neljapäev, 12. oktoober 2017

Hallid argipäevad ja kohe ka tumedamad mõtted.

No nii vihale ajab see, et ma ei tea peaaegu kunagi ette, mismoodi ma lihtsalt järgmisel päeval või isegi tunnil tundma hakkan! Täitsa ilma põhjuseta võin ma hommikul ärgates mõelda, et lähen käin näiteks Humanates soodusmüügil või et lähen kaugemale toidupoodi. Ning paari tunni pärast lihtsalt samamoodi põhjusetult leida- aga ma ei taha minna. No näiteks eile sai lubatud oma "tegevusjuhendajale" -oojaa, kui kõrini on mul sellest korteriga kaasas käivast tüütusest- et las ta siis täna tuleb, aga praegu ma mõtlen ainult, et krt, kuidas saaks välja keerutada ,et ta ei tuleks.

Ma ei vaja tegevusjuhendajat. Ma tean ise ,mida ma teen ja mida teha tahan ja millal. Mul pole intellektipuuet. Aga MTÜ ,mille kaudu ma selle korteri sain on mõeldud just neile... ja seega pean ma leppima, et ka mind käib keegi paar-kolm korda kuus "jälgimas-kontrollimas". Olen sellest nii tüdinenud, et vaatan vahest ringi avatud üüriturul, aga sealsed hinnad on lihtsalt jubedad. Ja korter iseenesest on ju päris okei, asukoht on hea, kõik lähedal...naabrid ka normaalsed (suve lõpus probleeme tekitanud läbustajad visatigi välja korteriomaniku poolt) . Aga jah, kodutunnet mul tekkinud ka pole. Või ma lihtsalt olen muutunud nii tundetuks, et ma ei tea enam, mida tähendab midagi tunda? Tihti jääb küll selline mulje.. Kõik on kuidagi nii tühi, nii hall ja argine. Aga mis peaks teisiti olema, seda ma ka ei tea. Pealegi ei taha ma muutusi, kardan neid vist.

Mis on elu mõte? Kas pidev enda sundimine midagi tegema? Mis tähendab elurõõm? Jah, ma ei mäleta seda. On pisikesed rõõmud nt kordaläinud laadapäevast, soodsat ostust, mõnest tulevikus kasulikuks osutuda võivast tutvusest vms. Aga mida ma tegelikult tahaksin, seda ma ei teagi vist enam. Jah, üks mõte mind kummitab küll kogu aeg -ma tahan avada enda poe ja olla iseenda tööandja, mitte kellelegi alluda. Kuid selle ma peaksin küll unustama...see teeb mulle lihtsalt haiget, sest ei saa ealeski sellist raha kokku ,et ruume rentida. Või siis tegelikult leppima lihtsalt selle kui paratamatu faktiga, nagu ma olen leppinud oma välimusega. Ning kellele see probleemiks on ,siis -see tema probleem, mitte minu.

Järjekordselt on mul nädalavahetus nurjumisele määratud. No selle aasta puhul pole enam mitte midagi imestada! Võibolla saan väikese lauanurgakese Telliskivisse, ehk saan sealt 10 eurot- loomulikult suureks abiks seegi, aga no alati ju loodaks ikka rohkemat :) Aga muidu mõtlesin Haapsalu turul toimuvale laadale minna, õnneks on mul kombeks mitte enne kohatasusid maksta, seega ma tegelikult kaotan vaid kahe Simpleekspressi pileti raha. Ja seekord see taas vaid 2 eurot..kahe pileti eest.

Vist hakkab vaikselt sügismasendus ligi hiilima. Ei oskagi millestki eriti kirjutada... Mineviku teemal, millest eelmise postituse kommentaariumis jälle keegi juttu alustas, ma rääkida enam ei viitsi. Kes mõistavad ja tahavad mõista, teevad seda niigi, kes ei mõista ei hakka seda iialgi tegema! Aga tulevikku hetkel ma küll mingit ei näe, ma ei unista enam mitte millestki, sest kõigi unistuste täitumiseks on vaja ... raha. Ja seda paluks mitte tõlgendada jälle abikerjamisena, nagu teatud inimesed seda kogu aeg arvavad!!! See on lihtsalt reaalne fakti konstanteerimine.

