pühapäev, 22. oktoober 2017

Uus hobi-ehk ka tulutoov- ja paljastatud kommentaator!

Nüüd siis tuli kommentaaridest välja, et vähemalt üks sapipritsija on Tallinnas tegutsev perearst! Kunagi, no sellest on ikka tõesti aastaid möödas- isegi ma enam mäleta täpselt, kus ja milleks ma selle abipalve tegin, sest teadupoolest ma konkreetselt küsin abi ainult erandjuhtudel- ta kandis mulle raha. Ja nähtavasti hakkas ta mind sotsiaalmeedias jälgima. Sest kuidas muidu ta mu blogist kohe teada sai ? Juba eelmisel sügisel oli meil temaga nii blogis kui facebookis tuline vaidlus Euroopa abipaki ja Toidupanga ja üldse minu olukorra teemadel. Tookord sain nii vihaseks, et kustutasin kogu teema ja facebookis muidugi blokkisin ta ka ära. Aga pagana kahju, et ma ei saa või ei oska? teda siit ära blokkida!!

Tead, kui sul oma rahast nii kahju on, siis ma tuleksin su vastuvõtule ja viskaks selle raha sulle näkku! Korjaks selle tarbeks kasvõi taarat... Selle asemel ,et viisakalt küsida oma raha tagasi tuled sa minu virtuaalsesse hoovi mind tänitama!  Eriti kibestunud inimene ikka... ja siis räägid veel minu vingumisest. Tuleb välja, et ega see tavapärasest erinev mõtteviis- eluviis, mida sa meedias ja oma patsientide seas propageerid polegi nii kõrvalmõjudeta :D

Aga sain nüüd end välja elada konkreetse isiku , mitte enam anonüümse "mürkmao" peale! Ja ausalt, olen poole rahulikum, sest no selle inimese arvamus ei lähe mulle küll ABSOLUUTSELT korda :D Kusjuures ma kahtlustasin teda isegi varem juba teatud sõnavõttudes, kuid see tundus mulle nii mõttetu kibestumisena ja nii lapsikuna, et ma ei uskunud eriti. Aga jah...  Küsimus on ainult selles- mille pagana pärast sa inimene seda blogi üldse loed ,kui suhtumine minusse on selline ?

Hea küll, jäägu see siis selle inimese "luukereks kappi" või karmavõlaks! Vähemalt üks kanditaat on mul teada, kelle ma oma uue perearsti otsingutel kohe kindlasti välistan... Räägin parem sellest mis vahepeal toimunud on, ehk siis oma uuest hobist (mida ma tahaksin ka kunagi raha teenima panna, kui juba vilumust rohkem on) ning üleüldiselt. Praegu on mul küllaltki keerulised ajad, sest lisasissetulek peaaegu puudub. On olnud paar Vanalinnas ja Nõmmel müügipäeva, kuid välitingimustes hakkab juba päris külm, ning enam üle paari tunni vastu ei pea. Ei ole halba ilma, on vale riietus... noh ,osaliselt võib see ju mul nii ka olla, et pole igaks ilmaks vastavat riietust, aga üldiselt ma pole veel elu sees avastanud, milline see "õige ilma õige riietus " oleks. Lihtsalt olen kohutvalt ... külmavares ei saaks ka öelda, sest kuumus üle 23 kraadi ka mulle ei meeldi....Ja ei lähe need suvalistes kohtades müügid ka eriti. Eile sain näiteks Nõmmelt kahe tunniga 2.50. No päevane söögiraha tegelikult ju...  Täna ehk katsetan ka, kuid ausalt- väga ei ole tuju.

Aga minu uus hobi on heegeldamine. Suuri asju teha tundub mulle igav ja pealegi ma ei tea, kuivõrd tulusaks selline asi võiks kujuneda. Aga minu esimene soperdis on siis selline :
Kuna need on üldse esimesed ,mis ma tegin, siis läks selle tegemisega ka ikka omajagu aega ning oli ka paar hetke ,kus mõtlesin heegelnõela nurka visata :D Aga huvitama hakkas, et mis siis lõpuks välja tuleb. Ja mul oli selleks tegelikult põhjus ka- vennatütar sai kuu alguses poja ning kuigi vennaga me ei suhtle, siis tema lapsed on (niipalju kui neid tean) lahedad.  Tema telliski minult siis papud oma titale, tahtis muidugi osta, aga mina ütlesin, et need on kingituseks. Tegelikult on isegi natuke piinlik kinkida asju, milles -vähemalt minu enda teada- on päris mittu viga ja ebatäpsust :D Aga no arvestades, et ma teadsin varem heegeldamisest paari põhisilmust ja olin papude tegemist ainult kõrvalt näinud (mamma töötas aastakümneid kodus beebipapude heegeldajana ühele käsitööartellile) , sain siiski midagi tehtud. Ja isegi hakkas huvitama, nii et mul on praegu käsil paralleelselt kaks paari- hetkel on eri tooni lõngadega raskusi, pole ju selliseid asju kodus ja osta see kuu eriti ei saa. Kuid järgmisel kuul ma lähen Võrru, ning seal on väga palju allesjäänud lõngu aastate tagant. Osa kindlasti enam ei sobi millekski, aga mis sobivad, need ma saan endale. Ja no loomulikult tasuta asjade kastidest kaltsuka ukse taga võib ka midagi   harutamiseks leida... leidsingi juba kah.

