teisipäev, 9. jaanuar 2018

Ma olen ju siiski vaid NAINE !

Oli üle hulga aja päev ,kus päike paistis ja olin saanud eelmisel ööl suht okei ajal magama ning ärkasin ennelõunal. Nagu tavaliselt jõin kohvi arvuti taga uudiseid lugedes ning facebookis suheldes ja siis tuli pähe mõte, et nii tahaks minna mere äärde või kuhugi jalutama. Aga mitte üksi...jah ,mul on kõrini sellest et ma pean alati igal pool üksi käima. Või siis mõne sõbrannaga. Aga mitte kunagi pole mul kedagi, kellega jalutada käsikäes, naerda nagu teismelised, lollitada ja unustada hetkekski argipäev ja oma tegelik vanus. Ma ei oska seda kirjeldada, ma pole romantik tegelikult, aga selline jalutamine ja avalik lähedus meeldiks mulle tohutult.

Olen armunud. Kelle asi, eks? Seda juhtub ju ikka... Minu puhul ,tõsi küll ,harva, aga kui see juhtub, siis kapitaalselt. Me saame väga hästi läbi, tal on ülihea huumorimeel- minu jaoks üks oluilsemaid omadusi mehe juures,  me mõistame teineteist juba päris palju, kuigi tunneme veel väga vähe aega. Ta ei tarbi alkoholi. Kõlab ulmeliselt ju arvestades mu senist elukäiku ? Jah  just ulmeliseks seda ka nimetada saab... sest tema mu tunnetele ei vasta.

Ma ei mäleta enam, millal ma viimati nii tobedas olukorras olin. Raineriga need ligi 15 aastat... see oli siiski midagi teistmoodi. Vist pubekana oli mul selliseid ühepoolseid tundeid viimati. Küll olen ma olnud aga vastupidises olukorras, kus mina olen see ükskõikne ja mees minust huvitatud. Ja ma tean, et käitusin tihti siis ka päris alatult nende suhtes... See kõik aga on jäänud aastakümnete taha. Viimasel ajal olen ma lootnud lihtsalt kogu aeg ,et saan üle Rainerist ja suudaksin uuesti armuda. Olen loonud suhteid lootusega, et ka mul tekivad lõpuks tunded ja ma ärkan sellest painajast... olen püüdnud end petta, et just see ongi see õige tunne... olen ikka ja jälle pettunud selles argireaalsuses.

Ja nüüd, kus see lõpuks juhtus, olen ma oma tunnetes üksi. Jah, me oleme vaid sõbrad! Kuigi see on vahel lausa füüsiliselt valus... Aga ma ei taha ka kaotada head sõpra, kellega on igal teemal huvitav vestelda, kes suudab mind naerma ajada ka siis, kui ma tegelikult tahksin vaid valjusti karjuda- appi, ma vajan lähedust- või teki alla kerra kerida. Kas ma tegelikult ikka veel lootsin? Ma teadsin et ta pole (uueks) suhteks valmis..kas ma tõesti olin nii naiivne ,et unistasin... Jah ,vist olin. Ja eile siis sain temalt taaskord vastuse, mida ma kartsin. Ka meie sõprus võib ohus olla, kui ma ei saa oma lootusetust armumisest üle.  Või vähemalt ei oska seda varjata... aga tugevate tunnete tekkimine on minu puhul nii haruldane et seda varjata -kardan tegelikult ,et ei oska.

 Olen elanud aastaid emotsionaalselt lukus olevana, Sid pisut suutis seda lukku lahti murda, kuid see ei õnnestunud tal päriselt kunagi. Ja siis ma kohtusin taas Raineriga, ning taas-olin kadunud. Kuid üllatus-üllatus, kaduma olid hakanud ka tunded. Ja ma olin alguses sellega ülimalt rahul! Siiski püüdsin Raineriga kohtuda kuid see polnud enam see... Ning kui sügisel hakkas mul jutt klappima ühe kaasmängijaga ( no jälle vint.ee, eks :) ) siis mingil hetkel juhtus midagi. Ma polnud enam lukus, ma tundsin et tahan taas elada ja särada, olgugi et me polnud kordagi kohtunud. Ma naiivne arvasin vist, et ka tema on minust huvitatud... jah, olin täielik blondiin. Mind tegelikult hirmutas see "uus mina" ja ma lootsin vist tõemeeli, et peale meie kohtumist ma sulgun taas. Kuid midagi läks teisiti... kas jäi see kohtumine liiga hiljaks ja ma olin juba liiga sügavalt õppinud armunud olema ? Või poleks päästnud ka varasem kohtumine mind sellest, et praegu ma tahaksin kogu hingest olla temaga vaid sõber?

Kui nüüd mõelda, siis aga kas ta olekski see mees,keda ma enda kõrvale vajaksin? Tegelikult on temaski omadusi ,mis tõepoolest ei häiriks sõpruse puhul ,kuid mina -ma tahan tantsida, jalutada, looduses käia, reisida (kasvõi teise linna äärde nt) . Tema aga on kodune inimene... Nojah, ka mina olen ju tegelikult , aga viimasel ajal olen taas hakanud märkama oma lemmikbändide esinemiskuulutusi ja võtan pidevalt hoogu minemaks kasvõi lihtsalt kaugemale oma piirkonnast.  Ja ma tahaksin enda kõrvale kedagi, ei ma tahan elada üksi, aga ma vajan lihtsalt nii meeletult hellust, lähedust ja seda, et ma saaksin käia kellegiga käsikäes... Mu sõber aga pole vist üldse seda tüüpi!  Kuid kuidas ma saaksin siis ometi lahti sellest tundest, millel pole tulevikku? Ma vihkan armunud olekut... samas aga ei tahaks taas "lukku minna". Kuigi tegelikult oleks see ju kõige lihtsam- lihtsalt olla ja mitte midagi tunda. Nii nagu ma mitu aastat juba olen olnud.  Kas see aga oleks see, mida ma tahan...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar