pühapäev, 15. aprill 2018

Eelmise postituse lisa ning laadahooaja algus.

Poleks ealeski uskunud, et see minu jaoks nii enesestmõistetav postitus sellise negatiivse vastukaja sai! Jah, ma ei tea ehk tõesti päris täpselt isegi, kas mind takistas seda viienda korruse korterit vastu võtmast füüsiline või psüühiline probleem- ebameeldiv asukoht, kahtlased naabrid vms. Kuid sõimamise ja näägutamisega saavutasid kommenteerijad vaid selle ,et ma hakkasin end nii halvasti tundma, et mõtlen järjekordselt blogimise lõpetamise peale. Kuid samas ei mõistnud mind ka mõned sõbrad...Ja ma ei teagi tegelikult siis täpselt, mis mind selle korteri juures häiris- lihtsalt oli halb aimdus või ei tundunud aeg õige. Ühesõnaga- lisaks füüsilisele oli siin segamas ka psüühiline faktor.

Nüüd, laadahooaja alguses on mul pingeid ja närvitsemist niigi küllalt, kolimine tundmatusse ja ebameeldivasse kohta minu jaoks terveks igavikuks- kuu on mulle VÄGA pikk aeg-  ei mahu küll kuidagi mu ellu. Ma võin olla tugev, kuid seda ainult teatud piirini ja eelmise postituse järel olin ma murdumispiirile väga lähedal. Isegi nii et...ma parem ei kirjuta, et mitte uut sõimulaviini kaela saada.

Selle kevade esimene suurem laat on siis möödas. Ei olnud eriti hea tulemus, TTÜ Lasteasjade turud ei ole kunagi küll eriliselt kasumlikud olnud, aga seekordne jäi isegi väga lahjaks. Loomulikult olen ma õnnelik ka selle 17 euro üle mis mul koju jõudes taskus oli, aga mnjah... polnud päris see summa mille järgi ma sinna oma arust läksin :) Aga esimene läheb ikka sageli aia taha ja kui nii võtta, siis selle aasta esimesed müügipäevad olid isegi päris edukad. Telliskivis isegi õnnestus päris aasta alguses saada kahekordselt see summa...

Nüüd on mul aprill ning mai kõik nädalavahetused broneeritud. Stressi kui palju.. Jah ,viimasel ajal on mulle varem nii tohutult meeldinud laadal müümine muutunud stressirohkeks ja väsitavaks. Küll tahaks loota, et see on vaid ajutine madalseis mu psüühhikas, mingi depressiooni ägenemise periood vms. Tundub, et lasen vist uued antidepressandid välja kirjutada, pikaaegne Flux`i võtmine enam ei mõju nii nagu peaks. Või aitab mind juba lihtsalt paar positiivset laadakogemust? Või mingi eriline päev...ma ei tea veel, mis see olema peaks, aga üks mis kindel- kevadel mu väljasliikumised ainult Maximaga ei piirdu. Kõige raskem on endiselt sundida end välja minema, riideid vahetama ja juukseid kammima-sirgendama. Saaks no ometi sellest vastumeelsusest lahti! See on vist küll juba pea aasta mind vaevanud..

Palun ärge enam mulle sellest viienda korruse korterist kommenteerige! Mingi põhjus seal oli, miks see mulle nii absurdse pakkumisena tundus ja ma olen sageli ka iseendale mõistatus, mingi mitme tundmatuga võrrand millele ei suuda ei mina, ega ammugi siis veel need inimesed, kes minuga kokku puutunud pole, lahendada.

Aga üldiselt- kas mu blogil ongi enam üldse mõtet? Ma tean et vahepeal on väga igavaks läinud, aga mu elu selline ongi tavaliselt. Kas olen ma tõepoolest suutnud ka oma senised poolehoidjad lõplikult välja vihastada sellega, mida ma selgitada ei suuda ja mida enamus  lihtsalt vingumiseks pidas?

