esmaspäev, 25. juuni 2018

Emotsiooni, emotsioonid.. pekki, mul on keskeakriis !

Ei ole sugugi nii, et mu blogisse on oodatud vaid kiitvad kommentaarid! Just tänu eelmise postituse paari arutleva kommentaari ja suunavate küsimuste ja veel tegelikult nii mõnegi varasemai läbi, hakkasin ma endaga viimasel ajal toimuvast rohkem aru saama. Mul on keskeakriis lihtsalt! Kuid minu puhul pole see muidugi nii "lihtsalt"- minu depressiooni ja ebastabiilsuse juures on see päris karm läbielamine.

 Millal see täpselt algas, arvan et kuskil aasta eest, kui ma tundsin, et mitte miski ei tekita minus enam sellist "vau!" efekti või siis vastupidi-olen tujust ära, aga ma ei tunne nagu mitte midagi peale tühjuse. Püüan seda selgitada kuidagi- see on nagu must-valge filmi kõige udusem kaader. Ei ole musta, ega valget, on vaid erinevad halli varjundid. Kõik on mõttetu, tühi, igav, rutiinne- aga ma ei suuda ega oska sellest välja tulla. Keegi kommenteeris et mu eelmises postituses oli emotsioonide tundmise koha pealt vastuolu. Aga antud hetkel ma ei tundnudki nagu, et oleks olnud mingi emotsioon peale sellesama masendava tühjuse ja kurbuse. Ja neid ma ei tunne enam ammu emotsioonidena, need olengi mina. Lihtsalt mõttetu mutrike maailmas, kelle olemasolu võetakse loomulikuna, aga kellest vaevalt keegi väga ka puudust tunneks.

Keskeakriisile, õigemini meditsiinis nimetatakse seda ealiste muutustena, omaselt on tekkinud ka see kihk otsida üles vanad paarikümne aastatagused sõbrad, meenutada neid aegu pilte vaadates Mõnikord mõtlen, et tahaks suhelda oma "Kuldse Kolmiku" sõbrannadega- samas jälle oleme me kõik nii palju muutunud, et kas me suudaksime veel kunagi kolmekesi koos midagi ette võtta. Ja vanad sõbrad külapoe aegadest...aegadest, mil ma ei teadnud veel midagi kodututest (kes on siin mõne kommenteerija lemmiktegelased minu elus :D), kus olid suvetuurid, külapoe melu, heinategu ja muidugi pidu, pidu, pidu. See oli ka see periood, kus mu elu oleks vabalt võinud teise pöörde võtta, aga endiselt on see üks neist asjadest ,mille üle ma TÕESTI uhke olen. Sõbrad jäid ka siis...kuid elu viis mind peagi Võrumaalt minema ja..nii see lihtsalt läks. Nüüd paarkümmend aastat hiljem meenutan ma neid sageli ja ennast nende keskel - no sai ikka omajagu lollusi ka tehtud :D Aga ma elasin kirega, ma põlesin ereda leegina..

Ja seda leeki ei suuda ma endas enam üles leida! Ma tahaksin taas tunda rõõmu, särada, olla aktiivne seltskonnahing- aga ma ei oska. Oleks mul keegi endasugune kõrval, ei ma ei mõtle siin mingit suhet ega elukaaslast, lihtsalt keegi sõber ütleks minu võibolla tobeda plaani, no näiteks minna karaokebaari, et "davai, teeme ära!" ... eh, tegelt ma ei tea, kas ma enam teeksingi üldse neid plaane, kas ma enam algataksingi neid tegevusi mida teha koos sõpradega. Viimasel ajal ma tahan pigem üksi olla ja käia.. Ja ,ja siis vingun jaanipäeval üksi toas istudes :D No tüüpiline mina ju, kes ei tea ise ka mida tegelikult tahan. Justkui ootaksin midagi, aga ei tea mida. Mingi seletamatu igatsus on minus, aga ma ei tea mille järele see on.

Ma vajan enda ümber turvalist rutiini, kes tahab nimetagu seda mugavustsooniks- aga minu puhul poleks see termin õige- , aga samas ma tahan rutiinist välja saada ja teha midagi...aga mida. Ja mulle tundub, et seda ei saa mulle küll vist keegi teine ette öelda, ma pean ise sellele äratundmisele jõudma. Kuigi see võib võtta aega. mõnest tunnist mõne aastani..

Senikaua andku sõbrad mulle andeks, et ma nendega kontakti eriti ei võta ja et tihti ma lihtsalt loobun suhtlemises või kohtumisest ,et lihtsalt suhelda suhtlemise pärast... Samas olen ma alati olemas, kui keegi mind tõsiselt vajab, sest ka kellegi teise probleemide lahendamine on minu jaoks mingi vaheldus..  Ja kuna mina ei tea isegi,mis mul viga on, siis ma sellest kellelegi ka rääkima ei kipu. Aga siis jälle ongi vahepeal nii, et polegi millestki rääkida, sest mind huvitavad teemad nagu päevauudised, mõned elulised lood meediast...need ei huvita jälle enamust mu sõpradest . Nii et nokk kinni, saba lahti ja vastupidi...

laupäev, 23. juuni 2018

Jaanipäev üksinda. Vingun jah, ja mis siis!

