teisipäev, 14. august 2018

Aeg läinud jälle, aga kuhu?

Viimasest postitusest jälle nii kaua möödas! Samas tundub kogu aeg, et kell seisab ja aeg ei liigu üldse. Ja sealsamas -appi kuhu see aeg kaob! Kui aga mõtlema hakata ,siis mis on erilist toimunud... Aegnal sai teist korda käidud- lõpuks ometi jõudsin ka Põhjaranda ja püsisin isegi umbes minuti veepinnal ,liikudes edasi ehk meetri, ilma käsi ega jalgu põhja panemata. Teile naljakas, aga minu jaoks suur saavutus. Kohe nii suur ,et kordasin seda mitmel korral ja kuigi edusamme polnud, olin ma rõõmus sellegi vähese üle-et ma polnud kaotanud vahepealse ajaga oma oskust vee peal püsides mõni hetk tasakaalu hoida .

Lootsin mustikaid korjama ka minna, kuid põõsaid oli- mustikaid enam mitte. No loogiline, ega ma pole ju ainus marjuline seal. Nii ma siis lihtsalt jalutasin mööda saart ringi, mitmel korral mõtlesin ajatäiteks randa tagasi minna juba. Aga laiskus sai võitu- see veest väljatulemine ja kuivatamine ja ootama mil jalad kuivaks saab et liiv maha ja kingad jalga...eh, eks teinekord. Kuigi sel suvel seda teist korda vist enam ei tule :) Aga no Stroomis käisin veel eilegi jalgupidi vees...natuke jahe oli küll juba :D

Ja mis ma ülejäänud aja tegin? Vot siinkohal on täielikult kas "sõber Alzheimer" külas, või ma ei teinudki tegelikult mitte midagi :) Tegelikult siiski...ühe lähiajal toimuva üritusega seoses, on mul olnud omajagu tegemist. Aga üritusest ma räägin täpsemalt alles, siis kui see möödas on. Kes on mul facebookis sõbralistis, need teavad niigi. Tegemist on siis nulleelarvega üritusega minu jaoks, sest on inimesi, keda sama teema väga huvitab, aga kes osaleda ei saa ja lihtsalt natuke aitavad enda lohutuseks ja selleks ,et huvikaaslastel kõik sujuks. Minu jaoks on selle ürituse ettevalmistamisel olnud kõige rohkem arvutis suhtlemist ja tegutsemist, vähesel määral ka käsitööd.

Enne seda eelmainitud üritust on mul aga järjekordne laat Võrus. Nii et sellel suvel juba kolmas kord! Kuna mu ehtevalik on nüüd kameede näol ka pisut laienenud, siis erilist hirmu miinustesse jäämise ees polegi Kuigi ei õnnestu neid kameesid müüa ikka päris selle hinnaga, nagu tahtsin... vähemalt Telliskivis (nojah, see muidugi on eriline võrdlusetalon kah :D ).Eh, ma peangi minema swarovskeid juurde ostma...oi pagan kuidas tegelt ei viitsiks end täna jälle liigutada...aga eks ma ikka lähen, sest homme vbolla ma sõidan juba Võrru ära. Paar päeva ehk õnnestub jälle tasuta  maakonnaliiinide ühistranspordi teenuseid kasutada ja käia kas mõnes tuttavas ja sageli meenuvas, või siis sootuks mõnes uues paigas. Siis on Võru Linnapäevade kontserdid, igasugu tasuta üritused ja laupäeval siis see ,millepärast ma lähen- suur laat. Pühapäeva hommikul vara ärgata, 7.15 bussi peale jõuda...ja siis ,kui ma olen selle ürituse eestvedamisega õnnelikult ühele poole saanud, ning veidi puhanud, olen blogis tagasi. Varem ei julge lubada...Võrus vist on endiselt internetiga probleeme ja no kui ikka vähegi võimalik, siis tahan reisida.


reede, 3. august 2018

Arvutivaba nädal- laat, ringreis Võrumaal, kohtumine minevikuga.. ja meeletu kuumus.

Alustuseks- kes ütles, et õhk on tasuta? Praeguste ilmadega maksab õhk umbes 24.99, sest niipalju maksab hetkel odavaim toaventilaator poodides. Ilma selleta ei ole võimalik peaaegu üldse hingata, õnneks on täna väljas tuult, aga mida seal teha, kui liikuda ei jõua ja nuti-pluti sõltuvust ka ei ole tekkinud- et siis nagu istuks kuskil pingil ja näpiks telefoni. Õnneks avastasin ma eile, et õhtul on Stroomi rannas päris palju privaatsust, et õhtune jalutuskäik merevees teha ja keegi ei vaataks mind kui valget varest.

Aga vahepealne aeg on olnud üsna kirev. Võrus toimuva Lastefestivali laat läks täitsa korda, üldse oli see festival ülimalt hästi orgunnitud minu arust. Palju ma seal muidugi ringi käisin, aga niipalju kui nägin, oli väga lahe. Ja kui palju rahvast! Ei mäletagi, millal viimati Võrus niipalju rahvast oli, vanasti oli folk selleks tõmbenumbriks, aga nüüd on selle festivaliga küll midagi väga tõsist juhtunud- nii leiget rahva huvi nad vaevalt loodaksid.. Esimene müügipäev oli Lastefestivalil väga hea, teise päeva rikkus aga ära kuum ilm, mis põhjustas mulle päris korraliku kuumarabanduse, napilt jõudsin Plika korterisse ja seal siis viskasin pikali ning toibusin vaikselt külma vee rätikuid otsmikul hoidmisega. Selle päeva sissetulek jäi poole kehvemaks, aga üldkokkuvõttes tasus käik siiski ära.

