kolmapäev, 14. veebruar 2018

Minu päris- ja virtuaalelu.

Vaatasin oma eelmise aasta veebruarikuu postitusi ja kohkusin isegi- muutunud pole midagi. Suhtumine roosa-punasesse valentinipäeva on täpselt sama. Ja ka minu suhtlemine sõpradega on sama harv ,kui siis. See nüüd küll on asi mille üle ma uhkust ei tunne, aga ma ei tunne enam rõõmu lihtsast "small talkist" ja üldisest niisama lobisemisest. Ma tahaksin sõpru, kes ütleksid mulle ,teades et kuskil kõrtsis esineb mingi minu lemmik- davai, lähme... Ma tahaksin sõpru kellega nt minna Soome kruiisile ja tagasiteel laevas karaoket laulda... Ma tahaksin ka ,et mul oleks sõber, kes omaks autot ja lihtsalt helistaks ning ütleks- lähme sõidame kuhugi. Ja veel vajan ma lihtsalt sellist sõpra, kes tavalise üldise jutuajamise keskel minult küsiks- kuidas sul TEGELIKULT läheb...või lihtsalt kallistaks. Jah, pool kuningriiki mõne kallistuse eest :D Mul lihtsalt on nii tohutu lähedusevajadus..

Leian end järjest rohkem virtuaalmaailmas. Või, tegelt- kas see just ongi rohkem, viimased paar aastat on olnud just sealsed sõbrad ja tuttavad mulle liigagi olulised. Liigagi, sest seal ma saan olla mina ise- seltskonna hing ja naljahammas. Või siis teistega jälle rääkida mind huvitavatel teemadel- see on virtuaalmaailma võlu, et mõttekaaslased leiavad teineteist kasvõi tuhandete kilomeetrite kauguselt üles- või siis mõnele lähedasemale südant puistata. Kuigi- need südamepuistamised jõuavad harva minu tõelise sisemuseni.. Ja on asju ,millest ma pean igavesti vaikima . Neid teavad vaid mu psühholoog (tegelikult ei tea ka tema enam väga palju, sest meie kohtumised on pikkade järjekordade tõttu üliharvad) ning tugiisik. Jah, ma vajan inimest ,kellele ka neist teemadest rääkida ja siis taas pühkida pisarad ja manada näole- kõik on korras -mask.

Tahtsin küll rõõmsamat postitust teha, kuid millegipärast need sõnad lihtsalt purskusid mu seest välja! Ja kuigi on ju tegelikult kõik okei- mul on kodu, mul on piisavalt raha (haha, seda muidugi võiks alati rohkem olla :D), mul on -no mina üldiselt nimetan kirbukaid-laatasid oma tööks- töö. Mis mul viga peaks olema? Ah ja mõned terviseprobleemid ja meeletud arstijärjekorrad- pole muidugi ainult minu probleem, see on kellegi kõrge tegelase tegemata töö!

Ei, tegelikult on ju kõik korras! Ja ma ootan kevadet, ootan aega, mil poleks seda vastikut põhjatuult ja hall-valget maailma ! Ootan muidugi ka aega, mil on taas põhjust rohkem ehteid valmistada (ja mõelda ehk midagi uutki välja) ning igal nädalavahetusel on valikuvõimalus- kuhu seekord oma laadakohvriga minna.

teisipäev, 6. veebruar 2018

Muutumine iseennast kaotamata.. kuidas?

