teisipäev, 11. detsember 2018

Tere siis taas!

Nii pikka pausi ma pole veel blogimises teinud! Ausalt öeldes oli mitu korda mõte, et panen mõne rea kirja, aga siis tundus jälle ,et pole ju midagi sellist, mida jagada. Nagu ikka- passin kodus ja enamasti siis arvutis, vahel teen ehteid ja käin laatadel. Selles mõttes on olnud seekordne november üllatav- kolm müügivõimalust. Njah, ühe nendest võib küll maha kriipsutada, saada 5 tunni eest 10 eurot on isegi minu jaoks kehv tulemus. Kuigi- kui oleksin need 5 tundi kodus istunud, poleks ma sedagi saanud. Nii et suhteline..

On detsember ja enamus valmistuvad juba jõuludeks. No kaubanduses on jõulud kestnud juba pea kaks kuud...lihtsalt nõme oli vaadata keset oktoobrit kuskil Jyskis vms vilkuvaid jõulutulesid ja päkapikkudega kruuse-linikuid-mida iganes veel. Ja see ongi kindlasti üks suurimaid põhjusi, miks mul seda õiget jõulutunnet ei tekigi kohe detsembri alguses. Teine põhjus muidugi on see, et mul pole peret- aga see on ju mu enda vaba valik. Minuga ei ole võimalik koos elada, jah olen egoist ja mis siis!? Ma ei pea tõestama end kellelegi suhte kaudu, ma saan ise hakkama. Kuigi...vahel võiks keegi olla, kes kallistaks, kuulaks, hooliks...keegi, kellega käsikäes jalutada mere ääres või istuda kamina ees või...tegelikult jah, kedagi ma vajan, aga mitte selleks et päevast- päeva koos olla.

Jõululaatade aeg on täies hoos. Kaks edukat on juba möödas, kolmas on ees. Nagu ma kord juba mainisin, siis saan ma tänu MTÜ-le osaleda esmakordselt Tallinna lauluväljaku jõulumaal. Ega ma just erilisi lootusi selle suhtes ei heieta, tundub et seal pigem lähevad ikka poolvääriskivid, kudumid ja talukaup- käsitöömesside külastaja muljed siis. Aga uus ja põnev väljakutse on see igatahes. Oot, mis ma just ütlesin- põnev väljakutse?! Mina- ja pean väljakutseid põnevaks...see on midagi uut viimase aasta jooksul. Kas hakkab midagi ometi muutuma? Kas hakkab muudetud raviskeem toimima? Või on mu elus mingi uus suur muutus tulemas?

Mis siis vahepealsesse aega veel mahtunud on? Plika käis külas, käisime ühise sõbra pool lauamänguõhtul, kus ma küll seekord kogu aeg kaotasin :D :D :D Käisin külas uutel sõpradel-  ma loodan, et võin neid juba sõpradeks nimetada. Me tundsime üksteist küll juba põgusalt varemgi, aga see külaskäik oli ausalt öeldes isegi natuke ...ootamatu ei saaks öelda, sest salajas ma seda ootasin juba ammu. Sain MTÜ-st uue tugiisiku- vedas seekord taas väga supertoreda inimesega. Remondimees MTÜ poolt käis korterit üle vaatamas ja hindamas, ausalt öeldes ta väga optimistlikult ei suhtunud mu korteri olukorda ja võimalusse soodaslt siin midagi ära teha. Aga põhiliselt ikka molutasin niisama...tuju oli ka enamasti kehvapoolne (no teadupoolest selline hall, rõske ja pime sügis on kõige jubedam aeg minu jaoks). Eriti, kui tundemaailmas mingi paras kaos on...aga sellest ma hetkel pikemalt ei räägi. Sest ma pean selle kõigepealt ise enda jaoks selgeks tegema ja üldse, vaatama mis edasi saab.

