neljapäev, 7. detsember 2017

Kinkimisest ja kingitustest.

Käes on aeg, mil ei ükskõik,kuhu ei vaataks, või ükskõik ,mida ei kuulaks, igalpool hõikavad kõik" Ostke meilt parimad jõulukingid!" "Parim jõulukink on... (mingi ükskõik mis toode või teenus) " Jah, kohutavalt äraleierdatud on see teema, küll, aga ei saa minagi sellest üle ega ümber. Kommetrslik kapiltalism vallutab maailma ja inimestevahelisi suhteid. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi kingitusi saada ja neid teha, aga minu arust on nõme panna ükskõik mis tootele ette sõnaliide -jõulu, ning seeläbi siis meelitada inimesi seda, tihtipeale kas tavalist või hullemal juhul päris mõttetut asja ostma.

Ma ei tea,kas on üldse inimest, kes saab siiralt öelda, et ta ei taha kingitusi saada! Pigem usun ma seda, et on inimesi, kes tahaks öelda, et ta ei taha saada mõttetuid kingitusi. Et aga mitte võimalikke kinkijaid solvata, siis ütlevad nad lihtsalt, et ei soovi kingitusi. Kuid kas poleks sel juhul hoopis õigem teha näiteks mingisugune nimekiri asjadest mida vaja oleks või tahaksid? Okei, pool üllatusest läheb nii küll kaduma, aga see on ju just see ebameeldivam pool. Miks kinkida näiteks vannivaht inimesele, kellel kodus vanni pole ? Aga samas on sel inimesel palju selliseid lihtsaid soove, mille täitmine oleks palju originaalsem kui tuntud firma vannivahu ostmine...

Võibolla on aga inimesi,kellele ei meeldi kingitusi teha? Ise ma nende hulka kahjuks ei kuulu. Kahjuks... arvestades minu majanduslikku olukorda. Kuid õnneks on mul "hea nina" leidmaks soodsaid ja enamasti kõigile tarvilikke asju. Enamasti tehakse ju kingitusi neile inimestele, keda tuntakse. Seega peaks ju olema mingi väikegi ülevaade tema huvidest, kommetest, elustiilist. Kinkida küdeva kamina ees raamatut lugeda armastavale inimesele mõnus fliispleed... või kohvigurmaanile maitsekohvi...või veinisõbrale veiniklaaside komplekt. Kahjuks muidugi lähevad need kingitused maksma niipalju, et minusugune neid lubada ei saaks, aga samas mul pole ka eelmainitud huvidega tuttavaid. Tegelikult... jah, ma arvan, et see aasta on mul kingitusi teha vaid 3-4. Ma olen viimasel ajal ise olnud selline väheaktiivne suhtleja, et vist põletanud mitmedki sillad oma seljataga. Kuid ju see pidigi nii minema... kõigel on oma aeg.

Jõulud on heategevuse aeg. Pisike pettumus saadab mind sellega seoses alati... Jah, ma võin olla, ja kindlasti olengi, egoist siinkohal, aga kuidagi ebamugav on kuulda, et aidatakse vaid peresid. Samas tegelikult on üksikul inimesel mõnikord veel raskemgi toime tulla. Jah, üksikul pole küll kellegi teise eest vaja vastutada, aga ka tema vastutab ju tegelikult- vastutab iseenda eest. No muidugi saab nüüd mõni öelda, et kui hakkama ei saa, siis üksikut inimest pole ju vaja kah. Kohati see nii tõesti ka tundub... aga samas on igal inimesel mingisugune ellujäämisinstinkt. Või on see siis lihtsalt lootus elu paranemisele?

