laupäev, 19. august 2017

Vihm, vihm, vihm :(

Ilm on sel suvel ikka põhjalikult nässus, et mitte hullemini öelda! Juba teine müügipäev järjest on mul selle nahka läinud. Mõnes mõttes on mul hea meel, et ma Võrru ei läinud, sest siis oleks ma pidanud kolme päeva jooksul peaaegu 10 tundi bussis istuma, edasi- tagasi+ linnaliinid. Seekord pääsesin ma vaid 4.- eurose kaotuse ja umbes kolme tunni rongisõiduga. Pluss siis ,minu arust küll jube pikk tee, kohvrit vedada raudteejaamast laadaplatsile ning tagasi. Vahepeal sain asjad korraks lahti pakkida, siis tuli jälle padukas. Enamus ajast ma tegelesingi selle paari tunni jooksul asjadele kile peale viskamise ja jälle mahavõtmisega. Ja muidugi, sellise ilmaga olid kohal ainult kõikjale jõudvad pensionärid, keda ei huvitanud muu ,kui vaid mesi või suitsukala.

Ühesõnaga- Paldiski laat oli küll väga hea korralduse ja soodsa kohamaksuga, ning otse kesklinnas. Aga ilm vedas alt.

Sellesama nõmedalt vihmase ilma pärast pole ma sel suvel veel isegi metsa mustikaid korjama jõudnud. Metsmaasikate aeg läks samamoodi mööda. Mulle ei meeldi metsas käia, kui kõik on märg ja porine. Ootan kogu aeg ,et oleks paar-kolm kuiva päeva järjest, et siis oma lemmikpaika- olen seda juba korduvalt maininud- minna. Ega ma oma selja ja viimastel aastatel ka põlveliigeste pärast mingi suurem korilane pole, lihtsalt endale paariks korraks söömiseks. Ma rohkem jalutan niisama, siis jälle korjan pool tunnikest ja siis jälle jalutan jne. Kunagi, paarkümmend aastat tagasi sai mustikaid ka kokkuostu viidud, kuid mina olin ikka samasugune kehv korjaja ning sel ajal kui teistel suur ämber täis oli, vahtisin mina oma kolmeliitrise pange poole- no saaks see ometi täis juba :) Eks selg andis mul ju juba siis kõvasti tunda, trauma oli kuskil 6-7 klassis (lükati istudes trepist alla ja sabakont sai viga, kuid arstile ma ei läinud, kuna arvasin, et lihtne põrutus).

Täna, kui ma pidin hommikul kella 6 ajal tõusma, nagu kiuste ma magada ei saanud. Ärevus, enne laatasid, ei lase mul niikuinii neil õhtutel mitu tundi uinuda, ilma rahustita. Ja no kui ma lõpuks mingi aeg olingi suikma jäänud, kostis läbi kinniste akende "tümps, tümps, tümps-bass" . Teadagi ,"klubi" avati juba õhtul enne öörahu algust, mingi paar tundi oli siis vaiksem (see aeg ,kus ma magama jääda püüdsin) ja kell 00.55 leiti seal, et aitab küll naabritel magamisest. Või kas seal üldse oma ärajoodud  ja tont teab millest veel läbiimbunud  lapseajudega keegi midagi leida-mõelda suudabki?!  Kössitasin siis tujutult voodiserval ja mõtlesin- kas saata rahurikkujatele "külalised helkurvestides"- loll mõte, sest need ei tee ju mitte midagi neile. Minna alla valvuri juurde- aga ma ei teadnud ,kes seal täna öösel olema pidi ja teada on ,et pooltel valvuritel on tegelikult suht savi, mis majas toimub- nemad magavad öösel venekeelse telekprogrammi saatel. Lõpuks avasin ise akna ja hüüdsin "Mitu kruvi teile peas puudu on?!" Otsekohe järgnes vaikus :) Kardavad natuke ka ,kuigi jah ma olen nende arust kindlasti maja kõige vastikum vanamutt :D

Kuid minu habras uni oli rikutud. Kobisin arvutisse vanu videosid vaatama, lootuses et tekib lõpuks silma-kinni-vajumise tunne. Ja niimoodi ma seal siis und ootasingi, kuni lõpuks hakkas päike tõusma ja äratus helises. Nojah, oleks siis veel asjalik päev järgnenud, siis oleks ehk tänane postitus ka natuke sisukam ja rõõmsamas noodis tulnud, aga  seekord siis sedamoodi.  

esmaspäev, 14. august 2017

Valik- kas vana järeleproovitud või uus ja huvitav?