Laupäeva õhtul toimus suur kogupere kontsert Tamula rannas, kus esinesid minu jaoks isegi täiesti mõistlikud artistid- Getter Jaani ja Birgit. Kolmandast esinejast, Kalle Sepast ma ei arvanud midagi, tema enda laulud, mida raadios leierdatakse on küll ( taaskord subjektiivselt minu arvamus) nõmedad. Aga kuna ta esitas seal vanu tuntud lugusid ja laulis duette, siis see esinemine oli täitsa võimas.  Mina ei saanud seekord lava ees esimeste hulgas olla, sest Plika suutis olla nii "andekas" et läks ujudes lava taha (otse veepiiri ääres oli lava) kontserti kuulama ja ma valvasin ta asju pisut vaiksemas kohas...ainsas kohas kus istuda sai. No loomulikult ma pole pahane, ega midagi ,aga see lihtsalt polnud väga minu moodi- istuda kontserdi ajal kuskil eemal ja ainult kuulata. Vees oli muidugi eriti hea kuuldavus olnud...aga mina kuulsin ka hästi.

Esmaspäeval oli jube kuumus, üllatus-üllatus, eks. Käisime Uuskasutuskeskuses kampaaniapäeval ja kui Plika ostis vaid ühed bikiinid, siis mina leidsin sealt päris palju asju, mda pärast kirbukatel pakkuda. Äri on äri noh... Ülejäänud päeva molutasime niisama, algselt oli mul plaanis teisipäeval tagasi sõita, aga siis selgus et kolmapäeval saab Võrust Tartusse 1-eurose piletiga (seal veel liigub Simpleekspress) ja no mõtted olid kohe muutunud. Seda enam, et kuna Võrumaal on tasuta maakonna transport kah, ning oli mitmeid kohti kuhu tahtsime minna. Etteruttavalt- jõudsime neist vaid kahte :)

Teisipäeva esimene reisisiht oli Rõuge Ööbikuorg ja vesioinad seal. Uh, see matkarada- mäest üles, mäest alla, vahepeal trepid ja vigased trepiastmed kah. Oli minu jaoks päris ränk ja tänu sellele läkski meil seal ehk rohkem aega, kui ma arvasin algselt. Mulle tegelikult meeldisid kõigist sealnähtud asjadest enim kolm- muinaseestlaste eluase, mille ajalootudengid olid mõni aasta tagasi sinna mäe peale ehitanud, suur külakiik ja allikad. Aa, suurem vesioinas oli ka mõnus ja jahutav. Rauaallikast võtsime pudelitäie mineraaliderikast vett kaasa, kusjuures veel ja veel on ikka tõesti maitsevahe, seda vett ma võiksin juua liitrite viisi vist, samas kui kraanivett üle poole klaasi ei kannataks.

Väsitavad Rõuge mäed ja trepid seljataga, minul jalad peaaegu nagu puupakud tuimad ja samas megavalusad all, läksime bussipeatusser. Järgmine sihtpaik Ruusmäe ja Rogosi mõisapark ning järv. Mõisapargis oli mõnus varjuline... järve kalda ääres oli ka paat vabalt võtmiseks ja sõudmiseks, aga kuna see oli poolenisti vett täis, siis me seda ei puutunud. Oi ma kadestan tegelikult inimesi kes ujuda oskavad ja kellel on koordinatsiooniga kõik nii korras, et võivad kaelani vette minna ja ei kaota tasakaalu. Mina koperdan juba põlvini vees olles ja liigun seetõttu eriti kohmakalt (üks põhjus, miks mulle ei meeldi rahvarohked rannad) Plikal õnnestus ju taas ujumas käia, mina jahitasin end ainult viimase kaasavõetud allikaveetilga ja poest ostetud värskaga.

Ruusmäel leidis aset ootamatu kohtumine. Sellest ajast on möödas mingi 25 aastat, kui mul seal tekkisid paar tuttavat kohalikku "möllumeest". Noh noorte asi- ikka pidu ja külavahel lollitamine ja paljudel muidugi selle juurde ka suurem alkoholitarbimine. Aga need peod polnud igapäevased, ma muidugi ei tea, mis on saanud teistest meie "pundi" noortest (peale "kuldse kolmiku" kaksikõdede). Kuid Ruusmäe külapoest ja seal kõrval istuvatest meestest möödudes, küsis üks järsku " Kullõ, ega sa omete Raili olõ`i?" Mina teda esmapilgul ei tundnud, vaatasime Plikaga mõlemad lolli näoga, et mis -kes-kus :D Siis aga hakkasin mõtlema, et äkki see on üks neist ammustest tuttavatest. Ja oligi... Täitsa lõpp, mis ikka alkohol inimesega teha võib! Kunagisest välimuselt kenast ja siledast lihtsalt "vahepeal võtjast" on saanud habetunud ja tõmmunäoline külapoe joodik. Vanuselt peaks ta nii minuealine olema, aga julgelt võiks öelda, et 50+. Meil (õigemini mul, sest Plika oli vait ) polnud väga kaua aega temaga rääkida, buss pidi mõne minuti pärast minema. Aga see kohtumine jäi mind natuke kummitama ja tekitas mõtte, et mis küll saab tänapäeva 20-aastastest ,kel on iga nädalavahetus või tiheminigi eesmärgiks "kadugu mõistus ja käpp maha" joomine- jube pulli saab ju- nii 25-30 aasta pärast. Kas siis pole mitte neid poe taga istujaid veelgi rohkem, sest mulle tundub küll, et iga aastaga on noorte joomine hullemaks läinud? Ma polnud sellist laostumist ausalt öeldes varem näinud oma tuttavate seas...muidugi jah, ma pole veel suuremat osa oma toonastest sõpradest-tuttavatest-peokaaslastest kohanud ka veel. Ja ma ei tea ,kas ma ikka üldse enam tahangi neid üles otsida ja näha...