Huvitav, kui mul hakkab heegeldamine ükskord vigadeta sujuma, kas beebipapusid keegi ostaks kah? Või on need iganenud asjad? Põnev igatahes..

Reedel sain toiduabi, aga no sellel ma pikemalt ei peatu. Pakk läks jagamisele, sest tangained, must tee ja tume šhokolaad mu menüüsse ei kuulu ja kahte pudelit õli või kümmet konservi või ... midagi seal oli veel rohkem, ma ära ei tarvita. Kohvi ,suhkru, õli ja lihakonservidega olen nüüd pikaks ajaks varustatud... eks see paki sisu võiks natuke muutuda küll iga kord. Aga eks mina aitan siis teisi ,kes selle pakisaajate nimekirja ei kuulu, kuid kellele kuluvad eelmainitud asjad ära. Ja pealegi- kasud sees mul ka- kuna kott saab alati seal ikka päris raske (isegi poole koguse puhul) ,siis tagasi peaksin ma tulema taksoga. Parem siis vahetan nö üleliigsed asjad paki sisust transpordi vastu välja  :D 

Ja hetkel nagu midagi muud polegi toimunud... Ootan natuke juba järgmist kuud, et Telliskivisse terve koht regada ja et Võrust avastada huvitavaid asju ning teha seda ,mida ma kõige paremini oskan- sorteerida ning pakkida. Ning muidugi jõululaatade hooaega..




teisipäev, 17. oktoober 2017

Rahast ja vaese kohta ebatavalisest toitumisest! Kaalujälgijatel paluks mitte lugeda!

See postitus tuleb nüüd ühe kommentaatori idee põhjal, kes tunnistas,et ka tema on üks neist naistest, kes kokkamise asemel teeks ükskõik mida muud :) Ning imestas kuidas ma tulen oma võimaluste juures niimoodi toime, et söön enamasti valmistoitu või-tooteid. Kui nii mõtlema hakata ,siis ega see päris tavaline olukord pole jah. Ning kindlasti hakkan ma nüüd saama virtuaalselt piki pead ja jalgu, et olen paks ja et selline toitumine panebki mu tervise tuksi jne. Aga siinkohal mainin kohe ära kaks asja.

 Esiteks- ülekaal tekkis mul 11 aastat tagasi, kui mul oli esimene üldnarkoosis operatsioon ning mingi asi pani sealjuures mu ainevahetusele põntsu. Mina, kes ma olin kogu aeg olnud normaalkaalus ,kaalukõikumine nii 2-3 kilo piires, võtsin järsku paari nädalaga üle 10 kilo juurde!  Ja kusjuures ma ei saanud peale oppi eriti süüa ega midagi...

Teiseks järgneva 10 aastaga on mu kaal põhiliselt samaks jäänud, kõikumised 5 kilo ringis ning vähem. Hetkel olen ma oma kõrgkaalus, kuid juba hakkan leidma, et mõned väiksemad riidedki mahuvad selga. Nii et ma ei saaks küll väita, et minu ülekaal sõltuks vaid toidust ja vähesest liikumisest, sest olen samamoodi söönud .. jah, võimalusel kogu elu. Minu toitumisharjumused pole muutunud, aeg-ajalt lihtsalt eelistan ühte tootegruppi teisele.