Seekord ma loodan, et enam nii pikka pausi ei tee! Endal oli ka vahepeal mõte, et  äkki ei kirjutaks enam üldse, aga samas..mulle meeldib kirjutada ja oma elust rääkida. Sest kahtlemata pole see päris tavaline 44 aastase naise elu..


pühapäev, 21. oktoober 2018

Vananaistesuve lõpp ja minul teine noorus.

Hetkel on siis ilmade poolest lausa harukordne sügis, mis polegi veel muutnud mind rusutuks ja masendunuks. Kuid sellelegi vaatamata ei ole mul just parimad ajad. Nagu teismeline ootan ma elult väljakutseid ja põnevust, sealsamas aga ihkan turvalist rutiini ja kardan muutusi. Võin piiritult armuda korra nähtud inimesse ja põdeda nädalate viisi teadmises, et ma ei saa teda kunagi endale, võin suhelda vanade sõpradega ja tunda, et tegelikult on see nii pagana hea, et nad mul olemas on. Ja siis jälle tahta midagi muud...ihaldada kättesaamatut, teadmata isegi ,mis see olla võiks.

Jah, ma tean, et võrreldes enamiku inimestega on mul palju vähem võimalusi. Keskkond, kust olen pärit, majanduslik olukord, tervislik seisund, välimuse defekt (olen konkreetselt välja uurinud, mismoodi sellest vabaneda ja palju see maksab- ja ma ei maini seda summat ega kirjelda protseduure lähemalt, keda huvitab, küsigu minult meili teel). Kuid viimasel ajal on mind haaranud selline rahutus, et... ma  justkui ei taha enam niimoodi jätkata. Mingit muutust vajan, aga ma ei oska alustada kuskilt. Ei oska või siis pigem ei julge. Jättes kõrvale rahalised võimalused... Ma võiksin ju hakata näiteks end meikima, värvima juukseid ja mida iganes, aga siinkohal ongi taas see "aga" - ma võin teha kõike, kuid üks viga jääb. Nii et kas üldse on mõtet hakata midagi teisiti tegema, kui tegelikult ma jään ikka endiseks?

On aasta igavaim aeg. Kaks kuud ei toimu mitte ühtegi laata- ma ei pea laatadeks neid iga nädalavahetusel kaubakeskustes toimuvaid 30.-eurose kohatasuga poolvääriskivide ja meemüüjate kokkutulekuid- ainult Telliskivi kirbukad ,kus on koharaha tagasi saaminegi tegelikult üsna küsitav. Detsembris aga mul täiega vedas- ma saan MTÜ kaudu suurele Tallinna Jõululaadale oma ehteid müüma minna! Seda kuuldes tundus see lausa uskumatu- olin ju ammu unistanud kõiksugu käsitöömessidest ja jõululaatadest, kus käib kümneid tuhandeid inimesi. Olen siiralt tänulik neile, kes seda mulle võimaldavad! Lisaks on tulemas veel vähemalt kaks jõululaata ja kuna mul on ka igasugust jõuluteemalist kaupa, mida käsitöölaatadel müüa ei saa, siis üks kord pean ma siiski ka Telliskivis katsetama.

Kuid see rahutus...igatsus kättesaamatu järele, nutuhood ja masendus. Ning sealsamas ülevoolav rõõm mingist pealtnäha täitsa tühisest asjast, mõnest sõnast või mõnest facebookis jagatud naljast, ning sealsamas kuulda raadiost mingit teatud laulu ja langeda taas "musta auku". Ja vahepeal lihtsalt magada, magada selleks, et mitte tunda ja magada selleks, et aeg lihtsalt edasi läheks.


esmaspäev, 24. september 2018

Lihtsalt märguanne, et olen olemas!

Ei juhtu mu elus viimasel ajal enam ammu juba midagi põnevat! Laadahooaeg on ka kohe-kohe läbi saamas ja mitu kuud jubedat sügistalvist aega on ees. Prr, tahaks talveunne jääda :D  Mitte päris praegu, aga kuskil kuu aja pärast küll, siis kui ka viimane laat on läbi ning tervise poolest kõige kehvemad ajad on ees.