Lõppu lisan taas mõned pildid. Teadagi see on minu kõige tüütum ja ebameeldivam osa blogimise juures- saada pilte normaalsuurusse ja õigetesse kohtadesse...prr

Vaade Rõuge linnuvaatlustornist. Ei, mina sinna ei roninud!

Kuuma ilmaga kõige mõnusam koht!


Muinaseesti talunaine  suppi keetmas :D Pajaks käekott...nojah :D


Esikoht...seekord mitte virisemises kindlasti. Mingi poodium kuskilt ammustest aegadest oli sinna jäänud

Vesioinas. Kahetaktiline pump siis mis kaugemalt kostub nii ,nagu oleks mingi rullnokk tümpsu põhja keeranud :D
Üks paljudest allikatest- Rauaallikas



Uskumatult ilus maastik...

teisipäev, 24. juuli 2018

Troopikakuumusest pisut sassis mõtted.

Troopikakuumusega juba pisut harjununa, samas salamisi ikka paari kraadi võrra madalamat temperatuuri oodates, avastasin ,et taaskord ma pole siia tükk aega midagi kirjutanud. Toimunud on vaatamata palavusele päris palju, olen üllatavalt aktiivne olnud isegi. Iga päev ikka paar tundi või rohkem kuskil käinud. Laupäeval olin ma isegi Telliskivis 5 tundi...jajah, ma luban ikka juba mitmekümnes kord, et ma ei lähe enam, aga kui sain hea pakkumise 1/3 kohta ¤.-euroga..siis see tundus ahvatlev. Ja seekord isegi jäin rahule. Eriti just seepärast, et avastasin kaks uut asja- Telliskivis on võimalik kõrvakaid müüa euroga ja teiseks- peaksin hakkama rohkem kameesid tegema, sest olen kahel viimasel laadal kummalgi paari kameedega kõrvakaid müünud. Kolm paari mul teadupoolest oligi ja nende müüdud paaride pealt on joonistunud ka selge muster, milliseid  tasub valmistada rohkem ja milliseid vähem. Minu üleelmise postituse piltitidel olevates on alles vaid need kõige kirjumad, lilledega.

Kameedega on aga üks suur probleem- algmaterjal on nii kallis, et no kohe kuidagi ei suuda teha seda tellimust. Isegi teadmine, et kameede pealt saaks rohkem kui topelt kasumi, ei leevenda hetkel. Üldse avastasin ma ,et olen ikka kevade-suvega oma ehtematerjali varud olematuks teinud. Seega-müük ju edeneb ja ma võiksin "miljonär"  (enda mõistes olen ma seda juba siis kui sääste on üle 100 euro) olla, aga krt...rahal on loll omadus sulada käest või hoiukarbist või pangast vms :D Eh, ega ma ei virise kah, et äri teha tulebki investeerida vahest, et see kasumiga tagasi saada.

Ja nüüd siis natuke, või isegi palju, juttu teemal, millest ma üldiselt mõtlesin küll, et väga ei räägi siin. Nimelt Rainer. Ta on nüüd Eestis tagasi ja me oleme kaks korda kohtunud. Korra neist käis ta siis minu pool...kaine ja normaalselt käituv. Aga just see normaalsus ongi meie suhtes imelik...meie vahel pole enam kirge, oleksime justkui aastakümneid koos olnud paar, kes mõistab teineteist sõnadeta, kes näitab välja siirast hoolimist teise vastu, aga see on ka kõik. Isegi minu poolt...ja see on mulle täielik mõistatus. Kui ma kogu aeg varem lootsin endamisi ikka midagi enamat (olen ka lõppude lõpuks naine ju) ,siis nüüd oli see lihtsalt nii loomulik ,et me küll magasime ühes voodis aga seljad vastakuti või lihtsalt täiesti vabalt, ilma mingi füüsilise kontaktita. Õhtul luges tema raamatutmina surfasin netis, vahepeal rääkisime maast-ilmast. Tundub ju täiesti normaalne? Ja ongi..kuid mitte minu seniseid tundeid arvestades. Samas ,ma hoolin temast ,ma tahan teada, kuidas ta vastu peab, mulle meeldis käia tema tööobjektil vaatamas, mida ta teinud on  ja mis tal käsil on- hetkel maaler-siseviimistleja Tallinnas -aga ma ei saa endast aru. Samas ma näen teda unes, ärkan öösel teda hüüdes.. no mis toimub nagu, ausõna.