Kui mu postitust peaks lugema mõni päkapikk või jõuluvana .... Ei ,ma ei küsi raha! Ei ,ma ei vaja ka toiduabi ega sadadesse eurodesse ulatuvaid kinke! Kui see päkapikk, või kes iganes tahaks mulle natuke jõulurõõmu teha, siis mul oleks 3 ,tegelikult üsna pisikest, kuid minu jaoks siiski olulist soovikest. Esiteks tahaksin ma kangesti sokke kuduma õppida, aga ma ei raatsi vardaid osta sest ma pole kindel, et ma saaksin- vist juba küll mitmekümnendal katsel -kudumise selgeks ja seega ei taha ma lihtsalt raha kulutada mittevajaliku ostu peale. Teiseks on mul alati vaja ehtematerjali, ja mis saaks mind rõõmustada rohkem ,kui pisike kokkuhoid selle arvelt mõne pärlipoe kinkekaardi näol. Ja kolmandaks- siinkohal ma teen tõesti ka natuke reklaami ühele toidulisandile- Bio-Clucasimine. Rääkisin siin vahepeal, et mul on probleeme liigestega, kuid arst seda millekski ei pidanud. Noh mõtleisn siis, et ostaks selle eelmainitud toidulisandi, kuid ...hinda nähes... mõtlesin ümber. Nüüd aga sain ma Võrust ema korterit korrastades pool karpi seda ja ... uskuge või mitte, ma saan trepist kolmandale korrusele ronida, ilma ,et põlved "kinni kiiluks" . See tõesti on ainus toidulisand mida ma olen proovida saanud ja mis tõesti õigustab oma infolehel kirjutatut!

Avasin kommentaariumi taas kõigile, kuid väikese mööndusega- teatud sisuga kommentaarid lihtsalt ei ilmu! Ning ma ei hakka põhjendama ,miks ma just selle või teise kommentaari kustutasin! Ja kui mürgipritsijaid ja/või endisi koolikiusajaid liiga palju hakkab tekkima, siis te teete sellega "teene" ka neile teistele, kellel oleks midagi asjalikku öelda. Sest nii kähku, kui kommentaarium avanes, nii kähku ta ka sulgub vajadusel.

P.S. Kohtusin eilsel jõululaadal müües ühe väga toreda noore naisega, kes ütles, et on minu blogi algusest peale jälginud ning talle meeldib selle juures just see, et minu blogi on nii erinev enamuses teistest blogimaastikul olevaist. Ja nii see tõesti on- ma ei kirjuta perest, sest seda mul pole, ma ei kirjuta ilu-ning moeteemadel, sest mind need absoluutselt ei huvita, ma ei kirjuta trennist ega tervislikust toitumisest, sest see lihtsalt pole ka minu teema. Ma kirjutan ELUST ! Paljude arvates lihtsast ja kohustustevabast, kuid tegelikult üldse mitte nii roosilisest elust...

reede, 1. detsember 2017

Kas esimest korda elus- jõulutunne detsembri alguses?

Kui kogu aeg olen mina olnud pigem see inimene, kellel sõnaga "jõulutunne" ei seostu mitte midagi, siis see aasta on millegipärast teisiti. Juba mõni päev tagasi vaatasin ma kauplustes jõulukaunistusi ning ohkasin, teades et mina neid niikuinii ei osta. Esiteks on mu korter nii väike ja midagi sinna eriti ei mahukski, teiseks olen ma ju üksi (ja pühade ajal ma eelistangi kõige rohkem üksi olla... vähemalt siiamaani eelistasin)ja kolmandaks... no igipõline rahateema muidugi. Aga see kusjuures ei tekitagi üllataval kombel ,vähemalt praegu veel, mingit hullemat masendust. Tuju pole sellise pimeduse ja rõskusega niikuinii eriti hea ja sageli lihtsalt tõmbaks teki alla kerra ning molutakski niisama terve päeva. Aga ma ei tee seda, jah sellepärast võiks psühholoog K-E olla väga uhke minu üle :D