Rääkides oma toitumisest, siis kaks põhilist komponenti on piima- ja jahutooted. Jah, minestage nüüd, aga magusad saiad- eriti Juubelisai- ning saiakesed .Viimaste suhtes olen ülivaliv- aga samas hinnaklass neil kõiil suht sama- mulle ei maitse pärmi-lehttaignast saiakesed ja pirukad, kuid enamik tootjaid just neid eelistabki teha. Ja Juubelisaia (õnneks!) Maximas ei müüa! Õnneks, sest muidu ma vist üldse muud ei söökski, kui mul muidu isud vahelduva iga mõne kuu järel ,siis see on küll juba aastaid olnud vaieldamatu lemmik. Hommikul üks päts kohvi kõrvale ja enne õhtut ei ole kõht tühi. Kui siiski on... õhtuse söömisega on mul üldjuhul nii, et eriti kehvadel aegadel ma nihutasin lihtsalt hommikusööki pealelõunasse, et õhtuse söögi peale raha ei peaks kulutama. Seega ma olen täiesti harjunud kaks korda päevas sööma. Minu taktika on süüa aeglaselt, süüa nii et tihtipeale võtab söögikord aega tund või rohkemgi. Istun samaaegselt arvutis või vaatan telekat (viimasel ajal on viimane mul küll rohkem sisustuselement) ja näksin suutäite kaupa.

Piimatoodetest on viimasel ajal hakanud meeldima kodujuust karulaugupestoga. Sellega on küll nii ,et ma pole proovinud täielikult ühte toidukord ainult sellega läbi saada- ehk siis ma ei tea, kas see ületaks mu rahalisi võimalusi, kui mõttetu lukstoit mis kõhtu ei täida, või on see täiesti arvestatav hommikukohvi kõrvane. Aga see nii uus toode ka veel, et jõuan katsetada. Paar kuud tagasi oli mul müslivaimustus. Siis oli pakk piima päevas tavaline asi. Umbes samaaegselt olid mu nõrkuseks ka kohupiimapastad- eriti metsmaasika või kakao omad. Et natuke toitvamaks seda saada, siis tükeldasin sinna sisse  tavalisi küpsiseid.

Lihatoodete koha pealt... vot see on kindlasti asi, mida ma tahaksin süüa palju rohkem, kui ma praegu söön, aga siin on kaks "aga". Esiteks rahaline seis ja teiseks eeldaks liha söömine kodus kokkamist, sest paarist kotletist valmistoidu letist küll söögikorda ei saa. Rohkema ostmine aga käiks üle jõu. Ning loomulikult- ennem ostaksin kilo sealiha, kui kilo valmistoiduletist šnitlseid vms.  Aga kuna söögitegemine mind kohe kuidagi ei huvita, siis tihtipeale ma lihaleti ee mõtlen küll, et peaks ikka ostma -aga kes krt seda valmistama hakkab :D. Ja siis tulevad alateadvuse kuskilt sopist taas esile need mustad mõtted- milleks elada, kui peab ainult ennast sundima. Ei, parem teha siis ikka võimalikult palju vaid seda ,mis huvitab!

Ma ei pea ennast halvaks kokkajaks, eks seda on ju elus pidanud omajagu tegema ka. Tavaliselt on alati kõik mu toitudega rahul olnud, mõnikord isegi ma ise (kes tavaliselt omatehtud asju ei söö) .Olen valmistanud ka külmlauda peiedeks ja sünnipäevadeks, nii et oskamatuses asi kindlasti pole. Mulle lihtsalt  ei meeldi pliidi või köögilaua taga mässata. Kuid, kui mul on tulemas külalised või ma tahan lihtsalt teha endale pidulikumat lauda (vana-aastaõhtul eriti) ,siis valmistoidu lettidest ei osta ma küll peaaegu kunagi midagi.

Rahaline pool sellisel toitumisel. No mina olen tõesti sellega juba nii harjunud, et minu jaoks on see loomulik. Samas üldjuhul mul üle kahe euro päevas söögile ei kulu, miks on poearved tavaliselt 6-7 eurosed- ma ostan sageli paariks päevaks ette. Ostaks rohkemgi, aga paljud minu menüüsse kuuluvad asjad ei ole enam hiljem... no ei ole head. Ja teine probleem näiteks pikemaks ajaks varumisel on ka see ,et see eeldaks mitu korda päevas poes käimist, kuna ma ei jaksa kanda eriti palju korraga. Ja no ega ei meeldi vaadata ka neid suuri poearveid, mis sest et tean, et see on mitmeks päevaks varutud kraam.  Lisakuludeks on mul nädalas kaks pakki (või isegi vähem ) suitsu, ehk siis maksimaalselt 6.70 ning paar-kolm korda nädalas ka 1,5 liitrine maitsestatud mineraalvesi, mahl või limonaad (e- ained mind ei huvita, nii et nende suhtes kommenteerida pole mõtet) .

