet tuttavatest ja elust üldse. Siis oli paar kuud vaikus... Mina talle ei julgenud helistada, ma ei tahtnud välja näidata, kui palju see et ta minuga kontakti võttis, mulle tähendas.

Uusaastal helistasime taas. Vot seekord ma küll tõesti ei tea, äkki olingi mina esimene :D Ja siis taas lihtsalt olime ,üks maal ,teine linnas mitu kuud enne järgmist kõnet. See oli meie kohtumise 14.-l aastapäeval, kui ma tundsin ,et pean talle helistama, et ma tahan taas ta häält kuulda. Sid oli mul selleks ajaks juba täpselt sama tüütuks muutunud, kui ta praegugi on- ma ka ei saa aru, miks ma juba teda lõplikult kuu peale ei ole saatnud. Helistasin ja ...leppisime kokku kohtumise. Jah, Rainer kutsus mind mõneks tunniks maale jalutama! Nädal hiljem ma siis läksingi...

Näha enda jaoks nii olulist inimest taas üle mitme aasta... see oli kirjeldamatu. Ja need tunnid kohalikus pubis istudes ja natuke külavahel jalutades möödusid nii kiirelt. Kuid ma teadsin, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks. Ja teadis nähtavasti ka tema... sest lahkudes embas ta mind nii südamlikult (sorri, kui ma jälle seda valesti tõlgendasin !) Igatahes me helistasime taas mitmel korral, algselt oli mõte isegi ,et saame minu sünnipäeal kokku, kuid siis oli tal kiire aeg ja ta piirdus helistamise ning õnnesoovimisega.

Paar nädalat tagasi Võrus olles, mõtlesin ma korraga, et kui koju hjõuan helistan kohe Rainerile ja äkki lähen ka talle külla. No loomulikult võttis selleks julguse kogumine mitu päeva aega :D Aga üleeile helistasin ja eile käisin siis maal. Meie kohtumine oli selles mõttes naljaks isegi, et kui enne oli kogu aeg ilus ilm, siis just hetkel, mil tema oli välja astunud toast, hakkas müristama ja sadama. Mina istusin bussipeatuse varikatuse all ja mõtlesin umbes sedasama- et ta peaks praegu just teel olema ja ilm keeras pakki. Normaalne ,eks :D  Läksime siis vihmasajus lähedalasuvasse pubisse, võtsime kumbki ühe õlle (no nimetage meid nüüd joodikuteks ,eks)- tegelikult on Rainer üks vähestest inimestest, kes on suutnud oma joomise täielikult kontrolli alla saada tänu oma tugevale tahtejõule! Ja minul see klaas õlut kes teab mitme kuu jooksul... ah, kes tahab ,öelgu mida iganes! Selle aja peale läks ilm ka ilusaks, nii et saime natuke ka jalutada, kuid siis oli mul bussiaeg lähenemas ja istusime lihtsalt bussijaamas mõne minuti. Rääkisime ...kui hakata meenutama, siis no ei tulegi midagi selleist erilist meelde kohe, mida esile tuua... meil lihtsalt (vähemalt minul küll ) oli tore koos olla. Ja me rääkisime ka juba järgmistest kohtumistest... mingid mõtted on tekkinud ühe üritusega seoses nii umbes kuu aja pärast.  Siis tuli buss ette, veel üks soe kallistus ja oligi selleks korraks taas meie kohtumine läbi. Kaugsuhe, mis teha :), aga minu jaoks parim variant ikka kui päevast päeva joodik Sidi telefonimöla kuulata. Nii et, tundub et üks etapp on nüüdseks taas läbi... Raineriga aga, ei saa midagi  uuesti alata, mida pole kas kunagi olnud või mis tegelikult on tuha all hõõguvate sütena kogu aeg olemas olnud...