Viimasel ajal ma pole enam endaga grammigi rahul. Tahaksin midagi oma elus muuta, aga ma ei tea mida. Ja samas- kas muutunud mina oleksin üldse mina ?  Ja kes ma üldse olen...arvasin ,et tugev ja iseteadlik naine, kes enam ei paindu kunagi teiste inimeste soovide järgi. Aga kas ikka olen? Olen saanud väga palju kriitikat oma eluviisi  kohta. Alates söögitegemisest kuni kodukoristamiseni välja. Ja isegi ,kui need tulevad inimestelt, kes mulle head tahavad, mõtlen ma siiski, kas mu elustiil on tõepoolest nii vale, et on vaja midagi kardinaalselt muuta. Ma ometi ei ole ju näljas ja tulen rahadega oma võimaluste kohaselt hästi toime- ainult erakorralised väljaminekud lööks mind rivist välja ja seda kindlasti ka siis, kui ma suudaksin kuus paarkümmend eurot rohkem säästa nt ise pidevalt köögis vaaritades. Mu elamises ei ole üleliigset kola, ja seal ei pea "hüppama karguga" . Jah, tunnistan, et vahel on nõude kuhi kraanikausis paar päeva ja põrandahari seisab nukralt nurgas nädalajagu... või vaatan mitu päeva kuskilt laua äärest turritava tolmurulliga tõtt, enne kui viitsin selle sealt minema kupatada. Aga ma ei nimetaks end räpakotiks. Jah, külalisi ette teatamata vastu just ei võtaks, aga maksimaalselt poole tunniga oleks mu elamine korras kasvõi presidendi enda vastuvõtuks.

Olen oma elus püüdnud palju kordi painduda kellegi teise soovide järgi, tegema kompromisse ja loobuma oma mugavustsoonist. Varem või hiljem on need püüdlused lõppenud krahhiga. Isegi kui ma suudan aasta või paar püüda harjuda teistsuguse eluga, mingil hetkel tuleb piir. Ja tegelikult rikun ma  "muutunud elu reegleid" igal võimalikul juhul, kui mind keegi ,kes on pannud mind muutuma, mind ei näe. Näiteks elades aastaid tagasi koos Raineriga- jah, kujutage ette, isegi temaga elades jäin ma siiski iseendaks ja ta õnneks võttis mind just sellisena nagu olen- kuid oli asju ,millest ta ei saanud kunagi teada. Näiteks, et ma võisin küll kodus igapäevaselt kokata ja neid sööke ka süüa, aga nii kui ma üksi koju jäin ,jooksin poodi omale jogurtit või kommi vms ostma. Ja varjasin oma pesukapis tihtipeale paari šokolaaditahvlit või kommipakki, et siis üksi kodus olles neid rahulikult hommikumantlis arvuti taga istudes süüa. Ning mitte paanitsema paari taldriku pärast kraanikausis. Ka oli mul siis ja varem-hiljemgi kooselude ajal kombeks poes käies osta kasvõi üks kohuke või jäätis või mingi pisike šokolaad, ning see lihtsalt koduteel ära süüa. Kui mu elukaaslane oli näiteks mitmepäevasel komandeeringus või mingil muul põhjusel( jajah, ilkujad teavad kohe kindlasti ,mis põhjused need olid ja ma ei hakkagi ümber lükkama neid fakte) ,siis süüa ma ei teinud, elamises lasin tekkida väikse mugava kaose koos tolmukihiga :D ja ma tundsin end vabana.

Samamoodi on tegelikult lugu ka meikimise ja oma välimuse eest hoolitsemisega. Minu jaoks piirdub enda eest hoolitsemine just puhtusega. Jah, ma olen vahest nädalaid üksi olles ka siin veidi leebemate nõuetega enda suhtes- üksi toas istudes kannan suvalisi (aga alati PUHTAID )riideid ja juuksed on salkus- sest ah kes mind näeb. Aga vahepeal oli mul päris mitu aastat komme, et ilma silmalauge toonitamata ja küüsi lakkimata ma toast välja ei lähe. Püüdsin siis õppida kasutama jumestuskreeme ja lainereid jms. Ostsin odavat "turukosmeetikat" kokku ja... mingi hetk lihtsalt jäidki kõik need asjad riiulile tolmu koguma. Nüüdki vahest vaatan neid seal, loksutan küünelaki pudeleid ja tõden pidevalt, et jälle mingi on ära kuivanud :D ,pühin tolmu lauvärvide karpidelt ja mõtlen ,et peaks äkki kasutama neid hakkama- aga kust leida motivatsiooni ning kes garanteerib, et ma poole aasta pärast jälle ei otsusta- ah, ei viitsi.

Kuskil keegi on öelnud, et inimene peab ise tundma sisemist sundi end muuta. Ma justkui tunneksingi seda, kuid ei oska kuskilt alustada. Alustada teadmisega, et niikuinii varsti olen ma "muutunud minast" tüdinenud.




teisipäev, 30. jaanuar 2018

Keskeakriis või väsimus igavikuna näivast sügisest?