Ja kui nüüd niimoodi kalkuleerida ja lahti seletada, siis ikkagi jääb küsimus- kuhu raha kaob? Toidu peale umbes 70 eurot kuus, suitsu peale 20... nojah, eks ravimid ja majapidamistarbed ja vahest harva ka mõne soodsa leiu kaltsukast või delikatessi laadalt ostangi vaid oma puudetoetuse (see 35 eurot ei lähe toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, nii et on pisike lisaraha nagu) või laatadel teenitud raha  eest. Ah ja, kuidas ma unustasin-maksud on ju ka, sest toimetulekutoetuse jaoks arvestatakse maksude hulka vaid eluasemekulusid, aga mitte tänapäeva eluks nii vajalikku telefoni ja internetiteenust. Vahelepõige- tegelikult puudega inimesele on see lausa eluliselt vajalik sageli, sest paljud ei käi oma tervise tõttu üldse toast väljas.  Nojah, selle aasta laadahooaeg on olnud muidugi...tegelikult tahaks ropusti öelda " per....s" ja kui  vahepeal paningi paarkümmend eurot kõrvale, siis järgmise kuu internetimakseks vms väljaminekuks oli juba vaja seda kasutada. Ma leian siiski, et igal inimesel, ka minusugusel on õigus endale kasvõi paarikümne euro eest kuus midagi erilist lubada- olgu see siis jäätisekokteil, mõni riideese, midagi hobiga (tegelikult siis minu jaoks juba rohkem küll tööga) seonduvat või mingi haruldane toiduaine, mida saab vaid vastavatelt üritustelt.

Kui mul oleks igakuiselt, jah just igakuiselt stabiilselt, 50 eurot rohkem raha, siis sellest vähemalt poole suudaksin ma vabalt kõrvale panna tuleviku tarbeks. Jah, kindlasti mitte esimesel paaril kuul, sest siis ostaksin ma lihtsalt oma koduapteeki SOS ravimeid külmetuse või erinevate valude vastu, ning liigeste jaoks vajalikku Bio-Glükosamiini jt mineraalaineid ,mida minu eas naine juba tarvitada võiks. Ning varuksin koju ka pesupulbrit-seepi-šampooni. Eelmisel laadahooajal see ka nii oli, suutsin natuke ka kõrvale panna ja näiteks käia mõnel kontserdil.,teha jõulukinke ning osta käsimüügist rohtusid ning elada ka talveperioodi ilusti üle- no muidugi oli mul eelmisel aastal ka üks paarisaja eurone annetus- kahjuks küll ei piisanud sellest selleks, et teha teoks see unistus, mille jaoks mu raha üldse... jah ,seekord küsisin tõesti. Kuna aga annetajad ei soovinud seda tagasi, siis ma kulutasin selle lihtsalt selleks, et osta midagi, mida muidu ehk osta ei saa. Kuhu see kulus, mis ma ostsin- no tõesti, lööge või maha, nüüd pea aasta hiljem ei mäleta.


neljapäev, 12. oktoober 2017

Hallid argipäevad ja kohe ka tumedamad mõtted.

No nii vihale ajab see, et ma ei tea peaaegu kunagi ette, mismoodi ma lihtsalt järgmisel päeval või isegi tunnil tundma hakkan! Täitsa ilma põhjuseta võin ma hommikul ärgates mõelda, et lähen käin näiteks Humanates soodusmüügil või et lähen kaugemale toidupoodi. Ning paari tunni pärast lihtsalt samamoodi põhjusetult leida- aga ma ei taha minna. No näiteks eile sai lubatud oma "tegevusjuhendajale" -oojaa, kui kõrini on mul sellest korteriga kaasas käivast tüütusest- et las ta siis täna tuleb, aga praegu ma mõtlen ainult, et krt, kuidas saaks välja keerutada ,et ta ei tuleks.

Ma ei vaja tegevusjuhendajat. Ma tean ise ,mida ma teen ja mida teha tahan ja millal. Mul pole intellektipuuet. Aga MTÜ ,mille kaudu ma selle korteri sain on mõeldud just neile... ja seega pean ma leppima, et ka mind käib keegi paar-kolm korda kuus "jälgimas-kontrollimas". Olen sellest nii tüdinenud, et vaatan vahest ringi avatud üüriturul, aga sealsed hinnad on lihtsalt jubedad. Ja korter iseenesest on ju päris okei, asukoht on hea, kõik lähedal...naabrid ka normaalsed (suve lõpus probleeme tekitanud läbustajad visatigi välja korteriomaniku poolt) . Aga jah, kodutunnet mul tekkinud ka pole. Või ma lihtsalt olen muutunud nii tundetuks, et ma ei tea enam, mida tähendab midagi tunda? Tihti jääb küll selline mulje.. Kõik on kuidagi nii tühi, nii hall ja argine. Aga mis peaks teisiti olema, seda ma ka ei tea. Pealegi ei taha ma muutusi, kardan neid vist.