20 kommentaari:

  1. Tead minuarust oled sa julge ja tubli sest sa oskad ka Ei öelda.Näiteks mina samas olukorras ei oleks julgenud öelda et ei taha seda viienda korruse korterid. Ma oleks lihtsalt kolinud, vist nutnud ja kannattanut debressioonis selle kuu aja ega oskaks kellelegi öelda et ei, mulle ei meeldi nii. Vähemalt sul julgust enda eest seista.

    VastaKustuta
  2. Ma ei usu, et sind lausa SÕIMATI (kusjuures selle sõna definitsiooni pole veel keegi mulle arusaadavalt lahti mõtestanud - väga paljude jaoks on juba kõvemahäälne, kiirem ja konkreetsem jutt sõim), pigem ikka juhiti tähelepanu sinu permanentsele vastuseisule, mida sa iga soovituse-pakkumise juures esitad. Tunnistad isegi, et ving ja seda see postitus tegelikult ka oli. Usu kõrvalseisjate arvamusi, sest ise ei pruugi ennast adekvaatselt hinnata osata.

    Mis puutub blogimise lõpetamisse, siis see on mudiugi sinu enda asi, AGA! - kas sa blogid enda või teiste pärast? Kas sulle on oluline oma mõtteid/ tegevusi endast "välja kirjutada" või pigem kohustus á la "pole jälle pikalt kirjutanud, sest midagi pole juhtunud" ja mis kokkuvõttes võibki suht sisutühi jutt olla, mis omakorda jälle paneb inimesed erinevalt reageerima? Kui ka ei juhtu iga päev midagi, siis vahel ju ikka ja ma olen 100% kindel, et kui kirjutad kirega, täis tahtmist ja soovi, siis tundub su jutt ka positiivsem ja tagasisidena tuleb palju vähem kriitikat.

    Veel. Väga paljudel inimestel on see kummaline komme teavitada, kui nad kuskilt (nt. FB gruppidest) lahkuvad. Teguviis, millest mina isiklikult aru ei saa: milleks teatada, et ma nüüd lahkun ja vahel seal siis veel isegi sõna võtta? Ütleks, et kao ära ja Jumal sinuga! Jääb mulje väljapressimisest, et no meelitage mind ikka jääma, onju... Sama blogipidamisega: kui otsustad lõpetada,. pole ju vaja arutama hakata, kas ja kus ja miks seda teha. Sellest jääbki mulje, et blogitakse teistele, kuigi alati väidetakse, et ei, - blogin iseenda pärast. No pole siis ju nii!
    Seega ise tead, mis teed. Võin öelda ühe nukrakstegeva tarkuse - ega keegi taga igatsema ka ei hakka. See ei käi praegu sinu pihta, vaid on täielik fakt. Mitte sajaprotsendiline, aga väga suure määraga küll. Ja olen isegi kogenud, nt. töökohti vahetades, et ükskõik kui head kolleegid olime ja nö. igavest "truudust" vandusime, tegelikkus on see, et igalühel on omad elud ja tegemised ning mingit lahkunud kolleegi või suletud blogi ei mäleta varsti enam keegi. Kui sa muidugi nii soovid, siis täiesti oma valik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli ka sõimajaid- no ikka väga solvavaid kommentaare, kus tembeldati mind erinevate sõnadega ja mindi isiklikuks. Need kommentaarid panevad küll mõtlema, et mida krt ma neile inimestele teinud olen, et nad mind nii vihkavad?
      Eks ma kirjutasingi endast selle eelmise postituse emotsioonid kohe liiga kiiresti välja. Juurdlemata, et miks TÄPSEMALT mulle see korter vastuvõtmatu on.. Hiljem, pisut jälle oma psühholoogi poolt mittesoositud oma suhtumise lahtimõtestamise käigus, sain aru, et oleksin pidanud postitamisega ootama. Aga samas- see oli üks ehe näide minu reaktsioonidest!

