pühapäev, 3. september 2017

Vale arusaam Fööniksi ja tuhast tõusmise tähendusest. Selgitus targutajatele!

Jälle häda- olen asjalik ja igav ning räägin vaid rahast ning laatadest- siis ei loeta mu blogi, olen aga aus ja räägin oma tunnetest, mõtetest ja arusaamadest- siis hakatakse kohe targutama, nimetama vingujaks, otsitakse igasuguseid pisemaidki detaile, et aga ennast paremana ja tugevamana näidata. Teate, mis on tegelikult tugevus ja üks oluline oskus elus- ära anna nõu siis, kui sinult seda ei küsita!  Ma ei ole küsinud neid soovitusi enda muutmiseks, ma muutun siis kui ma ise tunnen ,et ... Tegelikult ma ei olegi eriti aru saanud, millal ma muutun just, see tuleb kuidagi iseenesest ,alateadlikult.

Miks te arvate, et ma tahan praegu endas midagi väga muuta? Ah, et Fööniks ja tuhasttõusmine... Tegelikult olete te vist suuremas osas valesti aru saanud- ma ei ole mõelnud enda muutmist selle tuhast tõusmise all, vaid oma majanduslikku toimetulekut!

Ja selles suhtes ma ju olen tugevaid edusamme teinud. Veel 11 aastat tagasi elasin ma suvalise tüübi juures kelle juurest ära pääsemiseks pidin minema sotsilaamajja elama. Olin10 kuud seal, otsisin tööd (väikelinnas, kus võõrastesse üldjuhul tõrjuvalt suhtutakse) ja läksin taas vana teed -kellegi juurde elama. Siis aga leidsin lõpuks töö, üürisin korteri ja aasta pärast kolisin sinna, kuhu kogu aeg tahtnud olin- Tallinnasse. Ning alates sellest ajast ei ole ma loonud ÜHTEGI suhet selle eesmärgiga, et kuskil elada! Ma olen saanud hakkama! Ma olen üürinud kortereid- kahet erinevat senini, sest omanikud teadupoolest ei pikenda üürilepinguid alati lõpmatuseni ja seda oma isiklikel põhjustel- ja üürin ka nüüd. Ma olen käinud tööl ja olen olnud ka väga suures masenduses, sest olen pidanud unistuste töölt ära tulema tervislikel põhjustel. Või siis lihtsalt.on olnud palju halbade asjade kokkulangevusi. Mis te arvate, et see ei väärigi siis tunnustust, et ma sain siiski hakkama ettevõtluse alustamisega ja et ma suutsin ka pärast Õismäe poega juhtunut ikka veel edasi minna ja mitte jääda igaveseks nelja seina vahele nutma? Kas tõesti on see teie arust nii lihtne ja mõistetav?

Ma olen elanud napilt 90 euroga kuus. Ma olen toime tulnud. Ma olen tegelikult ainult ÜKS kord blogis raha palunud- see oli siis ,kui mul oli taas võimalus oma pood avada. Ma tunnen selle üle uhkust, tõesti inimesena, kes on näinud vaesust, olnud kodutu ja söönud mitte kogu aeg neid kohupiimakreeme ja müslisid ja saiakesi või võileibu, mida ma tegelikult süüa tahaksin- ja võimaluse korral ka neid söön- olen ma suutnud toime tulla! Säilitada KODU- see on minu jaoks suurim väljakutse ja saavutus. Ning olen ligi 10 aastat sellega toime tulnud (esimesest üürikast alates arvestan, sest vahepeal pole ma kordagi pidanud kellegi juures elama).

Tervis aga mul ei ole paranenud, pigem vastupidi. Ega siis päris ilmaaegu mulle ka erinevad spetsialistid ja komisjonid, kes paljud pole minust kuulnudki varem, ei määranud osalist töövõimet juba 11 aastat tagasi. Ja ka nüüd selle uue korra järgi töövõimereformis ei olnud mingit probleemi saada osaline töövõime, ehk siis vana korra põhjal töövõimetuse protsent. Jah, ma ei suuda teha enamikke töid ja neid mida suudaksin, neid lihtsalt on võimatu leida. Aga ma olen hakkama saanud! Olen suutnud oma hobi mingil määral tööks muuta! Ja kuigi see suvi ei ole olnud kerge minu "ametis"  ning on üpris tõenäoline, et sel talvel ma olen sunnitud taaskord praekartuli ja makaroni ning suppide (just viimased on minu jaoks kõige ebameeldivamad, igasugused puljongitega supid... prr) peale minema ning ... ei, seda ma ei tee siiski, ennem lähen taarat krjama, kui siinsete kommenteerijate käest paari eurotki küsin...