Mis on elu mõte? Kas pidev enda sundimine midagi tegema? Mis tähendab elurõõm? Jah, ma ei mäleta seda. On pisikesed rõõmud nt kordaläinud laadapäevast, soodsat ostust, mõnest tulevikus kasulikuks osutuda võivast tutvusest vms. Aga mida ma tegelikult tahaksin, seda ma ei teagi vist enam. Jah, üks mõte mind kummitab küll kogu aeg -ma tahan avada enda poe ja olla iseenda tööandja, mitte kellelegi alluda. Kuid selle ma peaksin küll unustama...see teeb mulle lihtsalt haiget, sest ei saa ealeski sellist raha kokku ,et ruume rentida. Või siis tegelikult leppima lihtsalt selle kui paratamatu faktiga, nagu ma olen leppinud oma välimusega. Ning kellele see probleemiks on ,siis -see tema probleem, mitte minu.

Järjekordselt on mul nädalavahetus nurjumisele määratud. No selle aasta puhul pole enam mitte midagi imestada! Võibolla saan väikese lauanurgakese Telliskivisse, ehk saan sealt 10 eurot- loomulikult suureks abiks seegi, aga no alati ju loodaks ikka rohkemat :) Aga muidu mõtlesin Haapsalu turul toimuvale laadale minna, õnneks on mul kombeks mitte enne kohatasusid maksta, seega ma tegelikult kaotan vaid kahe Simpleekspressi pileti raha. Ja seekord see taas vaid 2 eurot..kahe pileti eest.

Vist hakkab vaikselt sügismasendus ligi hiilima. Ei oskagi millestki eriti kirjutada... Mineviku teemal, millest eelmise postituse kommentaariumis jälle keegi juttu alustas, ma rääkida enam ei viitsi. Kes mõistavad ja tahavad mõista, teevad seda niigi, kes ei mõista ei hakka seda iialgi tegema! Aga tulevikku hetkel ma küll mingit ei näe, ma ei unista enam mitte millestki, sest kõigi unistuste täitumiseks on vaja ... raha. Ja seda paluks mitte tõlgendada jälle abikerjamisena, nagu teatud inimesed seda kogu aeg arvavad!!! See on lihtsalt reaalne fakti konstanteerimine.

neljapäev, 5. oktoober 2017

Elu läheb edasi !

Neil, kes ütlevad ,et olen kibestunud ja egoistlik võib isegi õigus olla! Aga mis siis, see olen mina ,see on minu elu ja ma ei peagi kõigile meeldima! Just niimoodi alustan ma tänast postitust sellepärast, et ma ei peatu eriti eelmise nädala sündmustel. Ütleks ehk nii, et kõik juhtus küll äkki, aga samas keegi ju pole igavene. Ning sujus kõik nii nagu sujuma pidi. Kui hakata mõtlema, siis olid need paar nädalat ikka ühed pikimad nädalad küll, tagantjärele mõeldes. Ehk siis just seetõttu, et nii palju mahtus neisse. Emotsionaalselt- no ma ei peatu sellel, sest ma ei saa ise ka endast aru, mida ma tegelikult tunnen. On raske, aga on olnud ka raskemaid üleelamisi... Ja ma olen toime tulnud kenasti.

Stress ja lein jms võib vist vahel ka avalduda rohkem kehaliste sümptomitena.Mina, kes ma tavaliselt ei jää viirushaigustesse, suutsin Võrus endale selle ikka külge haakida. Ja siiamaani käib köha parasjagu närvidele. Ja väsinud olen, meeletult kaua olen hakanud magama hommikuti peale Võrust tulekut- ei tea ,kas sellel on ka mingi seos. Või on see tingitud lihtsalt hallidest ilmadest ja sügismasendus hakkab tasahilju ligi hiilima?

Jah, see jube sügis! Sel aastal mõtlen ma päris hirmuga selle peale, et laadahooaeg oli niru ja sissetulekud kesised, aga hinnad on märkamatult pea kõigis valdkondades tõusnud. Kujutate pilti- mu lemmikleib, mis veel paar päeva varem maksis 79 senti, oli üleöö tõusnud 99 sendi peale! Mida hekki ,eks?! Aga nagu ikka- ma ei oska toidu arvelt kompromisse teha ja söön seda, mida ma tean, et on hea. Õnneks on kategoorias "peenleivad" veel ka endiste hindadega tooteid olemas... kauaks muidugi :) Rukkileiba ma ei söö eriti,sest see tekitab mul kõrvetisi, teraleivad... sorri, aga mulle tunduvad nad kuivad ja maitsetud nagu saepuru : Subjektiivne hinnang muidugi.

