kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Perearsti vahetamine päevakorral!

Jah, ma tean, et ma olen keeruline patsient ka, aga minu perearst ei pruugi isegi mitte seda teada, sest teda nagu absoluutselt ei huvita muu, kui et saaks ainult kiiremini retsepti või saatekirja ära kirjutatud- enamasti porisedes, et kas seda ikka vaja on jne- ja kui proovid temaga kontakti saavutada ning midagi täiendavat küsida analüüside tulemuste lahtiselgitamist kasvõi, siis tuleb vastus stiilis "oi, mul on palju tegemist, ärge palun küsige". Mismõttes- ärge küsige? Kelle või mille jaoks sa ,lugupeetud arst, siis üldse oled, kui patsient ei tohi sinult küsida ei analüüside ega ka oma võimalikke tervisehäirete kohta?!

Ühesõnaga- kui nüüd keegi oskab Tallinnas soovitada perearsti, kellel oleks nimistus vaba koht ja kes ei töötaks nagu konveieril, vaid kes ka KUULAKS ja VASTAKS , siis sellest võiks mulle kommentaarides teada anda! Asukoht polegi nii väga oluline, peaasi ,et sinna pääseks ühistranspordiga lähedale. No muidugi võiks sellel arstil olla ka natuke rohkem kannatlikust minusugusega tegeleda, aga no kuna perearst eriti protseduure ei tee ja üldiselt ma seal eriti tihti ei käiks ka, siis no piisab ka lihtsalt inimlikust suhtumisest.

Hetkel operatsioonist taastumine endiselt päevakorras, sest midagi tundub kahtlast olevat- no perearst ei kuulnudki mind vist ,kui ma talle midagi vihjasin sellega seoses, soovitas otse naistearsti juurde minna kõigi küsimustega- halloo, kas ta ei saanud siis aru, kui ma talle ütlesin, et sinna pääsen alles märtsi alguses!- samas olukord otseselt erakorralist sekkumist vist ka veel ei vaja. Antibiootikumikuuri väljakirjutamisest perearst mulle keeldus, kuigi minu enda arust näitasid analüüside tulemused ja mõningad sümptomid mu enesetundes küll mingit põletikku organismis. Põhjenduseks tõi mu kehvveresuse- no see on tõesti mul olemas ja kuigi perearst loomulikult ei seletanud, mida see konkreetne näit hemoglobiiinis tähendab, siis googeldades oli see number ikka üsna tõsiselt väike. Vot sealt minu uimasus ja "laiskus" ja nõrkus ja pearinglus tulebki!

Krõbistan rauatablette süüa, ehkki need tekitavad sellise kõrvaltoime, et kõik kohad valutavad nagu oleks teerulli alla jäänud ja ehk muidugi läheb paremaks. Aga ma loomulikult ei saa aru, miks ei võinud perearst mulle lahti seletada ,et mis seisund see rauapuudusaneemia täpselt on ja kui ohtlik või ohutu ja mis sümptomid jne. Miks ma seda pidin googeldama ja lõpuks veel perearsti tasuliselt infoliinile helistama, sest ka google polnud kõikvõimas küsimustele vastama.?

Võtsin nüüd üle päris pika aja käsile ka põhjalikuma ehetevalmistamise, sest uut materjali tuleb mulle ikka veel nii kingitustena, kui soodushinnaga ühest tuntud netipoest tellituna, kui ka ... no ausalt öeldes, kui ikka satun mingi pärlipoe lähedusse, siis päris sisse astumata ja tühjade kätega ma sealt ikka mööduda ei saa :D. Loodetavasti tuleb kevad ka millalgi ikka ja tulevad laadad, kirbukad, turud ja kasvõi normaalsete ilmadega võimalus kuskile tänavanurgale müüma minna ! Ehk on mul tervis ka selleks ajaks juba taastunud ja jõudu rohkem...

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Keeruline tee arstide juurde, ehk tervishoiusüsteem lonkab mõlemat jalga.