Kustutasin oma eelmise postituse, sest millegipärast olen hakanud märkama juba ammu, et tänapäeval inimesed ei viitsi enam süveneda millesegi ja nopivad kontekstist välja mingid paar fraasi ja hakkavad selle ümber arutlema. Ja see polnud mitte mu postituse eesmärk- minu eesmärk oli näidata kõigile skeptikutele, et jah ma suudan ettevõtja olla (seda pigem siiski üksinda) ja et tegelikult ju ei läinud see pood pankrotti -kuidas seda nüüd viisakalt öelda- ei minu ega mu äripartneri tegutsemise ajal.

Aga lihtsalt uskumatu, kuidas inimesed suutsid sellest tekstist märgata peamiselt ühte paarilauselist fraasi! Jah, isver küll, ka mina olen ju inimene ja naine, miks mul ei võinud siis tekkida "lühiajalist suhet". Kui nii tänapäeva naisteajakirjandust jälgida ja foorumeid, siis suur osa naisi on lühiajalise suhte asemel hoopis üheöösuhtega nõus. Nii et... Oli siis oli, kelle asi, ja see nüüd kohe kindlasti poele hävitavat lööki ei andnud, jah see võis olla üheks veetilgaks mis kivi uuristas, aga kindlasti ...no enam ei peatu pikemalt. Õismäe Taaskasutuskeskus on igavikku läinud!

Ka oli uskumatu õelus inimeste poolt arvata, et astun uuesti sama reha otsa, et küsin siit poe avamiseks annetusi! Aga mnjah, niipalju kui inimesi, niipalju ka arvamusi ja edu neile siis! Ma olen ammu aru saanud, et on inimesi, kes mind mingitel põhjustel üdini vihkavad ja on ka inimesi, kes mind siiralt mõistavad. Viimased aga kahjuks pole eriti agarad kommenteerijad, nemad jälgivad minu blogi vaikselt ja vahel kirjutavad mulle otse, küsides "Kuidas sul läheb?"  Ja kahjuks ei saa ma neile ega ka kellelegi teisele vastata, et "hästi".

Kuid ma ei hakka halama, olen piisavalt tugev ,et toime tulla ükskõik millise valu või hirmuga! Ja ma ei tahagi, et keegi minult midagi selle kohta küsiks või nõu andma hakkaks, ka tobedad oletused võite endale jätta. Põhjus, miks ma praegu siin kirjutan, on see, et anda märku, et olen siiski elus ja ehkki praegu pole parimad ajad, ma ei ole alla andnud ega kavatse seda ka teha! Eks mu elu ongi ju pidev tõus ja mõõn, ning teadupoolest ei kesta kumbki neist igavesti..

reede, 7. september 2018

Blogis paus- mõttepaus.

Ma ei taha postitada tühja ja sisutut teksti lihtsalt postitamise pärast. Seepärast olengi jälle päris pikalt siit eemal olnud. Lihtsalt mis on juhtunud- peaaegu mitte midagi. Oli kaks õnnestunud kirbukat- kuid säästmisest ei tule enam midagi välja, sest märkamatult on läinud toidupoes kõik asjad sent-sendilt kallimaks, kuigi ostan samu asju ,mis varemgi. Pigem kulutan hoopis palju vähem saiakeste peale, lihtsalt isu on täis saanud isegi juubelisaiast :D Lõpuks :D

Suvi hakkab lõppema ja järjest rohkem tulevad mu pähe taas mõtted oma poe avamise kohta. Vaikselt vaatan äripindade kuulutusi, kuid samas kardan seda ka teha- äkki leiangi sobiva, aga mida ma teen, kui raha niikuinii pole. Alustada kõigepealt laenutaotlusest? Ei, see poleks kindlasti mõistlik, sest kui ei saa no näiteks kuu ajaga poodi alustada, siis millest ma seda maksma hakkan. Teeks laenupäringuid ja uuriks ,kas ja mis tingimustel saaks nii umbes 3000 eurot laenu pikemaks perioodiks? Veidi olen sellega juba tegelenud ka, kuid sobivat pole leidnud.