Otsustamine pole kunagi olnud minu tugevaim külg. Eriti kui on valida kahe küllaltki võrdse variandi vahel. Üks eeldab pikemat bussisõitu, kuhu on  eurosed piletid küll juba ammu võetud ning paari päeva kodust eemal. Teine aga on ühepäevane üritus, umbes poolteist tundi rongisõitu sinna ja samapalju õhtul tagasi. Esimesel on ma varasemalt vähemalt korra käinud ja tulemusega rahule jäänud, teine aga oleks hea võimalus "turgu laiendada". Kuid eks selle viimasega on seotud ka risk, et tegelikult ei huvita minu asjad seal kedagi (haa, tegelikult peale Telliskivi kirbukate pole mul kuskil olnud ehete ostjatega probleeme! )

Jutt siis nädalavahetusel toimuvatest laatadest. Võru Linnapäevade laat ja Paldiski Lõikuskuu Laat. Võrus olen ma see suvi juba kolmel korral käinud- neist kaks olid pealegi üle-eestilised või suuremadki üritused- Paldiskis ma olen üldse ainult kord elus käinud, suht tundmatu maa minu jaoks. Võru laadal ma saaksin müüa vaid ehteid, Paldiskisse aga võiksin kaasa võtta ka kirbuturu kraami. Samas ega selle viimase müügiga probleeme ei tekiks mujal ka- Haabersti Laat on ees ja enne seda võibolla lähen veel Telliskivi Kirbufestivalile ka...

Võrus on enne laata veel ka üks täpselt minu muusikamaitsele vastav üritus. Ansambel Svips esineb 5.-euro eest ühes kesklinna pubis. Nojah, tantsida ma seal ei saaks küll-lihtsalt pole partnerit ja pole ma enam ka selline, keda lihtsalt tantsima kutsutakse. Ja muusikat võin ma kuulata kodus ka ning videosid vaadata. Pikk ja tüütu bussisõit, kaks korda kolme päeva jooksul- kas see on ikka seda väärt? Lemmikbändi esinemine, keskmiselt 30.-eurose teenistusega laat, paari ainult Võrus müüdava hõrgutise (tegelikult lihtsad ja suht odavad asjad, mida aga Tallinnas kuskil ma pole müügil näinud) ostmine...

Samas Paldiski. Rongiga sõita meeldib mulle kordi rohkem kui bussiga. Kuid raudteejaamast laadaplatsile oleks vaja kohvrit vedada üle kilomeetri... Ja kui palju seal üldse rahvast laatadel käib? Eriti kui samal ajal on paarkümmend kilomeetrit eemal kuulus Vanamõisa Käsitöölaat...  Kohatasu ja rongipiletite peale läheks mul raha samapalju või isegi vähem, kui  Võru laadatasu ja piletite ning kui arvestada veel ka eelmise õhtu pubiüritust peale.  Aga kas ma Paldiskis teeniksin rohkem, kui Võrus... vot selles ongi küsimus.

Ühesõnaga- meeleldi ootaks arvamusi, kumba varianti teie minu olukorras eelistaksite. Kas vana ja tuttavat, kuid tüütu bussisõiduga reisi Võrru või uut ja tundmatut, seetõttu ka natuke riskantset ,kuid meeldiva rongisõiduga laata Paldiskis. Ehk aitavad just neutraalsete kõrvalseisjate hinnangud mul avastada nii ühes kui teises variandis detaile, millepeale ma ise nagu ei ole mõelnudki ja seega aitavad mind kaasa oma otsuse tegemisel?

Igatahes ehteid pean ma juurde tegema küll, lähen ma kuhu lähen :)

P.S. "Klubist" majas niipalju, et õnnestus saada nende korteriomaniku kontaktid ja loomulikult polnud tal aimugi ,mis tema korteris toimub. Kuna sealsel elanikul on ka leping peatselt lõppemas, siis omanik seda enam ei pikenda ja võibolla üldse lõpetab enneaegselt. Hetkel on eileõhtust peale suhteliselt vaikne olnud, kuid juba on kõvemaid hääli kuulda... Oojah!

reede, 11. august 2017

Elu diskoteegis või 24h avatud ööklubis.

Olen kuri ja vastik naabrimutt jah! Aga tahaks siiski kodus puhata ja rahulikult olla. Viimased paar päeva on aga see lausa võimatu olnud. Nimelt kolisid meie majja uued naabrid, mingid noored ,kes samamoodi üürivad siin kelleltki korterit (see õnnestus eile öösel politsei abiga välja selgitada) ja nüüd on hommikul kella 9-st alates juba teist päeva järjest selline tunne, et kui see maja siiani on veel püsti püsinud, siis nüüd see küll enam pikalt vastu ei pea. Aknad pärani, kõlarid vahetult akna juures ,ise karjutakse ja hirnutakse naerda ka akna peal kõhutades...uh tervete närvidega inimeselgi võtab selline asi pea valutama ja ajab tekitab stressi. Krt, ma ei ela mingis ööklubis! Ja kas pean mina, kui selle maja juba pikaajalisem elanik nüüd siis suvekuumusega hoidma aknaid kinni, et siia kolisid mingid... no teate, ma tahaks väga halvasti öelda.