On jaaniõhtu ja ma istun üksinda kodus, kuulan raadiost ,kuidas promotakse jaanipidusid ja kuidas tegelikult võiks või peaks täna õhtul ja öösel käituma. Paras masohhist ikka olen- aga ei suuda ka rutiinist väljuda ning Raadio Elmar on olnud lahutamatu osa mu päevast juba paarkümmend aastat. Ja ma ei oska ilma selleta, kuigi pühade aegu ja tegelikult kevadel-suvel üldse öeldakse seal selgelt välja ,kuidas peab elama. Kevadel armuma, suvel pidutsema... miks seda kõike niimoodi peale surutakse ja jäetaksegi mulje, et teisiti elada on sama hea, kui mitte elada.

Hea küll, raadio kinni ja muusika arvutist käima. Ning üksinda tantsima. Jah, tore on see küll, aga mingeid emotsioone ei tekita. Ah õigus, emotsioone ma ei oskagi enam tunda, olen muutunud täiesti tuimaks .Ootan nagu kogu aeg mingit vau!efekti, midagi erilist igast päevast, aga ei oska rutiinist välja tulla. Vastseliina laat oli super, kõik oli nii nagu pidi olema, natuke kirumist raha "käestsulamise" kohta kuulus muidugi ka asja
 juurde :D  Võrus aga...ma poleks ealeski uskunud ,et ka minuni hakkab kunagi jõudma selline nooruspõlve nostalgia ja et ma ei suuda kuidagi leppida, et minu kunagine kodumaja pole enam kunagi endine. Ja ometi on mul sealt halbu mälestusi rohkem, kui häid..

Ma ei tea, mida ma tahaksin. Tean aga seda, et midagi on valesti, väga valesti. Ma ei taha suhelda sõpradega, sest enamasti on nendega suhtlemine vaid toas istumine või siis näiteks jaanipäeval ühekordse grilli peal vorstide sussutamine kuskil metsa all. Kui kuulan ,kuidas pidutsevad teised, kui kuulen ,kuidas sõprade seltskond on kogunenud kellegi hoovi ja grillitakse-tantsitakse-lauldakse...ma ei tea, kas ma suudaksin siiski sellises seltskonnas vastu pidada, sest nende pidude juurde kuulub ju enamasti ka alkohol, aga juba ligi 10 aastat ma ei talu purjus inimeste seltskonda. Jah, ma kardan, et nendega midagi juhtub, kardan näha kaklemisi ja traumasid . Kõlab tobedalt ma tean ja see ongi tegelikult tobe, kuid see hirm tekkis mul pärast oma elu esimest ja ainukest (vot see on küll uskumatu!)füüsilise koduvägivalla juhtumit. Psühholoog nimetas seda algselt traumajärgseks stressiks, kuid minu puhul see ei kadunudki ära.

Kuid samas ma tahan rutiinist välja, tahan et mul oleks seltskond ja mitte 2-3 erinevast ringkonnast sõpra, kes on küll igati toredad, aga keda ühise sõpruskonnana küll ette ei kujutaks. Olen tihti mõelnud et otsin üles mõned oma vana Võrumaa seltskonna, kuid 20 aastat on möödunud ja aeg on meid kõiki kindlasti muutnud, nii et möödunut ei saaks enam eal tagasi. Ja on küsimus kas ma tahaksin näha neid inimesi kellegi teisena, kui oma mälestustes? Kas nemadki tahaksid mind kohata, kas nad mäletavad üldse...?

Ma olen väsinud ühiskondlikust survest, et jaanipäeval peab nii olema ja et kevadel peab nii tundma ja et suvi on pidutsemiseks... Ma tahaksin olla selline nagu ma olen, ilma et kogu aeg kuskil kuklas tiksuks teadmine, et ma elan valesti. Meedia surve on nii kohutav! Arvasin, et suudan seda võtta taas nii rahulikult nagu jõulude ajal, aga vahe on selles, et jõulusid pole ma kunagi tähistanud, jaanipäeva aga varasemalt küll ja küll. Kuid kõik need inimesed, kõik need sõbrad on nüüd laiali, enam ei pääse ma teise Eesti otsa mõnusatele küla jaanipidudele, kus ehk saaks veel mõne vana tuttavaga kokku...

Saaks see tänane päev juba kord läbi! Lihtsalt heidaks pikali, tekk üle pea ja kui vaid suudaks uinuda nii vara..

teisipäev, 19. juuni 2018

Pikem postitus lähipäevil!

Kuna jõudsin täna alles Võrust tagasi- loomulikult sain kuhjaga ka laadamuljed Vastseliinast ja ehk ka mõned pildid- siis ma vajan pisut aega puhkamiseks. Igasugune rutiinist kõrvalekaldumine tekitab minus natuke stressi ning ärevust ikka.. isegi positiivsed emotsioonid väsitavad. Nii et varuge veel päev-paar kannatust!

esmaspäev, 11. juuni 2018

Järgmine nädalalõpp-Vastseliina laat..ei suuda otsustada.