Ma pole oma lugejaid unustanud, kuid lihtsalt on üheltpoolt väga igav ja teisalt jälle väga pingeline aeg. Vist tõsine keskeakriis mul ikka :) Midagi ei toimu ja samas olen ma sellega rahul, samas jälle justkui ootaks midagi. Ma ei tea, millest see sisemine rahutus tuleneb... on see talvetüdimusest ja sompus ilmast, tunnetest- aga millistest sel juhul-  või tervisest.  Ja kui ma vaid teaks isegi ,mida ma ootan :)

Rutiin. See ju tegelikult sobib mulle nagu teada. Ja samas on mul põhjust rõõmustada ka oma majandusliku seisu üle- kardetult kõige raskem kuu jaanuar osutus üllatavalt heaks! Telliskivi kirbukatel just... aitäh S. ,et sa seda mulle oled võimaldanud ja võimaldad ka edasi! Sellest on ikka väga palju abi, kui ma ei pea maksma 12 eurot kohamaksu...vahel on isegi see 6 eurot poole koha eest väga suur summa, eriti kui müük alla kümne euro jääb (pole sugugi haruldane minu vähese ja sageli ka "vale" kauba juures).

Kuid miks ma siis hakkan lihtsalt mingil suvalisel hetkel nutma? Miks ma ei tea enam ise ka, mida ma tahan ja kas üldse ongi midagi halvasti või mitte? Olen enamuse ajast väsinud ja tahaksin ainult magada. Unistan päevast, mil oleksingi 24 tundi teki all ja magaksin ,kui uni peale tikub . Tegelikult oleks mul see ju võimalik, aga ma kardan ka- äkki krt hakkabki meeldima selline vedelemine :D Ja just see tobe kohusetunne, et ma nagu peaksin midagi tegema- aga mida?- või süütunne et ma ei tee midagi- aga mida jälle?- sunnibki mind mingil hetkel end ikka riidesse panema ja üles tõusma. Enamasti aga sellega mu energia piirdubki... ülejäänud päeva jooksul on hea ,kui ma end üle hoovi poodigi suudan vedada. Uuskasutuskeskustes on soodusmüügi päevad, võtan kogu aeg hoogu et sinna minna ja K. kutsub juba teist päeva endaga kaasa neis kolama. Ja mina- ma aina otsin ettekäändeid ja kusjuures ise usun ka neid. Sest ma ei tea ju tegelikult, mis on see põhjus, miks ma selline olen viimastel kuudel. Isegi ma ei oska öelda, kaua mul selline imelik seisund kestnud on, mõnikord arvan, et juba terve möödunud aasta, teinekord aga jälle et sügisest peale
.
Aga äkki on põhjus siiski peamiselt ilmas? Oli ju eelmine aasta praktiliselt kogu aeg üks sompus ja hall "s*tt suusailm" Ma ei ole küll rannas peesitaja tüüp, aga päikseliste ilmadega on mul enestunne kohe parem. No muidugi, üks päikseline päev kuu jooksul ei muuda siiski midagi kardinaalselt, aga ikka ... D vitamiini vaegus? Huvitav ,seda ei tohiks mul nagu olla, sest piimatooteid söön palju ja enamasti on D vitamiinisisaldus korralik... Kas ikka endiselt rauapuudus- aga ma nagu ei teaks, et rauapuudus päikesest sõltuks :) Nüüd saan ehk küll oma perearsti vahetamisega ühele poole- MTÜ tugiisik leidis lõpuks arsti, keda ta arvas piisavalt kannatlikuks minusuguse jaoks. Kui ta mind nüüd ka nimistusse võtaks, oleks super!  Mnjah, super... esimese asjana tuleb mul niikuinii üle elada jube protseduur- vereanalüüs :(  Aga ma tean ,et peaksin seda niikuinii tegema, et saada selgust ka oma kummalise väsimuse suhtes.. krt, hea meelega laseks seda teha narkoosimask näol :D :D või ma ei tea.. naerugaasi sisse hingates vms :D :D

Ise ma loodan tegelikult kõige rohkem siiski seda, et nii kui päev muutub pikemaks ja päikest hakkab rohkem olema, et siis ma lihtsalt nagu võluväel muutun taas energiliseks, aktiivseks ja seltskondlikuks ka reaalelus, mitte ainult virtuaalmaailmas.  Selliseid imelisi muutumisi on mul kevadeti ikka tavaliselt olnud... uh, mul on kõrini sellest lõputust sügisest!