Eile õhtul sai mul tõesti nii kõrini, et ma tegin seda, mida ma üldjuhul meelsasti ei tee- kutsusin neile politsei. Noh ja muidugi veendusin ka taas selle sammu mõttetuses! Kui sinises mundris tegelased kolmveerand tundi (hahaha, meil on politseimaja kahe kvartali kaugusel umbes!) hiljem kohale tulid, siis  läksid nad küll koos maja valvuriga lärmajate juurde, midagi seal vist siis ppar minutit seletasid ja tulid siis mulle ütlema, et nüüd peaks korras olema. Et nemad nägid seal vaid kahte! (tegelikult on vähemalt 3-4 liikmeline kamp seal) noort, kes luasid kohe vaikseks võtta jne. Nojah, pool tundi umbes oligi vaikus...  Ja siis hakkas sama jama uuesti sama hooga pihta! Lärm, muusika, nüüd siis juba muidugi ka vandesõnad naabrite ja politsei aadressil jne.  Jah, sain veelkord 112 helistada! Seekord jõuti küll kiiremini kohale ,ja vist isegi mõjus selleks ööks  (võimalik et lärmajad olid juba ise magama vajunud ). Aga täna hommikul ärkasin ma jubeda peavaluga, ning püüdsin uuesti uinuda umbes kell 9 ajal ja siis hakkas peale... Läksin alla valvuri juurde, küsima ,et kuidas saaks ühistu esimehega kontakti või kuidas saaks teada, kellele antud korter kuulub. Et üürileandjal on ju ometi õigus teada, mis tema korteris toimub ja selline müraterror kohe kindlasti pole normaalne asi... Noh jah, ühistu esinaine on puhkusel, valvur vangutab vaid pead ja hakkab vene keeles mulle kurtma, et muidu nii rahulikus majas nüüd sellised hullud on :D Okei, kõigest võiks ju aru saada, aga mille pagana pärast meil majas siis üldse valvur on, kui see korda tagada ei suuda-ei oska-ei taha.ei julge? Miks meie ühistu maksab neile seal valvuriruumis telekavahtimise eest,  nii et igakuisel kommunaalarvel on üle 20.-euro mingeid "halduskulusid"?

Läksin siis ise koos selle vaikselt kiruva valvuriga rahurikkujate akna alla. Nemad on kolmandal korrusel, mina otse nendega samas püstakus viiendal. Ja siis hoiatasin neid tüüpe seal, et kui vaikust ei saa, siis tuleb neil veel pahandusi. Olin ikka täiesti endast väljas juba ning raske oli viisakaks jääda. Keegi aknale küll ei ilmunud, aga muusika pandi vaikseks. Kuulati vist, mis mul öelda on veel :)

Vaikus kestis siis umbes tund aega, või kauemgi ,sest ma läksin kodust välja- jah, loll oleksin ja pidanud oma väljaskäimised just sellele ajale jätma, kui tramburai pihta hakkab- või oot, mida ? ma pean hakkama mingite nolkide järgi oma elu seadma oma kodus? Igatahes kui mõne tunni pärast tagasi olin, väsinud poeskäimisest ja palavast liinibussist ...jah, arvate, et ma sain puhata või :(

Homseks on mul broneeritud koht Telliskivis. Tahaks puhata, tahaks praegu puhata, tahaks puhata homme pärast mitut tundi kirbukal olekut... Oli nüüd seda nuhtlust veel vaja!!!

Ma tean, et sai jube segane ja võibolla paljude jaoks tühine postitus, aga mul pea nii meeletult lõhub otsas, et ükski rohi ka enam ei aita. Ja mul on viha, stress, väsimus...  Lihtsalt püüdsin auru välja lasta, aga ei aidanud ka see!


kolmapäev, 9. august 2017

Soome kruiisist.

Eelmisel aastal, kui mulle kingiti ühe blogilugeja poolt Soome kruiis  kahele, millest kirjutasin siin :
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/kingitus-reis-soome.html
tegin ma endale Viking Clubi kaarti. Mulle tõesti meeldis see reis ja ka paljude jaoks kõige tüütum osa-laevasõit- selle juures ! Ja ma teadsin, et võimalusel ning soodsa pakkumise korral ma lähen kindlasti sinna uuesti. Kuskil paar kuud tagasi oligi siis mul meilil reklaam, et päevakruiis kahele makasb 22.-eurot. Ja kuna ma teadsin ,et ka Plikal on plaanis sel suvel mingi aeg kindlasti Soomes käia, siis ma broneerisingi piletid peale mõningast arutelu ära.