Ah et miks ma ei kustuta kommentaare, vihjas mulle üks "targutaja" No tore, kustustasin- siis oli häda ,et miks ma kustutan ja et ei talu kriitikat jne. Ja nüüd on küsimus- miks ma ei kustuta, et mul oleks ju see õigus. Nojah... ise ka teate, mida tahate :)

Üldiselt on mu blogi majandus- ja elustiiliblogi. Et kuidas tegelikult toime tulla nende võimalustega ,mis mul on, hirmudega mis mind seetõttu valdavad ja loomulikult ka rõõmudest ning muredest mu elus üldse. Mitte aga sellest, et ma oleksin hirmus õnnetu, või abitu, või ohver? või ma ei tea ,mida veel ! Ehk hakkate ka ükskord taas märkama seda, et tegelikult olen ma ju olnud väga tubli?!

17 kommentaari:

  1. Tegelikult ei saanud sa ikka aru, mis vahe on tähendusel "püüab tuhast tõusta" ja "tõuseb tuhast" olenemata sellest, mis on sinu eesmärk.
    Aga head "püüdmist" siis sulle. Vaevalt keegi enam kommenteerima su blogi all hakkab, välja arvatud need, kes igale sinu postitusele "tubli!" alla kirjutavad.

    VastaKustuta
  2. Ikka hakkavad, aga kuna mingit nõu anda ei tohi, siis on see pigem sõelaga vee kandmine. Inimene ei taha muutuda ja ei muutu - punkt! Iseasi muidugi, kui palju sellisel inimesel sõpru või ka lihtsalt heasoovijaid järele jääb. Keegi ei viitsi lõpmatuseni hea olla, kui vastu saab sildistamise - oled targutaja (ja see kohe pealkirjas juba!).

    Kas sulle on kahe silma vahele jäänud, kuidas su tegemisi ja ettevõtmist ise nikerdada, on kiidetud? Palju siis peab kiitma, et rahul olla? Ja veel - kui su maj.olukord ka parem/ hea/ väga hea oleks, ka siis leiab taoline inimtüüp põhjuse hädaldamiseks. Selle kohta öeldakse, et ühel teatud grupil inimestel on iga lahenduse jaoks oma probleem. Ja nii ongi.

    Kodu säilitamine on muidugi oluline. Usun, et sellele ei vaidle keegi vastu. Aga olles juba keskealine ja ikka veel mitte omada stabiilsust, on minu jaoks arusaamatu. Seda enam, et blogipidaja on ÜKSIK inimene, st. tal pole kulutusi mitte kellelegi peale iseenda. Kui palju on selliseid ja nad saavad ilma pideva rahahalata hakkama?
    Ma ei kujuta ette ennast toanurga eest müüa! See on ju puhas prostitutsioon. Kõik need joodikute magatamised - heldeke, kuidas saab olla, et ühel naisel on null eneseväärikust?!
    Mingis teemas küsisid, Raili, et kuidas ennast siis väärtustada. Andsin minagi teiste seas nõu, aga vastu tuli ikka see sama vana ving, et ei saa ühte, ega teist ja sa oled nii haige, nii haige... No ma ei tea, see "haigus" ei ole sul nii suur ja selle tegelik nimi on laiskus. Tead seda isegi. Võimetus ja viitsimine ennast sundida, sest alati on lihtsam "ma ei tea, aga täna kohe ei taha välja minna" ja ärrituse kaela ajada.
    43-aastaselt arutleda, kas muutuda või mitte.... Nujah. Kuivanud puu enam lehte ei lähe, tõesti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii palju kui mina tean siis tal väga palju neid sõpru polegi, mõni üksik. Ka siin on kõik head soovivad inimesed targutajad. Raili, me kõik siin tahame et sul paremini läheks, aga sa lükkad head soovid/soovitused tagasi. Ei taha, ei saa...saad, sa saad kõigega hakkama, kui vaid viitsid end käsile võtta. Mina igatahes usun sinusse! Sa suudad kõike, mida ütled end mitte suutvat. :)