Käisin eile üle hulga aja taas psühhiaatri juures. Tegelikult vist selle spetsialisti vahetuse peale võiks küll mõtlema hakata vaikselt.. Mulle ei meeldi see, et tema niigi pooletunnisest vastuvõtuajast läheb pidevalt alguses ligi 10 minutit ootamise peale, mil ta mind üldse kutsub. Ja siis ülejäänud aeg on niivõrd lühike, eriti kui tema vastuvõtule on järjekorrad mitu kuud. Psühholoog aga jääb endiseks kindlasti, sest kuigi me vahel ka vaidleme natuke ja mõnikord tema kabinetist välja astudes muigan põlglikult tema soovituste üle, siis tegelikult on tal enamuse ajast alati õigus ja ma saan sellest mõnikord aru alles lihtsalt hiljem. Ja tal on oskus oma arvamusi mulle niimoodi selgitada, et ma ei saa tavaliselt hiljem ise ka aru, et ma mitte ei tegutse omaenda mõtete, vaid KE soovituste järgi. Uskumatu aga tõsi- ma ikka vahest võtan soovitusi kuulda ka! Isegi, kui ma esmapilgul tahaks neile soovitajatele ühte teatavat sõrme näidata :D

Täna käis Sid linnas. Oli algul tulles täitsa kaine isegi. Siis käis korra asju ajamas-pangas ja poes vist- ja tuli tagasi liitrise siidriga. Nujah... Ta ei jäänud kauaks, pidi oma järjekordsele haltuurale minema õhtupoole. Ja ma siis ei tea ,kas ta sinna ka jõudis, igatahes oli ta õhtul helistades juba päris "oma loomulikus olekus" :)

Homme loodan kohtuda Raineriga. Einoh, kahel rindel ikka päris lahe olla, eks :D Tegelikult ongi selles asja tragikoomiline külg, et ma ei taha mingit tõsist love-stroryt, aga ma tahan samas, et mul keegi oleks. Ja tunded on mul küll vaid ühe vastu, aga isegi temaga ma ei näe seda "päris" ühist tulevikku. Ning teine, kellel arvatavasti on minu suhtes tunded (niipalju kui alkohoolist läbiimbunud inimesel neid olla saabki)  jätab mind just tänu oma elustiilile ükskõikseks, aga ma ei oska talle ka lõplikult "ei " öelda. Kusjuures- intiimsuhteid pole mul kummagagi, jajah, ka Sidiga enam juba ammu mitte. Noh, saite nüüd siis teada ka midagi väga isiklikku, millest enamus blogijaid vabalt kirjutavad, aga mina "vanakooli" inuimesena pigem väldi seda teemat. Ning tõin selle praegu välja vaid selleks, et keegi ei saaks mind l... tähega algavaks naisetüübiks nimetada.


kolmapäev, 27. september 2017

Veel varuge natuke kannatust..

Need, kes on minu sõbrad  või jälgijad facebookis, on kindlasti kursis, miks ma siin vahepeal pikemalt endast märku on andnud. Ülejäänud saavad sellest siis lihtsalt kunagi hiljem teada. Ma praegu ei oska veel midagi kirjutada, emotsioonid on veel liiga värsked ja ma võin ka oma postituses kedagi kogemata riivata. Üldiselt on minuga kõik korras, niipalju kui see võimalik on. Aga ehk tuleb siinkohal mulle tohutult kasuks just see minu realism ja realistlik suhtumine elu kõigisse osadesse. Või tuleb eriti sügav kurbus ja lein kunagi hiljem... no vot, kogemusi pole. Eks see hiljem näha ole ja seepärast ma praegu rohkem ei kirjutagi.
Kuna järgmise postituse teen, lubada ei saa, aga püüan paari nädala jooksul midagi oma mõtteis selgemaks saada.

esmaspäev, 18. september 2017

Eelmise nädala kokkuvõte ja üks kummaline tähelepanek.

Ei kirjutanud vahepeal mõnda aega, sest lihtsalt ei osanud millestki kirjutada. Möödunud nädala märksõnadeks olid ehted, müük, laadad ja muidugi raha. Nii et kes seda oleks ikka viitsinud lugeda :)Kuigi jah, mööda minna neist teemadest ei saa ma ka parima tahtmise juures, sest nagu ütles mu uus "tegevusjuhendaja"- no nii kohatu on minu puhul selle korteriga-kaasas-käiva- sundkülalise ametinimetus-  et see ongi minu elu. Hobi, millest on saanud oluline sissetulekuallikas ja mis on minu elus esikohal.

