kolmapäev, 30. august 2017

Mõtted esimese septembri eel..

Viimased paar nädalat on olnud suhteliselt võimatu raadiot kuulata või telekat vaadata, sest iga natukese aja tagant kuulutab mingi reklaam või siis saatejuht, et varsti on 1. september.  Tänan meeldetuletamast, aga ma kaldun arvama, et ükski inimene, kellele see päev oluline on ,selle lihtsalt ära unustaks!  Reklaamidest saan ma veel aru- kuidagi on vaja ju oma tooteid müüa ja enamasti on kõiksugu  kampaaniad need, mis inimestele mõjuvad. Aga raadiote saatejuhid... mida nemad reklaamivad sellega, et iga natukese aja tagant teevad vihje- kool algab?

Minu jaoks on see täitsa tavaline päev. Ja kunagi pole see olnud mulle ,isegi lapsepõlves, mingi pidupäev. Vastupidi- ma olen kooli ja õppimist vihanud juba algklassidest peale. Tegelikult ma mõtlen, et ma oleks tahtnud õppida ehk iseseisvalt, koduõpetaja käe all ja ilma mingi kohustusliku programmita, vaid õppida konkreetselt seda, mida ma teadsin oma tulevikku arvestades vaja minevat. Ei tasu siinkohal alahinnata minu kindlat veendumust, kindlat soovi ja eesmärki mudilase-east peale... Ma kasvasin selle teadmisega ja see teadmine kasvas koos minuga. Ja sellest hetkest, mil sain teada, et mu unistus, mu kindel eesmärk ja tahe on määratud prügikasti... jah, ma ei toibu sellest kunagi. Aga see on juba teine teema ning olen sellest ka kirjutanud.

Mulle heidetakse ette, et ma jätsin oma haridustee  kergekäeliselt pooleli... Tegelikult ,see pole nii. Hingeline trauma esimestest takistustest oma unistuste täitumise teel, ehk siis vastu minu tahtmist mu keskkooli panek isa poolt, lõi mu hapra psüühika korralikult sassi. Ja ehkki ma ajasin, ja seda tegid ka ümbritsevad inimesed, selle puberteediea trotsi kaela, siis tagantjärele mõistan ma, et tegelikult olid mu psüühiliste häirete alged juba siis olemas. Ma lihtsalt ei suutnud teha juba siis midagi sellist, mis mulle absoluutselt vastunäidustatud oli! Ja keskkool kutsekooli asemel seda oli... Ma tahtsin saada müüjaks, tahtsin lõpetada kiiresti tuima tuupimise ja istuda vana hea OKA kassa-aparaadi taha ! Ma tahtsin tööle minna, tahtsin ametikorterit, mille kohta olin uurinud juba mitu aastat varem, et kui saan suunamise kutsekoolist mujale asulasse, siis elamispind on ka töökoha poolt. Nii see ju sellel ajal oli...

Ja siis tulid 90-ndad! Ning ...jah, seda ma siinkohal pikemalt ei meenuta. Igatahes oli trauma sellest ja sellele eelnevast mittemõistmisest isa poolt (keskkooli panek) nii suur, et lausa halvas mu õppimisvõime. Jah, mulle ei jäänud mitmel aastal enam üldse mitte midagi meelde, peale enda elus toimuvate muutuste kuupäevade! Mu aju oli justkui blokeeritud. Seda on raske kirjeldada, aga alles 3-4 aastat hiljem hakkasid mulle meelde jääma nt üksikud soomekeelsed sõnad, mingid faktid teatmeteostest jms. Kuid oli väljakujunenud selektiivne mälu ning õppimisvõime, ning ehkki ma katsetasin minna edasi õhtukooli 10-ndasse klassi, ei tulnud sellest midagi välja. Vist sai isegi kahel aastal proovitud õhtukoolis alustada, kuid paari kuuga hiljemalt olin ma sealt kadunud. No ei jäänud mulle see õpikutarkus pähe!

Tänapäeavasest kooliprogrammist aga ei saa ma üldse aru, ning kuna ka tõsine huvi puudub- aga justnimelt huvi on minu jaoks põhiline eeldus, sest ma pean end võimalikult hästi tundma et mitte langeda masendusse- milleks see elu, milleks ,kui ma pean tegema kõike vastumeelselt. Ja just see hoidumine masendusest ja ebameeldivatest tegevustest on üks mu hapra psühhikaga toimetuleku tugitaladest. Sest... tegelikult olen ma keskmisest kõrgema suitsiidiriskiga. Ning elutüdimusmõtted tulevad mul väga sageli pähe.