Aega ju on, aga see on täitsa minu moodi, et ma närvitsen ja mõtlen mitu nädalat ette iga vähegi erilisema sündmuse puhul. Ja  Vastseliina Maarahva Laat on seda minu jaoks olnud..jah nüüd juba mingi 25 aastat küll selline, millelt olen ma puudunud ehk 3-4 korda. Samas enamasti on see alati lõppenud ka enda kirumisega, et oli mul jälle vaja kulutada.. no ainuüksi Tallinnast Võrru sõit on küllaltki kulukas ettevõtmine-  endisel odavbussifirmal tuli pähe "geniaalne" mõte: algselt kaotada ära Tallinn-Võru liin ja siis hiljem ka Tallinn-Tartu anda üle teisele vedajale. No tõesti ÜLIANDEKAD :(  Ja jutt, et LuxEkspressiga saab ka soodsalt alates 3-st eurost- ei ole mina veel täheldanud neid soodasid pileteid Tallinn-Tartu või Tallinn-Võru liinidel. Ei väida loomulikult, et neid pole, aga nendele peale sattumine õigeks ajaks on küll puhas õnnemäng.

Vastseliina laada kohatasud on meeletud, nii et sinna oma odavate ehetega minek oleks praktiliselt suurim rumalus, mida teha. Rahvast liigub seal küll kümneid tuhandeid aga just see ongi selle laada võlu- olla üks sellest meeletust rahvamassist, minna kaasa selle meluga, lihtsalt käia ja vaadata ringi ilma mingi kindla eesmärgita...lihtsalt moodsalt väljendudes chillida. Kuid viimastel aastatel on muidugi saanud mulle tohutuks rahakoti nuhtluseks pärlimüüjad, keda seal tavaliselt alati vähemalt kaks on ja no kellest mööduda ilma materjali ostmata ei tule kõne allagi. Ja muidugi ma leian kohe vabanduse endale- aga kaks mitmepäevast ja kindlasti veel mitu ühepäevast laata on tulemas ja ehteid teha mulle meeldib ja neid on vaja ka ju müügiks valmistada- ühesõnaga kaubareisiks kujuneb see laat. Ja enda kirumiseks tagantjärele...

Ma olen säästmise võtnud endale vist lausa kinnisideeks! Ja see tegelikult teeb mind väga ärevaks ja paneb kuidagi kogu aeg hirmu tundma, et äkki ma pean jälle millegi jaoks oma säästudest midagi võtma. Kuigi vaja oleks osta endale üht-teist sellist, mida kaltsukast ei saa. Nagu minu ahvatluseks avati Tallinnas nüüd uue ja soodsa Poola kauba pood, kus avamispildil olid näha juba hinnad 2-3 euri...uute asjade eest sellised hinnad, see lihtsalt paneb säästukarbi poole vaatama ja ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte anda järele kiusatusele omale kohe midagi vajalikku osta.

Ja veel Vastseliina laat kah! Ma tean ,et selleks ma võtan sealt seda raha, aga kas ma saan selle kunagi ka tagasi panna? Tõenäosus selleks on tegelikult 95% ,aga kui juhtub just see 5%...  Täitsa lõpp, probleem siis, kui raha pole ja probleem ka siis, kui raha on :D No ma kohe oskan.. aga eks see olegi minu omapära, mida on ka varasem elukäik kõvasti mõjutanud. Ei oska kohe kuidagi vabalt võtta, ma ei mõtle arutut raiskamist laadal sašlõki söömise või 10-eurose lõhna ostmise peale, aga näiteks sellised asjad nagu laevasõit Aegnale või millegi vajaliku ostmine (no nt pesu või mingi käsimüügiravim ,mida läheb ikka aeg-ajalt vaja) ...ma ei suuda selleks oma rahakarbist paari eurotki võtta. Lihtsalt ma olen iseenda peale ka vihane, et ma seda ei suuda..

Jah, mul on jälle natuke selline mõõnaperiood, mis aeg-ajalt ette tuleb. Ma istuksin parima meelega toas, aga ka siin ma ei suuda end koristama sundida- kuigi mulle võib homme külalisi tulla. Ma ei suuda jälle isegi poodi minna, rääkimata sellest ,et eile plaanisin jälle- oh, lähen täna linnaserva maasikaid korjama. Just see, et ma üks hetk planeerin ja järgmisel hetkel võib mõni täiesti tähtsusetuna näiv pisiasi selle plaani lihtsalt ära nullida. See pisiasi on sageli nii tühine, et ma ei saa ise ka aru alati, mis see on. See võib olla näiteks hommikul raadiost esimese asjana kuuldud minu arvates äärmiselt nõme laul, hommikune tõdemus, et pagan, ma pean poodi minema täna kindlasti- muidu pole homme hommikul midagi süüa. See võib olla lihtsalt ehitusmüra akna taga, mis mind mingil hetkel häirib, teisel ei pane ma seda tähelegi. See on seletamatu, kuidas sellised tühised asjad võivad mind mõjutada. Aga siinkohal ei suuda aidata ka psühholoog, tundub pigem ,et psühhiaater peaks minu raviskeemi üle vaatama ja võibolla mingeid teisi ravimeid kirjutama hoopis. Eks reedel, kui siis järjekordne 3 kuud visiitide vahet mööda saab, selgub. Ja kui ei selgu...siis psühhiaatri ma vahetan küll välja, ma olen juba tükk aega kaalunud, et kas ta on üldse parim spetsialist minu jaoks...