Täna magasin kella poole kaheteistkümneni! Täielik rekord minu puhul! Loomulikult ärkasin, nagu viimastel kuudel või isegi aastatel öö jooksul kümneid kordi, nii et vahepeal lausa ei saanudki aru, kas olen ärkvel või magan. Aga ma olin nädalavahetusest lihtsalt niii väsinud ! Üks 9 tunnine laat (tegelikult siis ettevalmistusega kohapeal ja sinna minekuga ligi 12 tundi) ja järgmisel hommikul enne kella 6 ärkamine. Et Paldiski rongile jõuda, mis üllatavalt kaua seda lühikest maad sõidab. Oleks muidugi teadnud päeva kulgu, siis oleks rahulikult end lihtsalt välja maganud eelmisest ,mulle ilmselgelt väga pikast tööpäevast. Tööpäevast just, sest tegelikult ei ole see sugugi mitte ainult nii, et lähed ja seisad ning naudid kontserti. Suhtlemine tõsi küll meeldib ja rahva sees olemine ka, aga ma millegipärast usun, et see võib ka täitsa tervet inimest väsitada, nii et järgmisel päeval on suht-koht selline tunne- tahaks vaid rahu ja vaikust.

Seega- Haabersti Sügise laat oli super, nagu alati. Kuid Paldiskisse ei ole minul ega K.-l rohkem asja!  Tema jäi vist napilt kasumisse, mina kaotasin tänu nagu ikka laadalt suitsuvorsti (mis teha, seal tavaliselt müüakse selliseid sorte mida poes pole-sinepiseemnete või vürtsidega jms) ostmisele ja transpordile ligi 6 eurot. Seekordsest kehvast korraldusest ma ei hakka rääkima...

Aga nüüd teemat vahetades- ma ei tea mis minuga toimub, kas see on mingi "kuival olnud vanatüdruku sündroom" või lihtsalt tähelepanu vajadus, aga nii kui keegi mees minuga pikemat juttu alustab ja annab mõista ,et tahab ka edasi suhelda- tööalaselt kasvõi- ,nii ta mulle huvi pakkuma hakkab. Näiteks paar "naabrit" laadal. Selge on see, et me kohtume laatadel ka edaspidi. Ja ajame teinekordki juttu. Aga ma justkui ootaksin midagi enamat... samas ei oota ka. Ma ei saagi aru, mis minuga toimub! Milleks mulle üldse keegi meeldima hakkab, kui tegelikult suhet ma ei taha? Isegi Raineriga ei tahaks ma mingil juhul koos elama hakata! Ja mina ei tea, mis oleks toimiv suhe ilma kooseluta. Noh, Sidi puhul sai seda katsetatud, kuid minu tunded jahtusid vist paari kuuga või varemgi peale seda, mil ma olin kindalt teada saanud, et ma minusse armunud on. Püüdsin, mis ma püüdsin neid tundeid uuesti ellu äratada, tulemus on ikka see, et kui ta helistab- no ei saa mees aru, et minu tõrjuv ja pinnapealne suhtlemine tähendab juba ilmset huvipuudust- et ma vaatan tülpimusega telefonidispleil tema nime ja tihti lihtsalt lülitan kõne "hääletu" peale.

Miks ma pole teda lõplikult pikalt saatnud? Vist ikka loodan midagi veel, et äkki on mul teda mingil põhjusel vaja... või ma ei tea kah.

Sain nüüd siis eelmisel nädalal lõpuks oma arstiga kontakti. Ja rahusti välja kirjutatud ning välja ostetud. Ja nagu selgus, oligi vaja. Sest mul on tekkinud laatade alguses mingi kohutav ärevus-masendus-hirm-tülpimus... ma ei oska seda tunnet kirjeldada kah, nii nõme olek on see.  Ja kahjuks on mul nüüd juba pikemat aega, vist mingi eelmisest aastast vaja oma normaalseks enesetundeks müügikohal kas esimese tunniga kasumisse jäämist :D või  Diazepami tabletti 5 mg.  Mina ise tegelikult ka tean ,mis selle on põhjustanud, aga justnimelt- see ei ole ju minust sõltuv põhjus...ja ma ei saa seda vältida ega sellest ka üle olla.  Paldiski laat eile oli selle kinnituseks... Piisab vaid kolmest-neljast korrast kümnete hulgas ja see suudab mu täielikult rööpast välja viia. Olen seda olukorda ilma ravimita pidanud taluma ja see halb enesetunne paistab juba teistele kaugelt silma, mis loomulikult mõjutab mind veel rohkem.