Esmaspäeval varahommikuse laevaga Tallinnast väljudes oli taevas hall ja merel kohati isegi tibutas vihma. No ja vaevalt me saime Helsingis maale, kui hakkas korralikult sadama. Einoh, tore ju! Olime jõudnud Katajanokka sadamast turule ja seisime siis seal suurema osa ajast lettide varikatuste all. Üks käsitöömüüja muidugi kasutas seda kohe ära võimalusena kaupa pakkuda ja kusjuures temal oli müügis peaaegu samasugused kõrvarõngad ,nagu mina teen, ainult hõbedast konksude ja detailidega. Muidu samamoodi klaas ja plastik. Tema hind oli muidugi 12 korda kallim- Soome ju ning turistide üks esimesi kohti kuhu nad enamasti satuvad (vähemalt Viking Line reisijatel küll ). Muigasin sõbralikult ja praktiseerides oma nappi soome keele oskust suutsin seletada, et ei  osta, sest teen ise samasuguseid ja no et eestlase jaoks on kahjuks see hind ka üsna kõrge. Viisakas meesmüüja- kusjuures Soomes ma üldse ei kohanud ühtegi ebaviisakat ja ilmselgelt oma tööst tülpinud müüjat- sai kohe aru ja hakkasime vahetama soome-eesti segakeeles oma ehtevalmistamise nippe ja võrdlesime kahe riigi inimeste majanduslikku seisu. Kui ma ütlesin, et elan umbes 350 euroga kuus ja maksan sellest üle poole korteri eest ning muudeks maksudeks, siis ta imestas ja ütles, et kuidas ikka võib nii olla. Kehitasin õlgu- no meil on lihtsalt selline elu. Plika ,kes oli enne seisnud kõrval varikatuse all tuli minu juurde ja lõõpis, et no sain jälle hakata oma lemmikteemal rääkima :D Nojah...miks mitte.

Seekord oli meil selgemalt teada, kuhu minna tahaksime. Plika oli Helsingi linnakaartile ära märkinud kaks põhilist kirbukate piirkonda ja tema orienteerumisvõime on päris hea. Minul aga on jube hea mälu igasuguste nimede kohta ja väga kiire soome keeles lugemise oskus. Nii me jõudsime peaaegu kõikidesse soovitud kohtadesse, osa jäi lihtsalt ajapuudusel külastamata, sest olime vahepeal vihmavarjus ning avastasime teel ühest kohast teise veel mõnedki kohad. Näiteks second hand poe, kus hinnad algasid umbes 40-st eurost :D


Tegin kaks pilti, kuid teisel oli poe nimi selgelt näha ja sellepärast panin siia ülesse pildi, millel tähelepanelik vaataja võib märgata kaupade hinnaklassi selles poes. Esiplaanil olevad riidest kingad maksavad 125.-euri
Kusjuures-poe aknal ilutses kiri EST 1973, mille põhjal Plika arvas, et tegemist on eestlasest omaniku poega. Jah, ega see müüja või perenaine ,kes seal poes oli, rääkis soome keelt tugeva eesti aktsendiga küll ja nägi välja ka mitte just põlissoomlase moodi... Nii et järjekordselt keegi, kes on arvanud, et Soomes on võimalik "ratsa rikkaks" saada. Ja kliente tal isegi oli...

Kuid sellised ekstreemsused olid ikka haruldased. Enne seda olime käinud ikka sellises second hand poes, kus riiete ja nõude jms hinnad olid 1-5 euro vahel ja paljud asjad isegi soodsamad ,kui Eestis. Kujunes kuidagi kohe välja ka nii, et minu Soomeskäigust sai poolenisti ka "kaubareis" :D Nojah, kes käib ostmas odavaid asju Poolas, kes Leedus, kes Soomes...

Tegelikult ma eelmisel aastal käisin küll esimest korda PÄEVAKRUIISIL  Soomes, aga olin korra varem siiski Soomes käinud. 1994- aasta kevadel, kui elasin Võrus ja olin natuke paremas läbisaamises isaga (ehk siis ma suhtlesin poisiga, kes tema arust mulle sobis- mis sellest ,et aastaid hiljem selgus et see poiss oli tegelikult üldse gei :D).Kuna isa oli tollel ajal ühe väikese poliitikafraktsiooni esimees Võrus ja meil oli sõpruspartei Vantaas, Soomes .Siis oli neil ka paar sõpruskohtumist ja kavalalt panin ka mina end sinna fraktsiooni kirja, et nendes osaleda. No 20 aastane tüdruk segastel 90-ndatel...loomulikult vaja kasutada ka natuke kavalust et mingeid hüvesid saada.  Kuid miks ma sellest üldse rääkima hakkasin? Sellepärast et mul oli kuidagi väga selgelt meeles mingi kirbukas sadama lähedal kuskil laugel mäeküljel kivimajas. Eelmisel aastal me seda ei leidnud, kuigi ma mitmel korral juba arvasin, et just selles või selles hoones see asuski... Sellel aastal aga sattusime just Lääneterminaali kanti ja siis tuli mulle meelde ,et just Lääneterminaalist minu tookordne turismigrupiga reis algas ja lõppeski! Ning ma tundsin selle poe kohe ära!