Ta lubas paari päeva pärast taas minu poole tulla. Vastastikused on need tunded sellega seoses. Ühelt poolt ma ei taha, et üldse keegi mulle külla tuleb, teisalt temaga kohtuda ja koos olla rohkem kui põgusalt paar sõna vesteldes, tahaksin. Äärmusest äärmusesse, kuid need pole enam sellised tugevad emotsioonid, mis varem on olnud. Ikka on kuidagi tuimus ja ükskõiksus kuidagi selle foonil... mingit sellist vau! ega väkk! efekti ei teki. Ja ma olen kogu aeg tohutult väsinud! Ma ei taha küll eriti palju magada rohkem ,kui tavaliselt, aga ma lihtsalt olen väsinud ja tülpinud kõigest ning kõigist. Samas ma tegutsen, suhtlen (mitte küll väga palju tegelikult viimasel ajal), aga olen nagu robot.
 Kuhu kadus elurõõm?


teisipäev, 17. juuli 2018

Meri ja marjad, ehk siis lõpuks ometi Aegna!

Viimaks ometi ma sain siis telefonitsi kätte sellise inimese, kes oskas objektiivselt vastata, et ka keskmise puudega töövõimetuspensionär (neil kehtib vana nimetus) ,saab soodushinnaga sõita. Ja 3.80 selle eest et veeta päev oma lemmikohas ja muretult edasi-tagasi sõita tundus isegi mulle täitsa mõistlik hind. Kusjuures imestan siiralt, et infoliinidele ikka võetakse tööle igasuguseid inimesi, kes tegelikult klientide harvematele küsimustele vastata ei oskagi. Või siis neile pole jagatud vastavat informatsiooni, arvates, et no sellist asja keegi ehk ikka ei küsi jne. No oli mis oli, aga seekord ma polnud nende 20-30 pahase ja laeva meeskonda ning piletisüsteemi kiruva inimese hulgas, kes sadamakaile maha jäid ja lubasid helistada Tarbijakaitsesse jne ( oi kui tuttav teema see mulle on, mitmeid kordi ise seda trotsi kogenud ja soovinud kail seistes neil madalikule sõita jne, no eile soovitas üks neil lausa põhja minekut oma ülbusesga). Jah, süsteem ei ole karvavõrdki muutunud, kuigi vähemalt eile kõige ülbemat meeskonnaliiget tööl polnud- äkki sai lõpuks oma reisijatesse suhtumise eest palga?

Mulle meeldib laevasõit, mulle meeldib olla merel. Vastupidiselt enamusele ei meeldigi mulle laus-sile meri nii palju, mind rõõmustavad lained ja laeva kiikumine. Minnes oli vesi peegelsile ja sillerdav, aga meretuul jahutas ikka niipalju, et kui ma enne olin laushigine juba toas- peaks ventilaatori ostma, kui ma muidugi vaid raatsiks- siis merel oli super. Olles enne ühte vähestest ingliskeelsetest portaalidest, milles ma orienteerun - no.yr ilmaportaal- vaadanud, et Aegnal on mõnus 21 kraadi sooja, olin ma kindel, et sellest saab üks ütlemata lahe päev.

Ega ma valesti ei arvanudki. Kuigi Norra ilmateade näitas küll ma ei tea mida.. päikese käes oli ikka lausa talumatu olla. Aga õnneks jätkub Aegnale piisavalt metsi ja metsaradasid kus varjus liikudes tunned jahutavat meretuult ning see oli tõepoolest super. No muidugi võrratu loodus on sel saarel, nii mitmekesine selle pindala kohta. Esialgne plaan oli minna Põhjaranda, aga ma ei tea miks, otsustasin ,et ah, lähen sinna ringiga. Etteruttavalt- sinnani ma seekord ei jõudnuki. Mõtlesin küll, et kõigepealt lähen käin vees, siis korjan natuke mustikaid-maasikaid ja lähen uuesti vette. Aga tegelikkuses jäid mulle peaaegu kohe ette mustikametsad, kus ma oma 250 grammise plastkarbi vist mingi pooleteise tunniga täis korjasin. Uh, selg muidugi polnud just eriti õnnelik :D ja tekitas natuke juba siis valu. Aga ma lootsin ju ikka Põhjaranda minna, seda enam et aega oli üle 5 tunni. Jõudsin siis vahepeatusi tehes ja jänesekapsa lehti korjates ning süües ühe saare paljude vaatamisväärtuste-Kivikülvi juurde. Ja siis muidugi avastasin, et ei olnudki paremat kaamerat, ehk siis Samsungi nutitelefoni, mille ma juba blogi alguses kingiks sain ja ainult kaamerana kasutan, sest mul on väga raske puutetundliku ekraani kasutamine millegipärast, kaasas. No vana Nokiaga saab ka pildistada, kuigi kvaliteet...no ma loodan, et väga sõimama te ei hakka.

