kolmapäev, 23. august 2017

Annetused või prügila. Kriitika, mitte vingumine!

Puuetega Inimeste Kojas toimub kahel korral aastas suuraktsioon- asjade kogumine puuetega inimestele sealhulgas ka puuetega laste peredele. Ja peale seda siis tasuta asjade jagamine, ehk tasuta turg paaril päeval. Olen ise igal korral püüdnud seal käia. Jah, tegelikult on mul ka see õigus- peret küll pole, aga puudega inimene olen. Kuid seal käib ikka väga palju ka sellist rahvast, kes sõidavad uhke autoga ette või tellivad tagasiminekuks Tulika Takso (üks kõige kallimatest, kes veel ei tea). Üldse tekib küsimus- kas siis tõesti pole seal mingit piirangut ja igaüks saab endale krabada niipalju asju ,kui tahab? Teoreetiliselt ma võiksin ju ka tegelikult sealt koguda mitu prügikotitäit asju ja need kuskil hiljem maha müüa. Kuid nii nahhaalne ma ikka pole.. tegemist siiski on abivajajate aitamisega ja olles ise osalise töövõimega tean väga hästi, mis summadega meiesugused peavad hakkama saama. Ning kui raske on endale lubada seda, mida just päris igapäevaselt vaja pole või üldse osta midagi muud, peale toidu ning ravimite..

Siinkohal teine hämmastama panev asi- inimesed toovad sõna otseses mõttes prügi! Näib, nagu leviks mentaliteet-sandid ja ullikesed, mida neile ikka vaja on. Sest kuidas muidu seletada 40 aastat vanade luitunud jopede-mantlite, auklike ja väljaveninud särkide ja 80-ndatest pärit lasteriiete kuhjasid. Et sellest kaosest midagi üldse leida, kulus minul näiteks ligi 4 tundi ja siis ka tegelikult jäi veel paar kohta teistkordselt- kogu aeg pannakse  vabatahtlike poolt uusi asju neisse kuhjadesse juurde. Vabtahtlikud- vaesekesed peavad püüdma ka mingisugust korda asjades hoida, aga inimesed tormavad nagu loomakari läbi riidehunnikute. Päris jube, tekib küsimus, kas neile üldse pole kombeid õpetatud või on nad kõik siis vaimupuudega ega sa aru korra tähendusest?

Mida ma siis sain? Koduriideid peamiselt ja voodipesu natuke, paar kampsunit ning ühed teksad. Kuid juba koduriiete arvelt on see mõneeurone kokkuhoid- muidu ikka ostad Humanast neid 1.-euro tükk. Voodipesuga on lugu nii, et taaskasutuskeskustes neid küll on, kuid harva sobivas mõõdus ja tekikotte 140x 190 ei olnud seekord tänaselgi tasuta turul. Nojah, oli üks, aga see kärises suvalisest kohast katki juba lähemal vaatamisel- taaskord näide sellest ,mida inimesed annetavad. Otsisin endale tegelikult kõige rohkem just talvejopet, kuid tundub, et pean selle siiski ostma. Seal olid saadaval vaid paar 90-ndatest pärinevat mantlit  (no mäletate ehk veel neid sitsi- või tont teab mis õhukesest riidest asju) ja hunnik.. no need pidid ka vist mantlid olema- mingid ebamäärast värvi ebamäärasest materjalist jubedused.

Paar näidet ka annetustest puudustkannatajatele. Neid näiteid olekski võinud sinna pildistama jääda! Lihtsalt ma ei saa aru, mis kohaga inimesed mõtlevad... prügi jaoks on ikka jäätmejaamad.
Palun, kastitäis kulunud, katkiseid ja eelajaloolistest aegadest pärinevaid lastejalatseid! Soovi korral võite homme minna ja veel mõne kasti samas või hullemaski olukorras juurde võtta!


Kellegi mees jopet vajab või :D Ka võib homme kottide viisi sedalaadi asju sealt leida...