      Kustuta
    2. Ma suudan, kui mind keegi ei sunni suutma! Ehk siis- ma pean ise TAHTMA seda. Sel juhul suudan ma tõesti ka seda, mida paljud võimatuks peavad.
      Aga kui ma olen sundseisus, sunnitud millekski, siis ma tunnen end kui haavatud metsloom, kes tahaks vaid kahte asja- põgeneda või rünnata..

      Kustuta
  3. Kui sa ennast muuta ei taha; väidad, et pole seda soovinud, et sulle nõuandeid jagatakse; annad mõista, et meie oleme valesti aru saanud, nagu su olukord ei rahuldaks sind - järelikult oled siis ju oma eluga rahul? Millest siis see kibestumus ja viha?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kibestumine on minevikutaak, millest ei saa ma kuidagi lahti, aga huvitaval kombel häirib see vaid teisi, mitte aga mind ennast. Ise ma leian, et ma olen lihtsalt realist ja natuke selline "maailmaparandaja tüüpi" Viha... see polegi nagu õige sõna, ma olen vihane küll, aga samas jällegi- mind ennast see ei häiri. Las ma siis olen.
      Minu jaoks on kõige olulisem majanduslik toimetulek. Ja selleks ma vajan aeg-ajalt pigem just seda sõnalist toetust, et olen tubli, et saan hakkama jne. Ma ei vaja enda isiksuse muutmist- seda ei saa niikuinii keegi teha peale minu ja minu muutsed kas tulevad iseenesest või ei tule üldse. Aga soovitusi ma tõesti ei vaja...
      Jah, sõnastaks siis nii- olen rahul endaga aga pole rahul oma majandusliku olukorraga. Ja pean väga ebaõiglaseks seda, et meis riigis on töövõime- ja toimetulekutoetused nii väikesed!

      Kustuta
  4. nüüd on koht, kus ma pean kirjutama sõnade tähendusest. tundub, et enamus arusaamatusi ja mitmetitõlgendamisi tuleneb mitte kirjutate sõnadest, vaid lugejate lugemisel saadud tõlgendamistest.

    Blogi pealkiri on: Fööniks, kes püüab taas tuhast tõusta. Sellel väljendul on tähendus, ehk siis uuestisündimine. Pärineb oriendist. Selle lause tähendus on laialt levinud.

    Sõna "taas" on siin eksitav, sest autor püüab midagi sellist saavutada, mida tal kunagi olnud polegi, ehk siis enda jaoks sobivat majanduslikku stabiilsust. sõna "taas" kasutamine pealkirjas tähendaks, et tal oli see kunagi olemas ja nüüd püüdleb jälle selle poole. nii et topelteksitav. ei saa taastada või uuesti teha midagi, mida ennem olnud pole.

    Sõna "püüab" kasutamine näitab seda, et eesmärgiks ei ole mitte saavutamine, vaid üritamine. ja sõna "püüdmine" kasutamine tähendab lugejale, et kui head kogemust omad, siis jaga. autori reaktsioonid aga näitavad seda, et ainult tunnustamine on oodatud.

    sõna "ettevõtlus" ei ole sünonüümiks sõnale "ettevõtlikkus". ettevõtlus eeldab maksustatava tulu teenimist ja maksude maksmist. pigem siis ikka ettevõtlikust, mille all mõistetakse teotahtelisust, pealehakkamist. kes viitsib, see leiab tähenduse EKIst.

    kokkuvõtvalt siis, et targutamise algne tähendus on ohtrasõnaline arutelu. ja mida paha on aruteludes? selles, et inimesed oma arvamusi annavad, ei ole midagi halba. hinnang on subjektiivne arusaam asjadest ja seda on siin kommentaarides vähe, eeldades, et autor on faktid esitanud ja kuna kommentaarid pole keelatud, siis võib lugeja eeldada, et need on oodatud.

    semantika ütlete. igal sõnal on tähendus ja igaüks meist ei pruugi ühte ja sama sõna kasutada samas tähenduses (nagu nüüdseks selgunud on) kõikide osapoolte jaoks.

    selle kommi siin võib targutuseks kvalifitseerida, kuid see ei muuda kirjutatu olemust pigem selgitab, kuidas vältida edaspidi selliseid olukordi, kus tundub, et keegi targutab või midagi peale surub, mida soovitud pole.

    endiselt soovin vaid head ja seda, et oma õnne leiaksid!

