teisipäev, 17. juuli 2018

Meri ja marjad, ehk siis lõpuks ometi Aegna!

Viimaks ometi ma sain siis telefonitsi kätte sellise inimese, kes oskas objektiivselt vastata, et ka keskmise puudega töövõimetuspensionär (neil kehtib vana nimetus) ,saab soodushinnaga sõita. Ja 3.80 selle eest et veeta päev oma lemmikohas ja muretult edasi-tagasi sõita tundus isegi mulle täitsa mõistlik hind. Kusjuures imestan siiralt, et infoliinidele ikka võetakse tööle igasuguseid inimesi, kes tegelikult klientide harvematele küsimustele vastata ei oskagi. Või siis neile pole jagatud vastavat informatsiooni, arvates, et no sellist asja keegi ehk ikka ei küsi jne. No oli mis oli, aga seekord ma polnud nende 20-30 pahase ja laeva meeskonda ning piletisüsteemi kiruva inimese hulgas, kes sadamakaile maha jäid ja lubasid helistada Tarbijakaitsesse jne ( oi kui tuttav teema see mulle on, mitmeid kordi ise seda trotsi kogenud ja soovinud kail seistes neil madalikule sõita jne, no eile soovitas üks neil lausa põhja minekut oma ülbusesga). Jah, süsteem ei ole karvavõrdki muutunud, kuigi vähemalt eile kõige ülbemat meeskonnaliiget tööl polnud- äkki sai lõpuks oma reisijatesse suhtumise eest palga?

Mulle meeldib laevasõit, mulle meeldib olla merel. Vastupidiselt enamusele ei meeldigi mulle laus-sile meri nii palju, mind rõõmustavad lained ja laeva kiikumine. Minnes oli vesi peegelsile ja sillerdav, aga meretuul jahutas ikka niipalju, et kui ma enne olin laushigine juba toas- peaks ventilaatori ostma, kui ma muidugi vaid raatsiks- siis merel oli super. Olles enne ühte vähestest ingliskeelsetest portaalidest, milles ma orienteerun - no.yr ilmaportaal- vaadanud, et Aegnal on mõnus 21 kraadi sooja, olin ma kindel, et sellest saab üks ütlemata lahe päev.

Ega ma valesti ei arvanudki. Kuigi Norra ilmateade näitas küll ma ei tea mida.. päikese käes oli ikka lausa talumatu olla. Aga õnneks jätkub Aegnale piisavalt metsi ja metsaradasid kus varjus liikudes tunned jahutavat meretuult ning see oli tõepoolest super. No muidugi võrratu loodus on sel saarel, nii mitmekesine selle pindala kohta. Esialgne plaan oli minna Põhjaranda, aga ma ei tea miks, otsustasin ,et ah, lähen sinna ringiga. Etteruttavalt- sinnani ma seekord ei jõudnuki. Mõtlesin küll, et kõigepealt lähen käin vees, siis korjan natuke mustikaid-maasikaid ja lähen uuesti vette. Aga tegelikkuses jäid mulle peaaegu kohe ette mustikametsad, kus ma oma 250 grammise plastkarbi vist mingi pooleteise tunniga täis korjasin. Uh, selg muidugi polnud just eriti õnnelik :D ja tekitas natuke juba siis valu. Aga ma lootsin ju ikka Põhjaranda minna, seda enam et aega oli üle 5 tunni. Jõudsin siis vahepeatusi tehes ja jänesekapsa lehti korjates ning süües ühe saare paljude vaatamisväärtuste-Kivikülvi juurde. Ja siis muidugi avastasin, et ei olnudki paremat kaamerat, ehk siis Samsungi nutitelefoni, mille ma juba blogi alguses kingiks sain ja ainult kaamerana kasutan, sest mul on väga raske puutetundliku ekraani kasutamine millegipärast, kaasas. No vana Nokiaga saab ka pildistada, kuigi kvaliteet...no ma loodan, et väga sõimama te ei hakka.

