pühapäev, 15. aprill 2018

Eelmise postituse lisa ning laadahooaja algus.

Poleks ealeski uskunud, et see minu jaoks nii enesestmõistetav postitus sellise negatiivse vastukaja sai! Jah, ma ei tea ehk tõesti päris täpselt isegi, kas mind takistas seda viienda korruse korterit vastu võtmast füüsiline või psüühiline probleem- ebameeldiv asukoht, kahtlased naabrid vms. Kuid sõimamise ja näägutamisega saavutasid kommenteerijad vaid selle ,et ma hakkasin end nii halvasti tundma, et mõtlen järjekordselt blogimise lõpetamise peale. Kuid samas ei mõistnud mind ka mõned sõbrad...Ja ma ei teagi tegelikult siis täpselt, mis mind selle korteri juures häiris- lihtsalt oli halb aimdus või ei tundunud aeg õige. Ühesõnaga- lisaks füüsilisele oli siin segamas ka psüühiline faktor.

Nüüd, laadahooaja alguses on mul pingeid ja närvitsemist niigi küllalt, kolimine tundmatusse ja ebameeldivasse kohta minu jaoks terveks igavikuks- kuu on mulle VÄGA pikk aeg-  ei mahu küll kuidagi mu ellu. Ma võin olla tugev, kuid seda ainult teatud piirini ja eelmise postituse järel olin ma murdumispiirile väga lähedal. Isegi nii et...ma parem ei kirjuta, et mitte uut sõimulaviini kaela saada.

Selle kevade esimene suurem laat on siis möödas. Ei olnud eriti hea tulemus, TTÜ Lasteasjade turud ei ole kunagi küll eriliselt kasumlikud olnud, aga seekordne jäi isegi väga lahjaks. Loomulikult olen ma õnnelik ka selle 17 euro üle mis mul koju jõudes taskus oli, aga mnjah... polnud päris see summa mille järgi ma sinna oma arust läksin :) Aga esimene läheb ikka sageli aia taha ja kui nii võtta, siis selle aasta esimesed müügipäevad olid isegi päris edukad. Telliskivis isegi õnnestus päris aasta alguses saada kahekordselt see summa...

Nüüd on mul aprill ning mai kõik nädalavahetused broneeritud. Stressi kui palju.. Jah ,viimasel ajal on mulle varem nii tohutult meeldinud laadal müümine muutunud stressirohkeks ja väsitavaks. Küll tahaks loota, et see on vaid ajutine madalseis mu psüühhikas, mingi depressiooni ägenemise periood vms. Tundub, et lasen vist uued antidepressandid välja kirjutada, pikaaegne Flux`i võtmine enam ei mõju nii nagu peaks. Või aitab mind juba lihtsalt paar positiivset laadakogemust? Või mingi eriline päev...ma ei tea veel, mis see olema peaks, aga üks mis kindel- kevadel mu väljasliikumised ainult Maximaga ei piirdu. Kõige raskem on endiselt sundida end välja minema, riideid vahetama ja juukseid kammima-sirgendama. Saaks no ometi sellest vastumeelsusest lahti! See on vist küll juba pea aasta mind vaevanud..

Palun ärge enam mulle sellest viienda korruse korterist kommenteerige! Mingi põhjus seal oli, miks see mulle nii absurdse pakkumisena tundus ja ma olen sageli ka iseendale mõistatus, mingi mitme tundmatuga võrrand millele ei suuda ei mina, ega ammugi siis veel need inimesed, kes minuga kokku puutunud pole, lahendada.

Aga üldiselt- kas mu blogil ongi enam üldse mõtet? Ma tean et vahepeal on väga igavaks läinud, aga mu elu selline ongi tavaliselt. Kas olen ma tõepoolest suutnud ka oma senised poolehoidjad lõplikult välja vihastada sellega, mida ma selgitada ei suuda ja mida enamus  lihtsalt vingumiseks pidas?

pühapäev, 8. aprill 2018

Kuuks ajaks kodutuks, või hüvasti remondiunistus.