Ehk on seos sellel kummaliselt vara tekkival jõulutundel sellega, et terve detsembrikuu on mul ridamisi erinavaid jõululaatasid? Nojah, tüüpiline mina- laadad on ikka igas postituses tähtsal kohal :) Ja juba täna valmistusin ma esimeseks nendest. See toimub homme Astangul, Kutserehabiliitatsiooni Keskuses ja on esmakordne seal.. Kauge ja küllaltki ebamugav on sinna minna küll, kuid üritus ise on tasuta ja reklaam on olnud päris võimas.  Eks tuleb katsetada , seda enam et selle piirkonna, täpsemini siis küll Õismäe laadad on olnud läbi aegade ühed parimad. Ja ka mu Taaskasutuskeskusel oleks seal väga hästi läinud, kui rent poleks nii meeletult kõrge olnud. Jah, see teeb mind ikka veel kurvaks, eriti nähes mingis uuskasutuskeskuses või laos müügil kas poeletti või mingit muud kauplusesisustust. Vot siis tahaks küll karjuda kõva häälega- aidake mul tas oma pood avada. Kogemata oli üks selline situatsioon eile, kui me K.-ga kolasime mööda Uuskasutuskeskusi ringi ja ta osutas seal müügil olevale klaasiga poeletile. Muidugi ,ta ei teadnud, kui haiget see mulle tegi ja ma lihtsalt jäin hetkeks seisma ,nõjatusin vastu seda letti ja ... hoolimata silma valguvatest pisaratest, läksin edasi. Lihtsalt ma olen õppinud juba olema tugev..

Aga ikkagi -jõulutunne detsembri alguses?! Mis nagu toimub minuga? Lapselikult ootan päkapikke, keda ma tean esiteks pole olemas ja teiseks mulle ei tuleks neid niikuinii. Ootan kingitusi, mida ma tean et see aasta neid saan vaid paar -kolm. Ootan aasta lõppu, et oleks põhjus midagi haruldasemat lauale panna... hahaa, huvitav mille eest, eks :D. Ootan... aga ma ei teagi mida. Sel aastal tulevad jõulud lihtsalt kuidagi teisiti. Lihtsalt, põhjuseta.

See,et mu tänane postitus nii optimistlik sai, ei tähenda muidugi, et ma nüüd terve kuu selline olengi. Või olen... krt, seda teab? Igatahes praegu on õigest jõulutundest puudu vaid kohev valge lumi ja kuuselõhn toas. Minul ,kes ma tegelikult pole kunagi jõuludest midagi arvanud...

pühapäev, 26. november 2017

Ise küsin- ise vastan

Mulle tohutult meeldib täita igasuguseid ankeete, küsitlusi ,teste ja uuringuid. Olen arvutis liitunud mitmete uuringufirmadega, kes siis lubavad muidugi ankeedi täitmise eest ka auhindu loosida, erinevaid poodide kinkekaaarte üldiselt. Lubavad, aga kas nad seda ka teevad, sest pole mina küll nende paari aasta jooksul mil ma nädalas kord.-paar jälle mingile tarbijaküsimustikule vastan näinud kinkekaarti nurgakestki :)

Kunagi ma käisin ka ise küsitlejana turu-uuringute firmas tööl. Aga enam ma ei tunne, et ma seda teha suudaksin või tahaksin. Ukselt uksele käimine ... ma ei oleks selleks valmis enam. Telefoni teel küsitleda, see on juba midagi muud, aga neid pakkumisi ei ole olnud. Võrumaal oli muidugi seda tööd üldse lihtsam teha ka, sealsed inimesed olid ( või on ka nüüd) avatumad ja ukse tagant minema saatmist tuli ette ehk paaril korral aastate jooksul kokku. Kuid proovides sama asja teha Haapsalus, siis oli ehk kokku üldse mingi 5-6 küsimustikku, millele vastati. Ja selge see, et ma seda tööd seal enam rohkem ei proovinud...

Kui minna veel kaugemale minevikku tagasi, siis koolis olid meil käibel "küsimuste-vastuste kaustikud".Isegi minul, klassi-, õigemini kooliheidikul ,oli vahel võimalust neid täita ja ka minu omasse kirjutati mõnikord normaalseid vastuseid, mitte ainult rõvedusi. Tagantjärele paneb see mind isegi natuke imestama- mind ju põlati, kiusati, mõnitati- aga mis puutus "küssadesse" (nagu meie koolis nimetati neid) siis see nagu unustati ära.

