pühapäev, 29. oktoober 2017

Laisk blogija, sest mitte midagi ei toimugi.

Vaatasin, et viimasest sissekandest on taas peaaegu nädal möödas ja kindlasti oleks aeg midagi kirja panna. Aga mida? Elu on tohutult rutiinseks muutunud- mitte et ta seda varem polnud- aga no viimsel ajal ei olegi muud, kui ainult üks hall ja pime ning kohutavalt rõhuv aeg. Selline tunne on justnagu see madal hall taevas lausa vajuks kogu raskusega mulle peale... ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga kohutav ängistus on kogu aeg. Tean, et see on igal aastal samamoodi ,aga ikka ei ole veel sellega harjunud ega oska sellega toime tulla. Ehk vajaksin sel perioodil tihedamat psühhiaatrilist ning psühholoogilist abi? Ehk see aitaks? Aga seda ma katsetada ei saa, kuna vastuvõtu järjekorrad on tohutud. Erakorralisse pöördumiseks aga ma ei leia ,et põhjust oleks, kuna see on pidev ja korduv probleem juba sellest ajast, mil ma end mäletan.

Olen siin vahepeal natuke üle päris tüki aja ka töökuulutusi jälgima hakanud. Kuid samas- mis töötegijat minust enam on, kui ma juba ei saa ennast toastki välja ajada ja ütlen järjest kõiksuguseid kohtumisi,  nö "kauba järel" käimisi jms ära. Kusjuures, seda olen ma hakanud viimase poole aasta-aasta jooksul sageli tegema, varem ei tulnud minu puhul see kõne allagi. Praegugi peaksin juba mitu päeva tagasi olema käinud ühe raamatu järel, mille ma osta.ee oksjonilt 10 sendiga sain, kuid esimene kord kirjutasin ,et tulen paar päeva hiljem ja nüüd muidugi on seegi tähtaeg möödas. Ja mina... ma ei suuda end lihtsalt riidesse panna ja hämarast toast sama hämarasse ja liskas veel rõskesse õue ajada. Tean, et sellises staadiumis oleksin ma juba päris kindlasti võimeline ka tööle lihtsalt suvalisel hommikul teatama- sorri, aga ma täna ei suuda.

Töökuulutuste jälgimine muidugi pole ka tulemusi andnud, sest enamuses on ikka peamiselt kaks mustrit neis pakkumistes. Kas tööaeg vahetustega- kord õhtu, kord hommik või siis tööpäevad pikad 10-12 tundi. Ja koristajakohti..olen juba vist maininud, et ei oska lihtsalt vajalikult tasemel koristada.  Mõtlesin siin üks öö oma oskuste peale- jah ,mul on magamisega päris suured probleemid tekkinud viimastel aastatel ning eriti viimasel paaril kuul.  Ja leidsin, et tegelikult on mu oskused sellised, millega polegi midagi peale hakata :D Olen kogenud asjade pakkimisel kolimiseelselt, asjade sorteerimisel -näiteks kui keegi kolib kohta, kus eelmise omaniku asjad on sees ja vajavad sorteerimist-,  võiksin jalutada beebiga mõni kord nädalas (aga tänapäeval paljudel lastel puudub kindel režiim, ning on kombeks anda iga tunni aja järel või sagedamini tissi, no kuidas sa siis saadad hoidja lapsega kuskile jalutama, pead ikka ise minema)

Sorteerijaks tööle minna? Ja, see oleks hea mõte, kuid tavaliselt just asuvad need töökohad kuskil transpordipeatustest kaugel (Humana sorteerimiskeskus) või siis on jälle need kaks tavalist probleemi- kas vahetused või pikad tööpäevad. Kui saaks kuskile nt abis käima hakata paar korda nädalas ja 4-5 tundi korraga... see oleks super. Aga päris tasuta ma seda ka teha ei tahaks, nagu Uuskasutuskeskuste vabatahtlikud. Kui saaks no paar eurigi tunnis või siis endale tasuta asju  välja sorteerida! Siiamaani mind on küll selle jutuga saadetud sinnasamusesse, aga tegelikult oleksin ma sellel alal täitsa "omas elemendis".