      Kustuta
  3. Nojah, aga niisugused reaktsioonid on arusaadavad pubekatel, mitte täiskasvanud inimese puhul. Sa võid ju ennast diagnoosidega vabandada, aga TEGELIKULT suudab inimene ennast päris edukalt kontrollida. KUI TA TAHAB!
    Töötan erivajadustega lastega ja kuna nad ei ole vaimupuudega, siis mõningase kaasabiga saame lapse rahunema. Erandiks muidugi raske/ sügava puudega lapse tantrum-hood, aga sina pole ju sügava puudega?
    Tavaline pubekas ongi uhke oma labiilse käitumise üle, `a la "täna olen selline, homme selline, vot nii!". Kui minuvanune (40+) teataks, et "mis mul koll viga on - kord olen rõõmus, siis jälle kurb" või "selline ma olengu!", vaadatakse kui veidrikku.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa töötad erivajadusega LASTEGA. Okei, siin see konks ongi- nende isiksus pole veel väljakujunenud ja "viltu kasvanud" . Oleks minu häired ka lapse- või hiljemalt pubekaeas ravi saanud, kes teab- äkki mul polekski enam midagi viga. Kuid mina hakkasin alles ise 25+ vanuses abi otsima, sest pidasin end lihtsalt "raske iseloomuga inimeseks". Sain peale seda küll pea 10 aastat psühhoteraapiat, aga olin juba kahjuks väljakujununenud isiksus kõigi oma häiretega. Ning saingi siis lõpliku diagnoosi.
      Palun väga, vaadake kui veidrikku :) Ma pole uhke selle üle, aga ei kavatse ennast tuppa lukustada selle pärast!

      Kustuta
  4. Minule on määratud meeleolustabilisaator selleks puhuks, et emotsionaalselt järske tujude muutusi ei oleks. Selleks ravimiks on Lamictal ja aitab väga hästi. Kui sa muidu hakkama ei saa, peaksid arstilt samuti meeleolustabilisaatori retsepti küsima. Üldiselt tundub, et ilma selleta sa ikka ei saaks. Ja ära arva, et kui seda võtma hakkaksid, oled tuim, tundetu tükk. Kinnitan sulle, et nii see ei ole. Laupäeval, 14 aprill oli meil superilus ilm ja mina jalutasin kaks tundi väljas. Mida sina siis tegid? Mul on ka miljon diagnoosi ja osad neist ka füüsilised vaevused, aga ma teen kõik selleks, et ilusate ilmadega vähemalt paar tundigi looduses jalutada. Minul on ka lähedasi, kes elavad viiendal korrusel ja ma pole sugusi esimeses nooruses ega jookse viiendale. Võtan lihtsalt rahulikult ja kõmbingi rahulikult aegamisi viiendale ja olen siiani elus. Su süda vajabki seda, et natukenegi talle koormust annaksid. Hädaldada on alati kõige lihtsam. Mis puutub raskesse toidukoti tassimisse viiendale korrusele, siis mina olen aru saanud, et ega sul erilist sissetulekut ka nagu ei ole, et poest nagu koormaelevant koju saabuda. Kui ei ole oma transporti ja elatakse ka kõrgustes, kantaksegi poest toitu niipalju koju, kui kanda jaksad, mitte üle enda jõu ja varju. Heaga soovitaksin sul ka suitsetamise maha jätta. Ükskõik kui vähe sa ka päevas seda pläru tõmbad, mõjub see su tervisele samuti nii halvasti, et koormab su südant halvas mõttes. Lisaks saad ikkagi ka kopsuvähi ja ka muud haigused süvenevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle pole seda rohtu määratud, kas on põhjuseks äkki kõrge hind või siis lihtsalt ei mõju minu diagnooside puhul.
      Kuule see viienda korruse teema on lõpetatud, ei soovi sellest arutada!
      Kuigi mulle ei meeldi see kommentaar, avaldasin selle, et keegi ei saaks väita, et ma kustutan lihtsalt mittemeeldivad!

      Kustuta
  5. Mis oli sinu arvates sellel kommentaaril viga?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Liiga targutav. Ma ei vaja elama õpetamist ega võrdlemist teistega. Sest kõik inimesed on erinevad.