Ma ei ütle käesoleva postitusega loomulikult midagi selliste ürituste korraldamise kohta! Vastupidi! Selliseid aktsioone on vaja, on rohkemgi vaja kui paar korda aastas. Aga see on väga suur töö kõigile neile, kes seda korraldavad! Inimesed tulevad sinna oma vabast ajast ja loomulikult pole võimalik paari päevaga kaevata läbi neid ehk lausa tonne annetusi. Järk-järgult avastatakse mittekõlblikke asju ja on selge, et osa neist jääbki märkamata, osa pannakse lihtsalt kiiruga välja, et saada järgmise koti-või kastitäie kallale asuda.  Ma lihtsalt imestan nende inimeste üle, kes selliseid asju annetavad! Kuigi ma peaks olema oma kaltsuka-uuskasutuskeskuse kogemustega juba selles suhtes paksu nahaga, siis nõme on see, lihtsalt nõme on ,et inimesed ei tee vahet jäätmejaamal või annetustel!

Vaatan ,kui homme on ilm selline, et Viru tänava lilletädide juurde ehteid müüma minna ei saa, siis lähen ise ka paariks tunniks neile appi sorteerima, korda hoidma ja lõpuks pakkima.! Minu teema ju tegelikult...






11 kommentaari:

  1. Anna andeks, aga minu meelest on see vingumine.
    Sa ei arva ometi, et kui tavalist palka saavad inimesed OMA lapsele ostavad jalanõud kaltsukast, aga siis, kui need väikeseks jäävad, neid annetada ei tohiks, vaid peaksid annetuse jaoks ostma poest tuttuued, sellised, mida oma lapsele ostagi ei raatsiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Annetuse jaoks ei pea uusi ostma, aga nähtavate vigadega ja 10 aastat vanade raskete ja koledaks läinud saabaste koht on pigem siiski prügimäel.
      Mul oleks juba endal piinlik anda abivajajatele katkisi, pesemata või ilmselgelt vanamoodsaid asju.

      Kustuta
  2. Minu "vanamoodsad asjad" leidsid uue peremehe, kes oli lausa tänulik selle eest. Kuna ma ei raatsinud neid ära visata ega ka taaskasutusse viia, ootasin seda hetke kaua, millal õige inimene teele satub, kes sellest rõõmu tunneb. Tõsi küll, tegemist ei olnud ei jalatsite ega ka riietusesemega, vaid millegi muuga. Varsti leiab ka teine "vanamoodne" asi uue peremehe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Justnimelt-millegi muuga. Antiik ja retro on loomulikult moes ja neid tahavad paljud, makstes nende eest lausa ulmelisi summasid.

      Kustuta
    2. Ei olnud tegemist ei antiik ega ka retroga. Täiesti lihtsate asjadega, mis paljude poolt ära põlati. Sellest peavad lugu need, kellel jaoks on nad vajalikud kas oma hobi jaoks või lisasissetuleku töös.

      Kustuta
  3. Olen blogi autoriga päri. 90-ndatel, kui tekkisid esimesed nn. kaltsukad ja kirikumüügid olid pea kõik riideesemed kantavad-vajalikud. Äraviskamise kaltsu polnud, need sorteeriti autoremonditöökodadele jm. Nüüd, 25 aastat hiljem on meie riigist saanud prügimägi. Inimeste kodud on täis ja siis neid püütakse igale poole sokutada, sest prügi vedamise eest peab maksma. Tegime katse ja ostsime esimesse klassi minevale lapsele möödunud aastal kõik uued rõivad. Osa annetas heal järjel sugulane, kelle sama vana poiss lihtsalt kasvas kiiremini. Nüüd on pea kogu garderoob lühike (lapsed kasvavad pikkusse mitte laiusse :) Kvaliteetsed riideesemed ei ole aastaga oma head välimust kaotanud, pesuga ka mitte. Ma ei kujuta ette kus selliseid kaltsuhunnikuid hoitakse, mida kokku kuhjatakse ja miks? Laps ei pane ju jalga korraga 5 paari teksaseid või tosse. Mida vähem korraga riideid, seda kergem on nende eest hoolt kanda. Tean peret, kes ei pesnud vallast annetatud riideid, sest pidas pesupulbrit kalliks. Uued hunnikud sai ju ilma rahata.

    VastaKustuta
  4. Seal on jah ainult rämpsu. Olen käinud paar aastat, aga see aasta enam ei läinud, sest kõik ongi kalts ja haiseb ka lisaks. Ma imestan mida inimesed seal suurte mustade kottidega omale koju veavad ja tõesti taksodega. Olen seda ise näinud. Käekotid ilma sangadeta, koolikotid, mille lukk ei seisa kinni, ajast ja arust moega riided, vanad koledad lauanõud. Mõttetu üritus ja see on minu vist 3 seal käimise kogemus mitte kriitika.

    VastaKustuta
  5. Kas sina arvad tõesti, et puudega inimene ei võiks "uhke autoga" liikuda? Või et tema hooldaja seda teha ei tohi? Sinu jaoks peaksid siis kõik lamajad haiged ja ratastoolis lapsed sinna rüselusse ronima, et kinnitada - meil on peres puudega inimene?
    See postitus pani ikka VÄGA kummastama!

    * insuldi tagajärjel liikumisraskusega perelähedase hooldaja, kes sõidab invaliidist omaniku "uhke" Zaraniga (v/a 2011)

    VastaKustuta
  6. Olen su mõtetega muidu täitsa päri, aga lisaks siiski ühe vaatenurga. Võibolla sa siiski oled annetajate suhtes selles mõttes pisut liiga kriitiline, et sa ise oled sellel alal proff, annetajad aga enamasti ei ole. Sinul on kindlasti välja kujunenud eksimatu silm selles osas, mis läheb kaubaks ja mis ei lähe, tavaline kord-aastas-annetaja aga lihtsalt ei ole selle teemaga tegelenud ja ei oska niimoodi hinnata. Kindlasti annetatakse palju ka lubamatut kaltsu ja koli, mille osas inimene peaks ise kriitiline olema ja prügisse viskama. Aga usun siiski, et suur(em) osa kraamist on toodud heas usus, vahel ebakindluses: ei tea, kas seda sobib anda, aga mis siis kui ma viskan ära midagi, mis tegelikult kellelegi vajalik oleks ...
    Eks see uus-/taaskasutus ongi selline piiripealne värk, kindlat kriteeriumi on raske leida. Isegi soovitus "mõtle, kas ise tahaksid sellist asja" tegelikult ei tööta, sest inimene annabki ju asja ära sellepärast, et ta ise seda enam ei taha, kuid teisele inimesele võib see vajalik olla. VÕIB ...
    Eks reaalsuses jääb palju ikkagi esmaste sorteerijate õlgadele. Nemad oleksid ju antud üritusel võinud need ürgsed kõvaks tõmbunud lastejalatsid ja 80.-te joped välja sorteerida ja kõrvale panna, selle asemel et tonnide kaupa prügi eksponeerida. Võibolla aga nad lihtsalt ei jõua, selles osas oleks vabatahtlike asjatundjate (nagu sa ise) abi siis kindlasti teretulnud.
    Kuna ise ka aeg-ajalt annan oma kraami ära, siis tundub mulle (võin eksida), et vastuvõtjatel on kujunenud välja 2 põhiskeemi: ühel juhul vaatab vastuvõtus keegi kraami läbi, teisel juhul on ukse juures anonüümsed korvid, kuhu võib asjad maha panna. Esimeste puhul välditakse mittevajalikku kraami, kuid tekib olukord, kus tavainimesed (mitteprofessionaalid) ei tihka oma asju tuua, sest kui sulle ära öeldakse siis on ikka väga piinlik ja seetõttu teist korda sinna pakkuma enam ei lähe; teisel (kontrollita) juhul saadakse läbisegi jama, minevat kraami ja tõelisi "pärleid", kuid see-eest on prügiveoarved suured.