11 kommentaari:

  1. See võiks sama hästi olla mu enda kirjutatud. Nii sarnased mõtted, nii sarnane emotsioon.. :(

    VastaKustuta
  2. Minevikust ja enda eluloost oled ikka sina use jutuotsad üles võtnud ja "selgitan siis veel kord" kirjutanud. Keegi ei teakski ju küsida (sinu arvates norida), kui sa ise poleks oma elu- ja ajalooga välja tulnud. Loomulikult hakatakse küsima, aga sina vastad et ei viitsi kirjutada. Veits imelik ju?

    Mis rahasse puutub, siis üks sort inimesi ongi sellised, et pole millegagu rahul ka siis, kui kullamäel elavad. Kahtlustan, et ka sina kaldud nende sekka.
    Kirjutad, et läheks Humanasse soodukale. Ok, aga milleks? Mis sul sealt vaja on? Toidipood - kas kõik kodus otsas või on lihtsalt pigem see vajadus minna ja osta? Sest kui niisama välja tahaksid, oleks tasuta tegevusi küllalt.
    Su raha kaob, sest sa ei pea vajalikuks seda hoida - suure säästu saavutaksid juba ainuüksi koduse kokkamisega, aga seda sa jälle ei suvatse. Ehtetarvikute ostmist põed, et jälle raiskad (??) raha, aga mõttetu poestuffi ja iseenda hilpude puhul pead seda normaalseks. Mina ütleks, et prioriteedid on paigast ära, aga kindlasti oskad sina mind veenda, et nii ongi õige ja sulle vajalik. Hm, vajalik...
    Anyway, soovitan sul kuulata teisi ja kas või proovida kuu aega kokata iseendale tervislikku ja soodsat toitu ning jätta ära "selle hea" ja "tahaks toda" impulssostlemine. See on soovitus eksperimenteerida, mitte jälle sinu ründamine või solvamine, mis päädib vastuvaidlemise ja/ või kustutamisega. Proovi - aega peaks sul ju metsikult olema. See on tõesti vaid heatahtlik soovitus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult ei osta ma impulssoste peaaegu üldse. Mul lihtsalt on võibolla teistsugused asjad esiplaanil toiduvalikust, mille jaoks ma mõnikord sõidan isegi teise linna otsa, sest lähal seda ei müüa.
      Hilpude ostmist? :D Vot ma sain tõesti seekord pisarteni naerda :D :D See, et ma Humansse või taaskasutuskeskusse lähen, kui seal 1-2 euro päevad on, ei tähenda ,et ma sealt kuhjadena "hilpe" ostan. Täitsa tavaline on see, et ma käin kõik linna Humanad läbi ja tegelikult ei ostagi midagi. Ja kui ostan, siis kaalun seda asja niikaua aega, et müüjad võivad juba viltu vaadata (kui tahavad) et ma seal poes lihtsalt longin stangede vahel.
      Jah, toidupoodi ma lähen peaaegu igapäevaselt,piima tarvitan ma väga palju, ning teadupoolest ei jõua ma eriti üle kahe paki korraga tassida. Ja eks mõnikord ikka on ka see tunne- et tahaks midagi ,aga ise ka ei tea, mida. Ja siis vahest viitsin end ka poodi ajada.
      Ma muide ikka üliharva korda kuulen, et mulle heidetakse ette, et ma ei oska majandada :D Enamasti imestatakse, et kuidas ma toime tulen, sealjuures ilma pideva putrude või praekartuli söömiseta.
      Kokkamine mulle ei meeldi ja seda ma tegema ei hakka! Pagan, ma niigi sunnin ennast peaaegu kõigeks, lisada veel juurde üks ebameeldiv tegavus... no tõesti, mis see elu mõte siis on?