Küll tahtsin kirjutada üle hulga aja ka midagi positiivset ja seda, et olen rõõmus ja kõik on ilusti! Aga vist on need rahulikud ajad niivõrd rutiinsed ja midagi ei toimugi, et polegi millest kirjutada. Jah, kevadised ilmad on mind meelitanud toast välja pisut pikemaid käike tegema, ehk siis kui ma suudan end LÕPUKS OMETI välja vedada, siis päris üle hoovi Maximaga mu väljas käimine ei piirdu. Muidugi üritab K. mind toast välja vedada ka siis, kui mul selleks üldse mingit tuju pole :D Nüüd päikselisemate ilmadega tal see vahest isegi õnnestub, kuigi ma olen pigem selline üksik uitaja, kes sageli võtaks pikemad käigud üksinda ette. Aga küll ma jõuan ka seda!

Kuid eilne päev lõi natuke mu rahuliku elu segamini! Nimelt helistas MTÜ juhataja, kes teatas, et neil on võimalik minu korteriremont ette võtta kasvõi kohe, kui mul oleks võimalik kuskil kuu aega olla. Nende tugikeskuses esiteks poleks kohti ja teiseks nad vist juba aimavad, mismoodi ma seal oleksin- ma ju ei sobi teistega päevast päeva koos olema. Noh jah, kena küll- remonti on vaja ning ma unistan juba ammu dušikabiinist või alusest vähemalt väikese põrandas oleva lohu asemel ja sellest, et põrand enam ei vajuks jala all, kui ma astun ja muidugi talvel tahaks soojemat tuba (uh, ei taha üldse mõeldagi, et kunagi tuleb jälle see neetud talv!) .Aga ...kuhu ma läheksi? Võrus on, mõnes mõttes isegi õnneks, praegu remont majas, kus Plika päraniks saadud korter on. Õnneks, sest praegu, kõige kuumemal laadaperioodi alguses, kus on juba vähemalt 6 üritust pooleteise kuu jooksul Tallinnas , ei tahaks ma kohe kuidagi minna Võrru igavlema ja loobuda.. võibolla vägagi korralikust lisasissetulekust.

Pakkusin juhatajale sii välja, et saan juulis kuu aega Võrus olla. Niikuinii mul seal kaks mitmepäevast laata siis. Oli tunda häälest, et ega see teda väga ei rõõmustanud, tema oleks tahtnud ikka kohe kõigega ühele poole saada (no tegelikult mina ka, sest see pinges olemine ja teadmatus ja mõte taas, kuhu minna ja mida võtta kaasa jne...see on mulle kohutav ja sunnib juba teist päeva järjest rahustit võtma, mida üldiselt üliharva juhtub). Kirjutasin siis Plikale ja mis selgus- juulis on tal endal korteris remont, kuna ta elukaaslasel ja ühel peretuttaval on puhkused ja majaremondi järel on loomulikult palju vaja teha et korter elukõlbulikuks saaks. Nii et sõelale jäi august. Iseenesest poleks ka paha variant- augustis on Antslas suur Hauka Laat ja no kuidagi saaks sinna transpordi ikka, see paarkümmend kilomeetrit. Ja augusti keskel on ka Võru linna sünnipäev koos suure laadaga.

Helistasin oma tugiisikule, et vot, asjalood on nii ja et MTÜ juhataja on leidnud remondivõimaluse, aga mina saaksin kuhugi ajutiselt elama minna alles augustis- ütlesin ka, et me rääkisime enne juulist ja et ega see plaanide muutumine sellele inimesele väga ei meeldiks. Tugiisik lubas igaks juhuks uurida, et äkki on neil mulle midagi pakkuda või kui pole, et siis räägib sellest augustiplaanist.