reede, 1. juuni 2018

Aegnale metsmaasikale ja ujuma...jajah, nagu alati :)

Paar päeva tagasi oli facebookis Aegna saare kogukonna grupis pilt, kus olid suured punased metsmaasikad. Pildi all kommentaarides imestati muidugi, et no see pole ju ometi võimalik- maikuus maasikad metsa all. Aga postitaja väitel oli pilt tehtud just paar minutit tagasi. Hakkasin kohe laevagraafikut uurima. Mh, see nädal kehtib veel sõiduplaan nädalavahetustel, edaspidi hakkab laev iga päev peale teisipäeva käima. No okei, reede kuulus ka nende mõistes nädalavahetuste alla, seega mis muud kui sadamasse.

Esimene halb üllatus- buss jäi hiljaks. Meil Tallinnas mõtlevad ametnikud küll ma ei tea mis kohaga- ajusid küll kindlasti ei kasuta nad selleks :)- et korraga pannakse kinni mitu suurimat liikluse tuiksoont! Kuna sadamasse saamiseks oleks vaja kas sõita kahe erineva bussiga või siis ühega nii, et hiljem ületada tiheda liikluse ja aeglase fooritsükliga tänav, siis muutus asi juba suhteliselt kahtlaseks. Ümberistumise bussist olin niikuinii maha jäänud, seega lootus oli jalgsi kohale jõuda. No lootus teadagi... Buss istus Kalamajas mitu minutit ummikus, jõudis siis lõpuks Linnahalli peatusse, jõudsin üllatavalt kiiresti sadamasse ja ...siis oli pilt selge :) Ei ole selles süsteemis küll midagi muutunud! Ikka on mingi x arv broneeringuid, mida sama päeva hommikul netis ei näe, ikka on nendel broneerijatel pagasit mitme inimese jagu, ikka on tallinnlase rohelise kaardi omanikud need, kellele öeldakse, et "teil pole mõtet passida, " No pagana pihta, mille pärast nad seda soodustust siis üldse tegid, see on ju tegelikult sama hea kui bussijuht teataks- broneerige sõit eelmüügis ja rohelise kaardi omanikud sõidavad tasuta...juhul kui bussi mahuvad.

Mina näeksin lahendust tegelikult tihedamas laevaliikluses. Praeguse seisuga paneb küll vägisi mõtlema, et raisata oma lemmikpaika minekuks 6 eurot ja kindlustada sellega? koht edasi-tagasi laeval. Aga on see ikka nii oluline...maasikaid saab kindlasti mujal ka korjata, ujumise (rohkem siis küll jalgupidi vees kõndimisiga) on raskem- ma ei kannata rahvarohkeid randasid.

No läks tänase päeva üks plaan nässu, aga õnneks on Vanalinna Päevade raames täna vähemalt kaks üritust, kuhu minna. Seetõttu ma ei olegi just eriti endast väljas, kuigi see Aegna laevaühendus ja meeskonna suhtumine reisijatesse saaks endiselt hindeks 2-. Mulle ei meeldi üldiselt lasteetendused, aga täna on kuskil Toompargis (hahaha, nad veel umbmäärasemalt ei suutnud kirjeldada seda paika, park ju suur ja lai) etendus mu lemmikraamatu Meisterdetektiiv Blomkvist põhjal. Jah, uskumatu, aga seda raamatut lugesin ma alles mingi aasta tagasi juba mitmekümnes kord ja endiselt paelus! Üldiselt see vist oligi ainus lasteraamat, mida ma hiljem täiskasvanuna lugenud olen.

Pärast on aga Tornide Väljakul rahvaliku muusika pidu ja seal esineb üks fantastiliselt elurõõmus ning vitaalne memm- Kihnu Virve.  Mulle meeldivad tema laulud, mulle meeldib tema lihtne, siiras ja vahetu esinemine... natuke isegi mõtlesin enne Aegnale mineku plaani, et kas sinna või ...kes teab, äkki viimast korda esineb Kihnu Virve siin. No kuna laevast jäin maha, ju siis oli ikka nii määratud, et sellele peole pean minema...

Vahepealseteks paariks tunniks küll midagi tarka tegevust ei tea. Aga eks näis.. peaks vist tegelikult korra pärlipoes käima- Swarovski kristallidega kõrvarõngaste valik on väga niruks jäänud ja hetkel on just igasugused koolilõpud jms päevakorral, ehk siis ka Telliskivis oleks neil turgu (lootusetu optimist, eks :D) Üldiselt peaks tegema üldse "luuret", et kas Viru tänaval keegi enam üldse oma lilli või käsitööd müüb... Vanalinna päevad võiks olla päris hea variant ju..