Aga orienteerumisoskus on mul ikka suhteliselt 0. Või no samas- ma ju kõndisin kogu aeg otse ja tegelikult oleksin pikapeale ka Põhjaranda jõudnud, aga sattusin esmalt ujumiskohani Sihiotsaalusas, ehk vist Idarannas. Liiv oli tulikuum ja ma komberdasin üle rannariba otseteed vette. Ptüi, pagan- vesiliiv, või kuidas seda väikeste kivikestega pikitud ja vajuvat jalgealust ranna ääres nimetadagi. Igatahes polnud ma varem sihukese asjaga kokku puutund, ja sain alles hiljem kodus Wikipeediast lugedes, et see polegi nii ohtlik kui tundub. No mina väga sellele alale ei kippunud, õnneks oli seda tihti vaid mõnesentimeetrine riba, millest sai kähku üle astuda. Üldiselt oli see rand natuke kehvem koht- läks kiiremini sügavaks ja ujumise harjutamisest ei tulnud suurt midagi välja- paar meetrit ikka suutsin madalas vees edasi liikuda ilma käsi-jalgu põhja panemata. jalutasin seal siis veepiiril ja lasin lainetel varbaid kasta. Mõnus! Vot selle eest olen ma nõus teinekordki 3.80 maksma. Vaikne rand, ehk 10 inimest, kedagi ei huvita kui vormis või vormist väljas sa oled ja mis sul seljas on.kas bikiinid, trikoo või lihtsalt tume bikiinilaadsest materjalist pesu. Ennetasin nüüd nende viimaste lausetega neid, kes (üldsegi mitte pahatahtlikult) imestavad, et elan merest paarsad meetrit eemal, aga rannas ei käi kunagi. Jah, ma pole päevitaja tüüp, käin veepiiril jalutades kogu aeg õhuke sall õlgadel ja käsivartel- Stromkal oleksin ma sellisena valge vares igal juhul :D

End üleni märjaks kastetud, tõmbasin õhukese seeliku selga, eelnevalt märjaks kastetud rätik õlgadele ja metsa. Ühe madalama kivirahnu peal istudes jalad kuivaks ja liivast puhtaks ja siis vaatasin kelle, at Põhjarand jääb natuke liiga kaugele. Sealsamas kivide juures oli ka üks vähestest kaartidest saare peal. Üleüldse- kui natuke midagi häiris, oli teeviitade puudumine. Minu teele ei jäänud eile küll ühtegi, võibolla mujal neid ka oli, ei mäleta varasemast. Tagasiteel mööda mereäärt märgades riietes, tuuleõhu käes avastasin, et maasikaaeg polegi läbi päriselt. No ja muidugi võtsin oma teise kaasavõetud karbi välja ning asusin korjama. Kuid olin juba liiga väsinud ja selg tegi kummardamisel põrguvalu. Kõndisin ka juba ammu nagu lampjalgne part :D-tallad ümmargused all ja muudkui taarusin igal ebatasasusel. Nii et maasikaid oli rohkem ,kui ma korjata suutsin. Natuke enda peale vihasena asusin edasi sadama suunas teele. Õnneks oli seal väike kohvik kus ostsin mineraalvee ja hiljem ka jäätisekokteili. No minu nõrkus ,teadagi... Istusin varjualuses ja jalutasin sadamakaile varjualusesse osasse. Laevani oli veel veidi üle poole tunni ,kuid rahvas juba kogunes vaikselt.  Mul on nägude peale jube kehv mälu, aga mulle tundus, et ma nägin seal ühte oma blogilugejat, kellega olen ka reaalselt kohtunud, aga kuna ta oli koos kaaslasega, siis ma ei läinud neid ka segama totralt küsides ,et kas sa oled äkki... Igatahes, kui sa loed ja samamoodi kahtlesid, kas see olin mina, siis-olin küll jah. Sõitsime tagasi ka üsna lähestikku istudes välistekil. 