Kirbukad ja laadad aga peaksid jääma! Sest kui on üldse midagi; mida ma lükkan edasi või millest loobun vaid ilma tõttu; siis seda on just need. Olgu mul tuju milline tahes, võtan rahustit ja lähen ikka! Eilegi vedasin end mõneks tunniks Telliskivisse, kus kunagine klient Ülemiste Täika ajast, S. on lausa kullatükk ning laseb mul oma kohale mõningate asjadega tulla, et ma saaksin mõne eurogi. Ma olen talle siiralt tänulik, sest nt eile saadud 10.50 oli mulle selle kuu ainus lisasissetulek (aa, mingi paar euri Nõmmel oli ka vahepeal) ning olin suhtelisel mures juba, et kuidas 5 euroga nädal aega hakkama saada. Nüüd on olukord lahenenud ja lahenenud taaskord nii, et ma pole pidanud laenama ega abi küsima! Ja selle üle olen ma tegelikult väga uhke!




42 kommentaari:

  1. Vaata goworkabit.com - sealt võid leida just lühikesi tööotsi ja projektitöid, kus ei pea iga päev 8h töötama

    VastaKustuta
  2. Aitäh, olen sealt vaadanud, aga seal ka on väga palju öötööd nt.

    VastaKustuta
  3. Nüüd ma saan aru, miks tihtipeale netivahendusel ostud-müügid toppama jäävad - inimesed lihtsalt ei viitsi oma kaubale järgi tulla/ vbl mõni lollakas ka saata (kuigi makstud). Uhh, hea, et teatasid - saab ka teisi müüjaid hoiatada. Päris nõme on hoida kliendi asja enda käed teadmata, kas see suvatseb üldse järgi tulla või viskaks äkki minema, sest ühel on taevas hallim ja madalam, kui teistel. Urr, kuri olen ja lähen tuttavaid hoiatama!

    Mis puutub töökohta, siis ära otsi jah seda. Äkki võtad kelleltki, kes PÄRISELT tööd tahab teha, võimaluse ära, samas ise ka ei viitsi ennast voodist välja ajada. Näitlejameisterlikkus jäägu ikka selleks mõeldud kohta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Avastasid Ameerika või?! Aga jah, kellel endal kogemus puudub depressiooniga, siis ega see ei hakkagi kunagi mõistma..

      Kustuta
  4. Oled laisk nagu porikärbes, depressiivne, mugid rahusteid ja arvad, et võiksid kellegi beebit hoida? Unusta selline rahateenimise plaan küll kiiresti ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma rääkisin esiteks ainult väljas kärutamisest, ajal mil noor ema saaks puhata. Aga mis tõesti on mõnel arvamus, et rahustid= uimastid? Selline arvamus kahjuks näitab ainult arvaja kitsast silmaringi...

      Kustuta
    2. Uimastid need ei ole ja rahusti mõju all olles kaltsupoes kaupa sorteerida on igati ok. "Ainult väljas kärutades" vastutad sa aga võõra lapse elu eest. Sinu blogi jälgijana ma kohe kindlasti oma lapse elu sinu kätesse ei julgeks usaldada.

      Kustuta
  5. Inimesed, ma ei saa teist aru - te tulete vabatahtlikult lugema depressiooni põdeva inimese blogi ja siis hakkate plõksima selle kallal, et ta ei jaksa ennast sundida või et ta tunneb ennast väsinuna. Kas teil üldse on aimu, kui tõsine haigus depressioon on ja millist mõju see haigele avaldab? Minge plõksige vahelduseks parem mõne vähihaige vms blogis, kui teistele haiget tegemine teile nii suurt naudingut valmistab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh mõistmise eest! Siiralt he on teada, et leidub ka neid inimesi, kes mõisatvad, et depressioon pole mitte lihtsalt "paha tuju". Eriti kui on veel teisi kaanevaid psüühika- ja isiksusehäireid...
      Teised aga- tõepoolest, miks te siin olete, miks te loete? Kas kohe läheb päev paremaks, kui saate teisele midagi mürgist öelda?

      Kustuta
    2. Sul pidi ju ärevushäire olema, mitte depressioon.

      Kustuta
    3. Mul on mõlemad. Ja lisaks veel erinevaid isiksusehäireid.