Aga orienteerumisoskus on mul ikka suhteliselt 0. Või no samas- ma ju kõndisin kogu aeg otse ja tegelikult oleksin pikapeale ka Põhjaranda jõudnud, aga sattusin esmalt ujumiskohani Sihiotsaalusas, ehk vist Idarannas. Liiv oli tulikuum ja ma komberdasin üle rannariba otseteed vette. Ptüi, pagan- vesiliiv, või kuidas seda väikeste kivikestega pikitud ja vajuvat jalgealust ranna ääres nimetadagi. Igatahes polnud ma varem sihukese asjaga kokku puutund, ja sain alles hiljem kodus Wikipeediast lugedes, et see polegi nii ohtlik kui tundub. No mina väga sellele alale ei kippunud, õnneks oli seda tihti vaid mõnesentimeetrine riba, millest sai kähku üle astuda. Üldiselt oli see rand natuke kehvem koht- läks kiiremini sügavaks ja ujumise harjutamisest ei tulnud suurt midagi välja- paar meetrit ikka suutsin madalas vees edasi liikuda ilma käsi-jalgu põhja panemata. jalutasin seal siis veepiiril ja lasin lainetel varbaid kasta. Mõnus! Vot selle eest olen ma nõus teinekordki 3.80 maksma. Vaikne rand, ehk 10 inimest, kedagi ei huvita kui vormis või vormist väljas sa oled ja mis sul seljas on.kas bikiinid, trikoo või lihtsalt tume bikiinilaadsest materjalist pesu. Ennetasin nüüd nende viimaste lausetega neid, kes (üldsegi mitte pahatahtlikult) imestavad, et elan merest paarsad meetrit eemal, aga rannas ei käi kunagi. Jah, ma pole päevitaja tüüp, käin veepiiril jalutades kogu aeg õhuke sall õlgadel ja käsivartel- Stromkal oleksin ma sellisena valge vares igal juhul :D

End üleni märjaks kastetud, tõmbasin õhukese seeliku selga, eelnevalt märjaks kastetud rätik õlgadele ja metsa. Ühe madalama kivirahnu peal istudes jalad kuivaks ja liivast puhtaks ja siis vaatasin kelle, at Põhjarand jääb natuke liiga kaugele. Sealsamas kivide juures oli ka üks vähestest kaartidest saare peal. Üleüldse- kui natuke midagi häiris, oli teeviitade puudumine. Minu teele ei jäänud eile küll ühtegi, võibolla mujal neid ka oli, ei mäleta varasemast. Tagasiteel mööda mereäärt märgades riietes, tuuleõhu käes avastasin, et maasikaaeg polegi läbi päriselt. No ja muidugi võtsin oma teise kaasavõetud karbi välja ning asusin korjama. Kuid olin juba liiga väsinud ja selg tegi kummardamisel põrguvalu. Kõndisin ka juba ammu nagu lampjalgne part :D-tallad ümmargused all ja muudkui taarusin igal ebatasasusel. Nii et maasikaid oli rohkem ,kui ma korjata suutsin. Natuke enda peale vihasena asusin edasi sadama suunas teele. Õnneks oli seal väike kohvik kus ostsin mineraalvee ja hiljem ka jäätisekokteili. No minu nõrkus ,teadagi... Istusin varjualuses ja jalutasin sadamakaile varjualusesse osasse. Laevani oli veel veidi üle poole tunni ,kuid rahvas juba kogunes vaikselt.  Mul on nägude peale jube kehv mälu, aga mulle tundus, et ma nägin seal ühte oma blogilugejat, kellega olen ka reaalselt kohtunud, aga kuna ta oli koos kaaslasega, siis ma ei läinud neid ka segama totralt küsides ,et kas sa oled äkki... Igatahes, kui sa loed ja samamoodi kahtlesid, kas see olin mina, siis-olin küll jah. Sõitsime tagasi ka üsna lähestikku istudes välistekil. 

Tagasiteel oli merel natuke laineid tunda. Aga eriti mõnus laine oli siis, kui meist möödus eemalt suur liinilaev. No niimoodi oleks võinud kogu aeg kiikuda, istudes ei ole mul sellise kõikumise talumisega mingeid probleeme, eriti kui on võimalik kuskilt kinni hoida, nagu mul see oli. Saarel mõtlesin küll, et appi ma pean ju veel hakkama bussiootama ja kõigepealt peatusse kõndima oma kohutavate valuhoogudega paremas puusas. Aga laevas istumine oli olukorra veidi paremaks teinud ja pardisammul paterdasin ma ikka kuidagimoodi peatusse. Vau, ma jõudsin just samal ajal, kui buss nähtavale ilmus. Vedas ikka tohutult, teades seda nr 3 graafikut eriti õhuti või nädalavahetustel. 

Minu marjasaak siis, ei viitsinud ikka õiget kaamerat otsida ka kodus olles selle ühe pildi jaoks. Topsid on seest udused, kuna tegelikult mustikad olid mul terve päeva ju kaasas ja ma isegi kahtlesin, et kas ikka kõlbavad veel. Aga supermaitsvad olid piima ja suhkruga..selle palavusega on söögiisu kehv ja kui süüa siis ainult KÜLMA :D
Mustikaid olen ma juba vähendanud sellel pildil :D

kolmapäev, 11. juuli 2018

Nädala kokkuvõte- laat, uus ehtevalik, ootamatu telefonikõne ...