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Soorollid tänapäeval, mis siis tegelikult on õige ?

Paar päeva tagasi kuulsin Elmari raadio tutvumissaates "Õhus on armastust" -prr, nii nõme pealkiri sellel saatel-  ühte murekirja mehelt, kes on hädas ligitikkuva naiskolleegiga. Tähenärijatele selgituseks- mul mängib raadio kogu aeg taustaks ja spetsiaalselt seda saadet ma ei kuula :)  Ja mulle meenusid kõik need nõuanded naisteajakirjadest ja -portaalidest, kus õpetatakse, et naine võib ise astuda esimese sammu ning mehele läheneda. Samas aga räägitakse teisal, et mees on "jahimees" ja tema peaks olema algatajaks pooleks tutvumisel või suhte loomisel.. Ka selles saates rääkis suhteterapeut sama ...

Kus on siis see tõde? Olen ise kogenud mõlemaid variante. Nii seda ,kus mees ootabki naisepoolset märguannet ,et tahab midagi enamat heast läbisaamisest, kui ka vastupidist reaktsiooni. Kuskohast siis läheb see piir? On asi vanuses või milleski muus? Või on see ikka täpselt nii ,nagu loodus on seadnud- mees on jahimees ja naine tema saak? Nii palju on neid erinevaid kirjutisi ja cosmopolitani stiilis õpetusi, kuida meest võrgutada, kuidas suhet alustada, kuidas flirtida nii, et mees langeks "lõksu" ja hakkaks arvama ,et just tema võtab naise, mitte naine teda. Hm, siin ju tegelikult jälle dilemma- naine peab võrgutama, aga mees peab arvama, et tema võrgutab...

Kellele üldse need soovitused suunatud on? Enesekindlatele naistele väidetavalt...aga kas enesekindla naise on vältimatu omadus on siis ka pealetükkivus? Või olen ma taas millestki valesti aru saanud või kivistunud põhimõtetega, ega tea tänapäeva maailmast enam midagi? Mina tean, ja nagu saatest tuli välja, siis ikka leidub veel "vanakooli" mehi... kas nemad on siis mingid kiviaja jäänukid? Aegadest, mil tüdrukud istusid tantsupidudel seina ääres reas ja ootasid, et keegi neid tantsima võtaks... Teises kohas aga öeldakse, et kui naine end ahvatlema paneb, ei löö ükski mees nö "risti ette". Et mehed on alati seiklusteks valmis. Ja neid teisi kohti on oluliselt rohkem kui esimesi, kui keegi kuskil naistefoorumis kurdab, et mees ei läinud tema lähenemissooviga kaasa, on see mees automaatselt "möku", "mühakas" "tuim ja mõttetu tüüp" või "šovinist". Kuid millised mehed siis isekeskis nimetavad naisi l..deks ja milliseid naisi? Kas need on siis tõepoolest "mühakad" või on neil veel õigesti paigas soorollid? Aa, nad on vanamoodsad kindlasti...cosmopolitani arvates vähemalt. Luuserid jne...

Mis siis tegelikult õige on? Kas naine peaks olema see, kes esimese sammu teeb? Või siiski ootama "seina ääres" ,millal teda märgatkse?

pühapäev, 14. jaanuar 2018

Külm on... ehk siis unelmate korter polnudki nii ideaalne. EI VIRISE vaid räägin, kuidas on