Kirbukas ,mida ma mäletan aastast 1994. Ikka sama räämas ja muutumata, kui toimiv ja väga põnev.a kaubavalikuga.

Selles kirbukas juhtus ka üks totaalne tobenaljakas lugu minuga. Plika leidis nimelt kuskil boksist vabaajapüksid ,millel hinda polnud. Läks näitsa seda müüjale ja tuli tagsi, et krt, ei saagi osta, sest hina ei tea. Noh hakkasin siis oma kirbukakogemustele tuginedes otsima boksi põrandalt hinnasilti ja leidsingi- 2.-eurot pikkulaukku :D Ja ülima blondilikkusega läksin koos leitud sildi ning pükstega leti juurde ise särades, et vot leidsin hinna. Ja kui müüja suure häälega naerma hakkas ja vastas "varmaasti en" ,alles siis jõudis mulle kohale! Ja kusjuures jõudis teine "blond" ehk Plika siis juba ka küsida, et mida see silt siis tähendab :D Müüja oli aga naerust ja meie lollusest vist :D nii rabatud, et ei suutnud näidata mitte minu käekoti suunas vaid hakkas pilguga ringi otsima sarnaseid esemeid ja lõpuks osutas kilekotile, et peaaegu see. Muidugi mina olin juba selleks ajaks ise naerust kõveras!

Selle poega lõppes meie Lääneterminaali piirkonna, ühtlasi vist ka üldse kesklinna läbikammimine. Igatahes jõudsime jalgsi ,vahepeal muidugi kirbukaid otsides Kamppi metroojaama juurde ja sealt otsustasime sõita Linnanmäki lõbustuspargi piirkonda. Et külastada sealseid tasuta atraktsioone- vahepeal oli ilm ka ilusaks läinud- ning samas läheduses olevaid kirbukaid külastada. No metrooga ma enam küll ei sõida mitte kunagi! Vähemalt mitte selle eskalootoriga ,mis maa alla viib... see oli lihtsalt KOHUTAV ! Mul oli mitu korda reaalne tunne ,et ma enam ei jõua seal olla, et ma lendan pea ees sügavikku jne. Üleni külma higiga kaetuna ja iga hetk minestavana jõudsin kuidagi maa alla, kus läks praktiliselt paari minutiga enesetunne normaalseks. Üles sõitsime liftiga, sest mina polnud enam kohe kuidagi huvitatud selle järsu jubeduse peale astuma :D

Linnanmäkist siis niipalju, et sinna me ei jõudnudki :D  Saime küll Kamppist pearaudteejaama ja sealt edasi Linnanmäki regiooni (Siltasaari) , kuid tee peale jäi - Humana, Soomes siis UFF .. Ja seal oli parasjagu kampaania kõik asjad 2.-eurot.! No selge see, et seal kulus juba niipalju aega, et oli vaid paar tundi laevani jäänud.. Mina kusjuures sain seal nii kiiresti ülevaate asjadest, et vandusin Plikale pärast  vähemalt tunniajast seal kolamist, et mina enam ei taha mitte ühtegi kaltsukat lähima poole aasta jooksul nähagi :D Lihtsalt ma otsisin suht konkreetseid asju konkreetse sihiga aga noored on noored, eriti kui on natuke parem rahaline seis ka. 

Ülejäänud aja me lihtsalt kasutasime ära seda, et meil oli ühistranspordi päevapilet ja sõitsime trammiga. Läänesadamasse ja sealt Pasilasse .Kusjuures tee pealt avastasime nii ühe suure vabaõhukirbuka Hakaniemis kui ka hiljem Linnamäki teeviida ja paar poodi ,mille aknal ilutses silt- kaikki 1-2 eurot.Nii et on jälle põhjust Soome tagasi minna!

Tegelikult olime lõpuks päris tõsises ajahädas. Laeva väljumiseni vaid pool tundi ja meie Senattitoril ! Mina mäletasin küll, et sealt trammiga sadamasse pole eriti pikk sõit aga Plika päris närvitses vist. Kuid siiski läks kõik hästi, väljaarvatud see, et mina teadsin täpselt ,et esimene tramm ,mis ette tuli, läheb otse Katanajokka sadamasse- see oli ka tablool kirjas- aga Plika ei julgenud, et mine tea mis ringiga see sinna läheb. Tuli aga välja ,et minul oli õigus ja kui üldse mingi asi ringiga sõitis, siis oli see järgmine tramm, mis küll ka sadama lähedale viis. Igatahes jõudsime sadamasse hetk enne seda ,kui inimesi laeva hakati lubama. Napikas tegelikult...üllatav, et mina seda nii rahulikult võtsin, et kordagi ei tekkinud paanikat ega "peakaotust".