Tagasiteel oli merel natuke laineid tunda. Aga eriti mõnus laine oli siis, kui meist möödus eemalt suur liinilaev. No niimoodi oleks võinud kogu aeg kiikuda, istudes ei ole mul sellise kõikumise talumisega mingeid probleeme, eriti kui on võimalik kuskilt kinni hoida, nagu mul see oli. Saarel mõtlesin küll, et appi ma pean ju veel hakkama bussiootama ja kõigepealt peatusse kõndima oma kohutavate valuhoogudega paremas puusas. Aga laevas istumine oli olukorra veidi paremaks teinud ja pardisammul paterdasin ma ikka kuidagimoodi peatusse. Vau, ma jõudsin just samal ajal, kui buss nähtavale ilmus. Vedas ikka tohutult, teades seda nr 3 graafikut eriti õhuti või nädalavahetustel. 

Minu marjasaak siis, ei viitsinud ikka õiget kaamerat otsida ka kodus olles selle ühe pildi jaoks. Topsid on seest udused, kuna tegelikult mustikad olid mul terve päeva ju kaasas ja ma isegi kahtlesin, et kas ikka kõlbavad veel. Aga supermaitsvad olid piima ja suhkruga..selle palavusega on söögiisu kehv ja kui süüa siis ainult KÜLMA :D
Mustikaid olen ma juba vähendanud sellel pildil :D

kolmapäev, 11. juuli 2018

Nädala kokkuvõte- laat, uus ehtevalik, ootamatu telefonikõne ...


Olen nüüd siis juba paar päeva tagasi olnud, aga sain mahti alles nüüd siia midagi pikemalt kirjutada. No mina ei tea, kuidas see arvuti ja internet on ikka muutunud nii oluliseks osaks elust, et mõni päev ilma selleta on totaalne kaos ja tekitab niipalju vastmata kirju, mind huvitavaid arutelusid jne. Lisaks paar arvutimängu ka ja ühe facebooki grupi administraator olemine... no ei ole igav ju tegelikult :)

Aga Võrus läks...no oleks võinud ju ka paremini minna, kuid polnud viga. Ilmaga väga ei vedanud- reedel sadas peaaegu terve päeva ning mu põhitegevus oli müümise asemel oma lauale kile peale-kile maha sättimine. Kuid päeva lõpuks üllatas sissetulek mind ennastki positiivselt, sellise ilmaga ausalt öeldes ma poleks küll end toastki välja ajanud. Laupäeval oli aga hästi lämbe ja selline äikese-eelne leitsak, kuid äikest ei tulnudki, hoopis mõned tugevamad tuuliilid, mis kauba lendama panid, lõpetasid mu müügipäeva ehk veidi varem kui oleksin tahtnud. Aga tulemus oli reedega enam-vähem võrdne. Pühapäeval oli laat mitu tundi lühemat aega aga ikka midagi ma müüsin. Ühesõnaga- tasus siiski ära, kuigi minu arust hakkab see üritus seal ennast tasapisi ammendama... Või ma lihtsalt jälle tunnen nii, peaaegu võimetu rõõmu tundma nagu ma viimasel ajal olen.

Elasin üle ka askeetlikud tingimused remondiseisus olevas korteris. Vesi oli, elekter oli, õhkmadratsi asemel oli organiseeritud isegi voodi mulle sinna, nii et jäi enda piinamine valutava selja ning jalgadega maha heitmise ning sealt tõusmise näol ära. Ka palavikku enam ei tekkinud, sama antibiootikum aitas mind ka seekord nii, et nüüdseks on jälle kõik nii korras, kui mul olla saab. Ma ei taha sellel teemal tegelikult üldse rääkida pikemalt, mulle piisas eelmise postituse kommentaaridest ja sellest ,et enamus siiski ei saa mu olukorra tõsidusest ning erakorralisusest-eripäradest aru.

