kolmapäev, 14. veebruar 2018

Minu päris- ja virtuaalelu.

Vaatasin oma eelmise aasta veebruarikuu postitusi ja kohkusin isegi- muutunud pole midagi. Suhtumine roosa-punasesse valentinipäeva on täpselt sama. Ja ka minu suhtlemine sõpradega on sama harv ,kui siis. See nüüd küll on asi mille üle ma uhkust ei tunne, aga ma ei tunne enam rõõmu lihtsast "small talkist" ja üldisest niisama lobisemisest. Ma tahaksin sõpru, kes ütleksid mulle ,teades et kuskil kõrtsis esineb mingi minu lemmik- davai, lähme... Ma tahaksin sõpru kellega nt minna Soome kruiisile ja tagasiteel laevas karaoket laulda... Ma tahaksin ka ,et mul oleks sõber, kes omaks autot ja lihtsalt helistaks ning ütleks- lähme sõidame kuhugi. Ja veel vajan ma lihtsalt sellist sõpra, kes tavalise üldise jutuajamise keskel minult küsiks- kuidas sul TEGELIKULT läheb...või lihtsalt kallistaks. Jah, pool kuningriiki mõne kallistuse eest :D Mul lihtsalt on nii tohutu lähedusevajadus..

Leian end järjest rohkem virtuaalmaailmas. Või, tegelt- kas see just ongi rohkem, viimased paar aastat on olnud just sealsed sõbrad ja tuttavad mulle liigagi olulised. Liigagi, sest seal ma saan olla mina ise- seltskonna hing ja naljahammas. Või siis teistega jälle rääkida mind huvitavatel teemadel- see on virtuaalmaailma võlu, et mõttekaaslased leiavad teineteist kasvõi tuhandete kilomeetrite kauguselt üles- või siis mõnele lähedasemale südant puistata. Kuigi- need südamepuistamised jõuavad harva minu tõelise sisemuseni.. Ja on asju ,millest ma pean igavesti vaikima . Neid teavad vaid mu psühholoog (tegelikult ei tea ka tema enam väga palju, sest meie kohtumised on pikkade järjekordade tõttu üliharvad) ning tugiisik. Jah, ma vajan inimest ,kellele ka neist teemadest rääkida ja siis taas pühkida pisarad ja manada näole- kõik on korras -mask.

Tahtsin küll rõõmsamat postitust teha, kuid millegipärast need sõnad lihtsalt purskusid mu seest välja! Ja kuigi on ju tegelikult kõik okei- mul on kodu, mul on piisavalt raha (haha, seda muidugi võiks alati rohkem olla :D), mul on -no mina üldiselt nimetan kirbukaid-laatasid oma tööks- töö. Mis mul viga peaks olema? Ah ja mõned terviseprobleemid ja meeletud arstijärjekorrad- pole muidugi ainult minu probleem, see on kellegi kõrge tegelase tegemata töö!

Ei, tegelikult on ju kõik korras! Ja ma ootan kevadet, ootan aega, mil poleks seda vastikut põhjatuult ja hall-valget maailma ! Ootan muidugi ka aega, mil on taas põhjust rohkem ehteid valmistada (ja mõelda ehk midagi uutki välja) ning igal nädalavahetusel on valikuvõimalus- kuhu seekord oma laadakohvriga minna.

teisipäev, 6. veebruar 2018

Muutumine iseennast kaotamata.. kuidas?