    Võibolla seavad sekkaritöötajad annetavale tavapublikule natuke liiga kõrgeid nõudmisi, et need peaksid täpselt teadma, mis läheb ja mis ei lähe. Ka kodulehtedel on infot liiga vähe või on see liiga üldsõnaline. Kuidas aitab mind kui võhikut teadmine, et annetada võib "kodukaupu ja köögitarbeid"? Ma olen ise näinud, kuidas minu viidud köögitarbeid, mida ma tegelikult ei oleks hästi julenud pakkudagi, on müüja hakanud riiulisse viima ja see on tal tee peal kärust ära rabatud minu arvates uskumatult kõrge hinna eest (mul ei ole kahju, vaid mind paneb lihtsalt imestama, ja müüja on järelikult õige hinna täpselt ära tabanud). Annetuskohad saaksid ise palju ära teha, kirjutades oma kodulehel oluliselt selgemalt ja detailsemalt lahti, mida nad ootavad ja mida EI oota. Näiteks (panen umbes, kindlasti eksin): 1980.-te kohviserviise ei soovi (pildid juurde!), reisidelt toodud nipskujukesi ja kommikorvikesi ei soovi (pildid!), veneaegsed vahvlirauad (isegi palju kasutatud) on minev kaup (pildid!). See, et asjad peavad olema terved, puhtad ja töökorras on niikuinii esimene ja suurelt kirjutatud nõue. Niimoodi oleks inimestel palju kindlam tunne asju tuua. Nii minul kui, olen kindel, paljudel inimestel veel rändab kindlasti prügikasti väga palju väärtuslikku/kaubaksminevat kraami lihtsalt sellepärast, et ei tihka pakkuda ja ei tunne seda ala.
    Enamikul inimestest puudub sekkari-silm, enamikul. Sellel alal töötajatel aga - nii ka sinul vist - võib vahel olla natuke tegu nn "professionaalse kretinismiga" (loodan et see väljendus ei haava, tegu on tuntud terminiga mida kasutatakse näiteks ka arstide, inseneride jt puhjul ja mis ei ole solvang), mis paneb neid imestama, kuidas ometi inimesed nii elementaarsest asjast aru ei saa... aga näed, ei saa, sest nad ei tööta sel alal ja kõhutunne puudub. Ja osaliselt on töötajate pahandamise taga ilmselt ka teatud läbipõlemine, sest eks nad näevad liiga palju ka väärkasutust ja tõesti lubamatut solki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen ka ise nii mõelnud, et minu "professionaalne kretinism" (ei solva mind see, kasutan isegi seda väljendit sageli samades situatsioonides:) räägib neil puhkudel minu eest. Mõneti näitab ju see seda, et olen sellel alal ikka tõsine "tegija"...
      Vabatahtlikud võisid antud juhul olla tõesti väga ülekoormatud- sest tonnide viisi asju paari päevaga läbi sortida polnud loomulikult kerge. Tean ju oma kogemustest, et kahe-kolme kilekotitäie läbivaatamiseks võis kuluda pool päeva. Ja kindlasti leidubki väga palju neid inimesi, kes tõepoolest ei saa aru, et see 80-ndate jope, millega tema lähedane mitu aastat käis, ei ole tänapäeval enam kellelegi vajalik.
      Aga ma lihtsalt kirjutasin oma arvamusest, oma seisukohast, tol hetkel lihtsalt pikemalt juurdlemata, miks nii on. Sest emotsioonid olid lihtsalt nii värsked.

      Kustuta
  7. Kiireim ja lihtsaim viis endise väljavalitu, naise või abikaasa viivituseta 12 tunni jooksul tagasi saada. Nad armastame ja austame teid Dr Sacre, ta on suurepärane loitsujuht, ta tõi tagasi mu endise kallima, kes minust lahku läks 8 kuud tagasi, nüüd armastame ja austame üksteist üle kõige maailmas, võtke ühendust dr Sacre'iga e-posti aadressil sacretempleofpower@gmail.com või WhatsApp või helistage talle numbril +2349076034359, kui igatsete oma väljavalitu

    Andrea Martin

    VastaKustuta