neljapäev, 3. mai 2018

Sõprusest, kriitikast ja muidugi ka anonüümsetest kommentaaridest.

Uskumatu! Kui ma kirjutan sellest, mis mul on hästi ja mille üle ma ;kas just rõõmu tunnen, aga vähemalt mida ma tunnen oma elus hästi olevat; siis sõimatakse ,et olen tänamatu ja et tegelikult parasiteerin maksumaksja kulul (ei tea ,kas needsamad "maksumaksjad" siis on pigem nõus paadunud retsidiviste luksusvanglates üleval pidama :D) .Ja kui ma räägin sellest ,mis minu arust on kas ebaõiglane või mis mul lihtsalt halvasti on, siis öeldakse kohe, et ma virisen ja halan. Ja siis veel öeldakse minu kohta "kärss kärnas, maa külmunud" ! Mõni kommenteerija võiks vist küll ise pigem peeglisse vaadata!

Üldiselt olen ma sellega nõus, et mu postitused on viimasel ajal küllaltki mõttetuteks muutunud. Tundub, et taas on mu elus jõudnud kätte periood, kus ma lihtsalt olen ega tunne ühtegi sügavat emotsiooni. Peale hirmu ja ärevuse, mis on lihtsalt nii loomulik osa minust, et ma sageli ei pööragi sellele tähelepanu. Ma ei ütle tihti enam välja oma tegelikke arvamusi, sest ma ei taha kedagi solvata -ma tean et lihtsalt paljusid asju ei mõistaks isegi mu lähimad tuttavad. Ma tean küll, et sõbra käsi pole alati mitte see, mis paitab, vaid võib vahel ka kõrvakiilu anda- ja ma ise olen sellega enamasti ka nõus, kui see "kõrvakiil" ei muutu just tunniajaseks näägutamiseks. Anonüümsete kriitikat ma jah talun kehvasti, sest inimesel peab olema piisavlt julgust, et öelda oma nime alt välja, mida tal öelda on. Anonüümne sapipritsimine ja provokatsioonid näitavad ainult inimese argust... Sõprade kriitika on aga hoopis teine teema, kui see just ei muutu eelpool nimetatud pidevaks minu allasurumiseks. Sõber üldjuhul peaks nagu oskama ka aru saada, kuskohast see piir läheb...

Mis puutub minu "sõbrakäesse" siis tundub mulle tihti ,et selle "kõrvakiilu andmise" asemel ma lihtsalt olen vait, selle asemel et öelda näiteks- sorry, ma ei viitsi täna suhelda, sorry mind ei huvita see teema -või mida iganes. Ma ei taha kedagi solvata ja kuigi ma pole eriti lähisuhete inimene, ei taha ma siiski kaotada neid väheseidki, kes mul on. Ma lihtsalt tahan mõnikord, ja viimasel ajal seda üha tihemini, üksi olla. Ma ei tea, mis minuga toimub- teadupoolest olen ma sageli ju endalegi mõistatus, mille vastuse leian tavaliselt vaid siis, kui on midagi pöördelist juhtunud-muutunud. Osaliselt on kindlasti minu halvenenud enesetunde, kui seda tuimust üldse halvenemiseks pidada, põhjuseks ka meeletud ravijärjekorrad ja haigekassa vähene rahastatus krooniliste haiguste ravis. No hakake nüüd kõik mind tänamatuks saamatusehunnikuks nimetema, eks! Aga ma tunnen tõesti ,et kolme kuu tagant 45 minutit psühhiaatrit ja umbes sama harva siis ka 45 minutit psühholoogi vastuvõttu, on minu jaoks selgelt vähe.
Õnneks on mul tugiisik (ma nimetan teadupoolest oma toetud elamise spetsialisti niimoodi) ,kes käib küll paar-kolm korda kuus minu juures ja temaga saab vestelda nagu oma psühholoogiga. Aga justnimelt konks siin ongi selles, et tema käib minu pool, mitte ei käi mina tema vastuvõtul. Sest tema vastuvõtul käimisel ei oleks esiteks meil niipalju aega suhelda, kuna tal on teised kliendid ka ja vastuvõtt toimub nö "klientide ühiskodus", kus segamatult vestlemiseks tahes-tahtmata aega ei jää. Teiseks peab toetatud elamise raames see inimene käima mingi kindla arvu tunde just kliendi kodus. Kuid mulle ei meeldi külalised... Ei, inimene on väga tore ja asjalik, tõesti parim varasematest oma kolleegidest, kes minuga tegelenud on, kuid ma ei tunne ennast vabalt, kui tean et keegi tuleb minu poole ja ma pean võibolla oma turvalisest ,kes tahab nimetagu mugavustsooniks, kuigi tegelikult see on minu turvaline rutiinsus-minu kodu on minu kindlus-tunne, välja astuma. Koristama põhjalikumalt, retuuside ja salkus juuste asemel ennast natuke korralikumaks sättima (vot see on asi, millest ma aru ei saa, miks ma seda nii väga vihkan!) vms.