Viimasel ajal ma pole enam endaga grammigi rahul. Tahaksin midagi oma elus muuta, aga ma ei tea mida. Ja samas- kas muutunud mina oleksin üldse mina ?  Ja kes ma üldse olen...arvasin ,et tugev ja iseteadlik naine, kes enam ei paindu kunagi teiste inimeste soovide järgi. Aga kas ikka olen? Olen saanud väga palju kriitikat oma eluviisi  kohta. Alates söögitegemisest kuni kodukoristamiseni välja. Ja isegi ,kui need tulevad inimestelt, kes mulle head tahavad, mõtlen ma siiski, kas mu elustiil on tõepoolest nii vale, et on vaja midagi kardinaalselt muuta. Ma ometi ei ole ju näljas ja tulen rahadega oma võimaluste kohaselt hästi toime- ainult erakorralised väljaminekud lööks mind rivist välja ja seda kindlasti ka siis, kui ma suudaksin kuus paarkümmend eurot rohkem säästa nt ise pidevalt köögis vaaritades. Mu elamises ei ole üleliigset kola, ja seal ei pea "hüppama karguga" . Jah, tunnistan, et vahel on nõude kuhi kraanikausis paar päeva ja põrandahari seisab nukralt nurgas nädalajagu... või vaatan mitu päeva kuskilt laua äärest turritava tolmurulliga tõtt, enne kui viitsin selle sealt minema kupatada. Aga ma ei nimetaks end räpakotiks. Jah, külalisi ette teatamata vastu just ei võtaks, aga maksimaalselt poole tunniga oleks mu elamine korras kasvõi presidendi enda vastuvõtuks.

Olen oma elus püüdnud palju kordi painduda kellegi teise soovide järgi, tegema kompromisse ja loobuma oma mugavustsoonist. Varem või hiljem on need püüdlused lõppenud krahhiga. Isegi kui ma suudan aasta või paar püüda harjuda teistsuguse eluga, mingil hetkel tuleb piir. Ja tegelikult rikun ma  "muutunud elu reegleid" igal võimalikul juhul, kui mind keegi ,kes on pannud mind muutuma, mind ei näe. Näiteks elades aastaid tagasi koos Raineriga- jah, kujutage ette, isegi temaga elades jäin ma siiski iseendaks ja ta õnneks võttis mind just sellisena nagu olen- kuid oli asju ,millest ta ei saanud kunagi teada. Näiteks, et ma võisin küll kodus igapäevaselt kokata ja neid sööke ka süüa, aga nii kui ma üksi koju jäin ,jooksin poodi omale jogurtit või kommi vms ostma. Ja varjasin oma pesukapis tihtipeale paari šokolaaditahvlit või kommipakki, et siis üksi kodus olles neid rahulikult hommikumantlis arvuti taga istudes süüa. Ning mitte paanitsema paari taldriku pärast kraanikausis. Ka oli mul siis ja varem-hiljemgi kooselude ajal kombeks poes käies osta kasvõi üks kohuke või jäätis või mingi pisike šokolaad, ning see lihtsalt koduteel ära süüa. Kui mu elukaaslane oli näiteks mitmepäevasel komandeeringus või mingil muul põhjusel( jajah, ilkujad teavad kohe kindlasti ,mis põhjused need olid ja ma ei hakkagi ümber lükkama neid fakte) ,siis süüa ma ei teinud, elamises lasin tekkida väikse mugava kaose koos tolmukihiga :D ja ma tundsin end vabana.

Samamoodi on tegelikult lugu ka meikimise ja oma välimuse eest hoolitsemisega. Minu jaoks piirdub enda eest hoolitsemine just puhtusega. Jah, ma olen vahest nädalaid üksi olles ka siin veidi leebemate nõuetega enda suhtes- üksi toas istudes kannan suvalisi (aga alati PUHTAID )riideid ja juuksed on salkus- sest ah kes mind näeb. Aga vahepeal oli mul päris mitu aastat komme, et ilma silmalauge toonitamata ja küüsi lakkimata ma toast välja ei lähe. Püüdsin siis õppida kasutama jumestuskreeme ja lainereid jms. Ostsin odavat "turukosmeetikat" kokku ja... mingi hetk lihtsalt jäidki kõik need asjad riiulile tolmu koguma. Nüüdki vahest vaatan neid seal, loksutan küünelaki pudeleid ja tõden pidevalt, et jälle mingi on ära kuivanud :D ,pühin tolmu lauvärvide karpidelt ja mõtlen ,et peaks äkki kasutama neid hakkama- aga kust leida motivatsiooni ning kes garanteerib, et ma poole aasta pärast jälle ei otsusta- ah, ei viitsi.

Kuskil keegi on öelnud, et inimene peab ise tundma sisemist sundi end muuta. Ma justkui tunneksingi seda, kuid ei oska kuskilt alustada. Alustada teadmisega, et niikuinii varsti olen ma "muutunud minast" tüdinenud.