Ehk on blogilugejatel ka huvitav lugeda, mis mulle meeldib, mis mitte ,sellises lihtsamas plaanis :) Ja väikeste täienduste ning põhjendustega ka...

1. Minu lemmiklinn?- Tallinn (üllatus-üllatus, eks :) )
2. Koht ,mis üldse ei meeldi- Haapsalu. Liiga uimane ja inimesed tunduvad kuidagi hästi kinnised ja suletud olevat.
3. Kuhu tahaksin Eestis minna?- Narva. Tahaks käia seal jõe ääres ja näha üle jõe teist riiki. Ja kuna vene keelega raskusi pole, oleks huvitav. Tegelikult oleks kohti palju, aga kuna valida üks ,siis esimesena lõi pähe.
4. Kuhu tahaksin reisida?- Kreekasse. Meeldib Vahemereline kliima
5. Suurim unistus?- Oma pood.
6. Mida teeksin miljoniga? - Raviksin end ja teeks korda välimuse. Ostaksin korteri, sisustaksin, investeeriks oma ettevõttesse ja säästaks raskemateks aegadeks. Natuke muidugi kulutaks ka neile asjadele, millest praegu puudus on
7. Suurim saladus?- Üks foobia (hirm), mida ma ei avalda enamasti mitte kunagi.
8. Lemmiklaulja või bänd? -Respekt. Tegelikult nüüd jõudsin juba ümber mõelda... neid lihtsalt on nii palju.
9.Lemmiktoit? -Shašlõkk klassikalises äädikamarinaadis. Jälle- meenus esimesena, aga loetelu läheks pikaks
10. Kõige ebameeldivam toit?- Keedetud või hautatud või aurutatud juurviljad. Tervislik toitumine... jajah :)
11. Kõige ebameeldivam muusikastiil?- Jazz või tänapäevane klubimuusika.
12. Laulja või bänd, keda eales ei tahaks kuulda.? - Ott Lepland ja Taukar. Oi kuirja, tegelt see nimekiri läheks ikka väga pikaks- Lemsalu, Sepp, Lenna, Pootsman.... Jään vastuse võlgu pigem :)
13.Halvim iseloomujoon? -Laiskus. Vist
14 Tugevaim külg minus?-  Hea suhtlemisoskus ja sellega kaasnevad omadused.
15 Nõrgim külg minus? -Liigne muretsemine. Aga eks see ole osa ka minu diagnoosidest...
16. Kui saaksin kellegagi poliitikutest sõbraks, siis kellega? -Edgar Savisaar. Huvitav inimene ja kindlasti ka kasulik sõprus :) tema, kui alati pensionäride ja puudega inimeste toetaja-mõistja.
17. Miida hetkel teen peale kirjutamise? -Mõtlen, kuidas end toast välja saada ja poodi minna.
18.Suurim hirm, kui mitte arvestada foobiat?- See, et inimesed minuga suhtlemist häbenevad. Kindlasti see osalt ka veel kooliaegsetest traumadest, kui oli palju selliseid "sõpru" kes väljaspool kooli ja salaja suhtlesid minuga, koolis aga ma ei tohtinud näidta, et me läbi saame.
19. Millest hetkel puudust kõige rohkem tunnen?- Kallistusest ja hellusest .Uskumatu, arvasite kindlasti ju ,et ma vastan "rahast" :D
20. Kui saaksin soovida kuldkalakeselt 3 soovi?- Esimene- välimus korda. Teine- korter koos sisustusega. Kolmas -oma pood. Ühesõnaga- sama, mis miljoni saamisel.

Ühesõnaga selline pisike CV minust. Tegelikult võite minult vabalt küsida erinevaid asju minu eelistustest ja mitte-eelistustest jne. Ma võin selliseid "ankeete" veel luua, kui kedagi huvitab.






neljapäev, 23. november 2017

November- pimedus ja detsembriks valmistumine. Pildid!!!