Laupäeval on Kassisaba asumis kevadine perepäev. Esimest korda käisin ma selle asumi üritusel möödunud sügisel, kui oli kirbuturg ja laat. Kuid nagu eelmisel aastal ikka, hakkas paari tunni pärast paduvihma sadama ja kasum jäi tagasihoidlikuks. Seekord kirbukat pole, kuid mingi väike laadaala on käitöölistele ning toitlustajatele ikka. Nii et -pöidlad pihku, et laupäeval päike paistaks!

25 kommentaari:

  1. Ma juba ootasingi su uut postitust. Seda lugedes ütleksin, et mina sinu asemel ei kirjutaks blogis selliseid asju. Su hingehädad jäägugi ainult sinu ja su psühholoogi vahele. Siis ei ole anonüümsetel kommenteerijatel millestki kinni hakata. ;)

    VastaKustuta
  2. Oled sa mõelnud oma äri laiendamise peale, ja näiteks lihtsalt müüdavate asjade tellimist internetist, et neid siis laatadel edasi müüa? Ma just eile mõtlesin, et kui on üks asi, mille suhtes mul nõrkus on, siis need on sallid. Paksemad ja õhemad, värvikirevamad ja tagasihoidlikumad, pikemad ja lühemad... Ma jään alati sallide juurde lõksu nagu herilane moosipurki.

    Uurisin Ebayst hindu ja 2-5 dollariga saab tavaliselt salli kätte, muidugi tuleb vaadata, et tellida sellise müüja käest, kes on usaldusväärne ja kes tasuta shippingut teeb.

    Üks variant oleks ju tellida erinevaid salle, ja neid väikese vaheltkasuga edasi müüa - see pole isegi spekuleerimine, sest need tuleb ju valida, tellida, postkontors järel käia jne. Kevaded on meil ju külmad, suved samuti, sügised ka, ja talvel kannavad kõik nagunii salli. Ma just mõtlesin, et ma vist kannan kogu aeg aasta läbi mingeid salle kaelas, sest muidu ei kannata olla. Ilusad ka. Ma oletan, et sellistele sallidele oleks 4 euroga ostjaid küll. Ja kurss on hetkel ju selline, et 3 dollarit on 2,5 eurot, nii et...

    https://www.ebay.com/itm/Women-Soft-Long-Neck-Large-Scarf-Wrap-Shawl-Pashmina-Stole-Scarve-Chiffon-Cotton/222264895250?hash=item33c0052712:m:mCFLrMqagqBY5V0Efq8UGug

    Ma olen ise ka nõrga närvisüsteemiga, ja ma tean, et teinekord on vaja puhkehetki, ja teki alla pugemist, et mitte päris hulluks minna, aga teinekord on vaja ennast töös hoida, ja mõtted millegi praktilise ja asjaliku juures hoida. Kui sul praktiline faas on, siis see on üks asi, millele mõelda võid.