Päike paistab ja valgust on rohkem, aga nagu ikka pole head ilma halvata. Ja seekord on selleks halvaks siis külm. Nalijakas küll mõnelegi, et ma juba alla -10 kraadi juures külmast räägin, aga ma olen jah külmavereline inimene selle sõna otseses tähenduses. Mõnikord muigan, et olen hoopis kõigusoojane :D sest ma tunnetan pisematki temperatuurimuutust. Ja ei tasu mulle öelda, et halba ilma pole, on vale riietus- mina ei tea, panen ma selga mis tahes ajakohased riided,kihiliselt või mitte kihiliselt, külm on ikka. Talvel mul lihtsalt vahel ongi tunne, et ma ei soojenegi vahepeal üles üldse :D

Ma peaksin olema ju üliõnnelik ja rahul, et sain soodsa üürikorteri selle MTÜ kaudu.Ja teenin kindlasti ära paljudegi lugejate pahameele, sest ma julgen tunnistada, et ideaalilähedases elupaigas on paar suurt probleemi. Esiteks on eelmise elaniku tehtud korteri renoveerimine nii mõtlematult ja ülepeakaela, et olles paar kuud siin elanud hakkasid ilmnema kõikvõimalikud torustiku-ja kanalisatsiooniprobleemid, hakkasid logisema nõrgalt kinnitatud seinapistikud ja duši äravoolu rest- ühesõnaga ,pisikesed aga tüütud vead.

Kuid kõige suurem probleem selgus talvel. Korteris puudub absoluutselt mingi soojustus. Kaks vana malmradikat on küll soojad, aga mis kasu sellest on, kui "tark" remonditegija- ma nimetangi teda üldjuhul "küprokikunniks" oskas seinad katta küll kipsplaatidega ,aga et sinna vahele ka midagi soojustuseks panna, selleni tema mõistus või siis tahtmine ei küündinud. Noh olevat olnud selline paras elukunstnikust ehitaja, kes oli elanud selles korteris üüri maksmata, tingimusel et teeb peatselt müükiminevas korteris korraliku remondi. No tegigi pealtnäha ju... "disainis" seda küll ka omal kombel paari rusikaauguga vaheustes ja koniauguga köögidiivanis, aga need pisikesed miinused ei tundunud häirivad selle juures, et korter mulle väga meeldis ja MTÜ sai selle küllaltki soodsa hinnaga ka. Mõte ju oli loomulikult, et ah küll ma mööbli ja uksed välja vahetan millalgi :) Nojah...

Hetkel mul on toas 16 kraadi sooja, seintest  puhub külma õhku järjest juurde ja ma istun siin topeltkampsunid seljas ning ootan ,millal ükskord jõuab minu kortereni MTÜ plaanitud remondijärjekord.  Lootust ehk on ,et sellel aastal ikka...  Seoses remondiga tuleb ette ka paar probleemi- kuhu paigutada mööbel - ka põrandad lähevad vist vahetusse, sest kuskilt on sinna vist lekkinud niiskust ja põrand vajub mitmest kohast päris tuntavalt- ja kuhu ma ise selleks ajaks kolin. Võrus kuu aega elada ei tundu just eriti ahvatlev mõte... pealegi käib ka seal minu lapsepõlvekodus maja kap. remont ja osa  kortereid on elamiskõlbmatuks lammutatud , ning millal nad selle kord korda saavad on paras küsimus Mnemoturniiri võistkonnale.  Pealegi algab ju kevadest mul tihedam tööaeg- laadaperiood teadagi. Selles mõttes sobiks mulle tegelikult remondiajaks juulikuu kõige paremini, sest siis toimuks Võrus vähemalt kaks laata-festivali ja ehk kannataksin ka need vahepealsed paar nädalat ära kuidagimoodi. Aga kas jälle MTÜ saab sellega nii arvestada? Oh jah, nemad pakkusid mulle välja varianti nö kogukonnas elamiseks- äärelinnas, eramajas, kus elaks peale minu veel kümmekond puudega (ja kahjuks suurem osa neist küllaltki keerulise puudega) inimest ja omaetee saaks olla vaid oma pisikeses toas... kahjuks mulle tundub, et nad ei kujuta üldse ette, kuidas selline elukeskkond mulle mõjuks :) ja mis probleemd võiks tekkida.