Olen nüüd siis juba paar päeva tagasi olnud, aga sain mahti alles nüüd siia midagi pikemalt kirjutada. No mina ei tea, kuidas see arvuti ja internet on ikka muutunud nii oluliseks osaks elust, et mõni päev ilma selleta on totaalne kaos ja tekitab niipalju vastmata kirju, mind huvitavaid arutelusid jne. Lisaks paar arvutimängu ka ja ühe facebooki grupi administraator olemine... no ei ole igav ju tegelikult :)

Aga Võrus läks...no oleks võinud ju ka paremini minna, kuid polnud viga. Ilmaga väga ei vedanud- reedel sadas peaaegu terve päeva ning mu põhitegevus oli müümise asemel oma lauale kile peale-kile maha sättimine. Kuid päeva lõpuks üllatas sissetulek mind ennastki positiivselt, sellise ilmaga ausalt öeldes ma poleks küll end toastki välja ajanud. Laupäeval oli aga hästi lämbe ja selline äikese-eelne leitsak, kuid äikest ei tulnudki, hoopis mõned tugevamad tuuliilid, mis kauba lendama panid, lõpetasid mu müügipäeva ehk veidi varem kui oleksin tahtnud. Aga tulemus oli reedega enam-vähem võrdne. Pühapäeval oli laat mitu tundi lühemat aega aga ikka midagi ma müüsin. Ühesõnaga- tasus siiski ära, kuigi minu arust hakkab see üritus seal ennast tasapisi ammendama... Või ma lihtsalt jälle tunnen nii, peaaegu võimetu rõõmu tundma nagu ma viimasel ajal olen.

Elasin üle ka askeetlikud tingimused remondiseisus olevas korteris. Vesi oli, elekter oli, õhkmadratsi asemel oli organiseeritud isegi voodi mulle sinna, nii et jäi enda piinamine valutava selja ning jalgadega maha heitmise ning sealt tõusmise näol ära. Ka palavikku enam ei tekkinud, sama antibiootikum aitas mind ka seekord nii, et nüüdseks on jälle kõik nii korras, kui mul olla saab. Ma ei taha sellel teemal tegelikult üldse rääkida pikemalt, mulle piisas eelmise postituse kommentaaridest ja sellest ,et enamus siiski ei saa mu olukorra tõsidusest ning erakorralisusest-eripäradest aru.

Kuid reedel toimus siis midagi ,mida ma tegelikult ei osanud oodatagi, kuigi teadsin ,et see võib juhtuda. Kummaline, aga samas nii tavapärane selle teema puhul, et ma nägin juba mingi paar nädalat igal öösel teda unes ja ärkasin üles hüüdes ta nime. Jah, ma teadsin ,et see on taas märk... ja oligi. Reedel helistas mulle Rainer. Oi kuidas tahaksin ma muutuda tema suhtes sama tuimaks kui kõige muu suhtes! Aga ei, tema nime telefoniekraanil nähes tulid pisarad endiselt silma. Ja tema hääle kuulmine pani mind isegi kahetsema et pidin ma just sel päeval olema teises Eesti otsas, kui tema oma välisreisilt (väidetavalt töötas ta kuskil väljamaal) tagasi jõudis. Vot, niipalju on küll muutunud, et ma ei usu teda enam pimesi, nagu kümmekond aastat tagasi ja ei tagane hetkekski oma põhimõtetest- mitte hakata temaga koos elama ja mitte kohtuda temaga, kui ta on joonud! Ja teades, kui palju minu jaoks tähendavad väiksemadki muutused ja kui raskelt need tulevad, on see taas põhjus enda üle uhke olla!

Leppisime küll Raineriga kohtumise kokku, eile pidi ta minu poole tulema. Aga selge see, et tegelikult ta ei tulnud kuhugi. Ega ma väga ei oodanudki, koristasin küll ,tegin üle hulga aja korraliku õhtusöögi, aga pettumust, kui sellist...ei saa arugi,et oleks. Vist ikka hakkab see  üleüldine tuimus natukene ka seda tunnet varjutama... Vot on teema, millest ma aru ei saa- kord toob tema meenumine pisaraid, kord jälle on täiesti ükskõik, kui selgub, et ta taas valetas.

Taas seisan ma dilemma ees, et kas säästa või natuke paremini elada paar nädalat. Ja ma loodan ,et seekord ma suudan siiski seda esimest teha pigem.

Muide, õppisin tegema ka teistsuguseid ehteid pisut, kuid pole veel aru saanud ,kuidas need minema hakkavad. Seega paar pilti minu esimestest katsetustest kamee valdkonnas. Materjal on küll märksa kallim, kui tavalistel kõrvarõngastel ja ma ei saa endale seda eriti lubada esialgu, aga kui hakkab minema müük, siis miks ka mitte.

 Ma arvan ,et nende eest 3.- eurot on väga okei hind...





Need osteti kohe valmimisjärgsel päeval ära. Lihtsalt ühel proual oli sama mustriga riietus ja 3.- eurot oli tema arust super pakkumine!

Ja need siis on natuke teises toonis ja vist ka veidi kallimad toorikud olid. Ma ei oska isegi hinda pakkuda...

Kes soovib, võib osta ja pakkuda ise hind. Ma arvan ,et alla 3.-euro ma neid küll ei müü...





neljapäev, 5. juuli 2018

Võru Pärimustantsu Festival, laat ja 5 päeva ilma arvutita.