    Oled tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvestades seda, et Raili ei saa inglise keelest aru, siis mina ei soovita talle küll ebayd! Ülioluline on enne tellimist lugeda varasemate ostjate jäetud tagasisidet. Sinu viidatud lingil oleva kauba müüja asub Hiinas ja on juba viimase kuu jooksul saanud 151 negatiivset kommentaari. Paljud tema käest ostjad pole isegi kahe kuu jooksul tellitud kaupa saanud. Samuti on kvaliteet kehv ning toode ei ole olnud üldse pildil oleva moodigi. Minule endale meeldivad ka väga erinevad sallid, aga odaval hiina masstoodangul pole ju ei kvaliteeti ega omapära. Kõiksugu rämpsu müüjaid on niigi kõik kohad täis.

      Kustuta
    2. See oli lihtsalt näiteks, mida ma silmas pean. :)

      Kustuta
    3. Jah. Ma üritasingi sinu näite põhjal hoiatada, et inglise keelt oskamata võib Raili tellides vastu pükse saada. ;)

      Kustuta
  3. Ikka olen mõelnud, aga mnjah, asi jääb sageli ka raha taha pidama. Ja no ebay juures on takistuseks ka inglise keel ja see dollarite ümberarvestus eurodeks ( ma ei tea muidugi, äkki on seal ka nagu aliexpressis, et süsteem ise arvestab)
    Aliexpressi ma kasutan vahepeal ka sellel eesmärgil, aga jah...tavaliselt ma juba mõtlen väga pikalt, kui hakkan 3-4 eurot korraga välja käima ühe asja eest. Mis sest, et võin selle raha topelt tagasi saada...
    Aga kindlasti ma seda ebay varianti ka uurin veel! Hetkel tundub küll hästi keerukas ja no google tõlget kasutades... :D
    Aga ma käin ju kohalikes poodides, otsin ja ostan ja transpordin koju odavaid asju, ning müün mõni euro kallimalt edasi! Pole ju tegelikult väga vahet, kas osta netipoest või kohalikust...
    Tunnustan Sind, et julged oma nime alt kommenteerida!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. *kehitab õlgu*

      Mida mul varjata on või oleks? Julged öelda, julge ka vastutada.

      Ma olen seda blogi mõnda aega lugenud, ja nüüd ei suuda enam vaiki olla, tekib hasart kaasa lüüa, mõelda, nõuga aidata. Ma ei saa siiamaani täpselt aru kuidas sa ellu jääd iga päev.

      Isegi kui ideed kehvad on, siis parem ikka kui üksinda tühjusesse kirjutada, eksole. Vähemalt helmeste toormaterjali püüa tellida kuskilt hulgilaost, need hinnavahed on mitmekordsed. Muidugi, ise asju käes hoida ja vastu valgust vaadata jne on ka väärtus omaette, lihtsalt mul juba mitu aastat käsi ei tõuse meie kaubandusvõrgu hindasid maksma (tehnika või mängude vms osas on täiesti tavaline, et võetakse $ hind ja muudetakse märk €ks jne).

      Kustuta
    2. Eks ehtematerjali ma ikka tellin teatud kohtadest :) Olen selles osas juba päris "proff"- tean, mis on kuskil odavam, tean ,mis materjali kuskilt osta või tellida.

      Kustuta
  4. Aiis peab sul küll väga hea nina olema, kui julged osta ühest poest aju, et neid teises poes või kohas edasi müüa. Mina näed katsetasin ka sellist rahateenimist ja ostsin Aliexpressist ja mujalt igasuguseid asju kokku, mida siis kirbukatel(boksirendiga)kallimalt edasi müüa. Ma arvan, et olen selle rendimaksmisega pigem kahjumis, kui kasumis. Osa asju seisab mul siiani niisama kusagil ja osa olen lihtsalt tasuta laiali jaganud. Viinud näiteks "Saagu valgus" poodi. Aga proovida ju ikka võid.