Eile õhtul helistas mu tugiisik siis tagasi.. Ja ütles,et MTÜ-l on välja pakkuda asenduskorter liftita majas 5-ndal korrusel. Teate, ma ei osanud isegi mitte vihastada ega nutta... teatakse ju mu seljaprobleeme, põlveliigeste valusid, südame seisukorda ja seda et ma ei tohi pingutada- isegi koormustesti arstide järelvalve all ei lastud mul teha- ja siis pakutakse mulle välja kuu aja jooksul iga päev mitu korda päevas 5-ndale korrusele ronimist, enamasti veel käeotsas paarikilone poekott või...oi jaa, nädalas korra ka ligi kümnekilone kohver, mida ma vaevu jõuan Telliskivi kirbukale teisele korruselegi vinnata, olles seejärel tükk aega õhupuudusest hingeldades seina najal enne kui saan hakata asju lahti pakkima. Tegelikult ma olin isegi veidi solvunud selle pakkumise peale...kuidas nad küll ei mõista. Ja tugiisiku jutust polnud ka just aru saada, et ta mind mõistis (esimest korda muide, see tugiisik on teeninud ära minu kõige suurema usalduse täpselt nagu   K-E ,mu kuldaväärt psühholoog)...mulle jäi kuidagi tunne ,et ta pidas mu kategoorilist keeldumist koos põhjendustega lihtsalt jonniks. Soovitas mul mõelda järele...mida ma mõtlen, kui ma ei saa isegi K. poole kolmandale korrusele ronida ja kui Võrus oli Plika pool, siis viiendale korrusele ronisin 15 minutit ja olin üles jõudes täiesti läbi. Ja seda siis paar korda päevas maksimaalselt ja paar päeva jooksul...

Augustisse remondi edasilükkamine ei tule ka vist kõne alla. Ega ma pole ainus kelle korter remonti vajab... Nii et taaskord- nokk kinni, saba lahti ja vastupidi! Nagu mul tavaliselt..




laupäev, 31. märts 2018

Kardioloogi visiit ning hirm uue laadahooaja ees.

Jõudsin siis viimaks niikaugele, et käisin ära perearsti juures ja lasksin teha ka analüüsid. Lasksin pole just parim sõna kirjeldamaks seda, mis tegelikult vereanalüüsi andes laboris juhtus, aga vähemalt see õnnestus. Selgus, et selles on kõik korras- kilpnääret ja kolestorooli ja hemoglobiini kartsin kõige rohkem, aga esimesed olid ideaalses korras ja kolmas...no veidi oleks võinud kõrgem näit olla. Aga südant kuulates leidis arst, et midagi on justkui valesti. Liigne südamekloppimine ja kiire pulss. No arvasin algselt, et ehk olin ikka närvis ja sellepärast, aga EKG näitas ka hiljem midagi mittetavalist. Sain saatekirja kardioloogile. Tõtt öeldes- ma tahtsin seda juba ammu, sest millegipärast huvitas mind selline protseduur nagu südame koormustest oma tulemustega. Teadsin, et rahulolekus võib olla mul nagu kõik korras, aga väiksemagi pingutuse järgselt on südame juures tuikav valu ning õhupuudus pole ka võõras.

Loomulikult oli kardioloog venelane, nii et ma valmistusin juba temaga tema keeles suhtlema, aga tegelikult ta siiski sai eesti keelega päris ilusti hakkama. Hästi rahulik meesarst, kohe selline, kelle kabinetti minnes polnud isegi minusugusel mingit ärevust ega hirmu. Ta vaatas põgusalt mu EKG paberit ja küsis, kas mul on kunagi olnud südamega mingit probleemi. Jah, mul on olnud! Mul oli 10 aastase lapsena südamelihase põletik ja seda ikka nii karmilt, et kuu aega ma ei tohtinud praktiliselt voodist tõustagi. Ja kogu edaspidiseks kooliajaks olin kehalise tundides eriprogrammi peal (muidugi kasutasin ma seda vahepeal ka lihtsalt viilimiseks :D )

Kardioloog ei hakanud üldse uut EKG-d tegema, lihtsalt kuulas südant ja pulss oli 105. Seda täiesti pingevabas olekus. Ja ma muidugi küsisin veel ,et see on praegu rahulikult ,aga mis koormustest näitaks :D Blond noh.. ei mõelnud selle peale üldse, et see 105 rahulolekus on liiga kõrge. Arst ütleski kohe, et koormustesti mulle ei tehagi, sest siis oleks mul pulss kohe 200. Ja et lapsena põetud müokardiit annab mulle endiselt tunda... Küsisin, kas on see ikka kindlasti sellest, et ma ju ülekaalus ja ärevik jne. Arst ütles, et ülekaal siinkohal küll põhjuseks pole, et see kaal pole veel selline, mis ohtlik oleks...uuris igaks juhuks millal mul viimane suurem kaalukõikumine oli. Hahaha, ma ei mäletagi...vist mingi 4-5 aastat tagasi :) Nii ma talle vastasingi. Seega välistas ta koheselt selle põhjuse.. Ka ärevuse kohta ütles ta, et see on kindlasti osaline põhjus, aga peamine on siiski lapseeas põetud haigus.