Ma ei viitsi kasutada seda pikka ja lohisevat nime, nagu Võru Pärimustantsufestival ja lühendan selle sujuvalt aastatetaguseks nimetuseks Võru Folkloorifestival, ehk lihtsalt folk. Nii et tähenärijad saavad kindlasti hea suutäie siit :)

Suve üks suursündmusi taas tulekul. Ah ja, sama rääkisin ma ka Vastseliina laada kohta, kuid kuidagi see läks sellel aastal mööda nii, et ei jäänudki mingeid erilisi mälestusi. Folgi laat aga tuleb Vastseliina omast erinev juba ainuüksi sellepärast, et see pole rahakulutamise vaid raha teenimise koht. No muidugi mõni kulutus ka niikuinii tuleb, sellest ei pääse. Aga varasem praktika näitab siiski, et kasum on suurem ,kui kõik kulud kokku.

Seekord olen ma siis esimest korda Võru folgi ajal oma lapsepõlvekodus- mis enam või noh tegelikult polegi kuulunud mulle-üksinda. Plika on Soomes tööl ja tema korteris on remont pooleli, nii et pean hakkama saama ülimalt spartalikes tingimustes. Mul on olemas vesi ja elekter, õhkmadrats põrandal- saab nalja kuidas ma sinna ja sealt üles ukerdan :D voodipesu ja tool. Aa, vana raadio on ka! Ei arvutit ega internetti, ei söögilauda ega külmkappi...igatahes päris hea katsumus tuleb sellest. Eriti just selles osas, mis puutub minusugusel arvutihullul ilma internetita olemisse mitu päeva. Loodetavasti aga on ilmad, hoolimata üsna nõmedatest prognoosidest, niipalju normaalsed, et laadapäevad kestavad õhtuni välja, nii et saan pärast lihtsalt vedeleda ja lugeda kaasavõetud raamatuid paar tundi, kuni magama jään.

Tegelikult võib aga mu minekule tulla äkiline kriips peale. Mul on taas minu puhul aastas mõnel korral korduv igemepõletik ja seekord on see täiesti erinev varasematest. Mul oli eile palavik üle 39 kraadi! Kusjuures, mul on sellises kõrguses palavikku olnud üldse vist ainult paaril korral elus. Alguses ma ei saanud sellest arugi ,miks mul nii paha on, et olen nagu poolunes ja süda paha kohutavalt, arvasin et kuna võtsin hommikul väljakirjutatud antibiootikumi ja valuvaigistit ning oma igapäevast antidepressanti korraga, ja et tekkis mürgitus. Ma ei mäleta ,millal ma niipalju ropsinud (sorri detailsuse eest) olen. Kannatasin mitu tundi sellist pooludust olekut ja otsustasin helistada oma perearstile, kes loomulikult oli puhkusel :) Perearsti infotelefon 1220 aga on ebaõiglaselt mobiilikasutajatele tasuline ja ma pole küll huvitatu mõni euro suuremast telefoniarvest. Seega tegin paljude arvates ehk alatu sammu ja kutsusin kiirabi. No tõesti- loodetavasti selle 10 minuti jooksul mis kiirabi siin oli midagi kuskil ei juhtunud! Pealegi ma kartsin ravimimürgistust, palavikku huvitav ma isegi nagu ei kahtlustanud- minu digitaalne termomeeter näitab "aiateibaid" enamasti. Ja kusjuures sellega sain ma kätte isegi temperatuuri 41,3 ning poole tunni pärast 36,5... nojah. Ole siis hiromant ja tea, mis tegelikult on. Kiirabi tuli aga väga ruttu, kuigi ei olnud kõrge prioriteediga väljakutse (ma pärast vaatasin digiloost) ja väga kiiresti tehti selgeks et mul on kõrge palavik ja mürgistust nendest rohtudest olla küll ei saa. Kogused liiga väiksed selleks. No tagantjärele tarkusena sain ma ise ka aru, mis põhjustas iiveldust ja kõike kaasnevat- lihtsalt mul oli ühest konkreetsest võileivakattest isu täis saanud ja täna ma hakkasin juba külmkapis seda karpi nähes öökima. 

Palavik on mul praegu ikka selline 37 ringis ja natuke nõrkus ka, aga antibiootikumid on peal ja nägu paistes ka pole. Nii et ma ikka ei suuda kuidagi minemata jätta, niikaua kui ma vähegi jõuan... Sest lihtsalt sellest sissetulekust saan ma ehk uuesti oma säästud tagasi panna, mis Vastseliinas käest sulasid arusaamatul kombel. Bussis saab magada õnneks, ma vähemalt loodan ...mõtlen lausa et kindlustaks või endale kaks kohta bussis, et garanteerida reisikaaslase mittetulekut, aga samas kaks piletit osta...äkki on siiski mõni buss tühjem ka. Kellaajalist minekut täna ju pole, laat hakkab homme...appi ma peangi üle kontrollima arvutist kõik, mis kell hakkab kohtade ettevalmistamine jms. Õhtul mul ju enam arvutit pole. Muide, üks põhjus, miks ma nutitelefoni ei kasuta sihtotstarbekalt, vaid ainult kaamerana, ongi selles, et kui mul oleks internet kogu aeg kättesaadav, siis oleksin ka mina üks neist miljonitest kirutud nutisõltlastest maailmas. Ja ma püüan igasuguseid sõltuvusi vältida...


esmaspäev, 25. juuni 2018

Emotsiooni, emotsioonid.. pekki, mul on keskeakriis !

