Pühapäev, 21. oktoober 2018

Vananaistesuve lõpp ja minul teine noorus.

Hetkel on siis ilmade poolest lausa harukordne sügis, mis polegi veel muutnud mind rusutuks ja masendunuks. Kuid sellelegi vaatamata ei ole mul just parimad ajad. Nagu teismeline ootan ma elult väljakutseid ja põnevust, sealsamas aga ihkan turvalist rutiini ja kardan muutusi. Võin piiritult armuda korra nähtud inimesse ja põdeda nädalate viisi teadmises, et ma ei saa teda kunagi endale, võin suhelda vanade sõpradega ja tunda, et tegelikult on see nii pagana hea, et nad mul olemas on. Ja siis jälle tahta midagi muud...ihaldada kättesaamatut, teadmata isegi ,mis see olla võiks.

Jah, ma tean, et võrreldes enamiku inimestega on mul palju vähem võimalusi. Keskkond, kust olen pärit, majanduslik olukord, tervislik seisund, välimuse defekt (olen konkreetselt välja uurinud, mismoodi sellest vabaneda ja palju see maksab- ja ma ei maini seda summat ega kirjelda protseduure lähemalt, keda huvitab, küsigu minult meili teel). Kuid viimasel ajal on mind haaranud selline rahutus, et... ma  justkui ei taha enam niimoodi jätkata. Mingit muutust vajan, aga ma ei oska alustada kuskilt. Ei oska või siis pigem ei julge. Jättes kõrvale rahalised võimalused... Ma võiksin ju hakata näiteks end meikima, värvima juukseid ja mida iganes, aga siinkohal ongi taas see "aga" - ma võin teha kõike, kuid üks viga jääb. Nii et kas üldse on mõtet hakata midagi teisiti tegema, kui tegelikult ma jään ikka endiseks?

On aasta igavaim aeg. Kaks kuud ei toimu mitte ühtegi laata- ma ei pea laatadeks neid iga nädalavahetusel kaubakeskustes toimuvaid 30.-eurose kohatasuga poolvääriskivide ja meemüüjate kokkutulekuid- ainult Telliskivi kirbukad ,kus on koharaha tagasi saaminegi tegelikult üsna küsitav. Detsembris aga mul täiega vedas- ma saan MTÜ kaudu suurele Tallinna Jõululaadale oma ehteid müüma minna! Seda kuuldes tundus see lausa uskumatu- olin ju ammu unistanud kõiksugu käsitöömessidest ja jõululaatadest, kus käib kümneid tuhandeid inimesi. Olen siiralt tänulik neile, kes seda mulle võimaldavad! Lisaks on tulemas veel vähemalt kaks jõululaata ja kuna mul on ka igasugust jõuluteemalist kaupa, mida käsitöölaatadel müüa ei saa, siis üks kord pean ma siiski ka Telliskivis katsetama.

Kuid see rahutus...igatsus kättesaamatu järele, nutuhood ja masendus. Ning sealsamas ülevoolav rõõm mingist pealtnäha täitsa tühisest asjast, mõnest sõnast või mõnest facebookis jagatud naljast, ning sealsamas kuulda raadiost mingit teatud laulu ja langeda taas "musta auku". Ja vahepeal lihtsalt magada, magada selleks, et mitte tunda ja magada selleks, et aeg lihtsalt edasi läheks.