    VastaKustuta
  5. Eurod dollariteks ja vastupidi saab konverteerida siin.
    https://www.x-rates.com/calculator/?from=USD&to=EUR&amount=1
    Neid kohti on kindlasti veel, aga panin siia lingi, mis kõige enne kätte juhtus.

    VastaKustuta
  6. Neid Hiina nodi edasimüüjaid on terve nett täis. Ei soovitaks küll. Kvaliteet on sitt ja inimesed üldjuhul teavad seda. Tarneaeg 40-60 päeva (ei pruugi muidugi nii kaua minna, aga võib) on ka tüütu. Kui ma üldse midagi sedasorti poodidest tellin, siis pudi-padi, mitte riideid. Pealegi pole minu meelest see edasimüümine aus ja ei pruugi hästi lõppeda.

    Minu meelest peaks tegema endale reklaami ka tasuta asjadega: näiteks mingil üritusel jagama midagi tasuta (ei kujuta ette praegu, mis see küll olla võiks), et inimesed saaksid su tegemistega üldse tutvuda. Ja loomulikult peaks valik olema laiem, uhkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ei poolda ka neid netis müüjaid, kellest paljud korraldavad veel oksjoneid alles tellitavale kaubale. See tähendab seda, et lihtsameelne oksjoni võitja on asja eest mitmekordse hinna maksnud ja peab veel mitu kuud ootama, millal see "võidetud" kaup temani jõuab. Ma ise püüdsin müüa asju, mis ma oma raha eest välja olen ostnud. Aga nagu ma ütlesin, et olen nüüd kahjumis. Kauplemine vist ikka ei ole minu teema. :D

      Kustuta
  7. Väga õige tähelepanek selle retsidiivsuse osas Sul. Mina tunnen täpselt sama moodi, et viimane koht kuhu maksumaksja raha peaks suunama on ühiskonna reegleid ja kokkuleppeid eiravate isikute heaolu.
    Ma muidu viimasel ajal olen palju mõelnud sellest andmisest-saamisest, väärtustest ja üldse inimeseks olemisest. Ja selline huvitav mõte tuli, et kuna ise töötan meditsiini vallas, siis selleks, et mul oleks sissetulek ja töö peavad inimestel olema tervise probleemid :) Ja ausalt, kui ühel päeval saaksid kõik äkki terveks siis ma ei teagi, mis ma tegema hakkaks. Tõsiselt, ma ei oska mitte midagi muud teha ja kui nüüd hästi üle võlli keerata, siis mina ju parasiteerin ka haigete inimeste arvel. Mis ma öelda tahan ongi tegelikult see, et me kõik soovime südames olla väärtuslikud, hinnatud, leida mingi väljund, mõte oma elule. Kas Sa raamatuid leod muidu, mul sai läbi just üks enesabiraamat veidi teises võtmes, kui need tavapärased positiivsusest pakatavad teosed, pealkiri on `Kuradile! Suva olemise peen kunst`. Võiksin selle Sulle edasi kinkida, mis ta ikka riiulis tolmu kogub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen muidugi päris palju lugenud neid eneseabi raamatuid ja isegi esoteerikat (no viimane pole kohe üldse mitte minu teema ikka!) ja abi siiani neist olnud pole. Aga kuidagi see pealkiri inspireeris mind, äkki on see tõesti midagi mulle. Nii et...jah, tahan küll seda raamatut, aga kuidas seda kätte saada? Äkki kirjutad mulle privas, meilile, või Facebooki (mu nime niikuinii tead :))

      Kustuta
    2. Saatsin meili Sulle:)