Kuid reedel toimus siis midagi ,mida ma tegelikult ei osanud oodatagi, kuigi teadsin ,et see võib juhtuda. Kummaline, aga samas nii tavapärane selle teema puhul, et ma nägin juba mingi paar nädalat igal öösel teda unes ja ärkasin üles hüüdes ta nime. Jah, ma teadsin ,et see on taas märk... ja oligi. Reedel helistas mulle Rainer. Oi kuidas tahaksin ma muutuda tema suhtes sama tuimaks kui kõige muu suhtes! Aga ei, tema nime telefoniekraanil nähes tulid pisarad endiselt silma. Ja tema hääle kuulmine pani mind isegi kahetsema et pidin ma just sel päeval olema teises Eesti otsas, kui tema oma välisreisilt (väidetavalt töötas ta kuskil väljamaal) tagasi jõudis. Vot, niipalju on küll muutunud, et ma ei usu teda enam pimesi, nagu kümmekond aastat tagasi ja ei tagane hetkekski oma põhimõtetest- mitte hakata temaga koos elama ja mitte kohtuda temaga, kui ta on joonud! Ja teades, kui palju minu jaoks tähendavad väiksemadki muutused ja kui raskelt need tulevad, on see taas põhjus enda üle uhke olla!

Leppisime küll Raineriga kohtumise kokku, eile pidi ta minu poole tulema. Aga selge see, et tegelikult ta ei tulnud kuhugi. Ega ma väga ei oodanudki, koristasin küll ,tegin üle hulga aja korraliku õhtusöögi, aga pettumust, kui sellist...ei saa arugi,et oleks. Vist ikka hakkab see  üleüldine tuimus natukene ka seda tunnet varjutama... Vot on teema, millest ma aru ei saa- kord toob tema meenumine pisaraid, kord jälle on täiesti ükskõik, kui selgub, et ta taas valetas.

Taas seisan ma dilemma ees, et kas säästa või natuke paremini elada paar nädalat. Ja ma loodan ,et seekord ma suudan siiski seda esimest teha pigem.

Muide, õppisin tegema ka teistsuguseid ehteid pisut, kuid pole veel aru saanud ,kuidas need minema hakkavad. Seega paar pilti minu esimestest katsetustest kamee valdkonnas. Materjal on küll märksa kallim, kui tavalistel kõrvarõngastel ja ma ei saa endale seda eriti lubada esialgu, aga kui hakkab minema müük, siis miks ka mitte.

 Ma arvan ,et nende eest 3.- eurot on väga okei hind...





Need osteti kohe valmimisjärgsel päeval ära. Lihtsalt ühel proual oli sama mustriga riietus ja 3.- eurot oli tema arust super pakkumine!

Ja need siis on natuke teises toonis ja vist ka veidi kallimad toorikud olid. Ma ei oska isegi hinda pakkuda...

Kes soovib, võib osta ja pakkuda ise hind. Ma arvan ,et alla 3.-euro ma neid küll ei müü...





neljapäev, 5. juuli 2018

Võru Pärimustantsu Festival, laat ja 5 päeva ilma arvutita.

Ma ei viitsi kasutada seda pikka ja lohisevat nime, nagu Võru Pärimustantsufestival ja lühendan selle sujuvalt aastatetaguseks nimetuseks Võru Folkloorifestival, ehk lihtsalt folk. Nii et tähenärijad saavad kindlasti hea suutäie siit :)

Suve üks suursündmusi taas tulekul. Ah ja, sama rääkisin ma ka Vastseliina laada kohta, kuid kuidagi see läks sellel aastal mööda nii, et ei jäänudki mingeid erilisi mälestusi. Folgi laat aga tuleb Vastseliina omast erinev juba ainuüksi sellepärast, et see pole rahakulutamise vaid raha teenimise koht. No muidugi mõni kulutus ka niikuinii tuleb, sellest ei pääse. Aga varasem praktika näitab siiski, et kasum on suurem ,kui kõik kulud kokku.