Teate, ma olen sellest ,juba nüüdseks kuu aega kestnus trallist, ikka täielikult tüdinenud! Oleks ma siis veel esmakordne pöörduja nende spetsialistide juurde ja et saaks olla kuidagi suhtumine, et ootas niikaua, ootab edasi... Ei, tegemist on minu tervisliku seisundi tõttu vajalikku vähemalt kord kuus pöördumisega ...jah, psühholoog ning psühhiaater on need spetsialistid, ilkuge nüüd kui tahate.

Viimati käisin ma nende juures novembris! Ja mu rehabilatsiooniplaanis on konkreetselt märgitud, et vähemalt kord kuus vajan ma psühhoteraapiat ning psühhiaatri kontrolli...  Novembri vastuvõttudel kuulsin aga kurvastavat uudist, et haigekassa rahad on otsas ja et uueks aastaks nad plaane teha ei saa, kuna ei tea mis rahad ja mis ulatuses laekuvad. Psühholoog soovitas mul hankida perearstilt mingi teraapiafondi saatekiri. No hästi, vaatan perearsti vastuvõtu aeg- poolest detsembrist teda üldse tööl polegi. Enne seda pommtasin ma teda küll igapäevaselt telefonikõnedega, aga küll oli liin kinni, küll ei vastanud üldse keegi. Esimene vastuvõtu aeg aga oleks olnud alles jaanuari lõpus... Eriti tore mudugi küll!

Siis, kui jaanuari keskel (vist mingi 10-nda paiku) perearst tagasi tööle ilmus, õnnestus mul korraks teda telefonis isegi tabada. Aga kasu sellest- ta käskis tagasi helistada just päeval, mil mul operatsioon toimus. Ütlesin talle seda, siis andis ta uue aja, millal helistada ja ... no loomulikult ei võtnud telefoni vastu :P Nüüd ma siis ootan ,mil täna tema vastuvõtuaeg hakkaks, et siis püüan täna veel helistada, aga uuel nädalal peaksin ma tegelikult saama ka tema vastuvõtule-  haavast niite eemaldama ja konsulteerima kehvade analüüside tulemuste üle. No sellega saab kindlasti korralikult nalja- esimene vaba vastuvõtuaeg on tal alles veebruari lõpus :D ja ega ta eriti vastutulelik lisaaegade andmises ka pole...

Nii on siis lood psühholoogi vastuvõtule minekuga. Lisaks sinna juurde veel hiigelpikad järjekorrad selle spetsialisti juurde (kui mul õnnestuks mingi nipiga see teraapiafondi saatekiri saada), huvitav, kas ma enne suve sinna siis üldse pääseksin.

Psühhiaatri juurde üritasin end kirja panna samuti aasta algusest . Sattusin aga uue vastuvõtutöötaja otsa, kes ei teadnud minust ega minu reh. plaanist ega isegi mitte haigekassa aegadest mitte midagi. Soovitas helistada nädala pärast- no ja kes siis vastas- ikka tema ja samuti ei osanud midagi targemat öelda. Nüüd helistasin täna uuesti ja sain teada, et minu psühhiaatril on 8 veebruaril üks vaba aeg. Jee! Muidugi vormistasin end sinna ära ja siis ütleb see sekretar ,või kes iganes ta seal on- see on tasuline vastuvõtt. WTF ! Ütlesin, et oot mismõttes, mina olen töövõimetuspensionär ja minu eest on alati maksnud haigekassa. Sellepeale sain teiseltpoolt vastuse, et tema siis ei tea, et ta peab uurima ja las see aeg siis esialgu ikka jääb kirja.

Sellest ,et operatsioonijärgsele kontrolli pääsen ma alles 15.03 ei tasu üldse kirjutadagi! See on ikka lausa ajuvaba!

Spetsialiste vahetada ma aga ka ei soovi. Olen käinud selle psühholoogi juures üle 10 aasta ja tema on tõesti ainus inimene, kellele ma isegi ei pea rääkima midagi, kes loeb mu olekust kohe välja, kuidas ma end parajasti tunnen. Sellist klappi pole mul olnud varem ühegi psühholoogiga! Psühhiaatri vahetus vist tuleb siiski ette võtta, sest sain just täna teada, et see, kelle juures ma viimased paar aastat käinud olen, läheb töölt ära. Kuid õnneks töötab samas psühholoogia-psühhoteraapia keskuses nüüd ka see psühhiaaater, kelle juures ma varem aastaid käisin ja ma ei pea läbima emotsionaalselt kurnavat etappi-hakata võõrale inimesele selgitama kogu oma elulugu. Kuid minu probleemide juured just peituvadki mu endises elukäigus...