Aga blogimist ma kindlasti jätkan, vaatamata ühe vingatsi lootustele! Lihtsalt ootan parajaid mõtteid, mida kirja panna...

neljapäev, 23. august 2018

Me tegime selle ära- ehk üks üritus, millesarnast pole Eestis varem olnud!

Et kõik päris ausalt ära rääkida, siis peab vist alustama päris algusest. See on minu puhul tegelikult vägagi üllatav ja oli seda aastakümneid ka minu enda jaoks. Nimelt on mul lapsest peale üks omapärane huvi- ja, arvestage lugejad sellega, et kui naerate mind välja, naerate välja ka kõik need teised 900+ inimest, kellel sama huvi on- mulle meeldivad vanad lapsevankrid. Mitte just need päris vanad, aga no kuskil 60-ndatest alates kindlasti. Ja kuskil nii 1995 aasta mudeliteni välja, tänapäevased pöörlevate ratastega ja kolmerattalised jne...no ei meeldi.

Huvi sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et isegi numbrite loendamise sain selgeks tänavail vastutulevaid lapsevankreid kokku lugedes. Loomulikult olid kõikvõimalik paraadid ja rahvakogunemised siis minu lemmikkohad, igatahes oskasin vabalt tuhandeni lugeda enne kooliminekut ja muidugi ka siis neid numbreid kirjutada- pidasin vist isegi omamoodi "päevikut" kuhu märkisin ära mitut vankrit ma sel päeval nägin  :) Tollel ajal ma muidugi olin ka ise tohutus beebivaimustuses ja mängisin nukkudega, nii et ei pööranud sellel mingit erilist tähelepanu.

 Sellel ajal oli tavaline, et lapsed jäeti vankritega poe vms akende alla, kus siis nutma hakanud beebisid kiigutasid sageli möödakäijad. Mina käisingi sageli algklassi õpilasena linnas just eesmärgiga, et saan mõnda "titat kiigutada"  Tekkisid tutvusesd laste emadega, sain mitmel korral loa jalutuskäikudel kaasas käia jne.

Okei, sain suureks, aga lapsevankrid paelusid mind endiselt. Lastega või mitte, aga vankrifänn olin ikka. Aastakümneid häbenesin seda, kuid siis hakkasin otsima netist infot, et kas ma olen tõesti ainus selline, või on neid kuskil veel. Ja avastasin Venemaal sellise grupi, Saksamaal koguni mitu sellist ja ka lausa vankrimuuseume erinevates riikides. Jälgisin aastaid Venemaa vankrikollektsionääride- just, seal on inimesi, kellel on kogus 10-20 retrovankrit, kusjuures lapsi neist paljudel väikeseid polegi- tegemisi ja eelmise aasta novembris otsustasin "kapist välja tulla".

Arvasin facebookis seda gruppi luues, et ehk mingi paarkümmend liitujat ehk tuleb, kuid juba esimese nädalaga oli meid üle saja. Ja nüüd, kus grupp pole veel aastatatki tegutsenud, on meid juba tänahommikuse seisuga 935. Ning liitujaid tuleb pea iga päev juurde. Ka meil Eestis on vankrite kollektsionääre ja on minu suureks üllatuseks ka neid naisi, kes tahavad oma beebile just mingit 30-40 aastatagust vankrimudelit. Minul endal mõistetavatel põhjustel vankrit pole, küll aga on mul ligi 2000 pildiga pildikogu arvutis ja ma täiustan seda pidevalt. Lisaks on mul viitsimist uurida infot erinevate mudelite kohta ning tihtipeale pöördutaksegi grupis minu poole küsimusega- mis mudel ja mis ajast see on?