Eelmisest pikemast postitusest, mis peaaegu oleks viimasekski jäänud, on mitu nädalat möödas. Imelik on see minu suhe ajaga. Kord tundub, et aeg nagu seisaks, et kell ei liigu edasi ja kõik on kogu aeg ühtemoodi hall ning pime, siis järsku avastan et- ups, nädal on juba jälle lõppemas. Ja siis tuleb väike masendushetk, kui vaadata tagasi ja tõdeda, et polegi ju midagi erilist teinud jälle. Samas aga rutiiin mulle sobib... saa siis nüüd aru :D

Pimedus tüütab. Ja ma ei tea, miks, aga mulle ei meeldi küünlaid põletada. Ei seostu see mul mingi leinaga ega mälestustega, mulle lihtsalt ei meeldi. Ennetan siinkohal neid vastajaid, kes soovitaksid mul küünal põlema panna ja siis teleka ette teetass käes maanduda. Nagu soovitatakse kõikvõimalikes naisteajakirjades... Oh jah, neid muidugi soovitatakse igasuguseid asju, lausa totrusi sageli :)  Istun pigem arvutis ja kirun oma täiesti mööda tapeedivalikut korterisse sissekolimise eel remonti tehes. Vaatasin, et -oi, nii ilus hõbdase läikega helelilla toon, et see taab korteri visuaalselt suuremaks ja valgemaks- no jah... tulemus on see ,et isegi minudugune kunstivõhik oskab öelda, et see toon tegelikult seinas mitte ei peegelda valgust vaid neelab seda.  Ja ripplaes olevad "seasilmad" ei aita ka kohe kuidagi kaasa toa valgemaks muutmisele.  Õnneks kuulsin mingi aeg MTÜ-st rõõmustavaid uudiseid, et järgmisel aastal on mu korteris remont plaanis. No ehk siiski muudetatakse natuke valgemaks ja soojemaks... Muidugi kaasneb remondiga probleem- pean välja kolima kuuks ajaks, aga ma hetkel ei hakka veel selle peale mõtlemisega end närvi ajama.

November on üldse tobe kuu. Ei toimu mingeid laatasid ka. No muidugi, Mardilaat jms on, aga osalustasud neis pole minu jaoks. Ning seal on ka kaubavalikul mingid piirangud- peab olema rahvuslikku stiili pigem. No selge see, et kõik üritused ei saagi minutaolistele sobida. Telliskivis käisin paar nädalat tagasi. Lootused olid suured- rahval rahapäevad ja kuu algus, võtsin terve koha... ja kõrbesin täielikult :D  Maksin veel pealegi... krt, kas ma ikka olen veel nii naiivne ,et pole õppinud- Telliskivi kirbukale ei tasu minna üksinda :( Täis blondiin ikka...

Detsembriks polegi midagi eriti ette valmistada, sest mul on selle aasta kehvast laadahooajast nii palju tooteid üle, et ma elan nendega vist kõik jõululaadad üle. Swarovski kristallidega peaks tegelt juurde tegema... Ja siinkohal teen ka väikestviisi reklaami endale ja oma toodetele.  Minu tehtud asju saab alati osta ka blogi kaudu! Saadan ka postiga, postikulu muidugi tuleks ette maksta blogi ülaservas olevale arvelduskontole sellisel juhul. Eelistatud variant muidugi on käest-kätte müük, aga kuna olen nüüdseks juba paaril korral asjade postitamisega tegelema pidanud ning toime tulnud, siis Smartpost või lihtmaksikiri vms pole probleemiks.
Pildistama muidugi ma pole ikka korralikult õppinud...
Tegelikult on need hästi efektsed...
Mulle meeldib hästi see värv ja ostjate seas ka väga populaarne.
Järjekordne ostjate lemmik. Pildil pole eriti näha, aga nad peegelduvad maru kihvtilt eri toonides.