No ja perearst loomulikult jälle ka ei vasta telefonile! Normaalne, eks?!

reede, 13. jaanuar 2017

"Raske" patsiendi muljed Ida-Tallinna Keskhaiglast.

Oskan ikka vait olla ka, kui tahan :) Nimelt oli mul juba pikemat aega plaanis teha paar teatavat günekoloogilist operatsiooni ning novembris sain ma ka teada lõpliku aja ,millal ja kus see toimub. Minu sooviks oligi just, et see oleks kindlasti mingis mõttetus jaanuaris-veebruaris. Kas ma olin selle pärast närvis ja tujutum viimastel kuudel- teadlikult küll mitte, aga alateadvus võtab tihti minu mõtete või käitumise üle kontrolli üle.

No igatahes oli kolmapäeval see päev, mil ma lõuna paiku astusin esmakordselt sisse ITK naistekliiniku uksest. All fuajee ning registratuur olid igati tavalised, lootsin, et ka haiglaruumid on vastavalt sellele ikka sarnased rohkem Mustamäe haiglale, mitte mingile maakonnahaiglale. Mnjah, taaskord pidin tõdema, et lootus on lollide lohutus. Esimene asi, kui ma osakonda sisse astudes nägin oli lühike kitsas koridor. Oo jaa, ja mina teadupoolest vihkan kitsaid piklikke ruume ! Võttis ikka vanduma küll :) 

Paberid vormistatud, saadeti mind palatisse. Uus šokk- ma ei lootnud muidugi üksikpalatit, aga oodata sellist piklikku kitsast tuba ka ei osanud. Olime algul kahekesi ühe teise naisega, kellega alustasime peagi ka suhtlust. Kes teab, kas muidu olekski, aga "tänu" minu ärevushäirele ja ägedale krambireaktsioonile siis, kui õde tuli vereanalüüsi võtma- mis järjekordselt ei õnnestundki nagu enamikel kordadel. See naine teadis ,mis asi on ärevus ja lihaskrambid ja avaldas arvamust õele, et ma ei tee seda teadlikult ,et ma saan kõigest aru, aga ei reageeri .Õnneks oligi õde väga mõistev ja kui nägi, et minuga suhelda enam ei saa, ning peamine eesmärk on mind uuesti sellest krambiseisundist välja saada, siis püsiski ta minu juures niikaua, kui ma taas rääkida suutsin ja sain ka öelda, mis minuga toimus. 

Mingi hetk üritas sama õde koos kellegi teisega uuesti vereproovi tegema tulla, aga minu reaktsioon oli sama ja nad loobusid kohe. Siis kutsus arst mind läbivaatusele- üllatuslikult tal see isegi õnnestus mingil määral, samas kui polikliiniku naistearstil ei tulnud sellest midagi välja. Kõik oli korras, olin operatsiooniks valmis.  Loeti sõnad peale, et õhtul saan veel õhtusöögi ja saiakese, aga peale 21 enam süüa ega juua ei tohi. No polnud üldse raske seda järgida! Kui isegi õhtusöögiks oli keedetud tatar jahtunud vorstikastmega- pealegi oli see kaste tehtud nii, nagu mina absoluutselt ei söö :piima ning jahuga, mina söön ükskõik millist kastet vesi+hapukoor+jahu. Ja mingi toorsalat, lihtsalt hakitud kurk ja kapsas, õnneks oli klaas keefiri ka kõrval nii et tegin salati ikka salatiks sellega. Tatra sõin ka ära, see oli üllataval kombel päris normaalse soolaga keedetud .Aga siis sain nii naerda kui vihastada korraga- moonisaiake mis oli õhtuke toodud oli selline, et sellega oleks võinud naela seina lüüa! Maitsesin tükikese ja sülitasin kohe välja, öeldes palatinaabrile ,et huvitav, kas meile päris ehtsat saepuru ei tahetud veel tuua :D maitse ja konsitents on sama.  