Aga nüüd eelmisel pühapäeval toimus Eestis ühes väikelinnas midagi sellist, mida siinmail pole kunagi varem toimunud. Esimene Retrovankrite Kokkutulek! Jah, mina olin üks korraldajatest! Muidugi ma ei teinud seda üksi, tänan siinkohal ka teisi ,kui nad seda blogi lugema juhtuvad.. Meid polnud küll palju- etteteatamise aeg jäi natuke lühikeseks, sest idee paiskas üks grupi naistest õhku alles juuli keskel- aga meid võeti nii soojalt vastu, et tegelikult polnud üldse meie arv oluline. 19 retrovankrit erinevatest ajastutes veeres sel päeval läbi Põltsamaa linna, kus toimus samal ajal ka kodukohvikute päev. Paljudes kohtades oli meid oodatud (kohalikud organisaatorid-grupiliikmed olid infot usinalt jaganud), kuid kuna ilm oli kehv, siis ..tegelikult ma mõtlen tagantjärele ise ka, et oleks võinud ikka rohkem kohtades käia... me kõikjale ei jõudnud.

Nii liigutav oli minna oma grupiga "sebral" üle sõidutee- kui kõik peatusid ,filmisid, lehvitasid ja hüüdsid kiidusõnu! Nii liigutav oli mööda linna kolonnis liikuda, mööujate heatahtlike pilkude saatel ja näha kuidas inimesed olid end lausa tänava äärde rivistanud, et vaadata ja meile lehvitada. Pea igal sammul tuli keegi meie juurde ja ütles midagi stiilis "et appi kui vahvad te olete!" ja meenutasid siis, kellel või kelle lapsel või naabril oli olnud just selline vanker. See ühtekuuluvustunne, see positiivne vastuvõtt... on enam kui kindel, et see kokkutulek ei jäänud viimaseks ja suure tõenäosusega toimub see ka järgmisel aastal Põltsamaal.
Sellised kaelasildid olid kõigil osalejatel! Aitäh Tiina, Taimi ja trükikoda ValiPress!
Grupi administraatori avakõne meie kogunemiskohas Trollitralli Vahvlikohvikus
Esimene pikem peatus Põltsamaa mõisa juures
Üks pildike rongkäigust. Vihma sadas ja ma muidugi täiesti ebafotogeeniline ,nagu ikka. Aga täitus ük soov-jalutada linnatänaval retrovankrit lükates. Minu eksponaat rongkäigus siis 80-ndate keskpaiga Läti toodang Liepaja exportmudel






esmaspäev, 20. august 2018

Nostalgia. Hoiatus-sel nädalal tuleb üks nostalgiateema veel, seekord positiivsem !

Oli kord suur ja turvaline riik. Oli riik, kus ei pidanud keegi muretsema sellepärast, et kas tal homme või aasta pärast on ikka töö ja kodu. Oli riik, mis oli maailma suurim ja kus võis reisida subtroopilisest kliimast peaaegu arktilisse välja. Lisaks veel loendamatud paraskliimas asuvad metsad, mererannad ja järved. Selles riigis polnud ühtegi söötis põllumaad, polnud ühtegi lagunevat tühja laudahoonet ega nõgestesse kasvanud töökoda... Polnud isegi eriti neid sissevajunud katustega ja kinnilöödud akendega talumaju, rääkimata kortermajadest, mille ümber mängisid lapsed, akende all vankris magasid imikud, maja ees pingil istusid memmed (see viimane on küll  ainus asi, mis sellest idüllist veel alles on, kuid kauaks...)

Selles riigis, selle riigi ühes osas sündis ja kasvas tüdruk. Tal polnud küll väga vedanud sellest mõttes, et tema vanemad ei reisinud mööda suurt kodumaad ringi ja paljud ihaldatud asjad jäid ka tal saamata -erinevalt tänase päeva vastupidisest probleemist, kus on küll kõike peale raha, oli siis probleeme sellega ,et raha ju oli, aga kaupa oli ilma vastavate tutvusteta raske kätte saada. Kuid tüdruk oli siiski rahul, tal oli kõik eluks vajalik, tal oli kindel siht silme ees, ta kasutas oma mängudes pidevalt oma unistusi ja need polnud pelgalt mööduvad lapseea unistused. Tüdruk oli juba ammu teismeline, kuid ta teadis siiski, et tema tulevik on kindlustatud...