Ja siis järjekordsed papud. Kusjuures ,olen kaks paari juba maha müünud! Muidugi jälle mu pildistamisoskus... Hind taas vaid 3.-.eurot
Pildil jäi värv nõme, tegelikult on hästi armas roosakas. Väiksemad, kui kollased. Hinnaks... no las olla 3.-eurot ikka :)
Ja siin siis väike osa 50 sendistest asjadest... Nendega on nii, et Tallinna inimesed saavad kohapeale ka vaatama tulla...

Muidugi saab kõiki neid asju osta 2. detsembril Astangu Kutsehariduskeskuses toimuval Erilisel Kingiturul. 6. detsembril Tallinna Puuetega Inimeste Koja Jõuluturul, 10. detsembril Telliskivi Käsitöö ja Kunstilaadal ja... tegelt ei tea veel, aga ka Telliskivi Jõululaadale ,17. detsember ehk lähen.



esmaspäev, 20. november 2017

Kõige kiuste- kirjutan edasi!

"Ma seekord ei reklaami ühtegi postitust, sest ma mõtlesin siin vahepeal blogimise üldse ära lõpetada. Ma pole küll üldiselt allaandja tüüp, aga see kuidas mind järjepidevalt iga postituse juures "mutta trambitakse ja solgiga üle valatakse" mõnede - kindlasti vaid mõnede isikute poolt... see on mu tervisele väga laastavalt mõjunud. Viimase poole aasta või veelgi pikema perioodi meeleolud on mul järjest halvenenud ja samas muud põhjust oma elus ma selleks ei näe. Kui keegi mind toetaks avalikult ja mõistaks... sellest oleks mulle väga palju abi. Kuid üksi ma nende "koolikiusajatega" võidelda lihtsalt enam ei jaksa! Tahaksin edasi blogida, aga hetkel kogun selleks jõudu...
Palun kommenteerige siin postituse all need, kes TÕESTI mõistavad ja tahavad ka edaspidi mu elu,tegemiste ja tunnetega kursis olla!"

Nii ma kirjutasin täna hommikul Facebookis ja mõtlesin tõsiselt, et kui ainult 2-3 tuttavat inimest ütlevad, et minu blogi on huvitav ja edasi on vaikus, et siis aitab naljast ning ma ei hakka enam uuesti blogima. Pidasin siin vahepeal pausi ja tundsin end hoopis paremini, kuid samas oli midagi nagu puudu ka. Kirjutamine ju ometi mulle meeldib... ja kuna mu elu pole selline tüüpiline töö-pere-reisid-peod elustiil, siis oleks mul päris hea meel, kui see avardaks natuke ka lugejate silmaringi. Einoh, naiivitar muidugi :), aga facebooki kommentaarid andsid mulle lootust, et ehk polegi asi üldse nii hull. Ja need kes arvavad midagi muud- no meil on mõttevabadus. Vähemalt anonüümselt nad siin enam sõna võtta ei saa... mõtted jäägu nende enda südametunnistusele.

Nii et -Fööniks on tagasi! Tagasi, tugevamana  kui varem ja tagasi ka nende kiuste, kes... no eks nad ise tea, mis tegid!

pühapäev, 5. november 2017

Vingumine? Virisemine? Huvitav, kui ma just rahul olen eluga...

Ükskõik, mida ma ka ei kirjutaks või millest ei postitaks- ikka leiab keegi võimaluse öelda, et vingun ja virisen, tunnen end ohvrina (ja mõne arvates ma lausa naudin seda !). Isegi siis ,kui ma räägin oma lootustest tuleviku suhtes, kirjutan, et mul läks laadal hästi või et hetkel lihtsalt tulen toime oma eluga. Jah, ilma üle vingun ma tõesti, sest no mis teha- mulle ei meeldi pimedus ja hall ning koltunud loodus. Ja ei meeldi mulle ka talv, kus kõnniteed on enamasti libedad ja ma pean käimiseks kasutama abivahendit. Jah, tasakaalu ning koordinatsiooniprobleemid ,mis on ravita jäänud- kuna mu perearst pole neid probleeme mittemillekski arvestanud- ei lähe aastatega mitte paremaks, vaid ikka vastupidi. Ja juba paar aastat on mu  talveperioodi- õigemini siis libedaperioodi- lahutamatu kaaslane väljas liikudes küünarkark.