Järgmise päeva menüü ilmus ka mingi aeg koridori seinale. Mnjah, läks õnneks- ei pidanudki millestki eriti heast ilma jääma. Hommikuks riisipuder, lõuanaks hakklihakaste makaronidega (no teadagi juba kuidas valmistatud kaste, eks) magustoiduks leivasupp oli ainus ahvatlev asi seal menüüs. Lootsin muiugi saada opijärgset lõunasööki -joogijogurtit ja puljongit, aga kusjuures ma ei saanud seda millegipärast, kuigi opp oli juba mingi tund-poolteist tagsi läbi.

Nagu ikka, võõras kohas magamine ei tulnud mul kohe kuidagi välja, hoolimata rahustitest mis ma õhtul sain. Poolmagamata, suu kuivamas, kõht ka tühjusest korisemas nii ma selle öö kuidagi seal umbses klaustrofoobiliselt mõjuvas ruumis ära vegeterisin. Õnneks oli juba hiómmikul kuskil 8 ajal selge, et midagi hakkab toimuma. Ja ma ei tea mis kell ma täpselt opisaali astusin , aga kuulsin et olen päeva esimene plaaniline. 

No opisaali astudes, kusjuures ma ei oleks seda ilmaski uskunud, tekkis mul paanikahoog. Ma tõmbusin taas krampi, ega suutnud liigutada ega rääkida. Seekordne õde polnud nagu ka eriti sõbralikult käitunud juba siis, kui ta ukselt hõikas, et lähme ja eks selline kalk suhtumine mõjutas mu nõrka psüühikat omakorda . Kamandas mulle sokid jalga ja mütsi pähe, viimast ma enam ei saanud krampide tõttu teha. Ja siis mingil hetkel avasin ma silmad opitoa eesruumi põrandal, ümber vist küll kogu osakonna ja operatsioonibloki töötajad ning kuidagi nagu meenub, et uks oli ka avatud  ning tasuta tsirkust nägid ka patsiendid. Olin minestanud! Ja mul oli nii kohutavalt piinlik, tahtsin karjuda, et kaduge laiali kuid ma ei suutnud häältki teha. Mind aidati üles, talutatti opituppa ja fikseeriti mind kuhu vaja, ja mina- mul hakkasid jälle krambid! Kuulsin kuidas minu ümber seisvad maskides ja lillades riietes inimesed kirusid, et kuidas saab minusugust ilma psühiiatri kõrvalolekuta üldse opile saata jne. Ja et mida minuga üldse teha. Krt, ma ei saanud rääkida, ma oleks neile tahtnud öelda vaid kahte asja- esiteks vajan ma sõbralikku ja rahustavat suhtumist ja teiseks pangu mulle kohe narkoosimask näole, fikseerigu või otsigu veee või mida iganes siis! Aga paanikakramp halvab mul kõne ja tihti ka hingamislihased....nii et sain vaid abitult kuulata ,kuidas minusugusega ei oska keegi midagi teha. Lõpuks kummardus minu arst ,kellega mul juba esimesel päeval tekkis sõbralik ja usalduslik suhe, nii et isegi läbivaatusja ultraheli õnnestusid, mu kohale ja ütles, et hingagu ma nüüd sügavalt sellesse maski (lõpuks!) ja et kuigi see lõhn on ebameeldiv jään ma kohe magama. No lahe- hingan juba ma ei tea mitu korda, ei midagi! Tahtsin just hakata ütlema, et vähe sellest et ebameeldiv, ta ei mõju ka....järgmise asjana mäletan, et olin kuskil avaras ruumis, tilguti käe küljes- aha, avar ruum, minu palat see pole, taipasin koheselt ja tundsin järgmisel hetkel jubedat suukuivust ja kurguvalu. Juua küsimise peale loomulikul öeldi konkreetne-ei saa (no ja mida ma muud lootsingi kuulda, polnud mul ju see esimene narkoosikogemus) .Siis tuli päeva mõnusaim osa- vooodiga ühest ruumist teise sõidutamine. No jah, teine ruum muidugi oli  mu  umbne palat, kus selgus ,et mu esimene palatinaaber ja õhtul saabunud uus tüdruk olid juba tutvunud ja võtsid mind sõbraliku tögamisega vastu. Mul oli aga meeles esimese asjana helistada Sidile. Mida ma seal narkoosiuimasena rääkisin seda ma ei tea, Sid õhtul ei öelnud ka ,kui ma uuesti helistasin, nii et üks kahest, kas ma ajasin mingit segast mula või ütlesin konkreetselt et tulin opilt ja jään magama nüüd. 