Seekord olen ma siis esimest korda Võru folgi ajal oma lapsepõlvekodus- mis enam või noh tegelikult polegi kuulunud mulle-üksinda. Plika on Soomes tööl ja tema korteris on remont pooleli, nii et pean hakkama saama ülimalt spartalikes tingimustes. Mul on olemas vesi ja elekter, õhkmadrats põrandal- saab nalja kuidas ma sinna ja sealt üles ukerdan :D voodipesu ja tool. Aa, vana raadio on ka! Ei arvutit ega internetti, ei söögilauda ega külmkappi...igatahes päris hea katsumus tuleb sellest. Eriti just selles osas, mis puutub minusugusel arvutihullul ilma internetita olemisse mitu päeva. Loodetavasti aga on ilmad, hoolimata üsna nõmedatest prognoosidest, niipalju normaalsed, et laadapäevad kestavad õhtuni välja, nii et saan pärast lihtsalt vedeleda ja lugeda kaasavõetud raamatuid paar tundi, kuni magama jään.

Tegelikult võib aga mu minekule tulla äkiline kriips peale. Mul on taas minu puhul aastas mõnel korral korduv igemepõletik ja seekord on see täiesti erinev varasematest. Mul oli eile palavik üle 39 kraadi! Kusjuures, mul on sellises kõrguses palavikku olnud üldse vist ainult paaril korral elus. Alguses ma ei saanud sellest arugi ,miks mul nii paha on, et olen nagu poolunes ja süda paha kohutavalt, arvasin et kuna võtsin hommikul väljakirjutatud antibiootikumi ja valuvaigistit ning oma igapäevast antidepressanti korraga, ja et tekkis mürgitus. Ma ei mäleta ,millal ma niipalju ropsinud (sorri detailsuse eest) olen. Kannatasin mitu tundi sellist pooludust olekut ja otsustasin helistada oma perearstile, kes loomulikult oli puhkusel :) Perearsti infotelefon 1220 aga on ebaõiglaselt mobiilikasutajatele tasuline ja ma pole küll huvitatu mõni euro suuremast telefoniarvest. Seega tegin paljude arvates ehk alatu sammu ja kutsusin kiirabi. No tõesti- loodetavasti selle 10 minuti jooksul mis kiirabi siin oli midagi kuskil ei juhtunud! Pealegi ma kartsin ravimimürgistust, palavikku huvitav ma isegi nagu ei kahtlustanud- minu digitaalne termomeeter näitab "aiateibaid" enamasti. Ja kusjuures sellega sain ma kätte isegi temperatuuri 41,3 ning poole tunni pärast 36,5... nojah. Ole siis hiromant ja tea, mis tegelikult on. Kiirabi tuli aga väga ruttu, kuigi ei olnud kõrge prioriteediga väljakutse (ma pärast vaatasin digiloost) ja väga kiiresti tehti selgeks et mul on kõrge palavik ja mürgistust nendest rohtudest olla küll ei saa. Kogused liiga väiksed selleks. No tagantjärele tarkusena sain ma ise ka aru, mis põhjustas iiveldust ja kõike kaasnevat- lihtsalt mul oli ühest konkreetsest võileivakattest isu täis saanud ja täna ma hakkasin juba külmkapis seda karpi nähes öökima. 

Palavik on mul praegu ikka selline 37 ringis ja natuke nõrkus ka, aga antibiootikumid on peal ja nägu paistes ka pole. Nii et ma ikka ei suuda kuidagi minemata jätta, niikaua kui ma vähegi jõuan... Sest lihtsalt sellest sissetulekust saan ma ehk uuesti oma säästud tagasi panna, mis Vastseliinas käest sulasid arusaamatul kombel. Bussis saab magada õnneks, ma vähemalt loodan ...mõtlen lausa et kindlustaks või endale kaks kohta bussis, et garanteerida reisikaaslase mittetulekut, aga samas kaks piletit osta...äkki on siiski mõni buss tühjem ka. Kellaajalist minekut täna ju pole, laat hakkab homme...appi ma peangi üle kontrollima arvutist kõik, mis kell hakkab kohtade ettevalmistamine jms. Õhtul mul ju enam arvutit pole. Muide, üks põhjus, miks ma nutitelefoni ei kasuta sihtotstarbekalt, vaid ainult kaamerana, ongi selles, et kui mul oleks internet kogu aeg kättesaadav, siis oleksin ka mina üks neist miljonitest kirutud nutisõltlastest maailmas. Ja ma püüan igasuguseid sõltuvusi vältida...