Ja nüüd ma siis pean lisaks oma psüühikaravimitele ka südamerohtusid võtma! Vähemalt kord aastas pean ma läbi tegema kahekuulise ravimikuuri, õnneks läheb see maksma 15 eurot... kartsin hullemat.

Teemat vahetades. Ja keda see ei huvita, siis nemad võivad selle lõigu vahele jätta. Lihtsalt- see on minu blogi ja ma kirjutan sellest, mis mulle oluline on!
Lõpuks ometi, maikuu on mul juba kõik nädalavahetused broneeritud, isegi pidin tegema valikuid, kuhu minna ja kuhu mitte! Aprilli kohta on ka kaks märget kalendris, mis tegelikult paneb isegi natuke imestama- tavaliselt toimus aprillis juba rohkem välilaatasid. Selline tunne on, et need korraldajad ootavad kõik täpsemat infot ilma kohta, et siis suure hooga ja kiirustades midagi korraldama hakata. Ja pagana pihta...jälle maikuu laupäeviti siis. Ehk siis mitmekordne valik ,kuhu minna ja kuhu mitte. Broneerida ja jälle tühistada broneeringuid...tegelikult ei meeldi see mulle üldse, sest mulle tundub millegipärast, et tühistades ei ole ma enam usaldusväärne järgmiseks korraks sama korraldajaga üritusel.

Ma ei julge enam ehteid teha! Jah, ma olen niipalju saanud positiivset tagasisidet laatadelt, mul on enamikes kohtades oma klientuur väljakujunenud- keda just meelitab minu toodete lihtsus ja odav hind ning sooduspakkumised, mida ma hulgiostajatele teen- aga ma kardan .Tean, et see kõlab tobedalt ja ongi kindlasti tobe, aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et äkki sel aastal pole enam mõtet... Muidugi talvehooaeg Telliskivi kirbukal ei andnud just erilist lootust ka. Seal osteti vaid Swarovskitega kõrvakaid, kui üldse midagi.  Loomulikult on need müügis ka kõigis teistes kohtades olnud...no ja mida ma vigisen, mujal on alati ostetud ka teisi! Aga olen saanud ka kommentaare ning hinnanguid stiilis "algelised ja koledad" ja mõnikord ma olen kriitika suhtes väga tundlik. Mõni hinnang lihtsalt mõjub rohkem ,kui teine. Algelised- jah, ma ei ole teadupoolest suurem asi õppija-edasiareneja! Aga koledad...maitsed on erinevad! Kuid ausalt öeldes, ma ei saa aru ,miks Telliskivis neid isegi ei vaadatud? Ja see teebki närviliseks ja tekib lootusetuse tunne- mille pagana pärast ma neid siis teen, kui neid enam ei osteta?! Et see mulle lihtsalt hobikorras tegemine alguses oli, see ei tule mulle enam üldjuhul meeldegi... see tundub nii tühine ja mõttetu sel juhul.

Ma usun ja loodan siiski, et esimene kordaläinud ehete müügipäev annab mulle taas selle tegemisejõu ja -tahte tagasi!

esmaspäev, 26. märts 2018

Ei saa-ei taha-ei oska.. võrdusmärki siin pole!