      Kustuta
  3. Ausalt öeldes imestan mina ka, kuidas sa küll toime tuled. Mulle ka kokkamine ei meeldi, aga ma ei kujuta ette, kuidas ainult poetoidu peal (ilma keetmata-küpsetamata) elada. Ja veel vähese rahaga! Sa oled ikka tõeline mustkunstnik! Minu lihtsa arvutuse kohaselt on ise keetmine ikka kordades odavam. Ja maitsvam ka (kuigi ma teab mis hea kokk ei ole).
    Lihtsalt küsin: kas sa siis suppe-putrusid üldse ei söögi? Ja näiteks köögiviljatoite? Kalatoite? Munatoite?
    Kui viitsid, kirjuta oma toitumise korraldamisest - ehk saavad siit paljud häid kogemusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on see päris hea teema- rääkida oma omapärasest toitumisest. Aga siis hakkavad need kaalu pärast mõnitamised ja raiskamise peale näägutamised pihta.
      Nii et ,pean mõtlema selle peale. Eks tegelikult on päris mustkunst küll, niimoodi toituda nende rahaliste võimaluste juures. Aga vot säästa ei õnnestu küll eriti ja no see paneb ju kohe kommentaariumi kihama!
      Samas- kui ma juba hakkasin blogima, siis mismõttes ma pean end näitama kellegi teisena! Mina olen mina ja kellele ei meeldi, parem lõpetagu see lugemine!

      Kustuta
    2. Sorry nüüd, mis kogemusi peaks valmistoitudest saama?

      Kustuta
    3. Siinkohal ma võiksin vastu küsida, et sorry, aga mis kogemusi või elamusi ma peaksin saama sellest, kui end sunniviisiliselt pliidi ette vean?
      Peaks selle toitumispostituse vist ikka tegema, aga kahjuks ma usun, et seal on nii mõnigi kommentaar ,mis koheselt kaob. Paar sellist -ei tea mille pärast mind vihkavat- "anonüümset" ei saa aru selges eesti keeles antud soovitusest- kui ei meeldi, ära loe ja ära targuta.

      Kustuta
  4. Vähene liikumine ja ebatervislik toit on ju näha, mis seal mõnitada. Mõtlesin naiivselt, et kui kurdad alailma raha puuduse üle, aitan soovitada, kuidas kõige käepärasemate vahenditega kaole pidut pidurit tõmmata. Aga kuna sa ei taha ja kiidad veel oma majandamisoskust, siis anna andeks, et jutuks võtsin. Imestan vaid, et kui sa pidevalt nähvid, kuidas teisi sinu olukord häirib, sind aga mitte, siis milleks ja millest see hala? Kas või seegi postitus - isegi tunnistad, et ving-ving. Sul peaks ju kõik kenasti olema, sest elad just endale meelepärast elu? Mina, loll töö- ja pereinimene, ei saa nii kohustustevaba elu nautida, samas ma ei hädalda ka. Imelik, on ju?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Palun tee teene ja kao mu blogist minema! Siis pole sul ka põhjust vigiseda, miks ma su kommentaare kustutan!

      Kustuta
    2. Mis sul juhtus?

      Kustuta
  5. Ma jälle see kokkamise vihkaja (14. oktoober 2017 14:11)!
    Ära pane iga urinat tähele. Tead ju küll: las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi:). See on sinu blogi ja sa võid kirjutada siia just seda, mis sulle meeldib. Kellele ei meeldi - lugemine pole kohustuslik. Seda nad ootavadki, et sa vihastaksid ja kommentaare kustutama hakkaksid või siis ennast ärritunult õigustama kukuksid. Sul ei ole tarvis end õigustada - nad ei ole sinu vanemad. Ja seaduse vastu sa ju ei eksi:)
    Aga selle toitumise koha pealt ma mõtlen täitsa tõsiselt. Noh et kuidas süüa nii, et üldse ei keeda. OK - hommikul söön ka mina võileibu (ausalt öeldes vahel putru või muud ka), aga saab võileibadega läbi küll. Päeval..... mida siis ... kodujuustu, valmis salateid, valmistoitude letist midagi...? Ja õhtul jälle võileibu? Või sa ikka tegelikult lihtsamaid toite teed - praed ja keedad mune, teed pannkoogijahust pannkooke? Ma ei ole ise niimoodi proovinud elada, aga vahel tahaksin küll - ära on tüüdanud see pliidi ees seismine. Ja rahakott vist ka ei peaks vastu. Aga ilmselt oled sina aastatega omandanud selles osas vilumuse.

    VastaKustuta