Lahe on see et aknaid  ei saa kodus lahti hoida- maja taha tehakse vist parklat ja üle tee on ehitusel kaevetööd just lõppemas ning pannakse asfalti, ehk siis kuuma asfalti lõhn ...ei ole just mu lemmikodüür :D No eks tuleb ära kannatada, see pole õnneks või kahjuks mitte ainult minu eluaseme eripära praegusel hooajal!


esmaspäev, 28. mai 2018

45-nda eluaasta algus- väsitav ja edukas.

Paar päeva tagasi siis täitus mul järjekordne aastaring. Seekord juba siis saan kirjutada oma vanusesse kaks ühesugust numbrit. Kuskil oli selle kohta liikvel ka ütlus- juudijuubel :) Mingit suuremat tähistamist ei olnud- päeval käis Brigitta õnne soovimas ja õhtul oli väike grillimine rannas Merka ja tema pere ning K.-ga. Ehkki mu lemmik on sašlõkk, ei ütle ma kunagi ka grillvorstikestest ära. Esialgu mõtlesin küll teha päris alkoholivaba istumise liivaluidete vahel, aga siis võtsime siiski ühe väikese siidri. Hästi mõnus selline vaikne õhtu oli.

Vahepeal on olnud minusuguse eraku- tegelikult kas ma ikka olengi nii erak või lihtsalt väsin kiiresti oma eripärade tõttu- päris väsitavad aga huvitavad ajad. Plika oli siin ja käisime Kalamaja päevadel ning ka selle suve esimene Soome reis sai tehtud. Olen ju Viking Club liige ja neile on sünnipäevakuul kingituseks päevakruiis kahele. Helsinki kesklinnas on nüüd juba kohti, mis enam millegagi ei üllata ja kus oskan juba täiesti ilma kaardita liikuda. Nojah, minu kaardilugemise oskus on muidugi üldse omaette teema :) Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja tõdesime, et ilma rahata ei ole seal ikka praktiliselt midagi teha. 4-5 tasuta atraktsiooni, neist pooled ikka päris "titekad". Kinnine vaateplatvorm, mis tõusis aeglaselt posti mööda üles, tegi mõne rahuliku tiiru linna kohal, tuues seesolijatele imelised vaated rohelisest ja ohtrate veesilmadega linnast, oli peaaegu ainus mis tõesti oli superelamus. Aa ja muidugi minu esimene 4D filmikogemus ka. Oli mingi ruum Meremaailmas, kus 3 minutilise seansi ajal võis kogeda läbi ekraani hiigelhai rünnakut. No ma ei tea, minu arust oli see pigem naljakas kui õudne, kõige jubedam oli minu jaoks seal pimedas ruumis orienteerumine, et sinna õigele kinoplatvormile saada ja seal püsti seismine, kui platvorm liikus paaril korral. Teenindaja veel enne seansi algust ütles, et kui on liiga jube, et siis kohe teatada -vist oli mingi paanikanupp ka kuskil siis. Lastele ehk olekski jube olnud, aga mina lihtsalt naersin iga kord kui hai "ründama" tuli ja tekitas ekraani purunemise efekti. Ju ma siis ikka olen nii realist, et ei unusta korrakski ära tegelikkust.

Helsinki mulle meeldib. Sõitsime trammiga linnas ringi, mina suutsin ka seal üles leida pärlipoe :) ja muidugi päris ilma ostuta ei lahkunud. Viiekas jäi ikka sinna maha...etteruttavalt peab aga mainima ,et sain selle nädalavahetusega selle ikka päris mitmekordselt tagasi.

Laevasõit tagasi aga oli infopõua tõttu igavam, kui tavaliseslt. Lihtsalt polnud kuskil mingit märget, et mis kell ja kas üldse toimub karaoke ja puudus info ka selle kohta, et enne peaesinejat esineb hoopis palju parem kollektiiv. Seega me vaatasime ajaliselt, et kuskil midagi ei toimu ja läksime poodi aega viitma. Tagasi tulles aga kuulsin ma juba ootesaali, et keegi laulab laivis. No pagan! Ja oligi- viimene karaoke-esineja.Normaalne siis! Ja mina olin harjutanud juba mitu päeva ühte laulu, millega seal kuulajid pahviks lüüa. Sest kuigi ma pole eriline laululind- pigem ikka vares- siis seda laulu ma olen paljude aastate jooksul tuhandeid kordi küll raadio saatel, küll iseseisvalt laulnud. Kes mu raamatut on lugenud, see teab ,millisest laulust jutt on..

Ja nagu sellest veel vähe! Baaris, kus pidi tulema esinema mingi tundmatu nimega groove-bänd, olid laval kõige ehtsamad Soome tantsumuusika tegijad. Nö "sült" siis. Ja nemad laulsid veel kaks laulu ning lahkusid...asemele tuli siis see reklaamitud groove-bänd ja no see ei kannatanud küll üldse kuulata!