Taas üritas üks kommentaator oma teraval moel mulle selgeks teha, et just need kolm fraasi tähendavad tegelikult ühte ja sama asja. Uskumatu, et inimestel pole mitte mingisugust loogilist empaatiavõimet, mõistmist, et kõigil ei ole võrdsed võimalused või isiksuseomadused! Ma juba hakkasin vahepeal lootma, et niipalju on räägitud depressioonist ja psüühikahäiretest meedias, et inimesed on hakanud aru saama sellest tegelikult lihtsast tõest, et öelda depressioonis inimesele- "sa lihtsalt ei taha seda teha"- on sama kui öelda pimedale- "sa lihtsalt ei taha näha seda". Ja jälle suutis keegi mind üllatada oma võhiklikkusega..Äkki siis on temasuguseid inimesi veelgi? Kes teab? Igal juhul ma otsustasin natuke siis valgustada oma suhteid eelmainitud kolme fraasiga.

Inimeste võimed on erinevad. Mõni on õppimisvõimeline elukestvalt kõrge eani, teisel aga piirdub võime uusi asju õppida juba algkoolis. Kusjuures ei pruugigi tegemist olla vaimupuudega- oma juba selgeks saanud valdkonnas võib see inimene olla ülimalt andekas ja tubli, lihtsalt uued asjad "ei hakka talle külge"  Näiteks on inimene osav puutöös, sest seda on ta õppinud juba lapsest peale naabrimehe kuuris, kuid ta lihtsalt ei suuda õppida matemaatikat ega võõrkeeli. Need lihtsalt jäävad tema jaoks võõraks, isegi kui ta kogu hingest TAHAB osata Pythagorase teureemi või vene keelt- ta lihtsalt ei saa, ei suuda... Ta läheb arsti juurde onma muret kurtma ja saab sealt vastuse- aga sa ju oskad hästi puutööd, milleks sulle see vene keel vms. Ta pole haige, ta ei pea hakkama ravimeid võtma sellepärast, et talle ei jää pähe valemid või võõra keele grammatika.

Kui seesama inimene satub keskkonda, kus nõutakse vene keele oskust- jah, siis võib mõni eelmainitud kommenteerija taoline öelda- "vingats, ei oska, ei saa, ei taha...laisk oled" Kui seda ütleb üks inimene, siis okei, elab üle, kui aga seda hakkab korrutama terve saalitäis inimesi, siis võib see tekitada inimesele vägagi haiget. Sest ta ju tahab.. tahab osata õppida võõrkeelt, aga ta ei saa. Ta lihtsalt ei saa.. miks, seda ei tea parimadki geneetikud ega spetsialistid.

Ei saa ju panna balletti tantsima inimest, kellel pole head koordinatsiooni lapseeas juhtunud trauma tõttu, kus tema tasakaaluorgan sai pöördumatult kahjustada! Mis kasu on sel juhul tahtmisest? Tal võib isegi olla oskus teha mõningaid balletisamm, kuid kui ta on sealjuures kohmakas, keegi ei võta teda siis ju balletikooli vastu. Tahtejõud võib tal ju hea olla, ta võib püüda treenida neid samme päevas kümneid kordi, aga kui koordinatsiooni ikka pole...mis kasu tahtejõust siis on.

Kui mina näiteks ütlen, et ei suuda teha korralikke pilte, sest mu käsi väriseb (arvan ,et sellele see kommentaator vihjaski eelmise postituse juures) ,siis tegelikult teeb see ikka päris haiget. Jah, ma tahaksin loomulikult teha selgeid pilte, aga ka minul on koordinatsiooniprobleem. Olin lapsena uppumisohus, vee alla paar minutit ja pääsesin sellest "vaid" tasakaaluprobleemidega. Tasasel pinnal päevavalges ei saa sellest keegi aru, aga pimedas olen ma ära eksida suutnud isegi 60m tuttava teelõigu peal. Ja ka käte värisemine või mõned kohmakamad liigutused on sellest tingitud. Ka olen ma millegipärast üks neist "piiratud õppimisvõimega inimestest" ja olen seda olnud ikka algklassidest peale. Ja mis siis, et ma ei suuda õppida uusi oskusi, et ma ei suuda näiteks õppida kasutama arvutis paljusid programme või..no ei ole suutnud siiamaani selgeks saada kudumist, ikka ei saa ma isegi mitte silmade loomisega hakkama...tegelikult ma ei tea enam ise ka, naerda või nutta või vihastada selle peale :D. Aga mul on hea sõnavara, ma tunnen huvi poliitika vastu, ma olen julge oma arvamust avaldama.. Ma ei häbene üldjuhul oma välimust, kuigi seal on mida võiks ju mõnigi teine inimene väga häbeneda, ma suhtlen ja olen hea klienditeenindaja. Olen ma siis kohe "laisk ja saamatu" et ma kududa ei oska? Ah ja, te arvate muidugi nüüd, et ma ei taha kududa! Huvitav, miks ma siis lõngu ostsin ja kogusin ning lootsin, et saan sokikudumisega veelgi rohkem lisaraha teenida- no tundus ,et see on asi ,millega ma võin toime tulla- jajah, selgub et siiski ainult tahtmisest selle õppimiseks ei piisa.