Paari tunni pärast ärkasin ja siis võisin juba juua ja süüa. Uskumatu- ma sõin ära isegi selle eelmise õhtu kivikõva saepurusai :D Ju mu maitsemeel polnud veel taastunud... Loomulikult ei jäänud ma ka voodisse pikali, sest mul oli vaatamata Sidi juba eelmisel päeval saadud manitsustele võimalikul kaua haiglas püsida, kindel plaan kaduda sellest klaustrofoobilisest kohast niipea kui võimalik. Olen laenutanud tasakaaluhäirete ja libeduse tõttu talveks endale küünarkargu, ettenägelikult võtsin ma selle ka haiglaasse kaasa ja nii ma seal kõndisingi kargu najal kuni tundsin, et on paras aeg helistada Merkale ja tema elukaaslasele, et kas nad saaks mulle mingi aeg järgi tulla. Loomulikult olid nad nõus ja ma teatasin ka arstile, et kui tal midagi vastu pole, siis ma lähen õhtul koju. Tema ütles, et kõik läks plaanipäraselt, ütles mida ma tohin ja mida ei tohi teha, rääkis normaalsest valust ja ohumärkidest , lisas mõned märkused mu üldseisundi kohta, mis üle mitme aasta võetud vereproovist välja lugeda sai- tugev rauapuudus ja kehvveresus ja käskis hakata rauatablette võtma- prr, jälgid asjad minu arust, olen neid varem ka tarvitanud mingeid- ja laskis mu riided palataisse tuua. Nägin veel ära õhtusöögi, tegelikult võinuksin seda ka süüa soovi korral muidugi, aga kartuli-kalkunilihasupp ei olnud küll asi mida ma oleksin tahtnud, jõin vaid keefiri ja sõin (ülllataval kombel isegi sama päeva! ) saiakeseja siis helistaski Merka mees, et on kohal. 

Ta aitas mul pärast veel kodu juures poes käia  ning tassida mitu kilo sööki koju. Mina aga tegin kohe peale tuppa astumist katse, kas ma saan arvuti taha istuda, kas ma saan voodisse pikali ja seal põsti ,kui palju ma üldse midagi suudan teha. Selgus et liigutamine ühest asendist teise ongi kõige hullem, kõndides on natuke nõrkus veel praegugi ja nüüd siin poolteist tundi arvuti taga istumine hakkab ka vist natuke valuvaigisti poole kätt suunama . 

Huvitav, kas see peabki nii olema tõesti, et laparoskoopia korral valutab ainult üks haav- see mis naba juurde tehti ja see on selline rebiv valu piki kõhtuu ülevalt alla? Googeldasin, sain teada, et valu on normaalne, aga kas just selline valu... Pole väga tugev, aga on vastik ja nagu rebiks või keeraks sees ...


esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Aasta uus, aga kõik samamoodi.

Kui ma igal uusaastaööl tunnen, et midagi suurt on juhtumas, et mingi suur muutus on tulemas, siis tavaliselt umbes nädala pärast tõden kurbusega- kõik on sama. Sama mõttetult hallid ilmad, sama pidev rahamure- mis seekord küll sai vana-aasta lõpu ja selle aasta algul tehtud annetustega natuke leevendust, ehk siis sain välja osta mõned kogunenud ravimiretseptid ja ka täiendada koduapteeki kõige lihtsamate esmaabirohtudega. Ja muidugi säästsin midagi veel ka eriti keerulisteks aegadeks. Karta on, et siiski jaanuaris pean selle kasutusele võtma.... Sest kaubanduses ja ka kirbukatel on aasta hullem kuu...