Mis juhtus edasi, seda teavad kõik. Ka on seesama tüdruk siinsamas blogis varem sellest kirjutanud. Nüüd sõidab see keskealine naine läbi ühe killukese kunagisest suurest kodumaast, näeb bussiaknast võsastunud põlde, lagunevaid laudahooneid, töökodade varemeid- mõne juures roostetab veel kunagine veoauto või traktor- näeb sissevarisenud katustega majavaresid, mis vaevu paistavad metsistunud õunapuude ja kõrgeks kasvanud heina seest välja. Buss peatub maa-asulas, kus isegi keskpäeval liigub vaid paar-kolm inimest. Needki ebakindlal sammul vaevaliselt poe suunas.. Teisel pool järve seisavad kortermajad- kahel on aknaavad klaasideta ja justkui tühjad silmakoopad kaugusse vaatamas, kolmandas on mõnel aknal veel klaasid ees. Jälle üks kunagine paik, kus inimesed elasid, töötasid ,kasvatasid lapsi... Siiski ,kuskilt tuleb maaelule nii omast  (kuigi linnainimese jaoks ebameeldivat) sõnnikuhõngu. Keegi siin siiski peab veel loomi... ah, kindlasti on see keegi, kes ostis just selleks maa siia mahajäetud piirkonda, et hakata talutootmisega tegelema !

Ja kui palju on selliseid asulaid veel selle mõnesaja ruutkilomeetrise maa peal! Veel 30 aastat tagasi...need asulad olid olemas, neis polnud tühjade aknakoobastega või sissevarisenud katustega maju, neis olid koolid paarisaja lapsega, lasteaiad mitmekümnega, neis oli pea iga päev näha, kui sünnitusmajast toodi koju teki sisse mähitud pambuke... Jah, osad mehed istusid ka siis külapoe taga, aga sealsamas popsus traktor ja põld sai siiski pärast paari lahja õlle joomist korralikult haritud. Kui see korralikult ei saanud...no siis võis see tööline saada ülemuse halvakspanu preemiast äravõtmise näol või halvemal juhul - no seda muidugi tehakse ka tänapäeval- saadeti ta häbiga minema. Vahe oli aga selles, et tollel ajal oli selline ärasaatmine suureks häbiks ja süüdlasel oli oma rumaluse pärast eluks ajaks "märk "juures, nüüd aga on see muutunud aga nii tavaliseks ja salastatuks, et mitte keegi ei saa isegi tänapäevasel infoajastul seda teada. Ning satubki järgmine tööandja taas samasugusesse ämbrisse...

Ma igatsen seda aega. Jah ma tean, et enam pole sellist elu ka mitte seal teisel pool piiri. Ka seal on meeletu liiklus linnades, klaasist ja led-tuledest ärihooned, ning võsasse kasvanud maa-asulad paari memmekesega...  Kuid ma igatsen seda turvatunnet ja kindlust tuleviku ees... ma igatsen oma purunenud unistusi- ei mitte unistusi, need olidki juba reaalsuseks saamas- ma igatsen veel minna maa-asulasse, kus kauplus-söökla ees peatuvad Zigulid ja UAZ.-id, kus poe akende all magavad vankrites titad, kellele mõna aasta pärast juba lasteaias hakatakse õpetama mängudes nende võimalikke tulevasi erialasid- ehitajad, müüjad, õpetajad, arstid, kokad... Ja mitte keegi neist ei tea, mis asi on beyblade, mis virtuaalselt verd purskavad arvutimängud, kus 8- aastane laps oskab endale ise leiba või kartulit praadida ja 3-aastane ei jookse enam mähkmetes ringi. Kui saaks veel korraks sellesse aega tagasi minna!!!


teisipäev, 14. august 2018

Aeg läinud jälle, aga kuhu?