    VastaKustuta
  5. "Fööniks on mütoloogiline lind, kes TÕUSEB tuhast. Süttides leegina põlema, SÜNNIB ta uuesti sealsamas tuleasemes, kus ta hetk varem leekidesse lahvatas."

    Ehk siis -- TÕUSE ja sära!

    Püüdmine jääbki vaid püüdmiseks. Tõusta on vaja!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma püüan seda teha! Jah, kui see kõik sõltuks minust, siis ma tõuseksin- avaksin taas oma poe ja teeksin seda, mida ma kõige rohkem teha tahaksin- saaksin hakkama nii, et ei peaks enam kunagi sõltuma teistest ega abi paluma.

      Kustuta
    2. Loen Sinu blogi ja natuke kurb hakkab, see on nagu ühiskonna peegeldus. Ma olen natuke Sinu tüüpi, tahan ka väga iseseisev olla juba lapsest saati aga mul on olnud õnne sündida toetavasse ja armastavasse perre, kus vanemad suunasid ja õpetasid, vajadusel ka karistasid aga alati nii, et ma mõistsin mille eest karistada sain. Kurb on aga see, et meie ühiskonnas õpetatakse lastele juba maast madalast, et elu on lõputu võitlus ja ainult siis oled Sa midagi väärt, kui oled kellestki parem, omad rohkem raha ja asju, enda väärtustamiseks on vajalik teiste tunnustus, sageli ka teiste halvustamine. Ja see süveneb pidevalt. Samas see n.ö. `eliit` ei teadvusta eriti, et suures osas põhineb nende elitaarsus võlgu elamisel ja teiste, veidi nõrgema stardipositsiooniga inimeste töövilja nautimisel. Abi tuleb pakkuda nii, et abivajaja end alandatuna ei tunneks, meie ühiskonnas paraku vägagi sageli `heategijad` teevad head oma ego upitamiseks. See pole jätkusuutlik. Soovin Sulle veidi rõõmu igasse päeva, paremat tervist ja vähem võitlust. Aktsepteeri seda mis on ja ära kaota lootust. Ja kui vahel on endast hale, luba pisaraid, neil on väga puhastav toime.

      Kustuta
  6. Mu arvates oled sa bi-polaarne inimene.

    VastaKustuta
  7. Mina käin siin lugemas ja nautimas kirjutatut. Erti meeldib mulle pilgupüüdja arveldusarve avaldamine. icc
    Ent blogijale jõudu ning vastupidavust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli see nüüd iroonia või kompliment :) ?Arveldusarvele vihjamise pärast võiks arvata nagu esimest:) Aga no vähemalt tundus positiivne kommmentaar, nii et sellena ma püüan seda võttagi.

      Kustuta
  8. Targutajaid on jah palju. Paraku tuleb paks nahk kasvatada ja sellistest mitte välja teha.

    VastaKustuta
  9. raha sa jah otseselt ei küsi, aga loodad ikka, et kellegil läheb süda härdaks ja ehk mõistab midagi kas raha või kingituste näol, sest milleks muidu need nutulaulud viletsusest rahvaette paisata....

    VastaKustuta
  10. Kustutasin teatud kommentaarid, mis läksid üle subjektiivseteks solvanguteks. Jah, selle õiguse ma tõesti võtsin, sest blogi on minu virtuaalne ruum ja ma viskan oma ruumist välja kõik need, keda ma ei soovi sinna. Isiklikud vihkajad ja mitmekümne aasta taguste juhtumite nina alla hõõrujad- kuskil läheb ka piir!

    VastaKustuta