Ei ole sugugi nii, et mu blogisse on oodatud vaid kiitvad kommentaarid! Just tänu eelmise postituse paari arutleva kommentaari ja suunavate küsimuste ja veel tegelikult nii mõnegi varasemai läbi, hakkasin ma endaga viimasel ajal toimuvast rohkem aru saama. Mul on keskeakriis lihtsalt! Kuid minu puhul pole see muidugi nii "lihtsalt"- minu depressiooni ja ebastabiilsuse juures on see päris karm läbielamine.

 Millal see täpselt algas, arvan et kuskil aasta eest, kui ma tundsin, et mitte miski ei tekita minus enam sellist "vau!" efekti või siis vastupidi-olen tujust ära, aga ma ei tunne nagu mitte midagi peale tühjuse. Püüan seda selgitada kuidagi- see on nagu must-valge filmi kõige udusem kaader. Ei ole musta, ega valget, on vaid erinevad halli varjundid. Kõik on mõttetu, tühi, igav, rutiinne- aga ma ei suuda ega oska sellest välja tulla. Keegi kommenteeris et mu eelmises postituses oli emotsioonide tundmise koha pealt vastuolu. Aga antud hetkel ma ei tundnudki nagu, et oleks olnud mingi emotsioon peale sellesama masendava tühjuse ja kurbuse. Ja neid ma ei tunne enam ammu emotsioonidena, need olengi mina. Lihtsalt mõttetu mutrike maailmas, kelle olemasolu võetakse loomulikuna, aga kellest vaevalt keegi väga ka puudust tunneks.

Keskeakriisile, õigemini meditsiinis nimetatakse seda ealiste muutustena, omaselt on tekkinud ka see kihk otsida üles vanad paarikümne aastatagused sõbrad, meenutada neid aegu pilte vaadates Mõnikord mõtlen, et tahaks suhelda oma "Kuldse Kolmiku" sõbrannadega- samas jälle oleme me kõik nii palju muutunud, et kas me suudaksime veel kunagi kolmekesi koos midagi ette võtta. Ja vanad sõbrad külapoe aegadest...aegadest, mil ma ei teadnud veel midagi kodututest (kes on siin mõne kommenteerija lemmiktegelased minu elus :D), kus olid suvetuurid, külapoe melu, heinategu ja muidugi pidu, pidu, pidu. See oli ka see periood, kus mu elu oleks vabalt võinud teise pöörde võtta, aga endiselt on see üks neist asjadest ,mille üle ma TÕESTI uhke olen. Sõbrad jäid ka siis...kuid elu viis mind peagi Võrumaalt minema ja..nii see lihtsalt läks. Nüüd paarkümmend aastat hiljem meenutan ma neid sageli ja ennast nende keskel - no sai ikka omajagu lollusi ka tehtud :D Aga ma elasin kirega, ma põlesin ereda leegina..

Ja seda leeki ei suuda ma endas enam üles leida! Ma tahaksin taas tunda rõõmu, särada, olla aktiivne seltskonnahing- aga ma ei oska. Oleks mul keegi endasugune kõrval, ei ma ei mõtle siin mingit suhet ega elukaaslast, lihtsalt keegi sõber ütleks minu võibolla tobeda plaani, no näiteks minna karaokebaari, et "davai, teeme ära!" ... eh, tegelt ma ei tea, kas ma enam teeksingi üldse neid plaane, kas ma enam algataksingi neid tegevusi mida teha koos sõpradega. Viimasel ajal ma tahan pigem üksi olla ja käia.. Ja ,ja siis vingun jaanipäeval üksi toas istudes :D No tüüpiline mina ju, kes ei tea ise ka mida tegelikult tahan. Justkui ootaksin midagi, aga ei tea mida. Mingi seletamatu igatsus on minus, aga ma ei tea mille järele see on.

Ma vajan enda ümber turvalist rutiini, kes tahab nimetagu seda mugavustsooniks- aga minu puhul poleks see termin õige- , aga samas ma tahan rutiinist välja saada ja teha midagi...aga mida. Ja mulle tundub, et seda ei saa mulle küll vist keegi teine ette öelda, ma pean ise sellele äratundmisele jõudma. Kuigi see võib võtta aega. mõnest tunnist mõne aastani..

Senikaua andku sõbrad mulle andeks, et ma nendega kontakti eriti ei võta ja et tihti ma lihtsalt loobun suhtlemises või kohtumisest ,et lihtsalt suhelda suhtlemise pärast... Samas olen ma alati olemas, kui keegi mind tõsiselt vajab, sest ka kellegi teise probleemide lahendamine on minu jaoks mingi vaheldus..  Ja kuna mina ei tea isegi,mis mul viga on, siis ma sellest kellelegi ka rääkima ei kipu. Aga siis jälle ongi vahepeal nii, et polegi millestki rääkida, sest mind huvitavad teemad nagu päevauudised, mõned elulised lood meediast...need ei huvita jälle enamust mu sõpradest . Nii et nokk kinni, saba lahti ja vastupidi...