      Kustuta
    4. ja sooviksid nende häirete kompotiga BEEBIT hoida? koeri võid jalutada või hoida neid omanike reisil oleku ajal ...

      Kustuta
    5. Kuidas saab ta teise pere last hoida kui ise mainis et tal ei tekkinud isegi oma lapse vastu mingeid tundeid. Et lapsi hoida, peab eelkõige olema lastearmastus.

      Kustuta
    6. tal on laps või?

      Kustuta
    7. Tal on juba täiskasvanud laps, kelle ta hülgas, sest "ei tekkinud ematundeid". Käib praegu ülikoolis. Ta ema kasvatas ta lapse üles.

      Kustuta
    8. Täpsustaks natuke- tervislikud ja majanduslikud põhjused olid eelkõige põhjuseks, miks ma leidsin et lapsel on parem kasvada Võrus, stabiilses peres.
      Huvitav- mina räägin minevikust,sõimatakse kohe et "lõpeta ära, mine edasi jne" Aga kui keegi anonüümne siin minevikku ikka ja jälle omal mürgisel või ebatäpsel moel meelde tuletab, siis on nagu kõik normaalne! ? Silmakirjalik väheke ju...

      Kustuta
    9. Need lugejad, kes on kursis sinu raamatuga ning blogi eelnevate kirjutistega, teavad et lapse äraandmise põhjuseks tõid "ei tekkinud ematundeid". Seda oled sa ise maininud.

      Kustuta
    10. No mis mõte on nuhkida?! Kas oma elu ei olegi?
      Jah, raamatus kirjutasin ma vbolla tõesti nii, aga esiteks peab ikka hämmastav mälu olema, et 11 aastat tagasi ilmunud raamatust kõiki fakte sõna-sõnalt mäletada. Või on see su lemmikraamat :D :D
      Blogist ma küll leidsin lisaks sellele? tervislikud ja majanduslikud põhjused... Tõesti ,pole viitsimist hakata üksipulgi läbi lugema, mida ma kuskil mingis meeleolus kirjutanud olen.
      Aga ole õnnelik- sinu päev on ilusti kirjas, said jälle mu minevikus urgitseda! Nagu uss õunas...ausõna

      Kustuta
    11. Miks sa arvad et lugejatel on haugimälu? Seda sinu lapselugu on siin ju arutatud ja sa tõid need põhjused siin ise välja. Vajadusel ja vahelejäämisel kustutad kõik ära, et jälge ei jääks. :D,

      Kustuta
    12. Raili, sa ei pea kellelegi midagi seletama, ega end õigustama. Miks te, kommenteerijad mõnda teist blogijat ei kritiseeri. Blogijaid on Eestis teisigi peale Fööniksi. Võtke kasvõi Mallukas oma märklauaks.

      Kustuta
  6. Koristamise peale võiksid mõelda küll, kui see sobiks. Minu teada suuremad ettevõtted pakuvad ise kaasaegset väljaõpet ja näiteks kontorite koristamine on ju võimalik ka osalise tööajaga, paar tundi õhtuti. PS! Kui on jaksu, et kodust välja tulla, siis Tallinnas on 7. novembril suur töömess tulekul, ehk saaksid sealt ka mõne mõtte või vähemalt veidi teistsugust "tuulutamist"? :) Igal juhul palju jõudu ja vastupidamist sulle ja - nagu mu ema alati ütleb - jõulust alates hakkab juba kukesammu kaupa paremaks minema, ja jõul juba ukse ees.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, väljaõpe väljaõppeks, aga kui ma ikka ei ole nii kõrge standardiga koristamise osas, et sobiks koristama kas kellegi teise elamist või töökohta. Tean millest räägin, sest olen ise tegelikult mitmel töökohal sattunud ülemustega probleemidesse koristamise tõttu ja paaril korral on see olnud ka ajendiks, miks ma lahkumisavalduse olen pidanud andma.

      Kustuta
    2. Kylli, ära näe vaeva soovitamisega. See inimene ei taha midagi teha, irvitab otse, et MEID häirib tema elu, teda ennast mitte ja leiab igale heale nõuandele sada vastuväidet. Kas sa pole ise tähele pannud? Üks sort inimesi lihtsalt on selliseid, kes naudivad ohvrirolli ja tahavad ainult vinguda. Just TAHAVADKI, see meeldib neile.