No ja et päev ikka tõeliselt unustamatuks muuta oli mul vaja end veel ühe korra lolliks teha :D ! Nimelt ma läksin karaoket laulma... nojah, mis sest, et viimati ma tegin seda mingi 10 aastat tagasi ja üldse ma pole mingi eriline täht laulutaevas. Aga noh, õnneks oli suurem osa publikust niikuinii juba parajalt vindised ja polnud ma ka kõige hullem "vares"- paar laulu enne  mind oli tõesti  umbes minuealine soome naine, kes ...no ei pidanud viisi- siis ma võtsin julguse kokku. Kusjuures ,lavanärvi kui sellist pole mul kunagi olnud! Ja ka seekord oma järjekorda oodates ei olnud ma nii pabinas, kui võiks minu tervislikust seisundist lähtuvalt arvata. Täitsa imelik, et olukordades, mis enamikes tekitavad ärevust ei ole mul midagi viga, kuid teiste jaoks täieti tavalistes situatsioonides (poes käimine nt) on paanikahoog kerge tekkima!

"Karaokestaar" esitamas laulu "Tähesõjad"

Sellest on tegelikult ka väike videolõik olemas, aga millegipärast arvutisse laadides näitab ta seda teise nurga alt (küljeli keeratuna), ehkki telefonis oli täitsa õigetpidi . Ja kuna ma ei oska seda ise ka ümber pöörata arvutis, siis hetkel ma seda ei lisa. Aga Plika arvates ja tegelikult ka minu enda arust kõige hullem tõesti polnudki! Vahepeal läksid küll sõnad segi, aga ma ei sattunud sellest segadusse ja läksin edasi kohe nii kui suutsin järje üles leida. Ja refrään oli mul tõesti ka enda arvates ülitugev! Ja millegipärast ei olnud ühelgi teisel esinejal sellist apalusi kui mul... oli see siis sellest, et ainuke eestlane julges lavale minna, oli see siis kiitus minu lauluoskusele (hahahaa :D ), või hoopis naermine selle üle ,et minusugune julges lavale minna eestlaste marki täis tegema... ah, poogen! Igatahes ma ise olen tavaliselt enda parim kriitik ja kui mina juba rahule jäin, siis järelikult väga jube polnudki!

Tallinna sadamas sai oodata peaaegu tund aega taksot. Sest mingi Tulika vms hinnaklassiga takosid ma ei pea millekski ja odavamates firmades ei olnud ühtegi vaba taksot. Ma suutsin ikka mõne dispetseri päris ära tüüdata, noh ega ma sain tigedaks ka nende peale natuke... Asi selles, et ma tahan kiiresti helistada ja küsin, et kas neil on vaba autot saata ,antud hetkel siis sadamasse, nemad aga küsivad kõigepealt "kelle nimele" .No mida krdit tõesti! Mis tähtsust on nimel ,kui ma ütlen ära koha ,kuhu vaja takso saata on ja kõigepealt võiksid nad ikka kindlaks teha, kas neil on üldse kedagi sinna saata ja alles siis küsida, kelle nimele jne! Ja muidugi ma seda neile ka mainisin paaril korral! Klienditeenindaja my ass- üks viskas lihtsalt toru hargile, kui ma nii seda neile ütlesingi :D Eriti "lumehelbeke" seal tööl siis ikka!

Ja no muidugi ajas naerma ka see, et Viking Line kodukal on suur kiri, et seoses Euroopa Liidu eesistumisega on laevadel tugevadatud turvakontroll ja laeva pääsemiseks kindlasti ID kaarti näidata vaja jne, siis tegelikult ei huvitanud see kedagi, kes me olema, ja mis meil kaasas on :D Paar turvameest passisid väravate juures, paar tükki laevakoridoris ja see oligi kõik. ID kaart ei huvitanud kedagi... samuti ei otsitud läbi kellegi pagasit vms. Tugevadatud turvanõuded?!?!





neljapäev, 3. august 2017

Raha, raha, raha... ja väsimus sellest.

Tegelikult arvasin küll nädala alguses, et paar päeva puhkan ja siis on taas okei olemine. Kuid tegelikkus läks vist vähe teisiti ja olen endiselt paras närvipundar ja sealsamas täielik uimerdis ega taha üldse mitte midagi teha. Ja tegelikult samas tahksin just kogu aeg midagi teha :D Ühesõnaga- ei saa ma jälle endast aru ja proovides järgida oma psühholoogi õpetust, püüan seda võimalikult vähe analüüsida ka. Kuigi minusugusele juurdlejale on see pagana raske...