Täna mõtlesin lilletädikeste (tegelikult ma nimetaks neid siiski lihtsamalt ja rahvakeelsemalt lillemuttideks, üldse mitte halva pärast) juurde müüma minna, aga liiga tuuline on. Ausalt öeldes- väsinud olen ka..

esmaspäev, 11. september 2017

2 tundi, 9 eurot, hamburger ja keelepraktika..

Lõpuks ka üks päev ilma vihma ja tuuleta! Kasutasin kohe siis ka võimalust teha tasa see, millest ma laupäeval ilma jäin. Jah, Viimsi suurelt reklaamitud laat läks täielikult nässu ja seda üleüldiselt. Kas oli süüdi ilm, või toimus mujal üritusi või lihtsalt Viimsi inimesed ei tunne selliste ürituste vastu huvi- igatahes oli vähe nii müüjaid, kui ostjaid. Korraldajast hakkas lausa kahju.. ta tundus oma plaani nii uskuvat ja siis selline kõrgelt kukkumine. Ja kõige selle juures veel naeratada ning positiivne olla- ma vist poleks suutnud.

Mina maksin Viimsis käimise eest konkreetselt peale :(  Vot sellist asja on varem vaid Telliskivis juhtunud! Ja see 5 eurone kaotus oli mulle tõeline šokk. Just sel aastal, kui niigi on enamus müügivõimalusi ilma tõttu luhtunud...

Täna õnnestus mul siis esimest korda sel hooajal Viru tänavale ,lilletädide juurde minna. Üllatus-üllatus, seal polnudki kedagi. Viru tänava lilleputkadki olid suletud kõik- kuskil uudistes põgusalt räägiti, et remont tuleb seal, aga millal ja kaua, seda ei teatatud. Vaatasin ringi ja kuna ühtegi mupokat ega politseid ei näinud, siis ladusin oma ehted välja. Ei läinud kümmet minutitki ,kui üks euro oli käes! Keegi saksa keeles rääkiv 60-ndates proua leidis endale 2 paari kõrvarõngaid. Kuna aga saksa keelest mäletan ma vaid bitte-danke, siis purssisin kuidagi inglise keelt. Ja endalegi üllatuseks sain päris kenasti hakkama! Nii et ikka see suhtlemine laatadel on mõjunud mu keeleoskuselt positiivselt!

Mingil hetkel tuli minu juurde üks õllepurgiga mees. No ei leidnud ma temaga ühist jututeemat, tema sõnadest ja kõnepruugist oli aru saada, et talle vanglamüürid sugugi võõrad polnud. Viisakalt vastasin ma tema jutu peale noogutades ja napisõnaliselt, mispeale mees lahkus. Ja tuli mõne minuti pärast tagasi, käes Hesburgerist ostetud kuum hamburger. ning andis selle mulle. Ma kohmetusin, sest sellist asja ma ei osanud oodatagi. Jube piinlik hakkas... ja ma vahtisin sõnatult enda käes olevat pakendis burgerit , mõeldes et mida ma nüüd peaksin tegema. Tüüp tõlgendas mu kohmetust omamoodi, öeldes " ma tean mida tähendab näljas olla" . Eee... näljas? Kas ma siis hetkel olen tegelikult näljas? Mul on külmkapis mitmeks päevaks süüa ja kuigi raha enam eriti pole (jajah, laiasin- maksin üüri ja interneti eest! ) olen ma olnud kordi hullemais olukordades.

Panin pakendis burgeri kilekotti- neil seal Hesburgeris on ka mingeid ilma kastmeta, lihtsalt paari kurgiviiluga hamburgereid- ja sõin selle alles kodus ära. Mõeldes, et millal ma viimati burgerit üldse sõingi... no ei meenunud lähiaastatest. See pole küll konkreetselt muidugi ka asi ,mida pidevalt süüa tahaksin, aga vahepeal...oli ikka hea tõesti!

Täna ma ei olnud üle paari tunni seal- järjekordselt hakkas pea valutama. Viimasel ajal on hakanud mul peavalud igapäevaselt ja enamasti lausa nii ,et jõua püstiasendis olla. Tavaline ibumetin ka enam ei mõju alati... Kuid kahe tunniga saada 9 eurot ning tasuta burger- noh, igatahes tasub teinekordki minna. Oleks ainult ilmasid!

Sain täna praktiseerida nii oma inglise ,kui ka soome keelt ja õnneks on mul neis mingisugune algtasemel suhtlemiskeel olemas ka .No nii paarikümne sõnaline :D