      Kustuta
    3. Palun vasta küsimusele- mille pagana pärast sa seda blogi üldse loed ja jälgid, kui AINULT halvustada tahad ?! Mis ma sulle teinud olen? Ja võiksid siis juba olla ka nii julge, et seda kõike teha oma nime alt... aa, seda sa muidugi ei julge, sinusugused on teada. Anonüümselt või seljataga on kõvad klähvijad, aga pane avalikult ütlema... jajaa :)

      Kustuta
    4. Anonüümsele, et mina olen alati olnud seda meelt, et inimene ei pea end kohandama ühiskonnaga, kui ta seejuures kellelegi liiga ei tee. Ehk et kui su eluunistus on tänaval käies inimesi maha lüüa, siis tuleks kohanduda jah, et see ei lähe mitte, aga kui tahad elada nii, nagu paljude meelest imelik või "vale" on, siis see pole küll kellegi asi. Mis ühtede jaoks "vale", on teise jaoks ainuõige ja kes on teised, et seda kritiseerida? Ma olen täiesti veendunud, et Raili võtab iga heatahtlikku soovitust või nõuannet tõsiselt, aga nende häda on alati selles, et meie jagame soovitusi ju oma mätta otsast ja ei suuda end parimagi tahtmise juures Raili kingadesse asetada. Mina küll ei leia, et see 5-10 minutit, mis mul siin kommenteerimine aega võtab, mul tüki küljest võtaks ja kui mul on enda meelest mõni asjalik mõte, siis käin selle ikka välja - kui Raili just sõnaselgelt ei ütle, et ta üldse mingeid arvamusi ei oota - aga siis ta ju ei blogiks ka?

      Kustuta
    5. Kylli, ma olen sinuga täitsa nõus! Jah, soovitada võib alati ja ma kaalun tihtipeale päris põhjalikult neid soovitusi, kuid just "minu kingadesse asetada end" on üldjuhul inimestel väga raske. On mustmiljon suuremat või väiksemat "aga" ,millele tavapäraselt inimesed ei tulekski, aga mina pean ka need kõigepealt läbi kaalutlema ja tihti jääbki asi sinnapaika juba esimese-
      teiste jaoks kindlasti tühise,aga minu jaoks ülimalt olulise- detaili taha kinni.
      Mis muidugi ei tähenda, et soovitada mulle ei või! Vastupidi, alati võib, aga sageli on muidugi ka see teema, et agara internetikasutajana ja oma võimaluste uurijana, on mul nende soovituste sisu ammu teada :) Ja ma olen seda kaalutlenud ning seega ka vastan nii. No ja siis tuleb "anonüümne" ja ütleb- et näe, vingub jälle :D

      Kustuta
  7. Aga väljaõpe ju selleks ongi, et saaksid õigeid koristamise võtteid ja siis ehk hakkad õigesti/nõuetekohaselt koristama. ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen näinud kuidas venelannadest koristajad koristavad suurte majade üldkoridore. Nad viskavad põrandale kopsikuga vett ja ajavad selle mopiga laiali. Kuid töötavad sel alal aastaid ja keegi pole neid isegi lahti lasknud. Fööniks oskaks sellist koristamist ilma õppimatagi. :)

      Kustuta
  8. Kui inimene oma hädas ei ole piisavalt nurka surutud, et sealt ise väljapääsu otsida, ja suudab toetuste näol kuidagi vegeteerida, kasvatada sellisest vegeteerimisest omale ka mingi identiteet, siis on ta nii sukeldunud oma ohvrirolli et lausa naudib seda.