Peale Plika kojusõitu, õigemini vist küll võiks öelda koolisõitu, ma lihtaslt võtsin aja maha paariks päevaks ja tegin ehteid juurde. Oli ju tulemas Haabersti Kevad...kauaoodatud superlaat. Vahepeale jäis siis ka vaikne sünnipäeva istumine ning laupäeva hommikul olin kella 10 paiku Õismäel kohal. Nagu tavaliselt olid meil kõrvuti kohad K-ga ja olime igaks juhuks tellinud ka telgid- kes teadis et see kuumalaine ka siis kestab. Tegelikult tuulevarjuks kulusid need siiski ära, ehkki müügitulust võtsid nad küllaltki arvestatava summa minu mõistes. Seekordne Haabersti Laat jäi natuke tagasihoidlikumaks mulle, kuigi jah- ehted olid endiselt kuum kaup.

Aga mis Haaberstis puudu jäi, sai Kakumäel, kodukohvikute päeval MTÜ hoovis topelt tagasi tehtud! Summadest rääkimata- selle kevade "kassarekord" on mul kõigi aegade parim! Ja kusjuures AINULT ehete müügist! Nii et, vigisejad,,kes mu tooteid nõmedateteks vms nimetavad...paistate targemad välja ,kui vait olete. Ja see käib ka mõne teatud kommenteerija kohta üldse...

Ah ja, eelmise postituse all oli keegi tark kirjutanud umbes, et ma nagu küsiksin PIDEVALT abi! No ikka eriti tore küll- olen ehk üldse kokku oma elu jooksul 7-8 korda abi küsinud ja see on siis pidevalt või? Häh, klounid ikka küll!

Uskumatu ,et jõudsin üldse nii pika postituse kirjutada, tegelikult olen ikka päris läbi omadega. Väsimusele lisaks paaris kohas ka natuke päikesepõletust- no nii tavaline minu puhul, kasutagu ma mis kaitsevahendit tahes. Ja no jalad on praegu tõesti nagu pakud all ning imekombel ma suutsin isegi poodi komberdada üle hoovi. Järjekorras seistes ja tagasiteel oli küll vandumist, et kus mu mõistus ikka oli, maksimaalse raskusega poekotti valutavate jalgade ja kangete puusadega tasiida. Aga no nüüd ma küll paar päeva lihtsalt vedelen! Sest laupäeval... hahahaha, et ma ka ei õpi- lähen sinna, kuhu mõtlesin enam mitte kunagi minna :D


reede, 18. mai 2018

Lihtsalt minna, sõita, avastada.. see õnnestuski!

Mul oli siin vahepeal periood, kus lihtsalt toimus nii palju ja samas justkui mitte midagi. Alustasin siin postitust Eurovisioonist- ainus telesaade või-show mida ma aastaid järjepidevalt vaadanud olen. Alates siis Eesti laulu valimisest kuni finaalini välja, olenemata kes finaali pääsesid. Selleaastane võidulaul tekitas kahetisi tundeid. Mnjah, lauluga siin nagu küll midagi eriti pistmist pole. Samas aga on kiiduväärt laulja enesekindlus-kui mina siin mingi 15 kilo pärast põen mõnikord, siis mida peaks temasugune veel tundma? Nii et, kui hinnata inimese erilisust, siis läks võit õigesse kohta. Aga Eurovisioon peaks ju olema idee järgi lauluvõistlus...nii et, ei ole ma sugugi see erand, kes Iisraeli võidu peale lakke hüppaks.

Siis alustasin postitust, kuidas ma proovisin laada päevajuhi ametit ja tegelikult sain kenasti hakkama, ainult et laat kui selline oli ...umbes 30 müüjat ja saja ringis külastajaid. Kusjuures, ma olin algselt sinna end veel müüjaks reganud, appi kuidas tegelikult vedas, et sain pisikese preemia selle eest, et ruuporiga ringi käisin ja püüdsin neid väheseidki inimesi ostma motiveerida kaupu tutvustades.

Aga tegelikult jõuan ma nüüd siis postituse tuumani! Kirjutasin kord, et mulle tohutult meeldiks lihtsalt minna ja sõita kuhugi, avastada uusi kohti, jäädvustada mõned pildid mälestuseks ja üldse, lihtsalt veeta terve päev autoga sõites ja peatudes, seal kus ise tahad. Mitte nagu bussiga, et peatumine on vaid peatuses. Üks hästi armas ja tore blogilugeja haaras sellest soovist kohe sama postituse alla kinni. Ma ei olnud tegelikult üldse nii mõelnud seda postitust kirjutades, et keegi peaks nüüd kohe niimoodi reageerima. Aga üllatus oli suur! See naine, bloginimeks saab talle ta kunagine hüüdnimi Kessu, kirjutas mulle meili peale, et kuhu ma minna tahaksin. Eee...hea küsimus muidugi, olin küll oma arust pool Eestit läbi käinud, aga kui hakkasin kaarti vaatama siis ikka neid "valgeid laike" oli tohutult. Ja kuna olid ka veel jubedad ilmad, siis oli aega ka mõelda. Loomulikult jõudsin juba arvestada, et Kessu tegi emotsiooni ajendil ettepaneku ja noh jutuks hea- lihtsalt nii palju on inimesed emotsioonihoos öelnud midagi sellist, millele tagantjärgi mõeldes haarad kahe käega peast kinni. Aga soojade ilmade tulles ma kirjutasin talle ja sai paika pandud suund, kuhupoole autonina keerata. See oli Virumaa. Läänest-idani ja vastupidi, mööda Tallinn-Narva maanteed.
Mina Eesti suurima tehismäe taustal. 