      Kustuta
  8. Raili, sinu blogi on mul kiirvalikute all ja ikka päris tihti vaatan, kas oled ehk midagi uut kirjutanud. :) Lihtsalt tahtsin sulle öelda, et kui vähegi suudad, ära vaatle sapipritside kommentaare kui mingit tõsiseltvõetavat asja ja ära lase neil oma hingepõhjani jõuda. Nad on tühi koht - tühised, sisutud olendid, kelle ainsaks eesmärgiks on omaenda sisemise nälja käes valust vääneldes frustreerida teisi inimesi nii palju, et õngitseda neist teistest välja reaktsioon ja emotsioon. Nende suurim soov on elus olla võitjateks ja kuivõrd nad kuskil kellelegi alati kaotavad, siis tulebki pidevalt (endale vastupidise tõestamiseks) seda kaotamist kompenseerida nende peksmisega, keda nad enda meelest endast nõrgemateks peavad. Ära anna neile seda "toitu", mida nad sult tahavad. Usu, nad ei ole nii ehk naa võimelised sind ja sinu mõttemaailma mõistma ja nad ei tahagi seda - nendega vestlusesse astumine on mõttetu ja ennastkahjustav. Ja sa ei pea kartma, et kui sa äkki ei vasta mõne sapipritsi kommentaarile selgitusega või uue postitusega, kus sa neid mainid ja näitad, kui väga nad sulle korda lähevad, siis äkki kõik ülejäänud lugejad (eriti need, kellel on potentsiaali sind mõista) hakkavadki arvama, et sapipritsidel ongi õigus vms. Usu - neile inimestele, kes sind mõistavad ja kellele sa meeldid, ei pea sa midagi tõestama, ja need, kes sind ei mõista ja kellele sa ei meeldi...nagu ütlesin, nad on tühi koht ega vääri pidevat äramärkimist!

    Tahtsin veel küsida, et kas sa pole mõelnud kogemusnõustaja juurde minemise peale? See, et sa tahad pidevalt üksi olla, on mingis mõttes mõistetav (sest sul ju polegi tegelikult eriti teist valikut ja siis ongi üsna loomulik olemasolev variant endale võimalikult vastuvõetavaks muuta), aga tegelikult ei ole see eriti hea, sest kahjuks ühiskonnast eemaldumine ainult süveneb aja ja vanuse lisandudes ning ühel hetkel võib see kaasa tuua juba suuremaid muresid. Püüa ennast mitte liiga üksi jätta. :) Minu meelest kah on kolmekuulised ravijärjekorrad ja 45 minutit psühholoogi vastuvõttu kord kolme kuu jooksul (või kasvõi korra kuus) suisa alatult ja hoolimatult vähe. Sellepärast soovitangi kogemusnõustajat. Sinu nö tugiisik ei ole ju vist kah ametlikult väljaõppinud psühhoterapeut, aga ometi sulle teeb temaga suhtlemine head? Kogemusnõustajaga - kui leiad õige inimese - oleks samamoodi. Neid on laias valikus, nende juurde pole suurt ootejärjekorda ning vahel on nad lihtsalt head inimesed, kellega vestelda, ja kes ei tahagi selle eest raha. Mõni neist võib mõista VÄGA hästi, mida sa tunned ja igapäevaselt läbi elad.

    Lihtsalt jõudu ja jaksu sulle. Võimalik, et sinu praegune madalseis ongi kroonilise depressiooni lainepõhi ja ühel hetkel hakkab tasapisi jälle laineharja poole tagasi tõusma. Vähemalt enda puhul olen küll märganud, kuidas krooniline depressioon kergelt lainetab - sõltumata sellest, mida ma teen, ja kas üleüldse üritan midagi paremaks muuta või mitte. Aga noh, need on sellised väga aeglased ja üsna lauged lained, mille põhjad tuleb lihtsalt vastu pidada ja üle elada ning kus laineharjad on ainult natukene kõrgemad kui lainepõhjad. Aga ikkagi on harjad paremad kui põhjad! :) Nii et minu head mõtted on sinuga!