    VastaKustuta
  9. Sõnavabadus pole ainult Railile antud: seda võivad ka lugejad kasutada. Kui kriitikat ei talu, saab blogi koodi alla panna ja keegi ei käi oma mittemeeldivaid mõtteid avaldamas. Jaanalind peitis ka pea liiva alla ja mõtles, et teda ei nähta (siin: pole kriitikat, pole probleemi).
    Aga Railu ei tee seda. Ei tee, sest siis ei jääks talle ka kaasakiitjaid. Neid suure suuga lubajaid, kes alailma oma blogisid/ kommentaariume avavad-sulgevad, on ennegi nähtud. Kaasa arvatud see blogi siin. Ses mõttes on edevus ikka üks kummaline koorem küll...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaasakiitjaid??? Kaasakiitjatele saab ju parooli anda. ;) Ma pole siin blogis enam ammu kommenteerinud, kuigi jälgin regulaarselt Raili blogi. Täna aga mõtlesin, et ütlen ka sõna sekka. Nimelt on mulle mulje jäänud, et Raili kirjutab alati ainult muredest, mitte igapäevarõõmudest. Jätku nüüd see rahaprobleem kõrvale ja kirjutagu kõigest muust, heast ja toredast, mis ta elus toimub. Mulle meeldis väga Kylli kommentaar, milles ta kirjutab, et inimene ei pea end kohandama ühiskonnaga, vaid võib täitsa elada nii, nagu endale sobib. Muidugi juhul, kui ta sellega teisi inimesi ei kahjusta. Mis tööl käimisse, või teenistusse puutub, siis hulk inimesi teenib tuhandeid, või isegi kümneid tuhandeid, arvuti tagant tõusmata... Ei pea ju käima kusagil väljas nn. reaalsel tööl, kui saab töötamiseks(teenimiseks) oma aega ise planeerida... Ja-jah! Ma tean, et nüüd saan mina jälle oma jao sõimuvalingut kaela, aga mind see ei kõiguta. :D Käituge teistega samamoodi, nagu tahate, et nemad teiega käituks, ehk nagu Piiblis on öeldud "Tehke teistele sedasama, mida tahate, et nemad Teile teeksid" Mt 7;12

      Kustuta
    2. Ei ole kommenteerija 06:38, kuid samas selle koha pealt olen Elvega nõus, et mida rohkem kirjutada headest asjadest, seda rohkem neid häid asju hakkad ligi tõmbama. Kuid samas kas Elve polnud ise see, kes pidevalt halas kuidas ta ei saa hakkama oma joobes pereliikmega. Kui see mure sai murtud, muutus ka tema suhtumine. Nii et kõige enne tuleb siiski pea tööle panna kuidas oma probleemi saaks ära lahendada, küll siis tuleb muud head ka lisaks. Elada tuleb olevikus, mitte pidevalt minevikku kaasas kanda.

      Kustuta
    3. Aga kui häid asju ei olegi parasjagu? Kui ongi nullseis ja ainult ootused-lootused tuleviku peale?
      Kahjuks on mineviku-taaga kaasas kandmine üks vältimatu sümptom minu diagnooside juures. Jah, aeg-ajalt see leeveneb,kuid siis kisub mingi kommentaar või olukord selle haava uuesti lahti..
      Aa, et Elve suhtumine muutus ,kui probleemist lahti sai. Aga samas -ka minu suhtumine ju muutuks, kui ma saaksin lahti oma pidevast probleemist- et igakuiselt on nii stabiilselt 50 -60 eurot puudu :D Kahjuks on mul tööleminekuks siiski piiranguid, mida paljud ei tunnista.
      Aga ma saan hakkama! Mis sest, et suuremat rõõmu pole, ma juba harjunud vist sellega!

      Kustuta
    4. "Kahjuks on mineviku-taaga kaasas kandmine üks vältimatu sümptom minu diagnooside juures."

      See kaasaskandmine käib läbi sinu mõtlemise. Muuda päev-päevalt oma mõtlemist ja ära lõputult ketra oma taagast. Tule oma ohvrirollist juba välja.

      Kustuta
    5. No kuidas ma seda tegema peaksin, kui sa nii tark oled?! Vaataks olukorda natuke ehk ka realistlikult ,ehk minu seisukohalt...olen päris palju selgitanud oma võimetest ja nende piiridest.
      Ah ,ma ei tea miks ma üldse sinusuguste peale oma aega ja närve kulutan!