Järgnevat osa postitusest ma kirjutan juba teist korda, sest oskasin peaaegu valmis postitusele viimast pilti lisades ja seda redigeerides- millegipärast lisas süsteem pildi valesse kohta ja ma hakkasin seda eemaldama- eemaldada  peaaegu KOGU oma valmis postituse :D No ma ikka kohe olen andekas kõiges, mis puutub piltide lisamisse :D 

Okei siis. Järgmine peatus oli Sinimägedes. Ilus koht aga memoriaal kuidagi oli liiga tagasihoidlik minu arust. Võibolla see muidugi ka tundus lihtsalt üle tee asuva kireva ja uhkete monumentidega kalmistu kõrval. Sinna me ei läinud, sest see oleks võtnud vabalt mitu tundi, et kõike seda omanäolisust näha.

Narva linn tervitas meid suvise leitsakuga. Hiljem muidugi selguski, et sel päeval oligi kuumarekord just seal. Tänu sellele ei võtnud me pikemat retke ette, kuigi arvestades Narva omapära- tupikuga lõppevaid parke ja ilma tupikumärgita tänavaid, sai ikka mitu kilomeetrit jalutatud. Isegi Kessu mainis pärast, et tema oli seal päris väsinud. Ja huvitaval kombel oli see ka minu jaoks ainus koht, kus ma lausa ootasin, millal me auto juurde tagasi jõuame. Lihtsalt see palavus ja kaks tarka nagu olime, oskasime ka veepudelid autosse jätta. Lähim pood aga jäi tee peale ette alles siis, kui autoparkla põhimõtteliselt juba paistis. 

Kuid Narva on kindlasti koht, kuhu ma kunagi uuesti tahan minna! Esiteks see võimas tunne seista jõe kaldal ja näha teisel pool hoopis teist riiki, hoopis teist maailma võrreldes Euro-Eestiga. Jah, mind on see Euroopa Liit oma tobedate seaduste ja mis viimasel ajal mind eriti tigedaks ajab, toidu solkimisega- nt jookides suhkru stevia või veel hullem mingi aspartaamiga- täiesti ära tüüdanud! Aga poliitika on selline asi, mis tekitab alati eriarvamusi ja juba eelmainitust piisab kindlasti nii mõnelegi kommenteerijale, et mind "tiblaks" nimetada ja soovitada mull Venemaale kolida. Kusjuures...see viimane mõte mulle isegi meeldiks, ainult et selleks on vaja algkapitali kasvõi viisa taotlemiseks. Venelastega pole mul mitte kunagi probleeme olnud, rahvus iseenesest on kuidagi siiram ja julgem suhtlema...
Ujuda siit üle ei tasu. Esiteks läheb siit kuskilt piir ja teiseks on vool selles jões väga kiire ning veekeeriseid väga palju. Aga küll tahaks kunagi sattuda sinna teisele poole...


Narvast vaid mõne kilomeetri kaugusel, Narva-Jõesuus õnnestus mul sellel aasta ka esimest korda varbad sooja liiva suruda ja poole sääreni merevette minna. Uskumatu- elan paarsada meetrit rannast eemal, aga sinna ei lähe! Jah, ma ei julge käia rannas ,kus on palju rahvast, häbenen oma päevitamisele mittealluvat valget keha vist või siis hoopis seda et kuidas ma ikka lähen lihtsalt piki randa kõndima, kui isegi lapsed ujuvad. Seepärast ootan aega, mil hakkab Aegnale laev sõitma ja loodan väga, et seal on ka meeskonnas mõni muutus toimunud, sest paaril tüübil seal oli ikka väga tõsiseid probleeme suhtlemisega!
Naljakas poos on tingitud sellest, et nagu tavaliselt oli mul seljas maksiseelik ning et hoida seda enamvähem kuivana, siis kerisin seelikusaba ümber jalgade :D 


Narva-Jõesuu on üks huvitav linn. Seal pole mitte ühtegi teeviita isegi mitte nii suurele magistraalile nagu Tallinn-Narva maantee. Seega suutsime me kõigepealt vales suunas mitu kilomeetrit sõita. Ehk oleks ka see tee meid lõpuks viinud maanteele kohale, aga 7 kilomeetrit teeremonti... ei tundunud just eriti ahvatlev. Ots ümber ja tagasi. Mina olin vahepeal juba päris veendunud, et jõuame uuesti Narva välja ja et küll me sealt juba siis maantee leiame. Aga Kessu keeras mingile täiesti suvalisele külavaheteele- täiesti huupi kusjuures- ning üllatus-üllatus mõne kilomeetri pärast oli Tallinn-Narva maantee.