Vahepeal mul täitsa polegi midagi millest kirjutada. Ma tean, et see on nõme ja uskumatu, kuidas saab kellegi elu nii igav olla, aga- mul polegi igav. Või on ,aga ma olen sellega lihtsalt nii ära harjunud, et see ei sega mind? Rutiin on mõneti hea, kõik on turvaliselt tuttav. Samas aga ajab see ka hulluks: päevast-päeva ärkamine, hommikusöök arvuti taga istudes, poes käimine (kui üldse viitsin end jubeda ilmaga välja ajada) ,üks ja sama raadiojaam- kuna ma ei kannata inglisekeelset popmuusikat, siis kuulan "vanamuttide raadiot" Elmarit- ja arvuti. Sellel aastal püüan taas hakata rohkem ka telekat vaatama, eelmine pool aastat, kui ma sai pidevalt teleka ees vedelevast elukaaslasest lahti, vajutasin ma selle pildikasti pulti ehk vaid paar-kolm korda. Ka raamatukokku peaks taas end "püsikliendiks" tegema- oi, ma olin paar aastat tagasi tohutu suur lugeja, enamasti kõik uus ilmuv eesti kirjandus sai läbi loetud, vahepeal oli täitsa küsimus raamatukogus riiulite vahel- aga mis ma täna üldse võtangi, kõik mis huvitab on juba läbi loetud :D Aga selles korteris elades, ehk siis juba poolteist aastat pole ma raamatukogu ust avanud.

Arvutisõltuvus? Hmm... äkki ongi. Kuigi samas olen ma ka varasemalt olnud suurema osa oma vabast ajast arvuti taga istunud, on mul siiski olnud oma kindlad saated telekast mida vaadata,  ka ehteid tegin ma mingi aeg palju rohkem kui nüüd viimasel ajal. No selle viimase kohta muidugi ma arvasin, et see on ehk sellest, et mul on neid niigi palju valmis ja müügivõimalustega on paar kuud väga kitsas käes. Kusjuures, kas olen mina loll ja on tõesti mulle saadetud Samsungi nutitelefoni kaameral mingid seaded, millega saab ka väheses valguses või elektrivalgusega normaalsete värvitoonidega pilti teha, aga igatahes pole mul õnnestunud juba mitu kuud enam ühtegi normaalset pilti oma toodetest teha. See tähendab, et mitte nii kvaliteetset, mida saaks panna facebooki ja siia üles , et katsetada veelkord netimüügiga.

Samas arvutis võiks ju teha palju muudki, kui ainult facebookis ja vindis istuda... Võiks vaadata ju kasvõi järele oma vanu lemmiksaateid, ka uuemad eesti filmid peaksid juba youtubis tasuta vaatamiseks üleval olema... Ei, ma pean lihtsalt kaardimängudest natuke eemale saama!

Uusaastaplaanid... ma pole neid siiamaani välja mõelnud. Ju ma siis ei teinudki neid sellel aastal! No väga hea, pole ka milleski pettuda kui need ei täitu :) Uusaastalubadused... mul pole neidki. Ei lubanud ma endale kaalulangetamist ega... no kiruge mind nüüd ja mõistke hukka palju tahes... suitsetamise maha jätmist. Nähtavasti läheb kõik vanaviisi edasi, saan 43 aastaseks, kuid ei oska enam elult mitte midagi oodata ega tahta. Lihtsalt olen... ja kui tekib mingi võimalus, mis natukenegi elevust mulle tekitab ja reaalne tundub, siis haaran ma sellest kinni.

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Head uut aastat!

Ja ongi see nüüd käes! Miski pole enam endine- tegelikult justkui oleks, aga nüüd on taas võimalik öelda paari päeva eest toimunu kohta"möödunud aastal" . Aasta on aga minu suhtumise järgi ajasse väga pikk aeg... Kuigi ma tunnen suht pidevalt, et elan rutiinset elu ja midagi ei toimugi, siis alles uusaasta esimestel hetkedel-tundidel adun selgelt, kui palju tegelikult selle aasta jooksul juhtus.