      Kustuta
    6. Rõõmu saab tunda ka pisiasjadest. Mõtle iga päev kolmele asjale mille eest sa oled tänulik. Aja jooksul suurenda asjade arvu. See on lihtne: nt ma olen tänulik, et olen elus; ma olen tänulik, et mul on katus peakohal; ma olen tänulik, sest ma ei pea nälga kannatama nagu paljud teised maailmas...ja nii edasi. Ole kasvõi tänulik ilusa ilma eest, kui seda on. Aja jooksul (nädalad, kuud) märkad et kõik ei olegi nii halb ja kurb ja masendav. Abiks on veel ka see, kui kirjutad üles need asjad.

      Kustuta
    7. Näed siis, kommenteerija 14:28 (1.nov), mis suhtumine sel vaesel haigel-kannatajal on. Täiesti normaalne soovitus, aga Raili kukub plärtsuma, sest.... Kas keegi üldse sai aru MIKS? Ilmselt ta pidas sind minuks, selleks "paljastatud kommentaatoriks".
      Kuidas ikka ei tasu anneteta selgeltnägijat mängida...

      Kustuta
    8. Anonüümne 05.24
      Ei pidanud ma sind selleks teiseks. Kuid solvasid sa mind küll, sest keegi ei vali endale vabatahtlikult sellist elu. Ja niikaua ,kui sa pole "suureks saanud" ja seda mõistma hakanud, ära palun loe seda blogi ja kui loed, siis ole vähemalt vait.
      Öelda depressioonis inimesele et kõik on kinni mõtlemises, on sama mis öelda eluaegselt jalutule- tõuse ratastoolist püsti, sa ainult sisendad et ei saa.

      Kustuta
  10. Selgub, et Raili blogi vastu on ikka huvi suur. Lugejaid päris palju! Ja peale lugemise siin ka arutletakse probleemide üle. Nii et täname Railit, kes huvitavad teemad postitab ja seetõttu saavad inimesed oma arvamust avaldada. Ju seda on siis neile ikka tarvis, ega nad muidu siin sõna võtaks!
    Aga see, et arvamused on erinevad, on ju normaalne. Millegipärast iga kommenteerija usub, et kõik peaksid jagama tema arvamust, sest see on tema arust ainuõige. Aga samal ajal ta ei tunnista, et ka blogijal on õigus oma arvamusele ja see ei pruugi ühtida kommenteerija omaga.

    VastaKustuta
  11. Sul on ju palju asju, mille üle rõõmu tunda, sa näed ja kuuled, suudad rääkida ja kõndida. Sul on oma kodu. Need asjad on praegu ehk enesestmõistetavad aga mõtle kui neid ei oleks? Mäletan kunagi loetud lugu ühest noorest tüdrukust, kes pubekana ikka arvas et tal on vinnid ja ta on kole, aga siis kui ta gaasipliidi praeahju süüdates põletada sai ja kogu nägu põletusarmine oli, sai ta aru, mis kõik tal oli olnud. Mäletan, et kunagi ammu, kui minu arust kõik oli nii halvasti kui iganes olla sai, istusin ma oma kopli üürikorteri aknalaual ja nägin kuidas vaikselt lund hakkas sadama. Ja ma sain aru, et miite midagi pole kadunud, pea püsti, naeratus näole ja ikka kuidagi saab. Sai ka ja ilma lotovõidu või kellegi teise abita. Lihtsalt töötasin ja püüdsin olla nii hea ema kui võimalik ja hea töökaaslane ja hea sõber. Kui ise püüda ja pingutada, teeb saatus ka vahel kingitusi :) Samas kui Sa oled oma praeguse eluga rahul, siis ei ole Sul ju vaja midagi muuta, tunne lihtsalt rõõmu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga ilusti kirjutad, Ülle, aga ütlen kohe, et ilmaasjata. Parimal juhul saad ei-ei-ei vastuseks, halvimal ülbet vastuplärtsumist.
      Mulle ka absoluutselt arusaamatu, et kui inimene on oma eluga rahul, miks siis pidev ving ja sallimatus teiste inimeste vastu?

      Kustuta
  12. Soovitus on mingit trenni teha, kasvõi natukene. Ma ei ole leidnud mingit muud vahendit stressi ja sügismasenduse vastu, kui füüsiline treening. Trenn on ka hea tahtejõu arendamiseks.

    Küll on ikka palju postitusi tehtud, edu meie blogijale ning ka blogi lugejatele!

    VastaKustuta