    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei saa sellest kogemusnõustaja jutust aru. Kuidas saab keegi olla teise kogemusnõustaja, kui ta ei ole ise samas seisus, ega sama asja läbi elanud? Psühholoog on teine asi, sest tema teeb oma tööd ja saab teise inimese ära kuulamise ja ka mingite soovituste andmise eest palka. Mis su sellesse lõiku puutub, et ei ole vaja anda halvustajatele "toitu" irisemiseks, siis selle eest plusspunkt. ;) Railile aga ütlen seda, et kui sina ütled oma sõpradele või sõbrale "Sorry, see ei huvita mind", siis pead leppima sellega, et ka tema võib sulle sinu asjade kohta sama öelda. Sõprus ongi ju mõlemapoolne teineteisemõistmine, või vähemalt ärakuulamine.

      Kustuta
    2. Kogemusnõustaja ongi isik, kes on kogenud midagi sarnast ja jagab kogemust ilma soovitusi, lahendusi pakkumatta, hinnanguid andmata ja samal ajal võimaldab teisel poolel jagada oma kogemust. Näiteks AA grupid on ka sisuliselt kogemusnõustamine. See võimaldab inimesel ise jõuda oma probleemide tuumani. Psühholoogia ja psühhiaatria on teaduslikult välja töötatud meetodid, kuidas mingeid inimest häirivaid ja toimetulekut halvendavaid sümptomeid leevendada. Tegelikult on Raili ise ka kogemusnõustaja kui jagab oma elu, tundeid ja kogemusi siin blogis. Siin tuleb vahet teha reaalsel elusituatsioonil ja seesmisel kogemusel. Näiteks minu puhul kõrvaltvaataja ei leiaks meil Railiga midagi ühist, meie elukäigud ja saatused on olnud väga erinevad, ometi olen olnud seesmiselt samas punktis kus Raili ja mõistan, mida ta tunneb. Ja just Raili blogi lugemine on aidanud mul ületada see pimetähn, mida ükski psühholoog ega psühhiaater pole suutnud teha, kuigi ka nende abi olen kasutanud, ise lausa psühholoogiat õppinud. 13.20 kommenteerija, Sa sõnastasid filigraanselt lahti energiavampiiri olemuse, täpselt nii see on.

      Kustuta
    3. Aga seda ma tahtsingi öelda, et AA on ka kogemusnõustaja. Osalesin seal isegi ja juhendajaks oli inimene, kes oli ise alkoholiprobleemidega võidelnud ja sellest välja tulnud. Ja nüüd nõustas teisi. Mina käisin seal küll natukest aega, sest ei tundnud vajadust teiste alkohoolikutega oma muret jagada. Minuga on nüüd kõik korras. Ma ei ole peaaegu 4 aastat tilkagi alkoholi tarvitanud. Ja, ka Raili ja samuti kõik blogijad on mõningal määral kogemusnõustajad, aga küsimus on selles, kas me ise oskame ja tahame end samastada.

      Kustuta
    4. No aga miks Sa siis väidad, et ei saa aru. Väga hästi saad ju;) Ja Sinu näitest tulebki välja kogemusnõustamise eelis psühholoogia ja psühhiaatria ees, Sa said oma niidiotsa, mille abil end madalseisust välja tirida ja edasi liikuda omal jõul.

      Kustuta
    5. Minul oli kindel probleem-alkoholi liigtarvitamine. Aga ma ei kujuta ette, millise probleemiga peaks see kogemusnõustaja olema, kellel on Railiga sarnane probleem. Teatavasti Railil esinevad "häired" on kõigil erinevad. Neid ei saa ühte patta panna. Aga mis ma ikka seletan, sest minul ju selliseid probleeme ei ole, nagu Railil ja igasuguseid psühholooge, ning psühhiaatreid ma väldin, niipalju, kui võimalik. Psühholooge ei seedi ma üldse, sest vähemalt too, kelle juurde mind aastaid tagasi suunati, pigem süüdistas mind, kui püüdis mõista. Saatsin ta sõna otseses mõttes sinnasamusesse ja tulin uksi paugutades tulema. Sama seis oli võlanõustajaga. Oma raha oskan ma isegi lugeda ja planeerida, aga selles see asi oligi, et mul ei olnud ju sellist summat, millest võlgu ja arveid ära maksta. Minu "niidiots" on Jeesus. :)