Mõnikord tundub mulle, et neil kommenteerijatel on veel suuremad probleemid kui minul . No ei saa ju olla normaalne, kui inimesele meeldib teist maha teha kasvõi targutades, et hakka elama vms. Depressioonis inimesele selline ütlemine teeb tegelikult väga haiget, sest mida ta üle kõige tegelikult tahaks- hakata elama. Kuid on mustmiljon "aga", mida tegelikult on võimatu ühte lausesse või ühte postitussegi kirja panna, see eeöldab ikka pikemaajalist kokkupuudet minuga. See ka põhjus, miks ma ei taha psühholoogi-psühhiaatrit vahetada. Lihtsalt ei taha kõike uuesti läbi elada ja rääkida, mis niigi on jätnud igavesed armid minu isiksusse.

Keegi kommenteeris, et mul on lugejaid ja ju siis on mu blogi ikka vaja. Jah, küllap see nii ongi, kuid mõnele on see ka lihtsalt virtuaalsks süljetopsiks, millest möödudes peab ikka sisse sülgama ka. Noh, inimesed on erinevad, mis parata. Aga on ka palju inimesi, kes kirjutavad mulle facebooki, küsivad ,kuidas ma ikka oskan toime tulla, nimetavad mind tubliks, sest ei ole end põhja joonud-nagu enamus minu sellise elukäigu juures on teinud. Tänan neid inimesi, kes kõigest hoolimata ei pea paljuks ka mind toetada, nii et mul hakkab pisike tagavara juba kogunema!

Hetkel midagi erilist nagu ikka toimunud pole. Kas ma olen oma eluga rahul? Jah, vist küll. Igatahes on mul praegu ees tegevusrohked ning eelmise aasta kogemuste põhjal ka edukad ajad. Eraelus on rahulik- Sid tüütab mind viimasel ajal küllaltki harva ja kui helistabki, siis mina enam ei viitsi temaga suhelda. Ma ei mõista teda... okei, tal on probleem, tal on sõltuvushaigus ja ta tunnistab ise ka seda. Aga miks ta siis abi ei otsi? Kas talle siis meeldibki haige olla? Tavaliselt inimesed ju ikka tahavad paraneda või vähemalt haigust kontrolli all hoida... ma ei kujutaks ettegi, et ma ei käiks psühholoogi juures või ei tarvitaks stabiliseerivaid ravimeid.

Raineriga olen mõned korrad kohtunud, aga temast ma endiselt eriti ei räägi. Lihtsalt liiga palju oleks rääkida temast, liiga palju on neid emotsioone ja mälestusi ,mis on seotud temaga. Ja see teema pole kõigile arutlemiseks..

pühapäev, 29. oktoober 2017

Laisk blogija, sest mitte midagi ei toimugi.

Vaatasin, et viimasest sissekandest on taas peaaegu nädal möödas ja kindlasti oleks aeg midagi kirja panna. Aga mida? Elu on tohutult rutiinseks muutunud- mitte et ta seda varem polnud- aga no viimsel ajal ei olegi muud, kui ainult üks hall ja pime ning kohutavalt rõhuv aeg. Selline tunne on justnagu see madal hall taevas lausa vajuks kogu raskusega mulle peale... ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga kohutav ängistus on kogu aeg. Tean, et see on igal aastal samamoodi ,aga ikka ei ole veel sellega harjunud ega oska sellega toime tulla. Ehk vajaksin sel perioodil tihedamat psühhiaatrilist ning psühholoogilist abi? Ehk see aitaks? Aga seda ma katsetada ei saa, kuna vastuvõtu järjekorrad on tohutud. Erakorralisse pöördumiseks aga ma ei leia ,et põhjust oleks, kuna see on pidev ja korduv probleem juba sellest ajast, mil ma end mäletan.