Ühesõnaga- talvekülmade tulekul on mul siis sellised põhilised mõtted. Samas on ka rõõmustavat mu elus viimasel ajal olnud. Käin nüüd Telliskivi kirbukal oma tuttava S. kaupa müümas, kuna tal endal on kiired ajad. Seega ei maksa ma kohamaksu ja võin ka oma asju müüa. Ning kui ma siis suudan müüa 10-15 euro eest oma asju- nagu ma olen siis paar laupäeva juba ka teinud- siis on see minu jaoks super. Saada keskmiselt 4 tunniga see raha ... pole paha minu mõistes.  Ka internetisõbrad on kõik olemas ja enamasti kõik õhtud mööduvad lõbusas virtuaalses seltskonnas. Muidugi päevarežiim ikka natuke veel kannatab selle all, ehkki püüan vahepeal seda juba natuke paika saada rohkem .Tellisin nüüd Võrust ehtetarvikute müüjalt  ja natuke ka Aliekspressist korralikuma koguse kõrvarõnga tarvikuid ning varsti hakkan ehk ka neid rohkem tegema, arvutis istumisele vahelduseks. Tellimused tegin päkapikkudelt saadud rahade eest! Nii et ei söönudki ma uusaastaööl kõike maha, nagu mõni kindlasti arvab...  Ja Võru tellimuse ma vist saan üldse hilinenud jõulukingina Plikalt, kes homme peaks korra Tallinna tulema, mingites kooliasjades millest minu teadmised on ...no ikka päris blondid :)

Krt ...külm on :D


teisipäev, 9. jaanuar 2018

HÄBIPOST kommentaatorile, ehk vaadake kõik millised inimesed meie keskel liiguvad!

Milleks sulle mees? Kas selleks, et sa liblikaid kõhus tunneksid? Ega armastus ju sissetulekut ei suurenda. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 16:06
Mille jaoks paremas nurgas see võõra inimese konto number? Mille jaoks sul nüüd raha vaja on? – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:56
Sordid kommentaare? Kao tööle ja ära hala. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:54
Jeerum mis blogi – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:53
Ära ela pilvedes. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:52
Mida sa armud, mine tööle. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:51
Kuidas sa üritustel käid kui sa koguaeg värised nagu sült – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:51
Sulle sobivad ainult alkohoolikud. Nii et ära looda liblikas siin midagi. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !
Anonüümne
kell 15:50
Kas võõra inimese kontole raha kandmine on selleks, et sa toimetulekutoetust saaksid. KOV sotsiaalnõunikku tuleb teavitada. – Ma olen ju siiski vaid NAINE !

Ma olen ju siiski vaid NAINE !

Oli üle hulga aja päev ,kus päike paistis ja olin saanud eelmisel ööl suht okei ajal magama ning ärkasin ennelõunal. Nagu tavaliselt jõin kohvi arvuti taga uudiseid lugedes ning facebookis suheldes ja siis tuli pähe mõte, et nii tahaks minna mere äärde või kuhugi jalutama. Aga mitte üksi...jah ,mul on kõrini sellest et ma pean alati igal pool üksi käima. Või siis mõne sõbrannaga. Aga mitte kunagi pole mul kedagi, kellega jalutada käsikäes, naerda nagu teismelised, lollitada ja unustada hetkekski argipäev ja oma tegelik vanus. Ma ei oska seda kirjeldada, ma pole romantik tegelikult, aga selline jalutamine ja avalik lähedus meeldiks mulle tohutult.

Olen armunud. Kelle asi, eks? Seda juhtub ju ikka... Minu puhul ,tõsi küll ,harva, aga kui see juhtub, siis kapitaalselt. Me saame väga hästi läbi, tal on ülihea huumorimeel- minu jaoks üks oluilsemaid omadusi mehe juures,  me mõistame teineteist juba päris palju, kuigi tunneme veel väga vähe aega. Ta ei tarbi alkoholi. Kõlab ulmeliselt ju arvestades mu senist elukäiku ? Jah  just ulmeliseks seda ka nimetada saab... sest tema mu tunnetele ei vasta.