      Kustuta
    6. Alkoholi liigtarvitamine on sümptom, mis võib muuta elu problemaatiliseks. Samas on võimalik alkoholi liigtarvitada ja selles mitte probleemi näha ja eluga toime tulla. Mis ühele liig, see teisele normaalne ja tavaline. Ma ei saa küll Raili eest rääkida, aga mulle tundub, et tema probleem on selles, et vaatamata püüdlustele leida elurõõmu ja osaleda elus aktiivse ühiskonnaliikmena põrkuvad tema püüdlused justkui vastu kiviseina ja ta ei saa alati aru isegi mis tema kehaga toimub, see on nagu laviin, mis sind matab ja aeglaselt lämmatab. Sulle aga edu valitud teel püsimiseks!

      Kustuta
    7. Aitäh! Siiamaani olengi püsinud st. alkoholist hoidunud. Kuna räägitakse, et alkohoolik jääb isegi siis alkohoolikuks, kui ta enam tilkagi ei ole joonud, siis ma pigem ei katseta isegi väikese siidriga. Aga Railile soovin, et ta leiaks elurõõmu. Kuigi ma ise arvan, et Railil on pigem see probleem, et tal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et elust täiel määral rõõmu saaks tunda. Ma ise muidugi ei arva, et ka ilma suure sissetulekuta ei võiks rõõmu tunda. ;)

      Kustuta
    8. Väga huvitav arutelu oli see kogemusnõustaja teemaline! Ma olen ka ise vahel sellele mõelnud, aga kuna isiksusehäired on nii laiaskaalaline diagnoos, siis on võimalik, et täpselt minusuguste probleemidega inimest vähemalt Tallinnast küll ei leia. See diagnoos on nagu sadu, kui mitte tuhandeid probleeme üheskoos ja kogemusnõustajast oleks kasu tõesti vist vaid siis, kui leiduks täpselt samade probleemidega inimene. Selles mõttes AA on lihtsam- seal on kõik eesmärgiga vabaneda joomisest ja nende lugude stsenaariumid kipuvad suuresti kattuma.
      Olen väga nõus mõlemaga- et minu suurimad probleemid on see elurõõmu mitte leidmine ja otsekui vastu kiviseina põrkumine ja tihti mitte isegi mõistes, mis minug toimub. 17.41- sa seletasid selle ülitäpselt lahti! Ja ka Elvel on tegelikult õigus- ma olen küll harjunud vähese rahaga toime tulema, aga kas sellest piisab elust rõõmu tundmiseks...ma ei tea isegi. Kindlasti ainult raha ei tee õnnelikuks ja eluga rahulolevaks, aga siiski mingil määral küll.

      Kustuta
    9. Vaata selle häire ja diagnoosiga on ju tegelikult nii, et selle on Sulle pannud n.ö. oma ala spetsialistid. Häireks peetakse kõrvalekallet normist. Aga mis on norm? Mina näiteks võiks endal kogu RHK-10s kirjeldatud häired diagnoosida skisofreenia kaasaarvatud aga mind ei häiri need, vastupidi, ma pean end tugevaks isiksuseks, kellega on võimatu manipuleerida, samas oskan suurepäraselt teiste inimestega manipuleerida, iseasi on see kas ma seda teen ja kui teen siis teadvustan endale, mida teen. Üldiselt aga järgin põhimõtet `ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha`. Muidugi olen siia punkti jõudnud aastatepikkuse tööga enda kallal aga tagantjärgi mõeldes on kõik need raskused ja läbikukkumised ainult kasuks tulnud. Tore, et Sul eilne päev korda läks:)

      Kustuta