Ja ei saa mööda minna ka tegelikult veel ühest aspektist- rahalistest võimalustest. Ei saa ju öelda tänaval elavale kodutule (oletame, et tegu on sellise inimesega, kes ei joo, ka neid on tegelikult kodutute seas küllaga), et kuule, pakutakse üürikorterit 600 eurose sissemaksega, koli homme sinna sisse. Kuskohast see inimene selle raha võtab, millest ta kiirlaenu tagasi maksma hakkaks, kui tema sissetulek on ainult töötu abiraha ja tema vanus 50+ ei anna just erilist lootust kiireks töölesaamiseks?  Aga muidugi ta TAHAB seda korterit ja pääseda külmast garaažiboksist, kus ta hetkel peatub...Kuid ta ei SAA ! Siia ju pole võimalik võrdusmärki..panna? Või siiski on...? No minule igatahes paistab see olevat ilmvõimatu..

Ühesõnaga- enne kui hakkate kellelegi ütlema võrdusmärgiga "ei saa=ei taha=ei oska" siis mõelge minut aega, kas mitte ei või olla sellel inimesel mingi teine põhjus, miks ta mingit asja ei tee.

neljapäev, 22. märts 2018

Üks pidevalt kummitav unenägu..

Kunagi meeldis mulle oma unenägusid üles märkida ja uurida nende tähendusi unenäoseletajate järgi. Peatselt aga sain aru, et see kõik on täielik jama ning tegelikult võib üks ja sama detail või sündmus erineva inimese unenäos sootuks teist asja tähendada. Hakkasin juurdlema oma unenägude üle puhtpsühholoogilesest vaatenurgast ja üllatus- see toimiski. Sattusin sellest juurdlemisest ja märkide ning tähenduste otsimisest lausa sõltuvusse ning mässisin ennast alateadlikusse ärevusse . Ja muidugi ise imestasin, et miks ma end jälle kehvemini tunnen.. Rääkides sellest KE vastuvõtul, sain ma alles aru, millise karuteene olin endale teinud. Niigi olen üks igavene juurdleja ning tagantjärgi arutleja... nüüd veel püüan unenägusid ka mõista..no lootusetu juhtum, eks!

Aga viimasel ajal on taas hakanud mu unenägudes paar motiivi pidevalt korduma ja see ajab mind tegelikult üsna segadusse. Ma näen pea igal ööl unes, et olen kuskil maamajas, olen seal nagu kellelgi külas- aga ma ei näe kellel. Ma näen seal inimesi, keda ma tegelikult ei tunne, kuid unes on nad mulle kõik tuttavad. Ja ma nagu ootan seal majas kohtumist siis nende inimeste sõbra või vennaga, kelle pärast ma siis olengi sinna tegelikult läinud, kuid ma ei ole kunagi näinud, kes see "sõber" või "vend" on. Ma ainult tean, et ta peab sinna tulema, ma tean ja ootan, suhtlen majas elavate inimeste ja nende külalistega, teadmises, et pean paari päeva pärast linna sõitma ja ärevuses, et kas oodatud kohtumine üldse aset leiabki. Ma näen selgelt, kuidas otsin välja parima pesu kohtumisel selga panekuks, ma näen selgelt, kuidas arutlen oodatava mehe lähedastega, mida teha süüa selleks ajaks, kui ta töölt? tuleb ja mida ma peaksin arvestama, kuidas talle veelgi enam meeldida. Tundub nagu ma oleksin sinna maamajja sattunud eesmärgiga see mees "endale saada" aga mehel kas on sellest täiesti ükskõik või ta ei teagi ,et ma seal olen ja teda ootan...