Võibolla on see stress? Ega ma ju päriselt puhata polegi saanud või osanud. Teisipäeval oli mul taaskord üle terve igaviku kohtumine oma psühholoogiga ning eile käisin MTÜ keskuses seda tobedat HAMET- testi lõpetamas. Appiii... no see oli ikka sihuke ajuvabadus ja eriti tüütu kogu selle asja juures oli veel see, et seda sai teha vaid paar tundi kolmapäeviti ning kuna mul on suveperiood selline sagimist täis aeg, siis lükkasin ma seda nõmedust muidugi niipalju kui võimalik edasi ka. Lõpuks sai siis valmis...oleks teadnud, et see nii kaua aega võtab ja et seda ühe-kahe päevaga ära ei teegi, siis ma oleks oma tugiisiku selle jutuga kohe kuu peale saatnud, et otsigu uus ohver selle jaoks :D

No pidin siis eile mingi tunni aja pärast seiklema ühest linnaosast teise, vahepeal ümber istuma ja kuna Haabersti ringil toimub mingi sajandi ehitustöö, siis ka pool tundi ummikutes passima. Nii palju siis puhkusest ja lihtsalt kodus istumisest. Kui ma end juba välja olin vedanud, siis käisin läbi ka paarist Humanast, kus seekord ei leidnud küll midagi huvitavat. Ja ette jäi ka ...pärlipood :(  No krt küll, õnneks ma seekord emotsioonioste ei teinud vaid ostsin konkreetselt materjali, mis oli otsa saanud, aga ikkagi... mind ajab see päris vihale. Samas on ju loogiline see, et midagi toota ja seda müüa, selleks on vaja toorainet ning materjali.ja tegelikult saan ma nt eile kulutatud summa tavaliselt juba esimese müügitunniga tagasi.  Peaksin ju asja vabalt võtma ning põdemise lõpetama, aga ei oska seda kuidagi. Raha on ja jääb minu jaoks üheks tundlikumaks teemaks. See on esimene asi ,millest ma hommikul ärgates mõtlen ja viimane asi, millest mõtlen enne uinumist .Kuigi- oi kuidas tahaks neist mõtetest vahepealgi vabaneda! Ja mitte ärgata ka öösel unenägude peale, kus olen kas sattunud kuhugi vanassse majja ja leidnud sealt kastitäie antiikesemetega ning mõelda, kuipalju ma nende eest saada võiksin ja kus kõige kavalam oleks seda müüa. Või et ma ei leiaks unes jälle maast rahakotti ,kus on siis sees iga kord erinevad summad.

Tehes seda- mida mu psühholoog eriti mul teha ei luba, ehk siis analüüsida,- jõuan ma järeldusele ,et suuresti on põhjus selles rahahulluses just sellest, et ma olen suutnud kõrvale panna plaanitust kordi vähem. Ja ma ei saa aru, kuhu see raha on kadunud! Kas tõesti on ka minusugusel ,igasuguseid aegu elus näinud inimesel, see teema, et mida rohkem raha on ,seda rohkem kulutan? Ja kui, siis miks see nii on? Ma ju tean, mis tunne on elada paar nädalat 20 euroga, ma ju tean, mida tähendab talveperiood, kui mul lisateenimisvõimalusi peaaegu üldse pole... Ja ikkagi, mul on säästetud vaid 50 eurot ! See on lihtsalt KOHUTAV!

Õnneks on mul tulemas veel vähemalt 5 laata-kirbukat jms sellel hooajal. Õnneks, kuid samas ka kahjuks- ehtematerjali peab ostma, kirbukakaupa peab otsima...ja jälle need eurod haihtuvad. Loodan, et lõpuks ometi hakkan ma ka rohkem kõrvale panema seda raha ,mis ma teenin, kuid kui see ei õnnestu? Ning kõige rohkem ajab mind vihale see, et tegelikult ma justkui ei ostagi mitte midagi, käin endiselt kaltsuka-euristes-riietes (enamus neist juba mitu aastat vanad) ,ei käi ma kuskil suveüritustel ega festivalidel, isegi reisima lähen alles nüüd- järgmisel nädalal Plikaga Soome. Söön raha maha? Jah, see on ainuke seletus. Omamoodi irooniline- paljud joovad raha maha, mina söön raha maha.  Ja kui ühel hetkel taas on aeg mil pean hakkama saama alla 100 euroga kuus... tegelikult on mul hirm, et kas ma enam oskangi seda siis. Tegelikult naeruväärne hirm, sest olen ju olnud varemgi küll paremal ,küll halvemal järjel ning alati toime tulnud! Aga oma sisemisest hirmust lahti saada ma ikka ei oska... proovin sellega siis võimalikult vähe tegeleda, nagu soovitab psühholoog K-E.

Kuigi ma peaksin end tundma praegu superhästi- seljataga jälle kordaläinud laat ja juba tehtud uued broneeringud uutele üritustele.  Ees reis Soome- hakkab vist väikselt traditsiooniks saama või kuidas :D- ning ehk õnnestub ka Aegnal lõpuks ujumas ( khm-khm :D ) ja marjul käia. Krt, küll ,miks ma ei oska kunagi ka millegiga rahul olla !


esmaspäev, 31. juuli 2017

Pikem postitus lähipäevil, hetkel tahan suhtlemisest puhata!