Eelneva aasta märksõnadeks on kindlasti laadad-turud-kirbukad ja Vint.ee. Ja esimestega seonduvad reisid Võrru, mida möödunud suvel oli tavalisest rohkem. Ja ikka-jälle ei saa ma üle kiitmast Eesti Buss OÜ-d, et nad võimaldavad oma Simpleekspressidega sõita ka kõige vähem ühiskonnas kõige vähem kindlustatud inimestel.! Ilma selleta ei oleks Võrus toimuvad müügiüritused olnud mulle kättesaadavad...

Vint.ee on aga arvutiportaal, mis eelmisest suvest alates võttis enda alla suurema osa mu niisama igavlemise ajast. Vahel isegi muutus see päris häirivaks- istusin mõnikord isegi liiga palju seal virtuaalselt kaarte mängides ,kuigi oleksin võinud hoopis pikemaid jalutuskäike teha, rohkem kasvõi rohkem poode Humana sooduspäevadel läbi käia. Kusjuures see ei eelda sugugi, et ma peaksin sealt midagi ostma- pigem püüan ma ükskord ometi üle saada oma viimaste aastate foobiast-ärevusest poodides käies.

Ja Vint.ee tõi mu ellu ka pöörde, mida ma tegelikult üldse ei oodanud ja mille suhtes ma pole siiani mingit seisukohta võtnud, peale selle, et minu kodu jääb ainult minu koduks! Jah, ma armusin, jah me oleme siin blogis Sidiks nimetatud mehega juba üle kolme kuu olnud suhtes- ma leian et see ongi kõige õigem üldnimetus sellele olukorrale, kus me koos ei ela, aga suhtleme igapäevaselt ja kohtume umbes nädalaste intervallidega. Kusjuures on ka tema leidnud oma elus uue motivatsiooni joomise piiramiseks ja peab juba tööle mineku ja töötukassa pakutavate kursuste plaane. Ja ta on suutnud olla peaaegu kuu aega täiesti kaine! No seda kindlasti ei usuta, aga ma siiski ütlen- jah, me olime aastavahetuse koos ja TÄIESTI kained! Ka tema kusjuures... Meil polnud isegi mitte šampust.

Mõtlesin küll esialgu vaikida oma aastavahetusest, aga no ma ei oska salatseda! Jah, me olime vana-aasta kaks viimast ja uue aasta esimese päeva koos, jah ma tegin oma eelmises postituses kirjeldatud väikese pidulaua nii ,et neid asju jätkus kahele- kusjuures ma ei pidanud selleks midagi juba varutule juurde ostma ja läksin uude aastasse täis külmkapi, kaetud laua ja mõnekümne euroga pangarvetel kui ka taskus. Sid aitas mul teha kõige tüütumat tegevust -kartulisalatisse kartuli koorimist ja lõikumist :D- ja veel nipet-näpet. Igatahes kogumaksumuseks aastavahetuse laua puhul läks umbes 30 eurot ja ma olen sellega ülimalt rahul! Kusjuures, osa toite on veel külmkapis alleski... ma loodan, et jõuan need siiski enne ära süüa, kui nad hukka lähevad :)

Mida ma uuelt aastalt ootan? Hetkel ma ei oskagi sellele veel vastata. Ma arvan, et ehk järgmiseks postituseks olen ma mõned asjad suutnud välja mõelda. Mõned reaalsed plaanid, sest unistada ma ei oska... Suurimaks sooviks on mul ikka endiselt oma poe avamine, et mul oleks reaalselt igapäevane võimalus müüa nii oma ehteid kui odavalt hulgihinnaga saadud kaupa või lahkete inimese jaoks tarbetuks muutunud ja mulle antud asju, ilma et ma peaksin selleks rasket kohvrit ühistransporti ja sealt maha vinnama või tassima käes mahukat kilekotti oma ehtealustega tihti tipptunnil täistuubitud bussides. Aga jah, eks ma lepin ka selle variandiga edaspidi... sain eelmine aasta hakkama ,saan edasi ka!

Igatahes veelkord, kallid lugejad ja kaasamõtlejad ja isegi parandamatud õelutsejad! Head uut aastat ja kõikide soovide täitumist sellel 2017 aastal! Ja jätkugu teil ikka aega märgata enda ümber ka neid, kellel ehk pole läinud nii hästi ,kui Teil!