Olen siin vahepeal natuke üle päris tüki aja ka töökuulutusi jälgima hakanud. Kuid samas- mis töötegijat minust enam on, kui ma juba ei saa ennast toastki välja ajada ja ütlen järjest kõiksuguseid kohtumisi,  nö "kauba järel" käimisi jms ära. Kusjuures, seda olen ma hakanud viimase poole aasta-aasta jooksul sageli tegema, varem ei tulnud minu puhul see kõne allagi. Praegugi peaksin juba mitu päeva tagasi olema käinud ühe raamatu järel, mille ma osta.ee oksjonilt 10 sendiga sain, kuid esimene kord kirjutasin ,et tulen paar päeva hiljem ja nüüd muidugi on seegi tähtaeg möödas. Ja mina... ma ei suuda end lihtsalt riidesse panna ja hämarast toast sama hämarasse ja liskas veel rõskesse õue ajada. Tean, et sellises staadiumis oleksin ma juba päris kindlasti võimeline ka tööle lihtsalt suvalisel hommikul teatama- sorri, aga ma täna ei suuda.

Töökuulutuste jälgimine muidugi pole ka tulemusi andnud, sest enamuses on ikka peamiselt kaks mustrit neis pakkumistes. Kas tööaeg vahetustega- kord õhtu, kord hommik või siis tööpäevad pikad 10-12 tundi. Ja koristajakohti..olen juba vist maininud, et ei oska lihtsalt vajalikult tasemel koristada.  Mõtlesin siin üks öö oma oskuste peale- jah ,mul on magamisega päris suured probleemid tekkinud viimastel aastatel ning eriti viimasel paaril kuul.  Ja leidsin, et tegelikult on mu oskused sellised, millega polegi midagi peale hakata :D Olen kogenud asjade pakkimisel kolimiseelselt, asjade sorteerimisel -näiteks kui keegi kolib kohta, kus eelmise omaniku asjad on sees ja vajavad sorteerimist-,  võiksin jalutada beebiga mõni kord nädalas (aga tänapäeval paljudel lastel puudub kindel režiim, ning on kombeks anda iga tunni aja järel või sagedamini tissi, no kuidas sa siis saadad hoidja lapsega kuskile jalutama, pead ikka ise minema)

Sorteerijaks tööle minna? Ja, see oleks hea mõte, kuid tavaliselt just asuvad need töökohad kuskil transpordipeatustest kaugel (Humana sorteerimiskeskus) või siis on jälle need kaks tavalist probleemi- kas vahetused või pikad tööpäevad. Kui saaks kuskile nt abis käima hakata paar korda nädalas ja 4-5 tundi korraga... see oleks super. Aga päris tasuta ma seda ka teha ei tahaks, nagu Uuskasutuskeskuste vabatahtlikud. Kui saaks no paar eurigi tunnis või siis endale tasuta asju  välja sorteerida! Siiamaani mind on küll selle jutuga saadetud sinnasamusesse, aga tegelikult oleksin ma sellel alal täitsa "omas elemendis".

Kirbukad ja laadad aga peaksid jääma! Sest kui on üldse midagi; mida ma lükkan edasi või millest loobun vaid ilma tõttu; siis seda on just need. Olgu mul tuju milline tahes, võtan rahustit ja lähen ikka! Eilegi vedasin end mõneks tunniks Telliskivisse, kus kunagine klient Ülemiste Täika ajast, S. on lausa kullatükk ning laseb mul oma kohale mõningate asjadega tulla, et ma saaksin mõne eurogi. Ma olen talle siiralt tänulik, sest nt eile saadud 10.50 oli mulle selle kuu ainus lisasissetulek (aa, mingi paar euri Nõmmel oli ka vahepeal) ning olin suhtelisel mures juba, et kuidas 5 euroga nädal aega hakkama saada. Nüüd on olukord lahenenud ja lahenenud taaskord nii, et ma pole pidanud laenama ega abi küsima! Ja selle üle olen ma tegelikult väga uhke!