Esimest korda peale selle hämmastavat selgete emotsioonidega unenäo nägemist, mõtlesin lihtsalt et appi mis tobedus :) Teisel hommikul aga hakkasin endalegi üllatuslikult juurdlema ning meenutama, kas mitte pole minevikus olnud midagi sellist juhust. Uskumatu, aga isegi mu kirjust minevikust midagi sellist ei meenunud! No, ühesõnaga suvaline totrus ikka, arvasin ja lõpetasin juurdlemise. Kuid see ei andnud mulle ikka rahu...ja muidugi nägin ma seda und iga kord, kui uinusin taas ja taas. Varieerusid ainult kohad, ma ei mäleta nende inimeste nägusid ega nimesid, aga kogu aeg on kindlad detailid- maamaja, kellegi ootamine ja pesu valimine-õhtusöögi üle arutlemine ja teadmine, et varsti pean linna tagasi sõitma. Kus asub see maja, kus on see linn,kuhu ma pean sõitma, keda ma ootan... see unenägu hakkab mind vaikselt juba vihale ajama.

Äkki keegi oskab midagi sellist selles lahtimõtestada, mida mina ei oska või pigem siis väldin juurdlemist? Kõige parem oleks mõelda, et ah, see on vaid uni, aga need kummalised korduvad detailid... maamaja hingelt linnainimese unenäos, mingi pere või seltskond kelle nägusid ma ei näe ja nimesidki võibolla ei tea, kuskile linna ,koju?,sõitmise planeerimine... Ja siis see ootus..keda ma ootan, miks ma seal majas olen ja teda ootan...  Eh, vajan vist lihtsalt seda, et keegi kinnitaks mulle- jah, see on vaid uni ega tähenda midagi.

pühapäev, 18. märts 2018

Vahepeale üks müügi- ja reklaamipostitus ..

Üle tüki aja mõtlesin, et võiks Teile näidata oma viimase aja tegemisi ka piltides. Aga ma pole ikka suurem asi fotograaf esiteks ja teiseks on piltide lisamine postitusse mulle suhteliselt keeruline ettevõtmine. Selle postitusega läks mul ligi 2 tundi aega ja ikka jäid mingid kujundusevead sisse. Ma lihtsalt enam ei jõua sellega tegeleda, kes tahb vingugu selle üle, aga ma tunnen juba end lootusetult selles valdkonnas. Ja andsin parima. Sest postituse sisu on ju tegelikult arusaadav. Jah, seda võib nimetada ka väikestviisi netipoe leheks, sest kõiki neid tooteid saab minult osta ja kõrvarõngaid saab tellida veel teistes toonides ka. On erinevaid siniseid, punast, oranži, roosasid, mitmevärvilisi, valgeid, musti, halle... ja seda mõlemas suuruses. Teen ühesõnaga kõrvarõngaid ka tellimuse peale.

Nii et head vaatamist ja no kellele ei meeldi- maitseasi! 




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristalli suurus 14,4x4 mm. Hind 7.-eurot, koos karbiga 8.50

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot


Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot

Need on siis minu viimase aja hitt-tooted. Kuna Tellisivis üllataval kombel neid muidu ülipopulaarseid 50 sendiseid ehteid ei ostetagi.
Aga kuna ma ei müü mitte ainult käsitööd, vaid teen ka natuke "äri", siis lisan ma sellesse postitusse mõned pildid ka teistsugusest kaubast.


Lotta &Lassi kevad-sügiskombekas poisile. Suurus 80, mulle aga pigem tundub, et läheb veel suuremalegi. Väga korralik .Värvilt tegelikult tumedam sinine, aga kuidagi pilt näitab tuhmimalt, valgus sai vale vist valitud :) Tuule ja veekindel materjal tundub olevat. Hind sellele 10.-eurot, aga tingimisvõimalusega.