Jõudsin just paar tundi tagasi Võrust koju. Ja nagu ikka, kui olen mitu päeva järjest kogu aeg rahva sees olnud, tuleb selline tühjaks pigistatud sidruni tunne. Öeldakse, et inimene on "karjaloom"... No ma ei tea, minu puhul see küll enam juba ammu paika ei pea. Jah, mulle meeldib suhelda võõrastega, klientidega näiteks, või siis haakuda vestlusse kuskil poesabas või bussipeatuses, kui keegi võtab sõna üldkriitilisel teemal( nt poes meeletud kassajärjekorrad ja paar töötavat kassat ja bussipeatuses siivutult amelevad või korda rikkuvad noored vms). Aga mind väsitavad lähisuhted !. Ning hetkel just ongi see moment, kus arvatavasti lülitan facebookis kõik kontaktid suhtlusest välja ,vähemalt tänaseks. Sorri, sõbrad -tuttavad, aga ma praegu lihtsalt vajan üksindust!

kolmapäev, 26. juuli 2017

Reisimisest ja ööbimisest, kui on vaid sõiduraha.

Täna just vaatasin facebookis ühe tuttava pilte Hiiumaast ja kommentaare seal all. Keegi oli kommenteerinud, et kui vaid saaks sinna vms. Ja siis hakkasin ma ka ise mõtlema, et kui palju on tegelikult kohti, kus tahaks käia, kuid paari tunniga ei jõuaks seal midagi näha. Vaja oleks ööbimiskohta, et järgmisel päeval oma ringkäiku jätkata. Kuid majutusasutused, isegi kõige väiksemad küsivad sellist raha, et ma olengi lihtsalt seetõttu loobunud. Ning ainsad kohad kus ma seetõttu käia saan on Võru ja Haapsalu. Ja sedagi vaid linna piirides. Sest...siit tuleb nüüd teine probleem-auto. Hääletada? Kah võimalik, seda olen ma oma elus vist küll sadu kordi teinud ja pole seal midagi uut. Aga okei, saaksin kuskile kohale ,jalutaksin mõni aeg ringi ja siis? Kuhu ma siis läheksin? Tagasi sõita ei saa-teatud kellaajast alates muutub hääletamine juba väga riskantseks-eiteks liikujaid on vähem ja teiseks õhtuhämaruses ilmuvad rohkem välja ka need sõitjad, kellega väga kokku puutuda ei tahaks..

Olen mõelnud sõita nt Pärnusse või Valka või Narva-Jõesuusse. Bussipileti raha leiaks, maakonnasiseselt saaks ka ehk liikuda küll bussiga küll hääletades. Aga kuhu jääda ööseks? Telkimine mulle ei sobi- esiteks tekitavad sellised väikesed kuplikujulised või ümmargused ruumid mulle klaustrofoobiat- ja olen seda kogenud mitmel korral, enam ei taha. Teiseks olgem ausad-ega see telgi kaasas kandmine just kõige kergem asi ka pole, kui kaasa on niikuinii vaja võtta mingid vahetusriided igaks juhuks, veepudel ja mingid näksid ning hügieenitarbed.

Mis oleks lahendus? Ööbida lageda taeva all? Ka võimalik muidugi, vihmase või vihmakahtlusega ilma korral ma ju ei lähekski kuskile. Kuid üksinda... metsas.... Võtab natuke kõhedaks küll.. Või üksinda öösel kuskil võõras linnas... ei ole ka sugugi parem variant. Kusjuures mul on tegelikult jubedalt vedanud- oma elu keerdkäikude jooksul olen ma olnud lageda taeva all vaid kaks ööd ja sedagi mitte otseselt sundkorras, vaid ma olen ise sellega nõus olnud, neid võtnud kui teistmoodi kogemust. Aga siis ma polnud ka üksi... reisides tundmatusse paika aga ma oleksin seda kindlasti, sest mulle meeldib pigem üksi avastada.

Haa, parim nali muidugi see, et ma pole see suvi veel kordagi Aegnale jõudnud! Esimesel korral jäin sadama lähedale viivast bussist maha ja järgmisega poleks jõudnud. Ning järgmine kord- ma olin ikka täielik blondiin ja ei leidnud sadamat üles :D Tiirutasin seal kruiisikai ja A ja D terminaali vahel, läksin linnahallini välja ja vaatasin platsil seisvaid helikoptereid. Aga selle peale ei tulnud, et mina teisele poole linnahalli :D :D :D .Selle asemel keerasin otsa ringi ja A terminaali suunas tagasi- ise kirudes, et kus pagana kohas see Kalasadam on siin :D. Ja muidugi selleks ajaks kui taipasin, mida ma teen, selleks ajaks oli laeva lahkumiseni jäänud paar minutit. Ja ma vahtisin D terminaali parkla juures... Nojah :D