Viimasest postitusest jälle nii kaua möödas! Samas tundub kogu aeg, et kell seisab ja aeg ei liigu üldse. Ja sealsamas -appi kuhu see aeg kaob! Kui aga mõtlema hakata ,siis mis on erilist toimunud... Aegnal sai teist korda käidud- lõpuks ometi jõudsin ka Põhjaranda ja püsisin isegi umbes minuti veepinnal ,liikudes edasi ehk meetri, ilma käsi ega jalgu põhja panemata. Teile naljakas, aga minu jaoks suur saavutus. Kohe nii suur ,et kordasin seda mitmel korral ja kuigi edusamme polnud, olin ma rõõmus sellegi vähese üle-et ma polnud kaotanud vahepealse ajaga oma oskust vee peal püsides mõni hetk tasakaalu hoida .

Lootsin mustikaid korjama ka minna, kuid põõsaid oli- mustikaid enam mitte. No loogiline, ega ma pole ju ainus marjuline seal. Nii ma siis lihtsalt jalutasin mööda saart ringi, mitmel korral mõtlesin ajatäiteks randa tagasi minna juba. Aga laiskus sai võitu- see veest väljatulemine ja kuivatamine ja ootama mil jalad kuivaks saab et liiv maha ja kingad jalga...eh, eks teinekord. Kuigi sel suvel seda teist korda vist enam ei tule :) Aga no Stroomis käisin veel eilegi jalgupidi vees...natuke jahe oli küll juba :D

Ja mis ma ülejäänud aja tegin? Vot siinkohal on täielikult kas "sõber Alzheimer" külas, või ma ei teinudki tegelikult mitte midagi :) Tegelikult siiski...ühe lähiajal toimuva üritusega seoses, on mul olnud omajagu tegemist. Aga üritusest ma räägin täpsemalt alles, siis kui see möödas on. Kes on mul facebookis sõbralistis, need teavad niigi. Tegemist on siis nulleelarvega üritusega minu jaoks, sest on inimesi, keda sama teema väga huvitab, aga kes osaleda ei saa ja lihtsalt natuke aitavad enda lohutuseks ja selleks ,et huvikaaslastel kõik sujuks. Minu jaoks on selle ürituse ettevalmistamisel olnud kõige rohkem arvutis suhtlemist ja tegutsemist, vähesel määral ka käsitööd.

Enne seda eelmainitud üritust on mul aga järjekordne laat Võrus. Nii et sellel suvel juba kolmas kord! Kuna mu ehtevalik on nüüd kameede näol ka pisut laienenud, siis erilist hirmu miinustesse jäämise ees polegi Kuigi ei õnnestu neid kameesid müüa ikka päris selle hinnaga, nagu tahtsin... vähemalt Telliskivis (nojah, see muidugi on eriline võrdlusetalon kah :D ).Eh, ma peangi minema swarovskeid juurde ostma...oi pagan kuidas tegelt ei viitsiks end täna jälle liigutada...aga eks ma ikka lähen, sest homme vbolla ma sõidan juba Võrru ära. Paar päeva ehk õnnestub jälle tasuta  maakonnaliiinide ühistranspordi teenuseid kasutada ja käia kas mõnes tuttavas ja sageli meenuvas, või siis sootuks mõnes uues paigas. Siis on Võru Linnapäevade kontserdid, igasugu tasuta üritused ja laupäeval siis see ,millepärast ma lähen- suur laat. Pühapäeva hommikul vara ärgata, 7.15 bussi peale jõuda...ja siis ,kui ma olen selle ürituse eestvedamisega õnnelikult ühele poole saanud, ning veidi puhanud, olen blogis tagasi. Varem ei julge lubada...Võrus vist on endiselt internetiga probleeme ja no kui ikka vähegi võimalik, siis tahan reisida.