Ma ei mäleta enam, millal ma viimati nii tobedas olukorras olin. Raineriga need ligi 15 aastat... see oli siiski midagi teistmoodi. Vist pubekana oli mul selliseid ühepoolseid tundeid viimati. Küll olen ma olnud aga vastupidises olukorras, kus mina olen see ükskõikne ja mees minust huvitatud. Ja ma tean, et käitusin tihti siis ka päris alatult nende suhtes... See kõik aga on jäänud aastakümnete taha. Viimasel ajal olen ma lootnud lihtsalt kogu aeg ,et saan üle Rainerist ja suudaksin uuesti armuda. Olen loonud suhteid lootusega, et ka mul tekivad lõpuks tunded ja ma ärkan sellest painajast... olen püüdnud end petta, et just see ongi see õige tunne... olen ikka ja jälle pettunud selles argireaalsuses.

Ja nüüd, kus see lõpuks juhtus, olen ma oma tunnetes üksi. Jah, me oleme vaid sõbrad! Kuigi see on vahel lausa füüsiliselt valus... Aga ma ei taha ka kaotada head sõpra, kellega on igal teemal huvitav vestelda, kes suudab mind naerma ajada ka siis, kui ma tegelikult tahksin vaid valjusti karjuda- appi, ma vajan lähedust- või teki alla kerra kerida. Kas ma tegelikult ikka veel lootsin? Ma teadsin et ta pole (uueks) suhteks valmis..kas ma tõesti olin nii naiivne ,et unistasin... Jah ,vist olin. Ja eile siis sain temalt taaskord vastuse, mida ma kartsin. Ka meie sõprus võib ohus olla, kui ma ei saa oma lootusetust armumisest üle.  Või vähemalt ei oska seda varjata... aga tugevate tunnete tekkimine on minu puhul nii haruldane et seda varjata -kardan tegelikult ,et ei oska.

 Olen elanud aastaid emotsionaalselt lukus olevana, Sid pisut suutis seda lukku lahti murda, kuid see ei õnnestunud tal päriselt kunagi. Ja siis ma kohtusin taas Raineriga, ning taas-olin kadunud. Kuid üllatus-üllatus, kaduma olid hakanud ka tunded. Ja ma olin alguses sellega ülimalt rahul! Siiski püüdsin Raineriga kohtuda kuid see polnud enam see... Ning kui sügisel hakkas mul jutt klappima ühe kaasmängijaga ( no jälle vint.ee, eks :) ) siis mingil hetkel juhtus midagi. Ma polnud enam lukus, ma tundsin et tahan taas elada ja särada, olgugi et me polnud kordagi kohtunud. Ma naiivne arvasin vist, et ka tema on minust huvitatud... jah, olin täielik blondiin. Mind tegelikult hirmutas see "uus mina" ja ma lootsin vist tõemeeli, et peale meie kohtumist ma sulgun taas. Kuid midagi läks teisiti... kas jäi see kohtumine liiga hiljaks ja ma olin juba liiga sügavalt õppinud armunud olema ? Või poleks päästnud ka varasem kohtumine mind sellest, et praegu ma tahaksin kogu hingest olla temaga vaid sõber?

Kui nüüd mõelda, siis aga kas ta olekski see mees,keda ma enda kõrvale vajaksin? Tegelikult on temaski omadusi ,mis tõepoolest ei häiriks sõpruse puhul ,kuid mina -ma tahan tantsida, jalutada, looduses käia, reisida (kasvõi teise linna äärde nt) . Tema aga on kodune inimene... Nojah, ka mina olen ju tegelikult , aga viimasel ajal olen taas hakanud märkama oma lemmikbändide esinemiskuulutusi ja võtan pidevalt hoogu minemaks kasvõi lihtsalt kaugemale oma piirkonnast.  Ja ma tahaksin enda kõrvale kedagi, ei ma tahan elada üksi, aga ma vajan lihtsalt nii meeletult hellust, lähedust ja seda, et ma saaksin käia kellegiga käsikäes... Mu sõber aga pole vist üldse seda tüüpi!  Kuid kuidas ma saaksin siis ometi lahti sellest tundest, millel pole tulevikku? Ma vihkan armunud olekut... samas aga ei tahaks taas "lukku minna". Kuigi tegelikult oleks see ju kõige lihtsam- lihtsalt olla ja mitte midagi tunda. Nii nagu ma mitu aastat juba olen olnud.  Kas see aga oleks see, mida ma tahan...