Kessu arvas millegipärast, et meil jäi Ontika pankrannikul käimata, et see jäi meie selja taha. Mul aga on küll ülikehv orienteerumisvõime, aga see-eest väga hea nimede, ka kohanimede mälu. Ja Sillamäest läbi sõites hakkasin hoolega teeäärt jälgima ning peatselt oligi silt- Valaste juga ja Ontika paari kilomeetri kaugusel. 

Vot see oli võimas vaatepilt! Kahjuks ei saanud alumisele platvormile seda ilu vaatama ja no mina ei saanud oma kõrgusekartuse tõttu ka ülemise platvormi turvapiirdele päris ligi minna. Aga Kessu jäädvustas selle imelise vaate mu telefoniga.
Päike paistis natuke vastu ja pisut tuhmiks jäi, aga siiski...imeline looduse kunstiteos.
Mina aga pildistasin kaugemalt vaadet Ontika pankrannikult merele..

Seal mingis pisikeses suvekohvikus tegime ka lõunapausi. Hinnad olid uskumatult soodsad. Sašlõkk vaid 3.-eurot, no mis seal enam mõelda, eks :) Ma küll ise maksma ei pidanud, sest Kessu lubas ise võõrustaja olla. No ütleme, et see polnud mulle just harjumuspärane ja tegi hetkeks kohmetuks, kuid siis lisasin sašlõkile juurde ka oma teise lemmiku- jäätisekokteili. Leti ees püüdsin veel ise arvest osa tasuda, aga sellest ei tulnud midagi välja :) Olgu siis sedakorda nii...

3 -eurone sašlõkk oli tegelikult küll kanalihast, aga kuna ma polnud varem kanalihasašlõkki söönud (vist pidasin kuidagi mõttetuks ja maitsetuks) siis üllatus oli suur- sellel oli isegi maitse! Ja portsjon oli päris korralik. Jäätisekokteilist pole muidugi mõtet rääkidagi, seda ma vist võiksin lõputult juua :) 

Aeg oli uskumatult kiiresti läinud. Ja juba oli päris õhtu käes, kui jõudsime edasi oma viimasse petuskohta Rakverre. Seal ma siis sain natukene pingutada trepist üles Vallimäele ronimisega, isegi tegin natuke endale liiga, sest südames olid pisted ja hingamisel oli justkui blokk ees veel mitu minutit tagantjärele. Aga ma ei teinud sellest väljagi, sest taaskord avanes ilus vaade. Linnus oli küll kahjuks juba suletud, aga nagu ikka kõik Rakvere külalised, kohustuslik tarvapilt sai tehtud.

Külastasime siis ka Rakvere teist "kultuskohta"- Põhjakeskust. Eh,tavaline kaubanduskeskus, isegi pärlipoodi polnud!  Ei viitsinudki seal pikemalt peatuda. Ja keerasime autonina Tallinna suunas. Uskumatult kiiresti möödus tagasitee. Juba Kiiu, juba Maardu ja juba minu esimene elupaik Tallinnas- Lasnamäe, Seli asum. Koht, kuhu ma küll eriti enam ei satu, sest see eeldaks ekstra sinna minekut, aga kuhu sattudes käib alati südamest jõnksatus läbi. 

Jah, mulle meeldib ka mu praegune elukoht, aga Lasnamäe on jäänud kuidagi eriliselt lummavaks! Või on see mingi alateadlik mälestus sellest, et oli see ju see paik, kus me elasime Raineriga ligi kaks aastat koos, selleks et mõista. hoolimata meie tunnetest on meie eluviisid liiga erinevad selleks, et paarina jätkata. Jah, ma pole Rainerit unustanud, ei ole seda teinud juba 15 aastat aga see ei tähenda enam ammu seda, et ma nutaksin päevade viisi või otsiksin tema kohta pidevalt infot vms. Ta on küll taas kadunud, läinud kuhugi oma teed, aga ma tean, et isegi kui me enam iial ei kohtu, südame kaugemasse soppi jääb ta mulle igaveseks. 

Õhtul koju jõudes pool kümme ei olnud mul mitte mingisugust väsimust. Mängisin paar arvutimängu, lugesin päevauudised läbi ja alles siis läksin magama. Kuid järgmised paar päeva ma küll ei tahtnud kellegagi suhelda, ega kuskile minna. Esimesel õhtul Maximasse end siiski vedasin ja järgmisel päeval käisin koduasumis väikese ringi jalutamas ning kukksuin raha raiskama- ostsin ItalianaKingast endale uued madalad ja imekerged suvekingad 7.90. Kirun end tegelikult veel nüüd paar päeva hiljemgi, kuigi kingad on mugavad. Aga no see olen ju mina...

Uh, seekord läks õnneks ja postitust ei kustutanudki :D Isegi pildid said õigetesse paikadesse teksti vahele paigutatud...