Aga edasi rääkides õppimisest! Tegelikult tahaksin ma kahte asja selgeks õppida- inglise keelt ja soome keelt.  Ja see on lausa vihaleajav, kuidas isegi huvitavad asjad mulle enam meelde ei jää! Minu tase mõlemas keeles on täpselt sama mis 20 aastat tagasi. Hoolimata sellest, et olen suhelnud neis keeltes natuke, olen vaadanud filme ja videosid tõlketa... aga ma oskan end väljendada täpselt samamoodi  nagu 20 aastaselt. Tundub, et õppimise suhtes ei mängi isegi eriti suurt rolli see, kas mind huvitab või mitte, õppimine kui tegevus ise on mulle "stopp" märgiga.

Mida ma selle postitusega tahaksin kõigile lastevanematele, olen kindel et mu blogilugejate hulgas neid leidub, südamele panna? Aga seda, et ärge pange oma laste tuleviku-unistustele kätt ette! Minu isa teenis sellega välja minupoolse väga sügava põlguse ja viha ning minule psüühhikahäire eluks ajaks!

6 kommentaari:

  1. Väga karm süüdistus isale, et tema põhjustas Sulle psüühikahäire. Olen juba pikemat aega Sinu blogi jälginud ning varasemalt oled toonud välja teisi põhjuseid, mis seda tekitanud on. Ma usun et pigem need kõik asjad kokku panduna võivad küll jah mingil määral seda tekitada, kuid ainult kooliga see vast ei teki. Ma olen samuti selle poolt, et lapse unistustele ei tohiks panna kätt ette, kuid mässavad teismelised tihtilugu ei tea, mis neile sel hetkel tegelikult parim on. Selleks peavadki vanemad neid suunama, aga loomulikult mitte sundima. (See kommentaar polnud mõeldud üldse halvustavalt, lihtsalt püüa näha asju ka teise mätta otsast :) )

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti pole ainult üks põhjus, miks ma selline olen. Kuid lähen seda meenutatades alati väga emotsionaalseks. Ja ma ei oska alati andestada... Andestada seda, et mu -see polnud lihtsalt lapsepõlve unistus, see oli 100% veendumus ja see oli eesmärk, mille nimel ma kannatasin koolivägivalda ning tüütut õppimist- tulevikunägemus niimoodi lihtsalt purustada. Ei, seda ma ei suuda kunagi.
      Tegemist ei olnud kuskil teismelisena pähe tulnud mõttega, et ma tahan minna justnimelt sellesse kutsekasse justnimele seda õppima. Ma teadsin seda, no tõesti-nimetage seda kasvõi kinnisideeks- 4-5 aastasest peale. Mul ei vaheldunud kunagi nagu teistel lastel enamuses tulevikust rääkides ei elukutse, ega see mismoodi seda saavutada ja mis peaks edasi saama. Kuid mind ei usutud ega mõistetud..
      Karm või mitte karm, aga see pole isegi nagu süüdistus, minu jaoks on see lihtsalt fakt. Ja kindlasti pole see ainus põhjus, aga on üks suurimaid faktoreid kindlasti. Miks ma seda meenutades siis muidu nii "keema" lähen?

      Kustuta
    2. Millest sa järeldad et kutsekoolis poleks olnud koolikiusamist?

      Kustuta
    3. No selles tõesti poleks saanud kindel olla. Aga kuna ma olin oma tulevikuplaanide nimel juba niigi seda kannatanud, asi see paar aastat siis veel oleks olnud! Kõike seda ju oma eesmärgi nimel...

      Kustuta
  2. Kui ma nyyd õigesti aru sain oli sinu unistus olla poemüüja.Aga kas see siis oli mingi Noukastiili amet mida enam pole või mis juhtus?Sorri rumala küsimuse eest aga ma ei ole ise Eestis nii kaua elanud et kõike teaksin.Lihtsalt mõtlen et äkki asi ongi rohkem selles et koos ametiga purunes kogu see "elustiil" ja ühiskond millega olid harjunud ja sellega on raske hakkama saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures sul võib õigus olla, sest tegelikult müüjaks ma ju ikkagi sain- mis siis, et ilma kutsekoolita- ja olen seda ametit pidanud oma elus kokku kindlasti üle 15 aasta. Aga trauma ,kui sellise põhjustas suuresti isapoolne mõistmatus ja piltlikult öeldes minu plaanide üle naermine. Ning siis juba tulid need poliitilised muutused, millega ma ei suutnud kuidagi harjuda... Ja minu psühhika sai järjekordse hoobi, eelmisest toibumata. Sest tegelikult oli mul ju veel kindel lootus kui ma keskkoolist ära tulin, et ma lähen järgmisel aastal IKKA sinna kutsekasse. Kuid siis olid juba teised ajad ja suured muutused käimas...ning kutsekasse saamise tingimused polnud enam sellised, nagu varem kogu aeg olid olnud.

      Kustuta