Kevad-sügiskombekas, suurus 80. Korralik ja puhas. Hind 6.-eurot


Tennised nr 31. Kantud ,aga täiesti terved ja minu arust väga ilusad. Pilt pole jälle parim, aga tegelikkuses on hästi mugavad ja kerged. Hind 5.-eurot, tingimisvõimalusega



Lillevaas, pärlmutter. Kõrgus umbes 30 cm. Terve ja korralik. Hind 4.-eurot

reede, 16. märts 2018

Mis toimub mu elus? Ootus..

Ma ei ole jälle endast kaua märku andnud, sest lihtsalt pole midagi erilist toimunud, millest saaks ka siia kirjutada. Mõnes mõttes ma kirun ennast, et olen oma blogi reklaaminud kõigi facebooki sõprade seas ja ma tean et seda loeb ka üks inimene, kellest mul oleks kirjutada.. Aga ma tean, et ta eeldab kas otseütlemist või vaikimist..hetkel ma usun just viimast. Ei, kui sa seda loed, kallis sõber, tea ,et kõik on korras, lihtsalt minu jaoks on uudne olukord. Ja uudishimulikele etteruttavalt- ei, mul pole uut armusuhet ega kooseluplaane ammugi!

Tegelikult saabki minu elu kokku võtta sõnapaariga lõputu ootus. Ja see on olnud kogu aeg nii.. ma pole kunagi suutnud täielikult õnnelik olla. Kõige rohkem õnnele sarnenev tunne on mul olnud ilusa ilmaga laatadel olles. Uskumatu, aga just see ongi see ,mis mulle kõige olulisem on! Ja seda ma nii tohutult ootan taas...kuid ootusega kaasneb minu jaoks alati ka hirm. Hirm, et kõik ei lähe siiski nii nagu ma ootan. Eelmine aasta seda ka näitas, et nii ongi võimalik- laadahooaja lõpuks polnud mul sentigi suudetud kõrvale panna, sest tavapärase 14-15 laadapäeva asemel oli umbes 5-6. Ülejäänutele olin küll kas regatud ja jätsin lihtsalt kohale minemata jubeda ilma tõttu, või läksin kohale päiksepaistelisel hommikul, maksin kohatasu ja paari tunni pärast pidin metsiku tuule või paduvihma tõttu asjad kokku pakkima. Ja kuna ma maksin seal koha eest ja muidugi olin ostnud kaupa ning ehtematerjali, siis nendel jäin ma konkreetselt miinustesse. Eks äri ongi alati riskiga seotud...kuid teist sellist aastat enam ei peaks mu närvid küll vastu :)

Ja jälle ma tüütan lugejaid sellega, mis mulle kõige tähtsam on! Kuigi viimasel ajal olen ma avastanud enda jaoks uue huvi- lauamäng Scrabble. Vint.ee portaalis on praegu mingi arusaamatu mõõnaperiood üleüldiselt. Ja seal käin ma nüüd vähem. Kuid olen kahel õhtul, põhimõtteliselt siis poole ööni, olnud oma uue sõbra pool ja mänginud seda lahedat sõnamängu. Kusjuures see on ka üks vähestest kaardi- või lauamängudest üldse nii arvutis kui reaalis, kus ma olen temaga kas võrdne või isegi natukene tugevam :D Nüüd ma selle eest saan muidugi :D :D :D

Aga muidu jah- ootus. Ootan kevadet, ootan müügihooaja algust, ootan sooja ja päikest. Ootan seda, millal valmivad maasikad ja saan minna oma lemmikkohta Aegna saarele neid korjama, üldse mulle tohutult meeldib laevasõit ilusa ilmaga ja Aegnale tahan ma juba lihtsalt sellepärast. Ootan, mil tuleb siis tasuta bussisõit maakonnaliinidel, et ma saaksin lõpuks ometi avastada Harjumaad, käia ...Pakri poolsaarel, või Tuhalas või- no ma ei teagi kus kõikjal veel, sest neid kohti kuhu minna oleks nii palju. Aga jah, kõge aluseks on siiski normaalne ilm.. Seega suurimaks ootuseks ongi tegelikult just see.