      Kustuta
  6. Kas siis jäädki nüüd remondita ja oled siis nii rahul? Või ootad, et see tugiisik peab midagi välja mõtlema?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pakkusin neile omapoolse variandi välja- ainult augustis või siis alles oktoobri lõpus on mul võimalik kuskil elada. Kui neile see variant ei sobi, siis on jah nii ,et kas lükkub veel hilisemasse aega või tuleb neil mõni teine variant pakkumisele. Või juhtub ime ja ma suudan ise endale kuuks ajaks asenduspinna üürida? Selle suurus pole oluline, aga oluline on asukoht, ning et ma elaksin seal üksi.
      Eks näha ole..

      Kustuta
  7. Ei ole sa nii sant midagi, kui sa mängid. Mine siis hooldekodusse.

    VastaKustuta
  8. Riik maksab ülejäänu, mida su pensist ei jätku. Nii et ei ole probleemi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ise ka aru saad või? Muidu on kange häda sinusugustel, et riik ja maksumaksja maksvad mulle pensinoni, siis hakkaksid veel hooldekodu ka maksma ju!

      Kustuta
    2. Aga mis praegu siis erinev on? Sa tahad praegu, et riik maksaks su mugavustega korteri kinni. Riigil tuleks ikka odavam üks voodikoht hooldekodus kinni maksta, kui terve mugavustega korter.

      Kustuta
  9. Ära tigetse, Raili? Jutus on iva, kuigi see sulle muidugi ei meeldi. Räägi parem, kuidas laadal läks. Ja mis sa Perekooli teemadest arvad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Perekooli teemade koha pealt- asi on politseis! Ja rohkem kommentaare ma ei anna. Küllap saavad varsti need, kes seal küberkiusamist harrastasid seda teada!
      Hetkel head laata veel olnud pole, hooaja algus on seekord ikka väga jamaks kujunenud. Aga ma ei anna alla, kuigi on vahest küll vastupidine tunne :)

      Kustuta
  10. Terved inimesed ei saagi pahatihti aru, et kuidas pisut katkise keha ja vaimuga inimeste elu on. Mul on näiteks (kaasasündinud) lülivaheketaste degeneratsioon seljas. Kaks diski, mis ühendavad kolme lüli, on sellises seisus, et normaalne elu on pea võimatu. Aga kui ma käitun õigesti ja väldin teatud situatsioone, siis mul ei ole valusid või on neid minimaalselt. Mida tähendab õigesti käitumine? Ma ei kõnni päevas rohkem kui 3-4km, ma ei tee midagi, mis nõuab korduvat kummardamist, ma ei lösuta istudes (istun tikksirgelt nagu aadlipreili), ja ma ei istu tavalistel toolidel.

    Ma ei saa teha 5 päeva reast tööd, mis nõuab tavalisel toolil istumist isegi, sest ma saan istuda ainult spetsiaalses asendis ja kodus istun suure palli peal (fitball). Raske on inimestele seletada, et kui ma seljale liiga teen, siis ma, 30 aastane naine, lõpetan voodihaigena mitmeks päevaks, võimetu selga sirgu ajama, voodist püsti saamine paneb valust karjuma, käin kepiga... Üldiselt ma väldin sellest rääkimist, sest "ei ole sa nii sant midagi!". 2-3 päeva tööd saan teha, kui selle vahel on 2-3 päeva, kus ma saan seljale puhkust anda.

    Ei olegi, aga omad vääramatud piirangud on mu elus küll. Ma ei saa valimatult kõigega nõustuda, ma ei saa teha kõiki töid. Ma tahaks, ausalt. Milline inimene tahab enda elule piiranguid?! Kõik tahaksid ju olla superkangelased, väsimatud, terved, tugevad...

    Aga Raili, sina blogi edasi. Ilkujad saada tuimalt erinevatesse ebameeldivatesse kohtadesse. Või ka meeldivatesse. Aasal lilli noppides nad ei tülita sind vähemalt. :)

    Digitaalne kallistus,

    Triin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Selliseid kommentaare on nii hea lugeda ! Jah, terved inimesed ei suuda kunagi aru saada neist, kellel pole nii läinud. Ja see, kes väidab et ma teen ennast viletsamaks jne, see mõelgu, kas keegi tahab, nagu Sina mainisid, oma elule piiranguid.

      Kustuta